Oliver McCardle

Oliver sündis Kanada läänerannikul asuvad Vancouver'i linnas kolmelapselisse perre ning ta jäi ka pere viimaseks lapseks, mis tegi noormehest pere pesamuna. Perekond oli tal lihtne ja elas sõbralikus tagasihoidlikus naabruskonnas. Ema omab kesklinnas väikest antiigipoodi, millele ta oli jalad alla saanud peale Oliveri sündi. Lapse kasvatamise kõrval oli tal kül vähe aega poega tegeleda, kuid hakkama sai. Isa on hambaarst, kes on varsti minemas pensionile. Kolm vanemat last perekonnas on naised - Emily, 35; Isabel, 31 ja Margaret, 29. Oliver sündides pisipoisina oli perekonnale kui õnnistus, kuna isa oli ju algusest peale tahtnud poissi saada.
Lapsepõlv möödus kutil tavaliselt. Naabruskonnas oli samavanuseid poisse, kellega ta sõbrustas ja hommikust õhtuni mängis. Õhtul, kui 6-aastane poiss koju jõudis, olid tal alati marrastused põlvedel või kulm veritses kergelt. Ühesõnaga, ta kukkus ja kakles palju. Oliveri esimene huvi oli võitluskunst, mille olemasolust ta ei teadnudki, kui isa ta 7-aastasena võitluskunstitreeningutesse sokutas. Talle meeldis see juba algusest peale ning lahkus trennist, kui lõpetas keskkooli.
Oliver ei teadnud algul, kelleks saada tahab, kuid on elu aeg armastanud krimisarju ja -romaane, seega arvas, et detektiiviameti poole oma eluga liikuda polegi nii halb. Seega peale keskkooli astus Oliver Virginias asuvasse politseiakadeemiasse. Kolme aasta jooksul treeniti teda seal hästi ning praktikat Richmondi politseijaoskonnas jätkus rohkem kui küllaga. Peale kooli lõpetamist palgati Oliver ka politseijaoskonda tööle, töötades ühe aasta seal politseinikuna ning läks seejärel ülikooli õppima criminal justice eriala. Bakalaureuse kraadi lõpetanud, tegi Oliver detektiivi eksami, mille ta läbis edukalt ja töötab nüüd Richmondi politseijaoskonnas detektiivina.

Iseloomult on Oliver vabameelne ja lõbus, positiivne ning sõltuvuses pokkerist. Veini joob ta päris palju, kuid mitte miski ei asenda ühte jääkülma õllet peale tööpäeva. Kutt armastab oma tööd ning ei kahetse oma valikutes, kuna iga päev on tema jaoks kui uus seiklus. Oliveril on vedanud enamikes asjades, mis ta on elus läbi viinud ja seetõttu võib teda nimetada õnnelikuks inimeseks. See on ka tema üks nõrku külgi, et ta ei oska traagika ja kurbusega toime tulla. Politseijaoskonna ülekuulamisruumis on lisaks tema karmile pilgule kasuks ka tema rääkimis- ja veenmisoskused.