Threeway maybe?

Robbie naeratas ja surus Andrew kaelale veel ühe musi. "Koos sööme," ütles ta muiates ning jälgis, kuidas Andrew oma võileiva valmis sai. Siis libistas ta käed aeglaselt Andrew ümbert ära ning läks oma toidu juurde tagasi, pilk ikka noormehel. Ta lisas oma teele suhkrut ja tõstis tassi oma näo juurde. Sellele peale puhudes vaatas ta uuesti Andrew'd. "Sööme siin või lähme diivani peale?" küsis ta.

"Aww," naeratas Andrew, kui Robert arvas, et nad koos söövad. See oli armas. "Sööme siin," arvas ta. "Pärast võime diivanile kolida." Robert oma teetassiga ja. Aga ta väga ei tahtnud, et diivanit toiduga täis pudistatakse. Andrew istuski, mängides kergelt oma keeleneediga vastu oma hambaid, aga siis võttis esimese oma kahest võileivast, et seda sööma asuda. Varsti oligi ta söönuks saanud, jõi mahla peale ja koristas oma nõud. Ta ootas ka Roberti järgi ja siis kolisid nad diivanile. Andrew lasi Robertil ilusti istuda ja puges siis ise noormehe juurde sülle ja kaissu. Niimoodi oli mõnus. "Kas sa tahad mingit filmi ka vaadata või midagi?" küsis Andrew, kui oli musi tema huultele poetanud.

Robbie noogutas ning asus siis samuti sööma. Ta nõjatus puusaga vastu lauda, veidi aega toidule keskendudes, kuid vaatas siiski iga natukese aja tagant Andrew'le naeratades otsa. Kui ta lõpetanud oli, koristas ta oma kola samuti ära ja järgnes siis Andrew'le. Kui Andrew talle kaissu puges, naeratas Robbie õndsalt ja põimis käed ümber Andrew. "Võib-olla natukese aja pärast," vastas ta Andrew küsimusele. Praegu polnud tal filmi jaoks aega. See siin oli oluline. Ta tegi Andrew'le veel ühe musi ja toetas oma pea siis tema pea peale. Andrew oli tal küll terve öö kaisus olnud, aga sellest ei olnud küllalt. Nii oli veel parem.

"Okei," nõustus Andrew naeratades. Ta tõstis oma käe, et sõrmed Roberti juustesse libistada ja neid sasida, kui ka oma pead kergitas, et kuti huultele uus suudlus vajutada. "Kuidas sa end tunned?" küsis ta siis vaikselt, sõrmed ikka nooruki kuklal tema juustes. Aga küsimusega mõtles ta seda, et kuidas ta end oma isa suhtes tunneb. Varsti peab ta ju tagasi koju minema ja temaga kohtuma.

Robbie naeratas, kui Andrew taas tema juukseid sasis, kuid see naeratus vajus Andrew küsimuse peale ära. "Praegu väga hästi," ütles ta ning hammustas huulde. "Aga ma ei tea, mis kodus saab. Ma ei tea, mida isa praegu mõtleb. Ma saadan ehk enne minema hakkamist Robinile või Remy'le sõnumi, küsin, mis seal toimub, ja siis vaatan, mis saab," lisas ta tõsiselt ning võttis Andrew tugevamini kaissu. Seda lähedust oli tal vaja - mingi hirm oli ju ikka alles.

Andrew noogutas pisut ja vajutas uue musi noormehe huultele, mässides käed tugevamini ümber noormehe. "Kõik läheb hästi, eks?" ütles ta vaikselt. "Lihtsalt anna oma isale aega." Natukene ikka harjumisaega on vaja, kui oma poeg sellise teadaande teeb. Ja kui sa homofoob ka veel oled. "Praegu oled sa siin ja minu juures ja kõik on veel paremini."

Robbie naeratas musi peale ja silitas sõrmedega mööda Andrew käsivart. "Läheb," ütles ta enesekindlalt, üritades seda ka ise uskuda. "Nüüd on juba veidi vähem hirmus kui eile, igatahes." Ta silmitses Andrew'd veidi aega vaikides. "Ma ei tea, mida ma ilma sinuta teinud oleks," ütles ta lõpuks veidi punastades. Nii ausaid asju polnud poiss harjunud ütlema, tavaliselt läksid nad ikka kuhugi sinna flirtimise kanti, aga tõesti, ilma Andrew'ta oleks eilne õhtu võinud palju hullemini lõppeda ja too pidi seda teadma.

Andrew naeratas õrnalt noormehe sõnade peale. "Mul on hea meel, et ma sain sinu jaoks olemas olla, nii palju, kui ma siis olin." Kahjuks pidi ta eile oma tähelepanu kahe kuti vahel jagama, aga ta siiski üritas Robertit toetada. Ja nüüd olid nad Robiga kahekesi ju. Andrew kallistas Robertit tugevalt ning vajutas tema põsele suudluse. "Ja sa võid alati siia tulla, kui sul vaja on."

Robbie naeratas Andrew öeldu peale ning kallistas teda. Isegi fakt, et Kevin vähemalt pool Andrew tähelepanust endale oli saanud, ei muutnud seda, et Robbie'l oli Andrew juures hea olnud. "Aitäh," ütles ta peaaegu sosinal ja vajutas oma huuled Andrew pealaele. Andrew oli kõike seda, mida Robbie tahtis ja vajas, ning juba praegu, alles nende tutvuse alguses, usaldas Robbie Andrew'd täielikult. Ja eks seal oli teisi tundeid ka, aga nendega ei tahtnud Robbie esialgu kiirustada. Parem oli asju rahulikult võtta ja teineteist tundma õppida.

Andrew naeratas õrnalt ning puges hästi Roberti lähedusse. Kaisus oli ikka nii hea. Andrew'le ilmselgelt meeldis lähedus, ta vajas peaaegu kogu aeg kellegi lähedust. Selle pärast ta ilmselt ei osanudki korralikult üksi olla. Noormees surus oma näo vastu Roberti kaela ja nohises rahulolevalt, kui tema lõhna sisse hingas. "Mul on hea meel, et ma sinuga kohtusin," ütles Andrew varsti tasakesi. Ja et ta ei lasknud oma teadmistel nende tutvust ära rikkuda. Olid tal ju siiski tänu Kevinile pisukesed eelarvamused Carterite suhtes.

Robbie muigas rahulolevalt, kui Andrew talle veel lähemale puges, ning sasis vaikselt ta juukseid. "Minul ka," vastas ta peaaegu sosinal Andrew'le, põskedele kerkimas kerge puna. Ta surus Andrew juustesse veel ühe suudluse. Kas ta lihtsalt igaveseks sinna ei võinud jääda? Koju ei tõmmanud teda praegu miski.

Andrew naeratas kergelt ning kallistas Robertit tugevamini. Kutt tõesti meeldis talle ja ta lootis, et sealt võiks midagi enamat areneda. Siiski praegu ei tahtnud ta midagi peale suruda, sest Robertil oli kodus selline segane aeg ja ei olnud vaja Andrew'd sinna veel rohkem segadust tekitama. "Millal sa koju minema pead?" küsis Andrew siiski lõpuks. Mitte, et ta tahaks, et Robert läheks.

Robbie naeratas samuti ning silmitses Andre'wd veidi aega vaikides. Kui lihtne oleks olnud lihtsalt päevadeks siia kaissu ununeda ja õndsalt naeratada ja suudelda ja juukseid sasida, aga millalgi pida ta ju oma isale näkku vaatama, olgugi et teised näod palju kenamad ja ligitõmbavamad olid. "Ma vist ikka täna lähen," vastas ta vaikse ohkega, naeratus näolt kadumas.

Andrew naeratas nukralt ning tõstis käe, et Robertit põsest näpistada. Niimoodi siis nukraks tõmbus jälle. "Okei," ütles ta siiski vaikselt ning nõjatus lähemale, et kuti huultele suudlus vajutada. "Aga anna mulle ka siis teada, kuidas sul läks," ütles ta hetke pärast. "Ja kui läheb pahasti, mida ma loodan, et ei juhtu, siis sa võid alati siia tagasi tulla."

Põsenäpistuse peale Robbie naeratas veidi ning sasis taas Andrew juukseid. Olgugi see natuke totter, tegi tuju paremaks ikka. "Helistan sulle nii pea, kui midagi selgeks saab," lubas ta. "Või kui ma sealt väga kiiresti põgenen jälle," lisas ta muiates, üritades sellele mitte väga tõsiselt mõelda. Polnud vist mõistlik kõige hullemaid stsenaariume peas läbi mängida, parem oli asjaga lihtsalt ühele poole saada.

Andrew naeratas, kui Robbie naeratas. Niimoodi oli hea. Talle meeldis, kui Robertil hea tuju oli. Mis siis, et ta kutti konkreetselt teist korda enda elu jooksul nägi. Nii hea tunne oli, kui ta Robertiga koos oli. "No helista," ütles kutt muiates. Ta vajutas musi Roberti huultele ja siis veel ühe. "Aga ma olen kindel, et kõik läheb hästi." Kindlasti läheb hästi. Roberti vanemad vaevalt väga tõsised idioodid on ja Andrew uskus, et Robbie õde ja vennad said nende isaga räägitud.

Robbie silmitses Andrew'd kerge naeratusega. Fakt, et ta äsja kohatud inimest nii palju usaldada sai, tegi kõik natuke vähem lootusetuks. Äkki ei lähegi kõik halvasti, äkki on isa mõistusele tulnud ja äkki on kõik ikkagi okei. Selle lootuse peale Robbie naeratus laienes ning ta suudles Andrew'd uuesti, see kord pikemalt ja põhjalikumalt. Tänutäheks ja üleüldse.

Andrew naeratas ka kergelt, kui Robert korraga nii õnnelik tundus. See oli nii armas! Ja ta sai nii hea suudluse! Andrew vastas rahulolevalt suudlusele, liibudes Robertile hästi lähedale. Üks tema kätest oli lihtsalt ümber noormehe kaela aga teise sõrmed suunas ta sasimistööks teise nooruki lokkidesse. Roberti juuksed olid nii mõnusad, et Andrew ei suutnud oma käppasid üldse eemale hoida. Tegelikult ei suutnud ta end üldse Robertist eemale hoida. Samas, nii oli iga teise vähegi kena kutiga. Aga Robertiga tundus nagu natukene teisiti olevat.

Robbie põimis käed tugevamalt ümber Andrew ja jätkas tema suudlemist. Okei, mingil hetkel pidi ta ju koju minema, aga enne seda võis tal ju hea ka olla. Andrew sõrmi taas enda juustes tundes tõmbus ta nägu uuesti veidi rohkem naerule, kuid Andrew suudlemist ta ei katkestanud. Ta isegi ei teadnud, mida ta teha tahaks, kas piisaks suudlemisest või tahaks ta kaugemalegi minna, aga esialgu oli lihtsalt niimoodi ka pagana hea.

Andrew'le ei piisanud kunagi ainult amelemisest, aga varsti tõmbus ta siiski suudlusest eemale ning naeratas Robertile lõbusalt, kui tema juukseid sasis. Nii mõnusad juuksed! "Kas sa tahad midagi veel teha või süüa või midagi enne, kui ära lähed?" küsis Andrew. Muidugi nad võiks paar tunnikest lihtsalt ameleda, aga see erutaks vist natukene liiga palju.

Robbie naeratas samuti, kui Andrew taas tema juustega mässas. "Tahaks lihtsalt olla," vastas ta Andrew küsimuse peale. Ta ei tahtnud kuidagi ennast püsti ajada, ka mitte söömiseks. Nii oli hea, lihtsalt eimidagi teha. "Lihtsalt... mõtted mujal hoida ja nii." Põdeda võis koduteel ka. Praegu tahtis ta Andrew kaisus olla.

Andrew naeratas jälle kergelt ning vajutas musi Roberti huultele. "Mul on paar head ideed, kuidas mõtteid mujal saab hoida," muigas ta siis kutile lähemale liibudes. Ta suudles pehmelt noormehe huuli aga ei pushinud asja kuidagi veel edasi, sest ta ei teadnud, kas Robert üldse tahaks seksida või midagi muud sellist teha.

Robbie naeratas selle märkuse peale laialt. "Kõlab päris hästi," ütles ta Andrew juukseid sasides. Andrew'd vastu suudeldes vajus ta mugavamalt diivanile ning tõmbas teist noormeest endale lähemale. Tema üks käsi jäi Andrew juustesse, teine libises tema puusale. Nii oli hea - asja rahulikult võtta, aeglaselt teineteist nautida.

Andrew liikus noormehe tõmbega kaasa, jätkates endiselt pehme suudlusega. Ta ühe käe sõrmed sasisid õrnalt Roberti juukseid, samas kui teine libises nooruki kehale, tema särgi ääre alla, et ta nahka katsuda. Niimoodi rahulikult oli tõesti hea. Või noh, Andrew'le meeldis igat moodi ameleda ja seksida, peaasi, et üldse sai. Ja praegu oli hea. Andrew ei tahtnudki tegelikult, et nad kiirustaksid. Mingite suhete ja jumal teab mis asjadega. Jah, nad olid seksinud vaevu mõned tunnid pärast kohtumist ja seda Andrew ei kahetsenud. Aga suhtesse ja edasi ei pidanud kiirustama, tuli siiski teineteist natukene tundma ka õppida.

Robbie sõrmed libisesid nüüd samuti Andrew särgi alla ning suudlus muutus justkui iseenesest veidi ahnemaks. Särgi ära võtmisega Robbie küll veel ei kiirustanud - rahulik tegutsemine oli endiselt oluline - kuid mingisugune kannatamatus oli tema tegevuses ikkagi. Ta tõmbas Andrew endale veel lähemale, nii et nende kehad üleni üksteise vastus olid, ning naeratas läbi suudluse kergelt.