Threeway maybe?

Andrew naeratas kergelt. "Sa ei ole üksi. Sa võid siia ööseks ka jääda, kui tahad," lubas Andrew. Mis siis, et ta ei teadnud, mis Kevin plaanib. Kuidagi saavad hakkama ikka. Kuuldes edasist, kutt noogutas. "Teeme nii," lubas ta vaikselt. Kevin niigi ju ütles, et ta ei teaks, mida nendega rääkida, seega filmi vaatamine ilmselt oleks üsna hea lahendus tõepoolest. Äkki Andrew saab siis kaks kutti kaissu endale. "Kas sa tahaks midagi? Süüa, juua? Võin teed sulle teha näiteks."

"Jääks küll, kui tüli ei tee," vastas Robbie mõtlikult. "Vist on targem isale natuke aega anda." Ta naeratas Andrew nõustumise peale veidi. Mingi kujutluspilt tekkis, kuidas nad kolmekesi filmi vaatavad, üksteise kaisus ja puha, ja see tundus lõpplahendus, mille poole püüelda. Kui Kevin jonnima ei hakka. "Tee oleks hea," ütles ta, kui oli veidi aega mõelnud.

"Ei tee tüli," raputas Andrew pead. "Ma ei tea, mis Kevin teha kavatseb, aga isegi, kui ta jääb siia, siis magamisruumi on mul siin küll." Tee peale ta naeratas ning vajutas kuti huultele musi. "Mis teed, palju suhkrut?" küsis ta end püsti ajades ja kööginurka minnes, et teevesi keema panna. Ta võttis välja ka tassi ja lusika.

Robbie naeratas Andrew'le veel kord tänulikult. "Maitse suhtes ei pirtsuta, üllata mind," ütles ta. "Aga suhkrut võid vähemalt kaks lusikatäit panna, pidi rahustama vist? Aga ära üle pinguta, mu sugar rushid on õudsed," lisas ta juba lõbusamalt. Nüüd oli korraks jälle natuke parem olla, mingi kindlustunne oli jälle olemas.

Andrew muigas kergelt. "No teeme nii," ütles ta lõbusalt. Ta võttis oma tee valiku välja ning võttis sealt pärast pisukest mõtlemist metsamarja tee. Varsti saigi teevesi valmis, Andrew pani tassi ka kaks lusikatäit suhkrut ja peagi sai ta kruusi Robertile viia. "Loodan, et maitseb," muigas ta kruusi noormehele ulatades, ning istus taas tema kõrvale.

Robbie haaras mõlema käega tassi ning nuusutas teed. "Ma olen üsna kindel, et maitseb," ütles ta naeratades ning tegi Andrew'le ettevaatlikult musi, käsi koos tassiga ebaloomulikult õhus hoides, et midagi mitte maha tilgutada. Siis keskendus ta uuesti oma teele, puhus sellele ettevaatlikult veidi aega peale ning võttis lõpuks tillukese lonksu. "Maitseb," ütles ta ning vaatas taas Andrew'le otsa.

Kevin istus Andrew toas tükk aega, ka siis kui tema peavalu juba järgi jäi, ja mossitas. Mitte kuidagi ei leidnud ta endas tahet, et end püsti ajada teise tuppa minna. Ta tahtis, et Andrew sinna tuleks ja et Robert ära läheks. See oleks tema jaoks ideaalne olnud. Mingil hetkel sai telefoniga mängimisest siiber ja Kevin keeras end voodile kerra, põrnitsedes ust. Kohvi oli ka otsa saanud. Kas minna sinna või mitte? Ta võiks haigeks jääda järsku. Saada mingi 39 kraadise palaviku. Siis peaks Robert ära minema. Eks? Ja Andrew saaks tema eest hoolitseda. Siiski ei juhtunud midagi ja aeg tiksus sama moodi edasi. Toas valitses vaikus ja tühjus. Viimaks ajas Kevin end voodist püsti, unustades kohvitassi öökapile. Ta pistis oma telefoni teksade taskusse ja väljus siis toast. Hetke silmitsenud teineteise kaisus istuvat Andrew'd ja Robertit, okei nad ei istunud kaisus, lihtsalt kõrvuti, maandus Kevin teisele diivanile ning kiskus diivani nurgast endale pleedi ümber. Rohkem nagu sotsiaalseks kaitseks kui külma pärast. Seejärel võttis ta oma telefoni ja hakkas sellega mängima, sest tal polnud kedagi, kelle külje alla imbuda ja ta ei tahtnud neid passida või mingit veidrat vaikust taluma hakata. Ometi ei öelnud ta ka midagi. Mida tal öelda oligi? 'Oi, tere Robert, nii tore, sind siin näha. Kordaks keemia klassis juhtunut?' Prsh! Pärast seda tantrumit, mis ta enne korraldas, ta parem on vait.

Andrew naeratas kergelt, kui musi sai ja jälgis siis, kuidas Robert oma teed proovis. "Väga hea," ütles ta siis lõbusalt, kui kutt arvas, et talle see maitseb. Siis ta ei olnud mõttetult seda teed teinud. Andrew aga tõstis pilgu, kui Kevin sinna tuli. Aga mitte nende juurde, vaid teisele diivanile. "Miks sa sinna istusid?" küsis Andrew pisut muiates. "Tule siia." Kevin võis ju tema külje alla pugeda. Ta võis seda alati teha, sest ta oli Kevin ju ometigi. "Me mõtlesime, et võiks mingit filmi vaadata, mis sa arvad?"

Robbie naeratus hajus kuhugi ära, kui Kevin uuesti tuppa astus, ja süütunne tuli tagasi. Kutt nägi tõsiselt pahur välja ja pohmaka viga see küll olla ei saanud. Ta tahtis küll midagi öelda, aga ei saanud sõnagi suust välja. Õnneks ütles Andrew enam-vähem sedasama, mida Robbie mõelnud oli. Robbie silmitses Kevinit vaikides, oodates, mis too vastab, ja mõistis, et talle meeldiks, kui Kevin lähemale tuleks. Ta polnud küll päris kindel, kas see oli lihtsalt soov Kevinit mitte välja jätta või midagi muud, aga see, et Kevin niimoodi omaette mossitas, häiris teda.

Kevin ei tõstnud pilku oma telefonilt. "Mul on siin mugav," vastas ta vaid ning raputas kergelt pead. Läheb ta jee nende juurde. Mida iganes need kaks ka ei mõelnud või lootnud, Kevin ei olnud neile mingi sõber. Prsh! Varsti tahavad temaga veel sõprusekäevõrusid punuda. Vastikud! Miks ta üldse oli seal? Andrew jah tahtis, et ta seal oleks, aga kas ta ise tahtis seal olla, kui Robert seal on ja kogu Andrew tähelepanu saab? Jah, ta tahtis seal olla. Kui ta ära läheb, hakkavad need kaks seksima ja nii mugavaks ta selle seal neile ka ei tee. "Vaadake siis," vastas ta pakkumise peale, andes ilmselgelt mõista, et tema mingitest ühistegevustest osa võtta ei kavatse.

Andrew ohkas Kevini vastuste peale kergelt ning ajas end siis püsti, et teisele diivanile Kevini kõrvale maanduda. "Kevin. Mis sul mureks?" küsis ta hästi vaikselt, toetades oma lõua natukene vastu Kevini õlga, pilk nooruki näol. Okei jaa, veider oli ehk seal olla sedasi, aga come on. Andrew'l oli ka veider olla, aga ta ei jonninud ju. Tal oli seal kaks kutti, kellest ta huvitatud oli ja kellel teineteisega probleem oli. Tõesti veider ju.

Robbie ohkas samuti vaikselt, pilku Kevinilt pööramata. Mõnes teises olukorras oleks ta lihtsalt küsinud, et mis Bennetti probleem on, aga praegu ei tahtnud ta kellegagi õiendamise peale mõeldagi. Kui Andrew püsti tõusis, saatis Robbie teda pilguga, kuid vaatas siis uuesti Kevinit. Andrew vaikse küsimuse peale niheles ta veidi ning keskendus uuesti oma teetassile - kuidagi selline tunne oli, et see vestlus ei puutu temasse. Tegelikult asi ju põhimõtteliselt temas oligi, aga Robbie aimas, et kui Kevin mõistaks, et teda pidevalt vahitakse ja kuulatakse, ei aitaks see asjale kuidagi kaasa. Seega võttis ta võimalikult vaikselt oma teest lonksu, pilk nüüd põrandal.

Kevin pööritas kergelt silmi, kui Andrew tema juurde tuli. "Ma lihtsalt tahan siin istuda, eks ole? On sellest mingi probleem? Olen ma kohustatud teiega samal diivanil istuma?" küsis nooruk, endiselt enda telefoni vaadates. No tõsiselt. Lasku olla tal. Milles probleem oli. Ei teinud nii, nagu tema tahavad, on kohe temal midagi viga? Nad ju juba rääkisid Andrew'ga sellest, miks tüüp ikka arvas, et Kevin järsku happy-go-lucky on? "Ma kas istun siin ja te jätate mu rahule või ma lähen koju," esitas kutt siis ultimaatumi ning vaatas Andrew'le viimaks otsa. Ta lootis, et kutt tahab teda sinna ja seega jätab ta rahule ja samas ta kartis, et Andrew laseb tal minna.

Andrew ohkas kergelt ja tõmbus Kevinist natukene eemale. "Kas sa tahad siia ööseks jääda?" küsis ta siis vaikselt. Ta ei tahtnud ju, et Kevin ära läheks. Aga ta ei tahtnud ka, et ta seal mossitama peaks. Ta oleks tahtnud mõlemale kutile hästi palju tähelepanu anda, aga kui ta Robertiga nunnutseb, siis on Kevin kuri ja kui ta Keviniga nunnutseb, siis.. noh, siis on Robertil ebamugav.

Kevin kehitas õlgu. "Ma ei tea, mu vanemad...." hetkeks oli ta unustanud, et Robert seal on, aga siis see meenus ning Kevin vaikis poole lause pealt, tõstes pilgu kutile. Pole tema asi, mis suhted Kevinil oma vanematega on. "Ma ei tea," lõpetas Kevin oma lause. Tahaks nagu jääda, aga samas ta teadis, et kodus tuleks jama ilmselt. "Robert jääb ööseks?" küsis Kevin siis. See ilmselt mõjutaks ka tema otsust väga palju. Ta vaatas taas Andrew poole, eirates Roberti kohalolu nii palju, kui ta sai.

Andrew sai ka ilma selleta, et Kevin lauset lõpetaks, aru, mida noormees oma vanemate all mõtles. Ta ju siiski teadis kuti vanematest palju. Ja oli neid isegi näinud mõned korrad. Üldse tervet kuti peret. Kaasa arvatud Kevini vanemat venda, kes Robertit peksnud oli. "Ta vist jääb jah," noogutas Andrew siis. Ta ei hakanud valetama ja ütlema, et ta ei jää, et Kevin sinna jääks. Sest oleks natukene imelik mõne tunni pärast hakata mõlemale magamisaset organiseerima. Mis ta siis ütleks: 'ups, sorri, et valetasin'?

Pigem mõtles Kevin vähe teisiti. Ta just jääks, kui Robert ka jääks, sest sisimas oli tal tõesti hirm, et nad hakkavad seksima ja ta ei tahtnud seda. "Kuhu sa meid kõiki magama paned, kui ma ka jääks?" küsis Kevin siis. Ka sellest olenes tema otsus. Vähemalt mingil määral. Miks ta järsku nii kade oli üldse? Ilmselt selle pärast, et nüüd oli reaalne võimalus, et ta jääb Andrewst ilma. Ilmselt ta jääbki, aga hea meelega pikendaks seda protsessi.

Andrew mõmises kergelt küsimuse peale ning vaatas hetkeks Roberti suunas. "Ma mõtlesin, et kas jääte mõlemad siia või et sina tuled mulle kaissu ja Roberti sätime siia," sõnas ta lõpuks. Jah, Robert vajas lohutust ja kõike ning Andrew tahtis tema jaoks olemas olla, aga ta pidi kinnitama ka Kevinile, et kutt ei jää temast ilma. Ta ju sai Kevinist aru, kutt oli nagu tema teine pool, ausalt ka. Ja ta sai aru, et noormees on armukade ja hirmul. Ja siis ta peab olemas olema ka Kevini jaoks.

Kevin silmitses hetke neid Diivaneid. Need olid ilmselt liialt lühikesed, et Robert sinna täiesti ära mahuks. Aga see variant kõlas igati paremini, kui see, et tema peaks üksi diivanil magama või et nad mõlemad saaksid voodisse. "Siis ma ehk isegi jääks," sõnas Kevin. Olgugi, et ta seda ei tahtnud, oli tema näost näha mingit kergendust. Ta tundis, et ei olnud Andrewst täiesti ilma jäänud ikkagi. Tema sai kaissu ja Robert mitte! Kevin isegi ei mõelnud, kui halvasti pani see Robertit end tundma.

Noh eks mõnes mõttes oli see loogiline ka, et Andrew pigem Kevini kaissu võtab. Robert ei olnud siiski tema kindel kutt või midagi sellist. "Või siis tulete mõlemad voodisse mulle," muigas kutt seejärel. Mingit threesome'i ta nendega ei tahtnud, aga nad mahuks sinna ära küll. Andrew võtab Kevini endale kaissu ja nad mahuvad ühele voodipoolele ära ja Robert mahub vabalt nende kõrvale.

Robert üritas Andrew ja Kevini vestlust mitte pealt kuulata, aga see oli väikest vahemaad arvestades natuke keeruline. Kõike ta küll ei kuulnud, aga diivanijutust sai ta päris hästi aru. Ta muigas kibedalt omaette - ta ei kavatsenud mingil juhul siia jääda, kui ta üksinda mingi pisikese diivani peal magama pidi. Parem siis juba autos või mõnes hotellis olla - uneaeg, tuju ja turvatunne oleksid sama nullilähedased, tuju ehk paremgi. Siis aga pakkus Andrew kolmekesi voodisse mineku variandi välja ja pagan, Robbie lootis, et ta nalja ei teinud. Temal ei olnud Keviniga voodi jagamise vastu midagi, kuigi Andrew'd oleks ta siiski nende kahe vahele tahtnud. Ta pööras pead õige natuke Kevini ja Andrew poole, üritades näha, mis nägu Kevin selle ettepaneku peale teeb.

Kevin kissitas silmi. "Me ei mahu sinna," sõnas kutt. Kolmekesi voodisse. Tõsiselt? Kuigi siis saaks ta päris hästi Robertile näidata, et Andrew pöörab talle rohkem tähelepanu. Samas võib-olla siis võtaks Andrew just Roberti kaissu. Aga võimalusi olukorda kontrollida, olles ise mehe kõrval, oli parem kui see variant, et Andrew näiteks voodist välja poeb ja Roberti juurde läheb. Right? See oli igati loogiline, eks? "Mul kama, peaasi, et mina voodis saaks magada," sõnas Kevin siis võialikult ükskõikselt. Pärast oma tantrumit ei tahtnud ta, et Robert arvaks, et tal ongi mingit tunded Andrew vastu. Sest tal polnud! Vist... Ta polnud gei!

"Mahuks küll," ütles Andrew muiates. Ennegi seal kolme-neljakesi maganud. Ehk siis jah, igasuguseid põnevaid asju seal mitmekesi teinud enne magamaminemist. Aga nende kahega ta siin planeeris siiski reaalset tudumist. Kui noormees aga ütles, et tal kama on, muigas Andrew lõbusalt. Muidugi tal oli kama. "Siis magame kolmekesi kõik voodis," ütles ta, vaadates ka Roberti suunas, et anda mõista, et see lause oli neile mõlemale mõeldud. "Aga nüüd võiks filmi vaadata. Kas sa ühined ka või mossitadki siin niikaua, kuni õhtu tuleb?" küsis Andrew Kevini põlve patsutades. Tahaks kedagi kaisutada ja musitada. Aga ei lubatud siin ninaall musitada Robertit ja no Kevin polnud ju gei.

Robert naeratas Andrew'le, kergendustunne tema pilgus täiesti ilmne. Ta oli juba üsna tõsiselt kartnud, et ta jäetaksegi üksi diivanile. Ta silmitses nüüd Kevinit, lootes, et kutt ikkagi nendega liituda otsustab. Robert ei tahtnud Andrew'd täiesti endale ahnitseda - tal oli lihtsalt lohutusi vaja, praegu ta millelegi romantilisele ei mõelnudki, ja kui Kevin selle pärast armukadedaks muutuks, oleks ka natuke halb. Ta võttis oma teest viimase lonksu, pilk ikka Bennettil.

Kevin silmitses hetke Robertit ja siis Andrew'd. Kutt ohkas ning vaatas jälle oma telefoni, kus tal põnev zombiemäng pooleli oli. "Ma istuks siin parem," sõnas kutt siis üsna kindlalt. Palju parem mõte oli seal istuda ja omaette olla, kui nende diivanile kolida ja justkui alla anda. Nooruk jäi siiski endale kindlaks. Sealt on palju parem vaade neile kahele, kui nad peaks hakkama üksteist katsuma.