Is it now good or bad?

Oli taaskord üks kena päevakene istandustes ning Robinil oli ka üsna hea tuju. Nimelt olid nad Ray'ga kokku leppinud, et seekord läheb Ivy talle külla. Tüdruk istuski kuskil viie paiku õhtul autosse, käes korvikene, kus oli puuvilju ning pudel nende enda veini ning sõitis linnakesse. Ray käest oli ta aadressi ka kenasti saanud. Varsti parkiski Ivy auto ühe kortermaja ees ning kui oli seda natukene silmitsenud, väljus autost, et majja siseneda ja mehe korter üles otsida. Kena maja oli iseenesest.

Robin kõhkles ukse taga hetke, aga varsti koputas kuuldavalt ning astus sammukese uksest eemale. Tüdruku nägu ja ribid olid nüüdseks täielikult paranenud ning ta tundis end vägagi hästi. Robin kandis musta värvi kitsaid teksasid ning must-valget triibulist T-särki, mille peal oli valge jakk. Tal olid jalas tavalised mustad tennised ja tema juuksed olid lahti, nagu tavaliselt. Aga nüüd, korvike käes, ootas Robin natukene närviliselt, et Ray ukse avaks.

OT: Kinni.
Also mainiks, et praeguseks hetkeks ei ole Robin Russelli ja Susanne'i suhet avastanud. : )

Sel kenal õhtupoolikult istus Raymond rahulikult kodus. Või noh, tegelikult just mitte väga rahulikult. Kerge närv oli noormehel terve päev sees olnud ja muusikaga tegelemise kõrvalt oli ta vahepeal isegi üsna põhjalikult koristanud. Kuna noormees ei olnud ise just kuigi hea kokk, siis oli ta toonud sushit, lootes, et neiu seda sööb ka, mis ootas nüüd ilusti serveerituna külmkapist välja võtmist.
Mida lähemale jõudis kellaaeg, et Robin peaks saabuma, seda närvilisemaks noormees muutus. Nad olid küll neiuga üsna mitu korda kohtunud juba, aga see oli ju siiski esimene kord, kui neiu teda külastas. Rayl olid jalas mustad teksad ning seljas roheline t-särk.

Uksel koputust kuuldes heitis Ray veel korraks pilgu peeglisse, ning sättis juukseid, kuid läks siis ust avama, et Ivy kaua ootama ei peaks. Kergelt naeratades tervitas ta tütarlast: "Hei, astu sisse." Robin oli nii kena, teda oli nii hea vaadata. Ta võttis Robinilt korvikese, mille asetas kapile ning põimis siis käed õrnalt ümber neiu ja suudles teda pehmelt.

Robin naeratas kergelt, kui Raymond ukse avas. "Hei," ütles ta lõbusalt ning astus tuppa, ulatades Raymondile korvikese. Siis sai ta ka juba tervitussuudluse, millele neiu suure hea meelega vastas, libistades oma käed Raymondi pihale, kui kikivarvukile tõusis. Hetkeks Robin täitsa unustas, et ta oli Raymondile külla ja et ta peaks olema närviline või midagi. Nii hea ja kindel oli Ray käte vahel olla, et mingist ebakindlustundest oli asi küll kaugel. Siiski tõmbus neiu varsti eemale ja naeratas taas. "Hea sind jälle näha," ütles tüdruk tasakesi.

Ka Raymond rahunes ja ei olnud enam nii närviline, kui sai lõpuks taas Robinit enda käte vahel hoida. "Sind ka," vastas ta naeratades neiule. Ta tõstis käe, et üks juuksesalk neiu näolt eest, kõrvataha lükata ning jäi siis nendesse sügavatesse pruunidesse silmadesse vaatama, naeratus endiselt näol mänglemas. Lõpuks aga taipas ta, et peaks laskma siiski neiul jaki ja jalanõud ära võtta ning teda tuppa juhatama. Poleks vist kuigi hea mõte õhtu otsa esikus seista. Seega tõmbus ta veel rohkem eemale ning aitas neiul jaki seljast, mille seejärel riidepuule asetas. Ta võttis kapinurgalt korvikese ning viis selle elutuppa lauale, lootes, et neiu taipab talle järele tulla. "Soovid sa kohe veini?" küsis ta siis kerge muigega neiult, ise juba köögi poole minnes, et pokaalid võtta. Või siis klaasid, kui Robin peaks hoopis mahla või midagi tahtma esialgu.

Robin jälgis ka Raymondi silmi, aga naeratas, kui mees lõpuks ka reaalsusesse tagasi tuli. Aga eks naine oli ise ka üsna hajevil mõtetega. Ivy võttis jalatsid jalast ja jaki ka seljast ning järgnes seejärel Raymondile. Ta tõesti nii rumal polnud, et esikusse seisma jääks. "Nooh, ma olen autoga, seega ma ei peaks üldse vist jooma," ütles naine muiates. Eks see vein ei pidanudki neile kahele joomiseks olema, see pudel võis ka ainult Rayle jääda ju. Robinil kodus seda niigi lademetes. "Kena korter sul," kommenteeris Robin siis kommetekohaselt.

Ahjaa, loomulikult oli Robin autoga. Kahju küll. "Tahad siis mahla või midagi?" küsis Ray siis muiates, samal ajal kapist juba klaase haarates. Eks ta joob ka mahla siis, vähemalt esialgu. Hiljem võib ju vaadata, mis teeb. "Ma tänan," sõnas noormees muiates. Talle endale ka täitsa meeldis ta korter, pisike, aga armas. Raymond asetas klaasid kapile ning võttis siis külmkapist sushivaagna, mille tuppa lauale viis. "Ma loodan, et sa sööd ikka sushit?" küsis ta siis naeratades Robinilt. Ta tõi ka klaasid köögist ära ning külmkapist paar erinevat mahla ning, olles need lauale asetanud, astus neiu juurde, et teda taas pehmelt kuid kirglikult suudelda. See oli ikka nii hea. "Istume?" küsis ta siis naeratades, kui lõpuks raatsis suudlusest eemale tõmbuda.

"Mahl sobib," noogutas Robin muiates. Muidu jooks veini ka jah, aga noh.. autoga.. ja Robin ei usaldanud end üksi siia Raymondi juurde kergelt joogisena. Mitte, et ta arvaks, et Ray teda ära kasutama hakkaks, aga noh, Ivy igaks juhuks ei tekitaks olukordi, kus nad juba voodisse ronima hakkaks, eksole. "Sushi vastu ei ole midagi," muigas tüdruk siis. Oli seda söönud küll mõnikord, midagi erilist ei arvanud sellest, aga see polnud talle vastu kah. Aga pärast nunnut suudlust said nad istuda ning Robin vajutas uue musi Ray põsele. "Kaua sa siin elanud oled?" küsis tüdruk ringi vaadates.

Ray pidi natuke mõtlema, enne kui Robini küsimusele vastas: "Umbes kuu vist, ma arvan." Aeg läks nii kähku, et ta ei suutnud järge pidada, aga umbes nii palju sellest vist möödas oli tõesti. Ta vaatas ka ise veidi toas ringi. Üsna omapärane korter oli, aga seda oli see juba siis, kui ta siia sisse kolis. Omanik oli mingi lahe tüüp. Raymond ise oli seda põhiliselt täiustanud oma väheste raamatutega ning igasuguste muusikariistadega, mis olid siin-seal. Seejärel haaras noormees laualt apelsinimahla paki, ning kallas endale. "Ja mida teile?" küsis ta siis lõbusalt muiates Robinilt. Valikus oli nii apelsini, viinamarja ja õunamahla kui ka multinektarit. Raymondile meeldis, kui tal koguaeg kapist mahla võtta oli ja need neli olid ta lemmikud.

Nii vähe alles. Aga see korter oli täitsa kodune ja nunnu ju. "Apelsinimahla," ütles tüdruk muiates siis. Viinamarjamahla sai ta kodus palju tahtis ning õuna ja multinektari mahlad talle ei meeldinud. Robin võttiski lonksu oma mahlast, kui selle sai ja vaatas siis taas Ray poole. "Mis me asjalikku siis teeme?" küsis Robin huviga. Ray oli ta sinna kutsunud ju. Ehk oli mehel midagi head mõttes ka siis.

Vähe jah, aga noh, eks tal aega veel on seal elada vast. Ray kallas Robinile ilusti ka mahla ning ulatas siis klaasi tüdrukule. Ta võttis ka enda mahlast väikse lonksu ning muigas veidi, naisele otsa vaadates. "Noh, kui ma päris aus olen, siis siin nii palju asju polegi teha," vastas ta kergelt huulde hammustades, "aga põhimõtteliselt me võime näiteks lihtsalt üksteist tundma õppida ja süüa, aga me võime ka näiteks filmi vaadata.." Ja tegelikult võivad nad ju koos muusikat ka teha, kui nad söönud on näiteks. Ega Ray ei olnud asjale pikalt mõelnud, kui neiu külla kutsunud oli. Aga ta tahtis Robiniga aega viita ju. Naeratades tegigi Raymond naisele põsele kerge musi.

Robin naeris kergelt ning kehitas siis õlgu. "See kõik kõlab hästi," muigas naine. "Ma arvan, et me võiks siis kõigepealt veidi vestelda tõesti, kui sul on mulle mõni küsimus üldse, ja siis võib filmi vaadata." Siis saab Raymondile kaissu pugeda! Robinile meeldis kaisus olla. Isegi Ricki kaisus oli hea olnud. Selline petlik tunne tekkis, et mees ei tee talle enam haiget.. ja siis pidi naine jälle pettuma. Aga ta oli sellega harjunud. Ta isegi ei üllatuks, kui Ray talle haiget teeks. See oleks nii loomulik lihtsalt.

"Aga siis vestleme," muigas ka Ray, ning võttis ampsu sushit, peale seda kui oli tüki sojakastmesse tippinud. "Kaua sa oled muusikaga tegelenud üldse?" küsis Raymond siis peale väikest närimis- ja mõttepausi naiselt. Ta ei saanud sinna midagi parata, et talle meeldis muusikast rääkida, see oli tema kirg. Ja tal oli hea meel, kui ta sai teada, et ka Robin sellega tegeles. Mis filmi nad üldse võiksid vaadata? Noormehel polnud väga ülevaadet, mis filmid tal olid, sest filmikogu oli omanik sinna jätnud, sõnadega, et tal pole vähemalt esialgu nendega midagi teha. Aga küll nad midagi leiavad ja vähemalt ta saab siis ehk Robinit kaisutada.

Robin võttis uue lonksu oma mahlast ning sättis end mugavamalt diivanile istuma, toetudes kergelt diivani seljatoele, pilk Raymondil. Küsimuse peale ta muigas. "Noo.. väiksest saati. Ema sundis meid kõiki klaverit õppima ja muud sellist. Üldiselt on meie peres nüüd muusika vastu üsna suur vastumeelsus, aga laulda on mõnikord täitsa tore." Aga jah, Robinile klaver enam väga ei meeldinud, rääkimata Remyst, kes seda jälestas. Ning ega Robinil ei olnud ikkagi ülisuur huvi muusika vastu. Mõnikord oli lihtsalt hea laulda ja kitarri mängida, ajaviiteks. Kuigi jah, bändi tahaks ka teha.

Raymond noogutas kergelt, Robinit kuulates. "Päris kurb ikka, kui niimoodi kohe sunnitakse, et vastumeelsus tekib," sõnas noormees võrdlemisi tõsiselt. Ta enda vanemad polnud teda kunagi midagi tegema sundinud niimoodi, veidi tagant utsitanud, seda küll. Aga ilmselt tänu sellele tagant utsitamisele ta oligi praeguseks omadega niikaugel muusikaga. Noormees oli väiksemana muusikakoolis õppinud nii klaverit kui kitarri ja sai endiselt mõlema instrumendiga hakkama, kui oli tarvis. Lisaks sellele oli ta ka seda-teist ise õppinud, näiteks trumme, aga põhiline rõhk läks tal ikkagi elektroonilise muusika peale. Naeratades kohendas ta veidi prille ning võttis siis lonksu oma mahlast, neiule otsa vaadates.

"Meie vanemad on jah sellised.. toredad inimesed," muigas Robin. Ta kehitas natukene õlgu ning vaatas huviga Raymondit. "Ja kuidas sina muusikaga tegelema hakkasid?" Ivy ei tahtnud enam oma vanematest rääkida. Ta muidugi hoolis neist väga, aga kohati ajasid nii ema kui isa teda tõeliselt närvi ning siis Ivyle ei meeldinudki neist rääkida. Ei olnud nad väga midagi nii head teinud, et neist rääkima peaks.

Ray võttis taas ampsu sushit, no ta oli ikka üsna näljane tegelikult, sest oli suuresti närvis olles süüa unustanud. Selle korralikult alla neelanud ja lonksu mahlagi peale võtnud vastas ta Robini küsimusele: "Lasteaia rütmikaõpetaja leidis, et ma võiks muusikakooli minna. Kuigi tema pettumuseks ei tahtnud ma üldse mitte trumme õppida, vaid hoopis klaverit." Ray naeris kergelt. Jah, ta oli üks veider laps olnud. Aga talle hakkas klaveri mängimine täitsa meeldima niimoodi. "Ja noh, kui ma siis juba suurem olin, õppisin veel kitarri juurde," sõnas ta kergelt naeratades, pilk Ivy imelistel pruunidel silmadel.

"Ma olen ka klaverit ja kitarri õppinud," muigas Robin. "Aga klaverit nüüd ilmselt enam väga ei oska." Jamh.. ei tegelenud sellega peaaegu üldse. Enamasti mängis ikka Robert seda asjandust. Aga Robin parema meelega tegeles kitarriga. Ivy naeratas siis jälle natukene ja nõjatus mehele lähemale, et tema huultele musi poetada. "Ma ei oska midagi küsida," muigas tüdruk siis. Ta tahtis kõike teada aga ei osanud midagi küsida.

Ray naeratas kergelt, ikka hea, et Robin endast ka natuke rääkis. Peale seda pehmet musi hammustas kutt kergelt huulde, silmad säramas. Mõnus oli istuda naisega siin. "Tahad siis ehk filmi välja valida?" küsis Morris siis naeratades. Ilmselt on veidi kindlam, kui Robin valib. Oleks, et Raymond teaks paremini, mis filme seal on, aga praeguses olukorras ta küll poleks valida olnud. Ja eks neil aega ole ka selle tundmaõppimisega, ei peagi kõike kohe välja uurima, kuigi oleks ka tema tahtnud Robinist rohkem teada.

"Kui sa seda olulist otsust mulle usaldad," muigas Robin. Ta täitsa võis midagi välja otsida. Kui Ray oli talle filmivaliku kätte näidanud, uuris Ivy seda huviga ning lõpuks valis välja ühe filmi "Plush". Ta ei olnud seda näinud, aga treilerit oli kunagi vaadanud, ta mäletas, et ta oli tahtnud seda vaadata, aga ei olnud veel jõudnud. "Oled sa seda näinud?" küsis Ivy lõbusalt Ray käest. Igav oleks vaadata, kui mees seda näinud juba on.

"No eks ma ikka usaldan," muigas Ray ning juhatas neiu ilusti dvd-de riiuli juurde. Ta istus diivanile tagasi natukeseks ning jälgis Robinit, kui ta valikut langetas. Naine oli nii kena ja armas. Ta kergitas huvitatult kulmu, kui neiu otsusele jõudis. "Ei ole näinud," muigas kutt. Tema polnud isegi treilerit näinud, polnud õrna aimugi, millest film rääkis. Ta tõusis taas ning naise huultele kerge musi vajutanud, võttis ta filmi ning pani plaadi ilusti telekasse. Noormees pani veel tule kustu, jättes ainult köögis ühe tule hämaralt põlema ning istus siis diivanile sättides end mugavamalt filmi vaatama.

OT: Piltidel polnud telekat, aga ilusti kujutame ette, et tal on võrdlemisi suur sisseehitatud dvd-mängijaga telekas seal.

Robin naeratas rahulolevalt, kui Ray ütles, et ta ei ole seda näinud. Väga hea! Siis nad saavadki seda vaadata. Ta lasi Raymondil tegutseda ning istus tagasi diivanile, võttes oma mahlaklaasi, et see tühjaks juua. Nom. Aga siis tuli Ray tagasi ning häbenemata tõstis Ivy jalad diivanile, et end siis mugavalt Raymondile toetada, olles tema kaelale pehme musi poetanud. Seejärel aga suunas tüdruk pilgu telekale, et jääda vaatama, mis seal ekraanil toimus. Ja ta ei pidanud pettuma, film tõesti oli hea.

Ray naeratas ning tegi veel neiu pealaele kerge musi, enne kui filmi vaatamisse süvenes, käe ümber neiu libistades. Tõepoolest oli huvitav film, naljakas et noormees ise sellest varem midagi kuulnud ei olnud, sest tegelikult meeldisid talle seda tüüpi filmid väga. Vahepeal võttis noormees laualt klaasi, et mahla juua, seda tagasi asetades veidi asendit muutes, et mugavam oleks. Ta võttis Robini rohkem kaissu ning lasi siis neiul taas rahulikult filmi vaadata, ka ise seda tehes. Mõnus!

Robinit väga ei häirinudki, et Raymond seal siples natukene, hea oli tema käte vahel olla ju siiski. Aga varsti saigi film läbi ning Ivy sirutas end nunnusti. "See oli täitsa hea film," ütles ta lõbusalt. Olgugi, et peategelane kohe väga tema venda meenutas ja mälestusi sellest esile tõi, kuidas Remy oli Ricki peksnud, oli see film hea. "Sulle meeldis?"

Raymond naeratas, kui Robin end veidi sirutas filmi lõppedes ning tegi seda siis isegi. "Jaa, mulle täitsa meeldis see," vastas ta lõbusalt naeratades neiu küsimusele. Peaks teinegi kord laskma Robinil valida filme, mida vaadata. "Kindel, et su vend salaja näitleja pole, muidu?" küsis ta siis pooleldi naeruga kuid samas ka kergelt kulme kortsutades. Tõepoolest oli peategelane väga Remy moodi. Aga noh, see oli ikkagi väga ebatõenäoline.

Robin naeris kergelt küsimuse peale ja raputas pead. "Täiesti kindel," muigas tüdruk. "Hääl ei olnud sama ja üldse oli ta ikkagi natukene teistmoodi ka." Robin muigas ning ajas end siis püsti. "Ma käiks vetsus ära, kus see asub?" küsis neidis lõbusalt. Ta oli ju päris palju mahla joonud ja ega siis kõike endas hoida jõua.