Pianoing

Robert astus ringi vaadates elutuppa. Maja tundus kummituslikult tühi olevat, kuid Robbie teadis, et vähemalt ta õde oli kindlasti kodus, lihtsalt väga vaikne. Poisi pilk langes klaverile, mis oli tema siiatuleku põhjuseks. Tema näole ilmus naeratus ning ta astus pilli juurde. Ettevaatlikult tõstis ta selle kaane ning pani sõrmed klahvidele. Suutmata otsustada, mida mängida, tõstis ta need taas ning raksutas sõrmi, mõeldes kõiglie lugudele, mida ta mängida võiks. Lõpuks otsustas ta klassiku kasuks - "Kuupaistesonaat" pidi mängitud saama. Muiates pani ta käed uuesti klahvidele ning alustas.

OT: Robin.

Robin oli tõesti kodus ning luges üleval voodis raamatut, olles ikka pisut unine. Siiski oli ta ammu end korda teinud ja oli täisriietes. Kui ta aga kusagilt kaugusest kuulis mingit klaveri mängimist, sulges naine raamatu, et end püsti ajada. Ta aimas, et Robert oli see, kes klaverit mängis. Ja Robin suunduski alla, sinna, kus nel klaver oli. Ta toetus õrnalt õlaga vastu uksepiita, kui oma nooremat venda jälgis ja naeratas pisut. "Sa mängid hästi," ütles Ivy vaikselt siis, kui noormees looga lõpetanud oli, andes enda kohalolekust märku. Ka Ivy oskas hästi klaverit mängida, aga talle see ei meeldinud eriti. Põhiliselt, kuna teda sunniti seda mängima.

Robert tõstis õe häält kuuldes pilgu ning naeratas. "Sa oled kümme aastat mind siin klimberdamas kuulnud. See, et see sulle ikka veel meeldib, on üsna hämmastav," ütles ta. "Tule siia, laulame midagi," ütles ta. Robinil oli väga ilus hääl ning nad olid kahekesi lapsest saati koos laulnud, kuna nende võrdlemisi erinevad hääled sobisid nii hästi kokku.

Robin naeris kergelt, aga tõesti astus edasi. "Aga sa ju oled üha parem selles iga korraga," ütles naine, kui käe sirutas, et pisivenna juukseid sasida. Robin oli täitsa rahul, et tal pisike venna oli. Hea oli ise olla see, keda kõik tema vennad kaitsevad, aga samas oli nii hea, et tema ka kedagi poputada sai. Väiksena oli ta väga rahul, et tal elus nuku oli. "Mida sa laulda sooviksid?" küsis Robin siis aga. Laulmisest ikka ära ei ütle ju. Talle meeldis Robertiga laulda ja nende hääled tõesti sobisid tõsiselt hästi kokku. Ja üldse oli Robertiga hea aega veeta. Mitte, et teistega poleks. Vastupidi.

Robert ajas pea kuklasse ja sulges silmad, kui Robin tema juukseid sasis. See meeldis talle, ja Robin oli ainuke, kes talle nii tegi. "Ma ei teagi," ütles Robbie õe küsimuse peale, mõtles paar sekundit ja hakkas siis uuesti mängima. Lauluks oli Bastille'i "Daniel in the Den", laul, mida õde ja vend olid mitu korda koos laulnud. Aja jooksul oli Robert selle klaveripartiid täiustanud ja keerulisemaks muutnud ning harmooniaid juurde mõelnud. Robert hakkas esimest salmi laulma, eeldades, et õde temaga liitub.

OT: Esimene klaveriga laul, mis shuffle'iga tuli.

Robertil olid ometi ju nii mõnusad juuksed, mida näppida. Neil kõigil teistel olid igavad ja sirged juuksed. Robertil olid mõnusalt krussis need. Ja nii pehmed! Aga Robin lasi Robertil midagi välja valida ning muigas kergelt laulu üle. Seda olid nad tõesti palju koos laulnud. Tüdruk toetas end kergelt vastu klaverit ning hakkas samuti laulma, kui Robert seda tegi. Ja oi kui hästi nende hääled koos kõlasid. Nad peaks kahekesi bändi tegema või midagi. Robin ise kuulaks terve päeva neid kahekesi laulmas, lihtsalt.. see oli natukene raskendatud siiski.

Roberti naeratus laienes veel, kui Robini ilus, selge hääl tema omaga liitus. Refräänini jõudes lasi Robbie õel meloodiat laulda ning laulis juurde madalamat teist häält, enda loomingut. Niimoodi olid nad parimad - Roberti kähe hääl sobis taustale paremini kui juhtima. Taas kord surus Robert maha kiusatuse telefon salvestama panna - ainsad tõestused sellest, et nad koos laulsid, olid ema-isa algul videokaamera ja siis telefoniga tehtud madalakvaliteedilised videod, kus helikvaliteet kõvasti kannatas. Tema telefon oleks küll parem, aga mitte piisavalt hea. Robert tõstis laulu lõppedes uuesti pilgu, naeratas õele ja hoidis high five'iks kätt üleval. "Perfektsed nagu alati," ütles ta. "Sina valid järgmise loo," sõnas ta siis.

Robin naeratas kergelt, kui Robert tal laskis refrääni üksi laulda, aga ei lõpetanud selle pärast. Ilmselgelt. Robin ei häbenenud oma häält ja seda ei teinud ka Robert. Ja see oli vaid hea. Selles suhtes pidi vist muusikakoolidele ikka tänulik olema. Õpetas neid natukene julgemad olema. Kui lugu aga lõppes, naeratas Robin jälle lõbusalt ja lõi kerge patsu vastu Roberti kätt. "Nagu alati," nõustus ta muiates. Nende hääled tõesti harmoneerusid suurepäraselt. Kuuldes, et tema peab järgmise loo valima, mõtles neidis pisut, kuni siis ühe loo nimetas, mida nad ka laulnud olid, aga mitte nii tihti.

OT: Ehk siis I have no idea ja ma parem ei kuluta poolt tundi otsingutele.

Robbie noogutas laulu nime kuuldes entusiastlikult. Ta vajutas paari klahvi, üritades õiget helistikku meelde tuletada, ning hakkas siis mängima. Selles loos oli koht, kus ta pidi soolot laulma, ning kuigi talle meeldis see, tundis ta end Robini kõrval alati nõrgema lauljana. Ent Robinil pidi selle loo valimiseks põhjus olema, ja kui ta tahtis Robbie't laulmas kuulda, pidi ta seda ka saama. Enne seda laulis Robert aga taas oma õele harmooniat ja improviseeris samal ajal klaveril - seda laulu polnud nad ammu mänginud ning Robbie ei mäletanud enam päris kõike, kuid kiire mõtlemine lubas tal õigetele akordidele lihtsalt kaunistusi ja muud ägedat juurde mõelda.

Robin muidugi tahtis Robertit laulmas kuulda. Taustaks oli tema hääl hea, aga ka sooloks. Vähemalt Robinile meeldis. Ja teistelegi, kes kuulnud olid. Robin vaikis, kui oli Roberti kord laulda ja naeratas terve aja, kui venda jälgis. Varsti pidi ta taas lauluga ühinema ning nad laulsid sellegi loo lõpuni. "Sa tegeled klaveriga ikka tunduvalt rohkem, kui mina," pidi Robin siis tunnustavalt ütlema. "Ja su hääl on ikka super. Sa peaksid rohkem soolot laulma."

Robert laulis oma soolot valjemini kui tavaliselt, silmad klahvidel, tundes õe pilku endal. Ta kõlas hästi, veidi meloodilisemalt kui tavaliselt, ning kuna ta ei olnud õe ees kunagi häbelik, polnud tal mingit põhjust end tagasi hoida. Koos laulsid nad loo lõpuni. "Ainuke meist, kellele klaveritundidest mingi positiivne emotsioon jäi," ütles ta õe esimesele komplimendile vastuseks. Teise peale lõi ta pilgu maha. "Nii kauaks, kui sina siin olemas oled, jätan ma selle pigem sulle," ütles ta. "Ma ei oska eriti üksi laulda."

"Seda küll," pidi Robin positiivse emotsiooni koha pealt nõustuma. Tüdruk eelistas kitarri siiski klaverile. Ja noh, laulmine siis. Robin oskas klaverit, aga ta polnud ammu juba midagi seal klimberdanud. Enamasti mängis Robert klaverit. Laulmise kohta naine naeratas jälle. "Aga sa peaksidki siis harjutama ju. Kui sa minu kuuldes rohkem laulad, siis ma saan sulle kasvõi mõnda näpunäidet anda," ütles Ivy abivalmilt, kui käe jälle sirutas, et Robi juukseid sasida. Nii mõnusad juuksed ikka. "Sa ju tead, et ma aitaks sind." Ja Ivy ei mõelnud seda mitte ainult laulmisega, vaid üleüldse. Kõigega. Robin aimas näiteks ka seda, ammu juba aimas, et Robert ei ole ilmselt päris nii hetero, kui nende teised vennad, aga Robin ei olnud sundinud Robertit midagi rääkima. Ta võis ju eksida. Ja kui Robert tõesti on midagi muud kui hetero, siis peab ta ise vaatama, millal ja kellele ta on valmis seda tunnistama. Aga Robin tahtis, et Robert teaks, et ta saab tema peale loota.

See kord mõmises Robbie rahulolevalt, kui õde oma sõrmed uuesti tema juustesse surus. Veidi aega oli ta tasa, õe sõnade peale mõeldes - nende toon oli palju tõsisem kui selline vestlus eeldanud oleks - ning ütles siis: "Ma tean. Lihtsalt... Keeruline on kuskilt otsast pihta hakata." Ta hammustas huulde, kui sai aru, et ka tema sõnadel oli mitu tähendust, kuid naeratas siis uuesti, et õde muretsema ei hakkaks.

Robin naeratas toetavalt, pilk ikka poisil. "Kõige lihtsam on alustada algusest," ütles naine tasakesi. Jah, ka tema sai aru, et seda võib võtta mitmetähenduslikult. Ja mida rohkem aega oli möödunud Roberti kasvamisest, seda enam talle tundus, et Robert tõesti on gei. Või vähemalt bi. Poiss ei olnud kunagi tüdrukutest rääkinud nii, nagu seda tegid Remy ja Russell. Mitte kunagi. Samas ka mitte poistest, aga mida sa ikka poistest räägid, kui ise kapis oled ja ei julge kellelegi tunnistada.

Robbie vaatas veidi aega õele otsa. Nüüd oli ta juba üsna kindel, et jutt enam laulmisest ei käi. Ta ragistas jälle oma sõrmi, see kord juba veidi agressiivsemalt, ning mõtles, kuidas vestlust kõige ohutumalt jätkata. "No, mulle endale tundub, et ma saan asjast aru," ütles ta lõpuks. "Lihtsalt seda kellegi teisega jagada on hirmutav." Ta libistas käega üle klaveriklahvide, ühtki vajutamata. "Kardan, et publikule ei meeldi," ütles ta siis, üritades muretult muiata.

Robin vaatas ka Robertile silma, pilk täiesti mõistev ja üldse mitte ebasõbralik. Aga ta ei tahtnudki kutti sundida. Ta ei tohtinudki sundida. Noormehe sõnade peale Ivy naeratas natukene. "Sa ei tohiks karta," arvas Robin siis pisut õlgu kehitades. "Mida enesekindlam sa oled, seda lihtsam on publikul ka head näha. Kui sa kardad ja oled ebakindel, siis muudab see teisedki kahtlevamaks." Tüdruku jutt oli ikka pisut kahemõtteline. Aga siis ta naeratas uuesti ja sättis nooruki juukseid natukene. Tema pisike vennakene.

Robbie toetas pea õe õlale. "Sa oled hea," ütles ta ning vaikis siis hetkeks. Ütlen, ei ütle, ütlen, ei ütle keris tema peas lõputult ringi ja kurku tekkis klimp. "Aga mis siis, kui publik juba enne arvab, et ma olen saast?" küsis ta vaikselt pead pööramata. Ta oli taas jõudnud sellesse punkti, kus silma vaatamine oli absoluutselt välistatud.

Robin tõstis oma käe, et õrnalt Roberti juukseid silitada, kui noormees oma pea tema õlale toetas. "Selle kohta võib öelda, et those who mind, don't matter and those who matter, don't mind." Robin naeratas natukene. "Kõik läheb hästi, kui sa oma julguse kokku võtad," ütles tüdruk tasakesi, ikka õrnalt pisivenna juukseid silitades.

Robbie süda tuksus rinnus juba nii tugevasti, et tõenäoliselt tundis seda juba Robin ka. Robbie teadis, et õde toetab teda, kuid õigeid sõnu oli ikka raske välja öelda. Ta haaras õe vaba käe, pigistas seda veidi ja otsustas talle siiski rääkida. Ta pigistas silmad kinni. "Ma olen gei," ütles ta nii vaikselt, et Robin seda vaevu kuulis, ja talle tundus, nagu oleks kivi südamelt langenud, aga kõhus pidama jäänud. Närvilisus oli ikka veel alles, aga nüüd Robini reaktsiooni pärast. Ilmselgelt oli õde tema poolel, ehk isegi juba aimas, aga kõik ülejäänu oli veel ebakindel.

Robin silitas ikka julgustavalt oma venna juukseid, samas jälgides, mis noormees tegi. Kuuldes siis Roberti hästi tasaseid sõnu, tüdruk naeratas natukene. Ei olnud ju nii raske? Robin pigistas kuti kätt natukene ja vajutas tema pealaele musi. Tal oli hea meel, et noormees oli teda usaldanud ja talle seda ütles. "Ma armastan sind. Me kõik armastame sind," ütles tüdruk tasakesi, kui ennast paremini sättis, et poissi kallistada. "Sa ei pea mitte midagi kartma." Isegi, kui keegi neist mitte nii hästi ei reageeri, siis Robini toetus on tal alati olemas.

Robbie kallistas oma õde tugevasti, üritades rahuneda. Õe sõnad aitasid kaasa - isegi, kui need päris tõsi ei olnud, isegi, kui kedagi või midagi siiski karta tuli, aitasid need teda. "Mina armastan sind ka," sosistas ta vastu. Veidikese aja pärast tõmbus ta õest eemale ja pühkis niiskeid silmi. Nutta ta ei kavatsenud, see ei olnud eriti tema moodi, aga millegi nii olulisega hakkamasaamine muutis ta üsna emotsionaalseks. "Sa ei ütle kellelegi, ega?" küsis ta siis igaks juhuks - ta ei uskunud, et Robin seda kellelegi kuulutama läheks, aga õe lubadus seda mitte teha oli tema jaoks oluline.

Robin kallistas Robertit tugevalt ning raputas siis pead. Oh pisikene. Aga vähemalt oli ta saanud kellelegi rääkida ja kindlasti kutil oli kutil nüüd lihtsam. "Ma ei räägi kellelegi," lubas Ivy naeratades. Ta kindlasti ei räägi. Pole tema rääkida ju. "Aga kui sa otsustad veel kellelegi öelda, siis ma võin ikka seal olla, sulle toeks," lisas Robin. Ta võib olla kohal, kui Robert nende vendadele seda räägib. Sest ega temagi ei teadnud, kuidas nad reageerivad. Jah, nad armastasid Robertit aga nende esimene reaktsioon võib olla väga ettearvamatu.

"Ma ei tea, kas ma tahan kellelegi teisele öelda. Või noh, kunagi kindlasti, aga nii Remy ja Russell kui ema-isa läheksid segi, ma arvan," ütles Daniel tõsiselt. "Selleks ma küll valmis ei ole. Ma ei..." Robert vaikis hetkeks, üritades välja öelda mõtet, mis tal südame alt külmaks võttis. "Ma ei taha, et nad mind vihkama hakkaksid, nii et ma olen pigem vait." Ta pöördus õe poole, silmis hirm.

Robin ohkas pisut, aga nad mõlemad teadsid, et see on ilmselt tõsi, et koheselt nad seda uudist hästi ei võta. "Keegi ei hakka sind vihkama," ütles Robin tasakesi. "Nad võib-olla kohe alguses ei suuda seda aktsepteerida, aga nad vajavad vaid aega. Nad keegi ei hakka sind vihkama selle pärast, kas sulle meeldivad naised või mehed," ütles Ivy tasa. Neil on nime edasikandjaid juba piisavalt. Oleks siis, et Remy ja Russell ka geid on ning Ivy meest ei tahaks. "Nad kõigest vajavad aega, et selle mõttega harjuda." Nad keegi ei teadnud ju lähedalt ühtegi geid, veel vähem olid teadlikult suguluses mõnega. Jah, Robin oli juba ammu aimanud Roberti kohta, aga tema oli ka üsna vabameelne selles suhtes. Hell, Robin oli ise ka tüdrukuga kaugemale läinud, kui kallistus ja süütu musi. Aga ta pidas end siiski heteroks.

Robbie ohkas. "Aga ma ei suuda Remy'le ega Russellile näkku vaadata, kui nad vihaseks saavad," ütles ta. "Ma olen nendega eluaeg nii hästi läbi saanud ja ma tean, et neid kahte vihaseks ei ole ei eriti raske ega eriti mõistlik." Kõlas peaaegu, nagu Robert kardaks neid - aga seda ta peaaegu tegigi. Vähemalt pelgas ta nende reaktsiooni sellele, et nende vend naisi ei tahagi. Remy läheks kindlasti vihast roheliseks, kui ta pärast kõiki neist naistejutte teada saaks, et Robbie on terve aja täielikku jama ajanud. "Ma ei tea, kuidas ma sel ajal hakkama saan, kui nemad sellega harjuvad." Ta vaikis hetkeks ja vaatas Robinile otsa. "Vähemalt oled mul sina. Aitäh."