Pianoing

"No mis siis," muigas Robin. "Neid on nii tore punuda ikka," ütles tüdruk lõbusalt. "Sa mulle ei taha punuda?" pakkus naine siis lahkelt. Talle ka meeldis, kui keegi tema juustega mässas. Mitte nii palju, kui Robertile, tho, aga mõnikord oli täitsa hea. Näiteks kasvõi siis, kui Rick ta juukseid sasis. Ja seeläbi naisele haiget ei teinud, eksole. "Aga sa näed nii nunnu välja patsidega."

Robbie naeratas õele ja ajas end siis istuli. "Ma ei tea, kas ma oskangi," ütles ta, kuid võttis sellest hoolimata ühe Robini juuksesalgu sõrmede vahele. Kohmakalt jagas ta selle kolmeks ning mõne aja pärast hakkas pats juba ilmet võtma. "Teadsin, et oskan," ütles ta siis võidukalt.

Robin muigas, kui Robert oma oskustes kahtles, aga lubas kutil oma juustega tegeleda. "Teadsid-teadsid," naeris neiu, kui Robi ütles, et ta ikkagi teadis, et ta oskab. "Sa lähed juuksuriks õppima nüüd edasi," arvas tüdruk muiates, kui oma patsi silmitses. Täitsa okei oli tõesti. Algus oli mingi sotaputa, aga lõpp nägi täitsa patsi moodi välja.

Robbie naeris valjusti, kui Robin juuksuriks õppimist mainis. "Halvad punupatsid jäävad loodetavasti minu laeks. Mind laseks kääridega enda pea kallale ainult mõni hull," ütles ta lõbusalt. "Samas on gei juuksur nii hea stereotüüp," jätkas ta muiates. Nüüd oli Robiniga lihtne oma seksuaalsusest rääkida.

"Väga hea stereotüüp oleks jaa," muigas Robin kergelt. Temal ei olnud ka raske Robertiga tema seksuaalsusest rääkida. "Aga ma arvan ka, et ma sind oma juuste kallale kääridega ei laseks," lisas tüdruk lõbusalt. Ta pigem käib ikka juuksuris ja saab ilusti professionaali poolt tehtud selle töö. "Mida sa üldse teha tahad, kui keskkooli lõpetad?" uuris Robin siis.

"Ma arvan, et ära lase jah igaks juhuks," vastas Robbie muiates. Tulevikuplaanide jutu peale ta esialgu vaid ohkas. Ta haaras veel ühe Robini juuksesalgu ja asus seda punuma. "Ma ei kujuta ette ka. Praegu on selline tunne, et jään siia vegeteerima vähemalt aastaks pärast keskkooli. Samas, kui veab, siis saan spordistipi äkki, kaon riigi teise otsa ülikooli. Ei tea ainult, mida õppima. Aga ma ei tea, väga ei taha siit ära ka minna," ütles ta mõtlikult, tähelepanu pigem õe juustel kui oma jutul.

Robin kuulas Roberti juttu tähelepanelikult ning naeratas pisut. "Üsna sama seis, kui mul siis," sõnas tüdruk. "Nii palju ma võin sulle öelda, et ära minema õppima midagi, mida sa ei taha õppida, lihtsalt selleks, et õppida." Tüdruk vedas pilgu patsile, mida Robert punus ning muigas. "Aasta või paar pausi pole hullu." Robin ise ka ju suht istus. Aga eks ta võtab end käsile ka varsti. Mõtleb välja, mida õppida tahab, või kolib kuskile ja läheb tööle. Või läheb reisima. Midagi ta igatahes kavatses teha oma eluga varsti.

"Lihtsalt peaks välja mõtlema, mida ma tahan õppida. Praegu nagu ei teagi, mis mind piisavalt huvitab. Äkki ongi hea paar aastat siin, jalad seinal, istuda. Sul vist läheb üsna hästi," ütles ta veidi õe kallal norides. "Eks paistab, kuidas siin asjad minema hakkavad. Äkki isa viskab mu välja hoopis," ütles ta veidi tõsinedes.

"Hei, ma teen siin rohkem asju, kui te kolm kokku," ütles Robin muiates, kui Robert tema kallal nokkima hakkas. Okei jah, Remy patseeris ka siin päris palju ringi, aga Remy tüdines üsna kiirelt. Robinile üsna meeldis viinamarjade ja asjadega tegeleda. Aga samas ta oli täiesti kindel, et kui ta peaks äriga ka tegelema, siis sellest ta tüdineks kohe. "Ei viska ta sind kuskile," raputas Ivy siis pead. "Ta võib alguses tige olla, aega küll ta aru pähe võtab. Ja kui ei, siis noh... ma peakski siit välja kolima ja sa saaks alati minu juurde tulla." Ivy naeratas natukene. "Sa ei pea mitte millegi pärast muretsema."

"Okei, minust kindlasti rohkem," vastas Robbie naerdes. "Ja meist kõigist kindlasti parema meelega." Robini lahkete sõnade peale vaikis Robert veidi aega. Polnudki vaja midagi öelda - ta oli õde juba mitu korda tänanud. Selle asemel kallistas ta õde selja tagant ning vajutas ta juustesse musi.

"No vot." Robin tõesti tegi üsna hea meelega neid asju seal. Aga jah, kõike peale äri siiski. Tüdruk naeratas, kui ta Robertilt kalli ja musi sai, toetades end korraks üsna mugavalt Roberti peale. Hea oli, kui tal olid kõik sellised head vennad, kellega suhelda sai. Kellest tema hoolis ja kes temast hoolisid. "Kõik on okei, eks? Ja kui kedagi häirib, siis ei vääri nad sind oma ellu," ütles Ivy tasakesi.

Robert naeratas, õde endiselt kallistades. "Kõik on okei," ütles ta. "Aga ma tahaks, et ema ja isa ja Remy ja Russ ikka alles jääksid," jätkas ta siis vaiksemalt. "Mulle ei meeldi nendega tülitseda, eriti selle pärast, kes ma olen."

"Ma saan aru," ütles Robin tasakesi. Ta toetas oma pea Roberti õlale ning sulges hetkeks silmad. "Ma loodan, et nad võtavad selle uudise normaalselt vastu. Ja kui ei, siis küll nad lõpuks mõistavad. Ma aitan sind selle kõigega." Jah, Robin teadis väga hästi, milline homofoob nende isa oli. Ja Remyl olid sarnased vaated. Robin oleks väga tahtnud Roberti koorma endale võtta, aga tal ei olnud kahjuks midagi neile öelda selles suhtes. Jah, ta oli teinud igasuguseid asju, aga ei ole mõtet rääkida asjadest, mis enam midagi ei tähenda.

"Ma loodan ka, aga ma ei saa kindel olla. Isa võib iga suvalise asja peale närvi minna, nii et ma kujuta ette, mis saab. Remy samamoodi. Äkki ema vähemalt mõistab... Kui ta just seda elu eest kinni mätsida ei taha, et Bennettid teada ei saaks." Järsku tundus ta justkui kivistuvat. "Mis siis saab, kui Bennettid teada saavad?" küsis ta, silmis hirm. "Neil oleks tõeline pidupäev ja meie vajuks häbist maa alla." Ta oigas vaikselt. "Ma peaks lihtsalt suu kinni hoidma. Ma lihtsalt ei ütle kellelegi," ütles ta peaaegu paaniliselt ning hammustas huulde. Järsku tundus riigi teise otsa ülikooli minek üsna hea mõte - aga keskkooli lõpuni oli veel enam kui aasta aega. "Ma lähen enne keskkooli lõppu hulluks," ütles Robert peaaegu sosinal.

Robin kuulas Roberti juttu ja raputas natukene pead, pöörates end ümber, et käed Roberti ümber mässida. "Kõik on okei. Kui Bennettid saavad teada, siis nad saavad seda teada pärast meid teisi. Ja nad ei saa sellega midagi halba teha. Nad ei saa midagi öelda selle kohta." Kui nad hakkavad kuulutama, et Robert on gei, siis mida nad sellega võidavad? Robert ju ongi gei ja selles ei ole mitte midagi halba. "Sa ei pea muretsema. Ja mida kiiremini sa emale-isale ja Remyle ja Russile ütled, seda kergem sul endal ka. Ükskõik, milline nende reaktsioon ka poleks."

"Ikkagi," ütles Robert alahuult närides ja ohkas, Robinit kõvemini kallistades. "Isa ja teised võivad ju minuga leppida, aga see, et Bennettid selle kohta mingeid nõmedaid nalju tegema hakkavad, on kindel ja siis läheks asjad meie vahel lõpuks ikka metsa," jätkas ta, nüüd juba täiesti oma worst-case-scenario'sse mässitud. "Ma annaks Bennettitele lihtsalt kivi, millega meid visata." Ta ohkas jälle ja raputas pead. "Fuck. Robin, ma ei saa emale-isale niimoodi teha," ütles ta.

Robin ohkas ja raputas jälle pisut pead. "Ära muretse. Me oleme neid siiamaani ignoreerinud ja saame seda nüüdki teha. Las nad räägivad, kui see neile rõõmu pakub. Sa ei tohi lasta nende mõttetul arvamusel end kõigutada." Robin kallistas Robertit tugevamini. "Nende arvamus ei loe mitte midagi. Nad ei julgeks ise elusees enda orientatsiooni tunnistada, kui see heterost natukene erineks."

"Mina ehk ei lase, aga teised äkki lasevad," ütles Robbie vaikselt. "Ja nii magusat jutuainet pole me neile tükk aega andnud ja ilmselt niipea ei anna ka. Nii et järgmised paar aastat piirdub Bennettite suhtlus ainult sellega, et Carterite poeg on pede." Tema hääl murdus viimasel sõnal ning ta sulges silmad. "Ma ei kannataks seda välja, Robin," sosistas ta. "Mina ka ei julge."

"Robi.." Ivy ohkas tasakesi ning kallistas poissi tugevamini. "Sa saad hakkama. Ja ma võin neile midagi mahlakamat välja mõelda, mille kallal närida, kui see väljakannatamatuks muutub," lubas tüdruk. "Sa saad hakkama sellega," ütles Ivy vaikselt. Robin tahtis ju Robertile toeks olla ega tahtnud, et poiss kartma peaks. "Sa ei pea muretsema," sosistas tüdruk. Bennettid olid lollid nagunii!

Robbie raputas kergelt pead. "Midagi sellest mahlakamat on keeruline välja mõelda. Kui keegi meist just juhuslikult mõne Bennettiga voodis ei lõpeta," ütles ta veidi kibestunult muiates. "Ja seda ma sul küll teha ei lubaks." Ta haaras õe käe ja pigistas seda. "Ma ei saa sinna midagi parata. Mõnes mõttes tahaks, et see öeldud saaks, et teadmatust vähemalt enam ei oleks," ütles ta vaikselt.

Robin naeris kergelt ning kallistas Robertit tugevamini. "Aga hea mõte ju, ega Liami välimusel otseselt midagi viga ei ole," muigas naine. Aga jah, Robin väga ei tahaks vist Liamiga voodisse ronida. "Varsti saad öelda. Teeme nii, et lähiajal üritad kõigile ära öelda? Ja siis on sul endal ka lihtsam. Ma tean, et need reaktsioonid ei pruugi head olla, aga praegu mõelda, et kuidas nad reageerivad, on palju hullem."

"Ole kuss," vastas Robbie, juba kergelt muiates. "Selliseid asju siin majas ei öelda." Kui keegi Carteritest julges öelda, et Bennettid ehk pole nii halvad kui idee poolest peaks olema, oli justkui ülejäänute kohustus eksijale ruttu mõistus pähe panna.
Robert ohkas uuesti. "Ma üritan," ütles ta. Aga ma ei jukuta ette, mis siis saab, kui ma reaalselt nende ees seisan ja midagi öelda ei suuda. Ilmselt on see kõige tõenäolisem variant. Peaks neile lihtsalt keset koolipäeva sõnumi saatma või midagi, siis ei peaks seda pettumust ja viha kohe nägema," ütles ta vaikselt.

Robin muigas. "Ei jah, sul on õigus, Liam on liiga kole minu jaoks." She deserves better! Aga välja tulemise jutu peale tüdruk ohkas jälle pisut. "Parem ütle ikka otse. Ja mina olen su kõrval ja kõik läheb hästi." Keegi ei löö teda maha. Robin on Robertile toeks!

Robbie muigas, kui Robin Liami ära põlgas, kuid tõsines siis taas. "Ei, nojah, kui ma ütlen, siis pigem otse. Vist," ütles ta lõpuks, ohkas ja pigistas õe kätt veel kord. "Hea, et sina vähemalt mõistusega oled."

Ivy naeratas kergelt. "Kõik läheb hästi," ütles tüdruk kergelt oma venna kätt vastu pigistades. Peab minema hästi! Ja kui ei lähe, siis saab Ivy kurjaks nende vanemate ja vendade peale. Sest Robert oli nende pesamuna ja nad pidid tema eest hoolitsema!