They see me rollin, they hatin[MASSIKAS]

Olgugi, et linnake oli üsna rahulik suurema osa ajast, korraldati ka seal pidusid, kus asi päris tihti käest ära läks. Üks selline pidu, mille piirid tõenäoliselt õige pea ähmaseks muutuma ähvardasid hakata toimus just nüüd, mitu õhtut pärast laata, linna keskväljakul. Püsti olid telgid, kust sai osta nii alkoholi kui süüa(OT: St. tasuta alkoholi ega süüa ei ole kuskilt võtta. Palun jätke see meelde). Keset platsi lõõmas suur lõke, kuhu ikka ja jälle puid juurde lisati, et tuli suur oleks ega kustuks. Lõkke ääres oli võimalik istuda, üldse oli platsile veetud päris palju pinke ja laudu, et niisama ei peaks seisma. Pidu oli kestnud juba õige mitu tundi ja nii mõnigi peokülaline oli parajalt täis omadega. Samas kui mõni teine polnud veel jooma hakanudki või ei kavatsenudki seda teha. Rahvast oli platsil murdu ja tuli veel juurdegi. Olemas oli ka lava, kus DJ mängis tantsuks sobivat muusikat ja tantsuplatsiks eraldatud ala oli muusika rütmis karglevaid inimesi täis. Alkoholi müüdi küll dokumendi alusel kõigile, kel vähemalt 21-aastat siin ilmas juba mööda saadetud, aga muid peomõnusid võisid kõik ühtmoodi nautida.

Ka Remy oli peol, nagu kõik teisedki linnaelanikud. Ta kandis musta t-särki ja tumedaid teksasid, nagu talle omane. Jalas tumedad tennised ja peal tumehall jakk, mille hõlmad lahti olid. Mees hängis parasjagu oma keskkooli sõpradega. Susanne polnud viitisnud peole tulla, kuna tal pea valutavat ja Russell oli omale oma seltskonna leidnud. Roberti suhtes polnud mees nii kindel, kas too oli seal või mitte, aga Robin magas küll kodus. Samas kui Ray näiteks plaate laval keerutas. Kohal oli igal juhul palju erinevaid inimesi ja pool linna kajas muusikast. Inimesed olid lõbusas tujus ja vähemalt siiamaani oli kõik vägagi positiivselt meelestatud. Aga kas see nii ka jääb?

OT: MASSITEEMA! GET YOUR PRETTY ASSES HERE!

Robbie oli tükk aega kaalunud, kas üldse kohale minna - mõte sellest, et pool linna tema ülesküntud nägu vahib, ei tõmmanud teda eriti. Sellest hoolimata oli ta umbes pool tundi enne peo ametlikku otsustanud, et tehku, mis tahavad. Tal hakkas toas kopitamisest kõrini saama. Siiamaani polnudki väga hullu olnud - siin-seal muidugi vaadati natuke veidralt, aga küsima ei tulnud keegi. Kuna Robbie ei viitsinud täiskasvanute järel alkoholi nurumas käia, oli ta siiamaani vaid ühe joogiga piirdunud, kuid hoolimata kangest ja valusast kehast oli tema tuju hea. Tundus, et see saab tüüpiline pidu olema - osad tüübid hakkasid juba väga lõbusaks muutuma. Pärast seda, kui ta oli peoplatsile aeglase tiiru peale teinud, oli ta ühele lõkkeäärsele pingile istunud ja jalad välja sirutanud. Vähemalt esialgu ta end väga üksildasena ei tundnud.

OT: Mu arusaamine timeline'ist on täielik segadus, nii et I'm just gonna roll with it.

Ja nii see oligi, et taaskord oli Ray veetmas enamust õhtust plaate keerutades, seljas roosa v-kaelusega t-särk ning jalas lisaks mustadele teksadele seekord ketsid. Sellegipoolest oli noormehel ka pause - üksi ta laval olema kogu õhtu siiski ei pidanud. Oma järjekordsel pausil otsustas ta veidi rohkem ringi vaadata. Ta ostis endale ühe joogi, aga paratamatult ei saanud ta väga täis juua end sel õhtul. Rummikoks näpus jalutas ta veidi platsil ringi ning lonksas seda aegajalt. Selle kuu jooksul ei olnud ta veel kuigi paljude inimestega tutvuda jõudnud ning seetõttu tundusidki enamus esmapilgul tema jaoks võõrad. Silmates rahvahulgas Remyt naeratas Raymond veidi omaette ning läks siis noormehe juurde. "Jou," tervitas ta peanoogutusega Carterit. Robin küll oli otsustanud peole mitte tulla, vähemalt temateada, aga Morris võis ju ikka ta vennakesega juttu ajada?

Remy oli parasjagu oma sõpradega millegi rumala üle nalja viskamas kui sinna ilmus Ray. Robini silmarõõm. Ausaltöeldes oli Remyl sellest tüübist täiesti kama kaks. Nad olid Robiniga tema teada vaid paar korda hängnud ja see, et nad laadal teineteise käevangus ringi tuiasid ei tähendanud veel, et Remy ja Ray sõbrad olema peaksid. Seega kui tüüp Remy juurde oma 'jouga' tuli, kergitas üsnagi purjus olekus Remy oma kulme. "Kuule, mine jouta kellegi teisega, me pole mingid sõbrad," sõnas Remy ülbelt. Ta vaevu tundis seda kutti eks ole. Aga kui Ray peaks tema õele sõrmeotsagagi liiga tegema, küll siis Remy selle eest hoolitseb, et Raymond tema rusikatega tuttavaks saaks. Nüüd pööras Remy aga oma tähelepanu tagasi oma sõpradele.

Raymond oli noormehelt oodanud vähemalt mingit veidigi sõbralikku tervituse moodi asja. Ega nad ei pidanudki tundideks juttu ajama jääma seal. Aga Remy vastust kuuldes käis noormehe peast läbi mõte Mida vittu? Kohe nii siis? Aga noh, ta ei kavatsenud ka pikemalt sinna alandusse jääda, mõni oli ikka päris ülbe. "Whatever," pomises ta omaette, kui otsa ringi keeras ning läks, tõepoolest veidi kehvema tujuga, mõnda tuttavat otsima. Leidmata esimesel hetkel kedagi läks ta ning istus lõkke äärde maha, võrdlemisi lähedal mingile pikale tüübile, keda noormees esimest korda nägi. Seal ta siis istus ja rüüpas oma jooki, aegajalt ringi vaadates, ega keegi ta tuttavatest kohale pole ilmunud.

Robbie pööras pilgu tema lähedale istunud tüübi poole. Tal läks veidi aega, et meelde tuletada, kus ta kutti näinud oli, ja tundis tahtmist endale käega vastu laupa lüüa, kui ta mõistis, et oli teda vaid veidi aega tagasi laval näinud. Praegu tundus tüüp hoopis vähem rõõmus olevat kui enne. Rahutu või midagi - või äkki lihtsalt tõsine. "Look alive, sunshine," ütles Robbie talle naeratades. "Sul on alkohol ja äge töö." Ta sirutas jalad veidi rohkem välja ja tõmbas pusaluku lahti, kui tulesoojus paljuks muutuma hakkas.

Raymond naeratas paratamatult veidike, kui pilgu kuti poole pööras ja kergelt kulmu kergitas. "Tänks, aga neist pole kasu, kui mõni mees ülbik otsustab olla." Ei tea, kas ta oleks üleüldse pidanud sellele võõrale tüübile kurtma siin, aga samas oli ta ise huvi tundnud nii et.. võis ju kah. Noormees rüüpas taas veidi oma jooki ja vaatas kella. Ega tal lõputult pole aega siin istuda. Aga õnneks või kahjuks ei olnud tal kiire ka lavale tagasi praegu.

"Kes?" küsis Robbie kulmu kortsutades. Üldiselt oldi sellistel pidudel mõistlikud hetkeni, mil alkohol selle mõistuse kuhugi minema viis, seega oli keegi vedelat julgust täis ja oli hüppama hakanud. Muidugi võis siin mõni ka lihtsalt loomu poolest douchebag olla. Ta vaatas veidi aega ringi. "Usu mind, ta oli erand, üldiselt on siin inimesed mõistlikud," ütles ta siis naeratades.

Polnud seal linnas vist ühtegi pidu, kus Kevin poleks käinud ja sama käis ka selle peo kohta. Kevin oli kenasti platsis koos oma õe Arabellaga, kes oli viimasel ajal kuidagi veidras tujus olnud ja Kevin otsustas, et püüab õe tuju kuidagi tõsta. Loomulikult oli Kevin juba enne peole tulekut veidi joonud ja ta oli täitsa lõbusas tujus nüüdseks. "Näed, pole üldse hull pidi ju," muigas Kevin, kui ringi vaatas. Kus see alkohol nüüd oligi? Kahju, et ta õde ka liiga noor oli, et alkot kätte saada ja ta pidi endale vanemaid sõpru otsima. Vähemalt oli tal ta kanep kaasas nii et kõik polnud kadunud.

Kevin kandis tumedaid teksasid ja seljas tumesinist v-kaelusega särki. Oma kanepiplärud oli ta taskusse mahutanud, nagu ka oma rahakoti ja telefonid, aga midagi üleliia kuskilt punni ei ajanud ega midagi. Mõnusad suured teksade taskud siiski. Kevin viis pilguga üle platsi ja silmitses inimesi, kes seal ringi liikusid. "Lähme otsime juua?" küsis kutt. Ta oleks võinud muidugi ka oma võltsdoki kaasa võtta, aga kõik linnas teadsid, vana ta on, nii et sellega poleks siin midagi teha olnud. Kurb.

"Ah, mu silmarõõmu vanem vend," sõnas Raymond üsna kergelt. Päris hea oli tegelikult kurta niimoodi. Ja ta vestluskaaslane tundus täitsa normaalne inimene olevat. "Ray olen muide," sõnas ta siis kergelt naeratades kutile. Talle oligi uusi tutvuseid vaja, kaua ikka saab elada linnas teades ainult mõnda üksikut inimest. Eks jah, enamasti oligi hüppamise põhjuseks suurem alkoholikogus, ent Morris kahtles, et see Remy puhul nii oli olnud. Samas kes teab, talle polnud antud väga palju aega selleks, et aru saada kui täis kutt olnud oli. "Miks sa siis siin üksi istud niimoodi?" küsis ta siis juba uudishimulikult. Ta ise oli linnas üsna uus, aga ta kahtles, et see ka ta vestluskaaslase puhul nii oli.

Lõpuks viis Robbie infokillud kokku. Robin oli talle Ray'st rääkinud. Ta pööritas silmi. "Remy või Russell?" küsis ta semuliku naeratusega. "Ükskõik kumb, anna mu vennale andeks. Ma eeldan, et ta tegelikult ei mõelnud seda, mida iganes ta ütles. Mina olen Robbie, Robini noorem vend. Kõige mõistlikum. Teised ilmselt ei nõustu." Ta peatas end, enne kui liiga jutukaks muutuda sai. Hetkel oli ta selles äärmuses, kus ta iga uue tuttava jutuga üle valab, ja järjekordse veidra pilgu vältimine oli hetkel ta prioriteet. Ray küsimusele vastas ta: "Vennad on mujal kuskil ja ausalt öeldes on siin ka hea. Soe ja puha." Fakti, et isegi ta tuttavad tema nägu nähes temast eemale hoidsid, jättis ta mainimata.

"Remy," jõudis Ray vastata, enne kui tal peast läbi käis, et miks üldse Rob nii täpselt pakkuda oskas. Aga siis jätkas noormees juba juttu ja kõik sai selgeks. Ah et see oli siis Robini väikevenna, kellega ta veel kohtunud polnud. Vahva. Ja tõepoolest tundus Robert praegu kõige mõistlikum. Vähemalt ei kukkunud tema kohe ülbitsema. "Noh, tundus, et ta mõtles siiski tõsiselt seda, et ta mu sõber ei ole, aga kes seda ka teab," muigas Ray nüüd juba. Robbiega rääkimine oli ta tuju paremaks teinud ja Remy ülbus ei häirinud enam niiväga teda. "Jaa, siin on mõnus soe," sõnas ta siis noormehe järgmise lause peale, kuigi ausalt öeldes oli ehk liigagi soe. Samas võis ka asi olla alkoholis ja selles, et laval plaate keerutades hakkas kuradi palav. Roberti nägu Morrist küll ei häirinud. Eks ikka juhtub, loomulikult oli ta kergelt huvitatud, et mis siis täpsemalt juhtunud oli, aga ta leidis, et praegu pole see tema asi väga.

"Ühesõnaga, Remy on Remy ja ära teda südamesse võta. Usu mind, mul on 17 aastat kogemust," vastas Robbie muiates. Ausalt öeldes oli ta pagana tänulik, et keegi temaga lõpuks rääkis. Ta oli korraks koju tagasi minekule mõelnud - siin üksinda istumine oleks päris kiiresti päris kurvaks muutunud. "Sa oled ennast siiatulekust saati liigutanud ka reaalselt, sul on vist veel soojem," sõnas ta Ray poole vaadates. "Kui see liiga isiklik küsimus on, siis ära vasta, aga ma tahaks teada, kuidas sa mu õe ota komistasid," ütles ta siis jutujätkuks.

Ray muigas kergelt, kuid ei öelnud esialgu midagi. Aga Roberti küsimusele vastamise vastu ei olnud tal midagi, seega seda ta kergelt muiates tegigi: "Usu või mitte, aga ma kaalusin teile tööle tulekut ja siis Robin oli see, kes mulle istandust tutvustas" Natuke naljakas tundus see mõte nüüd, mõte temast viinamarjapõllul. Aga vähemalt oli ta neiuga tutvunud ja nüüd oli asi päris hästi nende vahel, vähemalt Raymond arvas nii. Ta oleks ka Robertilt midagi küsida tahtnud, nii uudishimust kui ka viisakusest, aga esialgu ei tulnud midagi pähe, seega rüüpas noormees taas veidi oma jooki, mis nüüd juba otsa hakkas saama ja ootas, et äkki Robbie küsib ise talt veel midagi.

"Õnnelik kokkusattumus siis," vastas Robbie muiates selle peale. "Hea, et Remy sulle seda tutvustama ei tulnud, mulle tundub," lisas ta. "Mitut pidi." Ta vaikis mõne hetke, üritades midagi muud välja mõelda, mida öelda. Mõistlikum oli vist Ray käest midagi küsida - Robbie elus polnud hetkel midagi olulist, mida ta peaaegu võõraga jagada oleks tahtnud. "Ja see DJ-värk on reaalselt su töö?" küsis ta lõpuks, lootes, et naeratus tasakaalustab natuke robustse sõnastuse - peas seda uuesti öeldes kõlas see norimisena.

Arabella oli peale seda korda, kui ta väljas käis ning praktiliselt võhivõõra kutiga voodis lõpetas, totaalses masekas olnud. Ta ei olnud majast muudel põhjustel kui motokrossiks harjutamiseks väljas käinud, põdedes kohutavalt seda, et oli enda põhimõtetele mittekohaselt käitunud ja selle tagajärjel süütuse kaotanud. Ups, eks.. Väga tobe olukord, kuid arvestades tema liigset alkoholilembust, pidi see niivõinaa peagi juhtuma. See mõte ei leevendanud muidugi midagi ja ta puikles päris pikalt enne, kui Kevin oli ta nõusse saanud, et koos temaga linna mingisugusele peole minna. Viimane asi, mida ta teha tahtis, oli järjekordselt enda purju joomine, mistõttu ainus alkohoolne jook, mida ta juua kavatses, oli siider. See ei tee purju, eks? Nagu jooks limonaadi..

Erinevalt oma väikesest rebel vennast, ei olnud ta enne mitte midagi joonud ja seetõttu võis tema näoilmet pidada pigem pahuraks, kui ta keskväljakule üles pandut silmitses. "Siin on enamus mingi neljakümnesed ju," nurises Arabella, otsides silmadega mõningaid tuttavaid ja vanu klassikaaslasi. Leidis kah, aga ta ei viitsinud nende juurde naeratama minna, mistõttu oli Kevin talle päris heaks kaaslaseks. Nad said üldse kuidagi väga hästi läbi, sest olid iseloomult ilmselt kõige sarnasemad. Pluss väiksena ei olnud Liamil enamasti tema jaoks kunagi piisavalt palju aega ja Iska oli liiga tubli tüdruk, mistõttu on Kevin alati perfektne partner in crime tema jaoks olnud. Pluss vanema õena oli tal alati õigus väiksema venna üle bossata.

Neidisel oli jalas pikad väga kitsad musta värvi poolretuusid-poolteksad ning seal otsas tema klassikalised pikad kevadsaapad. Peal oli virsikukarva top ning sellel üleskeritud käisetega must nahktagi, sest erinevalt oma vennast ei olnud tema jaoks nii soe, et särgiväel ringi käia. Pluss õhtuks läheb nagunii külmaks ja siis ei ole tema see, kes lõdisedes lõkke ääres sooja üritab saada. Vahtides veel natuke aega ringi, viis Bella hetkeks enda silmad Kevinile, et talle siis vastuseks noogutada. "Jaa, aga teeme nii, et sina tegeled rääkimisega. Ma võin niisama ilus välja näha. Ma ei viitsi mingi sõbralikku tšikki mängida," sõnas ta. Oli see liiga ilmselge, et tal polnud just eriti hea tuju? "Kus Liam ja Iska üldse on? Jääksid igasugused "tsau-semu-osta-mulle-alksi" olukorrad ära. God, ma võiksin juba 21 olla." Ta liikus aegamisi edasi, lootes, et Kevin nüüd suure huviga mingisuguseid vanemaid sõpru otsib. Silmad taas ringi käima viinud, märkas ta lõkkeääres Carterite noorimat võsukest, kelle nägu nägi päris ilus välja. Auts. Liam vist ei hoidnud ennast eriti tagasi. Huvitav, et keegi nendega vahepeal õiendama polnud tulnud. Ta tonksas kergelt enda nooremat venda, et tähelepanu saada. "Huvitav, kas see seal ongi see Roberti poiss-sõber või, kellega nad Liamile vahele jäid?" uuris ta uudishimulikult, kui oli Jamesi poole korra peaga nõksatanud.

Kahju tõesti, et nad ei teadnud, kus nende vend ja õde on, kes neile alkoholi muretseda võiks. Aga Kevin oli kindel, et ta leiab sealt kellegi tuttava, kes neile alkoholi siiski soetaks. Oleks võinud kaasa võtta omad joogid ikka. Nad pääsesid kohale ilma, et keegi neid kontrollinud oleks. Kurb, et Kevin seda varem ei teandud, et kontroll väike on. Tavaliselt ju sellistele üritustele oma jookidega ei lasta. "No peaasi,e t sa siis ilus välja näed," muigas Kevin ja tonksas õde rusikaga vastu õlga. Nad kõndisid veidi edasi ning Kevin noogutas selle peale, et ta õde võiks juba 21-aastane olla. Jõle tüütu, et ta juba polnud piisavalt vana. Kui Arabella Roberti ja mingi tüübi poole näitas, muigas Kevin lõbusalt. "Ma ei tea. Lähme uurime välja?" küsis kutt. Mees nägi piisavalt vana välja, et neile alksi osta ja natuke norimist ei teinud ju ka paha. See, mis temal ja Robertil koolis juhtunud oli, oli suur saladus ning Kevin ei kavatsenudki teiste ees teha nägu, et Robert mingi normaalne võiks olla, kuigi tal oli üsna savi. Aga õnneks Arabella polnud ka nende perekonnas väga selline, keda Carterite lähedus kohe sügelema oleks ajanud. Bennettid suundusidki lõkke juurde. "Hei, töllakas," noogutas kutt Roberti poole. "Su boyfriend meile alksi ei tahaks osta?" küsis Kevin muiates ning nõksatas peaga Ray poole. Ta väga ei uskunud, et nad sealt alksi saavad, aga norida võis ikka.

Muidugi tahtis Kevin kohe nende juurde joosta ja no mis ta ikka teha sai. Arabella kehitas muretult nõusolekuks õlgu ning läks vennaga kaasa, surudes käed taskusse. Robert oli Carteritest ainus, kelle juurde ta just kõige parema meelega millegipärast hüppama ei läinud. Vähemalt mitte iseseisvalt. Kui aga olla mõne oma siblinguga või kui tema oli oma õe või vendadega, oli teine asi. Too lihtsalt paistis kuidagi selline, et võib kohe nutma hakata. Ilmselgelt ei oleks too hakanud, sest vähemalt Kevin suutis koolis päris tihedalt tema kõris olla ja selliste asjadega harjub ära, aga lihtsalt.. Pealegi oli too ju temast noorem.. Niisiis ei maininud ta suurt midagi, vaid istus hetkeks sinna samasse, sest ei viitsinud nii pikalt seista. Küll ta veel jõuab püstijalu olla.

„Eks ta oli üsna õnnelik jah,“ muigas ka Ray kergelt. Ilmselt kui Remy oleks talle tutvustanud istandust, siis ta oleks veel kiiremini kodus tagasi olnud. Vaevalt, et kutt oleks viitsinud taga jalutada seal. Noormehe järgmist küsimust kuuldes kergitas ta veidi kulmu. Kuidas ta seda nüüd võtma pidi? Naeratus, aga... samas kõlas see mõningal määral üsna halvustavalt. Morris otsustas Robbie küsimusele vastates üsna neutraalseks jääda: „Hetkel küll, jah.“ Kas see oli siis halb, et ta DJ-na töötas? Oleks ta pidanud kontoris istuma hoopis või midagi? Kauem ta aga juurelda selle üle ei jõudnud, sest mingi kutt oli koos ühe neiuga nende juurde tulnud. Veider oli niimoodi istuda seal, kui teised nende kõrval kõrgusid. Töllakas? Miks see kutt Robbiele nii ütles? Ja kes nad olid üldse? Ilmselgelt ei teadnud Raymond väga kedagi sealt. Siis aga tituleeriti ta juba Roberti kutiks. Mida vittu? Kuhu ta sattunud oli? Ja miks ta peaks mingitele alakatele alkoholi ostma üldse? Huviga jäi ta kuulama, mida ta vestluskaaslane neile vastas. Kuigi tegelikult oleks tal vist üleüldse aeg varsti lavale tagasi suunduda.

"Kadestan sind," ütles Robbie talle. "Tundub awesome." Nüüd pidi Ray ometi mõistma, et Robbie mõtles varem öeldut ausa küsimusena. Bennetteid nähes pööritas Robbie silmi. Kevini sõnade peale ta turtsatas. Kutt oli samasugune nagu varem, või siis üritas õe ees kõva meest mängida. Natuke nõme temast nii või naa. "Sa peaksid teadma, et mul ei ole boyfriendi," ütles ta Kevinile jahedalt, silmis läbitungiv pilk. Natuke võis ju tuld torkida - nagunii polnud Kevin kellelegi nende randevuust sõnagi öelnud, seega oli see tõenäoliselt ainult tema jaoks suurema tähendusega. Siis pöördus ta hetkeks Ray poole. "Sa võid talt endalt küsida, aga sellise suhtumisega ütleb ta tõenäoliselt ei," ütles ta siis uuesti Kevinile otsa vaadates. Hetkeks vilksatas ta pilk ka Arabellale, kuid kuna too ei olnud otsustanud mingi nõmeda one-lineriga vestlust alustada, ei vaadanud Robbie teda vähemalt pahase pilguga.

"Sa oled täitsa iseseisev naine, eks ole," irvitas Kevin lõbusalt Roberti üle. Ta ei teinud väljagi sellest haldest vihjest, mida Carter seal pullida üritas. "Nagu mina su armueluga kursis oleks. Kellegi pärast Liam sulle tappa andis ju," sõnas Kevin kindlalt. Pilk vaid korraks õele vilksamas, kes tundus tüdinud olevat. Siis pööras Kevin pilgu Ray'le. "Kas tore onu ostab alkoholi väikestele lastele?" küsis Kevin head nägu tehes. Tal savi, kui Ray ei osta. Eks ta leiab kellegi teise, kui vaja. Aga ta väga tahtis Robertit kiusata.

Ray kergitas veidi kulmu, kui kuttide juttu kuulas. Mis iganes vaen nende kahe vahel siis ka ei olnud. Igatahes ei plaaninudki ta sellele kutile alkoholi osta, polnud nagu väga tema probleem. "Ei olnud nagu plaanis väikeste laste tulevikku hävitama hakata küll," vastas Raymond noormehe küsimusele, isegi kergelt ülbe muie huulil. Vana see kutt oli üldse? Kuusteist? Midagi sinnakanti igatahes. Polnud tal nagu erilist tahtmist temaga siin tegemist teha. Ärgu joogu siis enne, kui lubatud eas, kui kuskilt normaalselt alkoholi muretseda ei oska. Selline praktiliselt kerjamas käimine tundus talle igatahes tobe, kuigi praegu oli ilmselt asi rohkem Robertis kui temas.

"Sitt solvang, kui sul päris naine kõrval seisab," vastas Robbie muiates. "Arabella, sa peaks talle selle eest vastu kõrvu andma." Kui Ray Bennetteid väikesteks lasteks kutsus, turtsatas Robert valjusti, kuigi tegelikult oli ta Keviniga ühevanune. Tal lihtsalt ei olnud vaja Ray'le külje alla pugeda. Ta silmitses Kevinit, kes ilmselgelt teda tüütama oli tulnud. Jep, kõik oli vist jälle nagu ikka. Robbie polnud päris kindel, mida ta sellest arvab.

"Ega ma oma õde solvanud, taun," pööritas Kevin silmi. Gaad. Kui loll see Robert oli. "Mida iganes," pomises ta ning vaatas korra selle teise tüübi poole, kes väidetavalt polnud Roberti kutt. "Me saame kuskilt mujalt ka alkot, aga teie olge tublid edasi siin. Soojendage oma karvaseid tagumikke," muigas Kevin ning tegi Robertile silma. "Lähme," noogutas ta siis Arabellale, et nad läheks otsiks kellegi, kes neile ostaks alkot. Keegi, kes oleks piisavalt normaalne.

"Naissugu solvanguna kasutada on ikka madal, põmmpea," vastas Robbie sama tooniga. Kui too koos õega minekule pöördus, hingas ta sügavalt välja. Teisele lausele ei vaevunud ta isegi vastama - kui Kevin tahtis lapsik idioot olla, võis ta seda ju teha. Ta pöördus Ray poole tagasi, pööritas silmi ja raputas pead. "Bennettid on alati nii võluvad," ütles ta mehele.