Well, I came home like a stone

Oli kena kolmapäevane pärastlõuna, kui Remy oma musta Camaro keskkooli ette seisma jäi ning Robertile sõnumeid trükkima hakkas. Tema väikevennal oli nimelt autoga jamasid ja mitte keegi teine ei leidnud aega, et poisile kooli järgi tulla, seega oli Remy see, kes vennakese hädast välja aitas. Enne sõitma asumist oli ta kutile nii viis sõnumit saatnud, et ta nüüd kohe hakkab tulema ja nüüd, koolimaja ees olles saatis ta jälle vennale sõnumeid, iga sõnum sisaldamas vaid ühte sõna. Kokku võis neist panna lause: "Kus. Sa. Oled? Kaua. Ma. Ootan. Su. Järele? Tuled. Ka. Juba?" Sest sada sõnumit saata oli tunduvalt efektiivsem kui helistada või üks sõnum. Ikka nii, et teise messagebox full oleks. Remy muigas kergelt oma toreda huumori üle ning trummeldas kergelt sõrmedega vastu autorooli. Ta kandis helehalli t-särki ja musti teksasid ning musti tenniseid, sest nii oli kõige mugavam. Oleks ehk mingi jaki või tagi ka peale visanud, aga ta tuli autoga, seega milleks. Ta piilus üle oma päikseprillide ülemise serva kooli poole, et näha, kas vennaraas juba tuleb. Enne sõitma asumist oli ta Camaro kõrvalistme kõige ette lükkanud, lihtsalt selle pärast, et kõige nooremat, aga kõige pikemat venda peab kiusama. Muidu arvab veel, et elu on liiga lihtne. Või midagi. Remy kui kõige vanema venna kohustus oli oma nooremaid vendi ja õekest õpetada. Ka siis kui ta vennad temast pikemad olid. Eriti siis kui tema vennad temast pikemad olid.

Robbie astus koolimajast välja, sall lohakalt ümber kaela, seljakott sama lohakalt õlal, juuksed niisked ja põsed jalkatrenni ja duši kombinatsioonist endiselt õhetamas. Ta üritas telefoni vibreerimist oma taskus ignoreerida, kuid Remy järjekindlus oli hirmutav. Robert märkas Remy Camarot juba kaugelt - ilmselgelt - ja kiirendas sammu, kas või selleks, et sõnumite jada ükskord lõpeks. Autoukseni jõudnud, heitis ta Remy'le esmalt etteheitva pilgu ja võttis koti seljast. "Sa oled õudne," ütles ta muiates tervituse asemel. "Ma peaaegu kaalun homme jala koju tulemist," lisas ta ning istus autosse. Kui tema põlved vastu armatuuri põrkasid, vaatas ta venda veel kord ja ohkas. "Ma ei ole enam seitsmene, Remy," ütles ta oma istet sättides, mis tal pärast mõneajast üritamist ka õnnestus. "Ja me kõik ei ole miniatuursed," lisas ta, muie taas näole ilmumas.

Remy naeratas, kui tema vennaraas viimaks autosse istus ning hakkas sõitma kohe kui väikevenna tagumik autos maandus, vaevumata selle pärast muretsema, et kas ta ikka ukse ka kinni sai korralikult. "Ma tean, et sa armastad mind," muigas Remy lõbusalt. "Sittagi sa jala koju tuled ja ma endiselt ei anna sulle enda auto võtmeid nii et ära moosi," naeris Remy. Savi, et tema vennake polnud tema auto laenamist poole sõnagagi maininud. "Heei, ma pole miniatuurne, ma olen normaalne. Teie kõik olete mingid majakad!" mossitas mees kergelt ning keeras järgmiselt ristmikult ära, viitsimata suunda näidata. "Kuidas koolis läks? Panid mõnele tsikile ära ka juba? Bennettile andsid peksa?" küsis Remy seejärel. Need elus kõige tähtsamad küsimused - kas mõne kisakooritüdrukuga on juba kooli koristaja ruumides nahistatud ja kas Bennett on ikka peksa saanud. See teine oli muidugi eriti põhiline. Remy oma kooli ajal ikka kakles, korralikult kohe ja endiselt arvas ta, et see on asi, mille üle uhke olla. Ikka tuleb teistele molli kütta ja selgeks teha, kes boss on ju.

Robert pööritas venna jutu peale silmi. "Paar päeva veel, siis võid kedagi teist oma telefoniga piinama hakata. Ma peaks selle ära uputama või sodiks taguma sul," ütles ta. "Sa oled Robinist ainult natuke pikem, järelikult lähed miniatuursete alla kirja," noris ta naeru tagasi hoides edasi. Venna küsimuste peale ta turtsatas. "Bennettile andsin palliga näkku, aga päris ausalt kogemata," ütles ta venna poole pöördudes. "Lõin tal vere ninast välja, päris naljakas oli." Tüdrukute küsimust otsustas ta esialgu ignoreerida - ta teadis, et Bennettitest võib Remy'ga pikalt rääkida ja vähemalt see teema oli Robbie jaoks täiesti mugav.

"Ma olen Robinist päris parasjagu pikem," sõnas Sawyer täiesti kindlalt. Ta pole mingi miniatuurne. Aga et seda teemat rohkem mitte puutuda, liikus ka tema suurema hea meelega kohe Bennettite juurde. "Kogemata?" küsis Remy kulme kergitades ning muigas rahulolevalt. "Meelega pead lööma," arvas ta siiski. Nende vanemad polnud kunagi neid kaklema utsitanud ja otseselt keegi nagu söögilaua ääres ka välja ei öelnud, et naaberistanduse lapsi peksma peaks, aga Remy ja Russell hea meelega õhutasid vägivalda. "Vähemalt said vere välja," naeris Remy siis. "Ma olen sind enda meelest kaklema õpetanud ju. Ei ole?" küsis mees siis veidi üllatunult ning lisas kohe kiirust, kui nad linna piiri ületasid ja mente enam kartma ei pidanud ega midagi. "Sa pead nukkidega vastu nina virutama, siis saab ka vere välja," seletas Sawyer asjalikult. "Tuleb näidata, kes boss on. Sa ikka veel tahad kapteniks saada? Sa ei saagi seda kohta, kui sa sellel tüübil endale ära lased teha," noomis mees. "Mina olin sinu vanuselt juba ammu näidanud, kes boss on," lisas ta uhkelt. Samas kui tema oli sama vana kui Robert oli tal Russell ka juba koolis, kellega koos kakelda.

"Ma mängin jalkat jalka pärast, mitte selleks, et Bennetti niigi vildakat nägu veel rohkem viltu lüüa," ütles Robbie muiates. Bennetti näol polnud tegelikult midagi viga, aga Robbie nautis tema ja ta pere üle naljategemist sama palju nagu teised Carterid. Kui Remy kaklema õpetamist mainis, hakkas Robbie naerma. "Õpetasid küll," nõustus ta. "Mäletad, kui vihane ema oli, kui sina mulle nukkidega vastu nina virutasid? Pealegi, Bennett ei ole mulle mingi rivaal. Ta mängib küll, aga kahe vasaku jalaga. Peksaandmisega on veel aega," ütles ta enesekindlalt. Tõsi, tegelikult polnud tal mingit plaani oma klassivennale kallale minna - ignoreerimine oli siiamaani väga tõhusalt töötanud - kuid Robbie teadis, kuidas oma vennaga rääkida. Mida rohkem Bennetteid maha teha ja sealjuures rahulolev välja näha, seda parem. Ja kuna vennad olid Robertit hästi õpetanud, oli selline suhtumine tema jaoks loomulik. "Ta näeb juba mu ilusast näost ära, kes boss on," ütles ta veel.

Remy turtsatas kergelt ning viis pilgu hetkeks oma väikevennale. "No kui sa nii ütled," arvas ta siis viimaks. "Hea teada, et koolis ka selge on, kes boss on," muigas Sawyer vägagi rahulolevalt. Tal polnud ju ometi põhjust oma venna sõnades kahelda, polnud too siiani veel üles pekstud näoga koju nagu tulnud, et muretsema peaks. Kui linnas ka kuskil ei räägita, et tema vend mingi tuhvlialune on, siis oli ju kõik väga hästi. "Ja see nukkidega vastu nina oli kogemata," lisas Remy juurde. "Võb-olla," muigas ta siis. Tegelikult ilmselgelt ei olnud kogemata. Aga ema võis arvata, et see oli kogemata. Oi kuidas nad väiksena ikka kaklesid kõik. "Sina oled veel vähe peksa saanud, sa täna jumalat, et sind siis läheduses polnud, kui me Russelliga veel liivakastis maid jagasime," naeris Remy lõbusalt. Vat need olid head ajad. Ei pidanud muu pärast muretsema kui väikevennale tappa andmise pärast. Nüüd oli sada jama ja pidi suureks kasvama ja. Õudne. Juba sõitsid nad nende viinamarjapõldude vahel. Päike oli pilve taha kadunud ning Remy tõstis päikeseprillid eest, visates need armatuurile. "Aga ikkagi, sul tuleb mingi pidu varsti või midagi, oled mõne plika välja ka kutsunud juba?" küsis Remy taas sellele teemale tagasi tulles. "Nagu kevad käes, on istanduses kohe päris mitu uut kena nägu näha olnud. Ehk sulle meeldivad vanemad naised hoopis," muigas Remy paljutähenduslikult ning tegi vennale silma. Täitsa mure kohe sellega, et äkki tema vend on endiselt süütu ja ei saagi õigel ajal kena neiuga tutavaks.

"Temast igatahes probleemi ei ole, isegi kui ma veel päris kooli kunn ei ole," ütles Robbie muiates vastuseks. "Oli-oli kogemata," naeris ta siis ja hõõrus sõrmega ninajuurt, justkui teeks aastatevanune haav ikka veel haiget. "Russelli vaadates mul hakkab temast täitsa kahju küll," ütles ta. "Kumb nüüd kummale ära teeks üldse?" küsis ta, juba teades, mida Remy vastab - ta ei ütleks elu seeski, et väikevend temast suurem või tugevam olla võiks.
Kui jutt taas tüdrukutele läks, hakkas Robbie punastama ja võis vaid loota, et tema põsed endiselt trennist punased olid ja tema piinlikkus silma ei torganud. "Eeeee... Ei veel," ütles ta, rääkides nüüd vaiksemalt kui varem. Vanemate naiste juttu kuuldes hakkas ta naerma. "Mis, nelikümmend pluss või? Võin sama hästi ema peole viia siis," ütles ta endapoolsest aknast välja vaadates. Remy poole vaatamine oli selliste teemade juures natuke riskantne.

Remy turtsatas oma venna küsimuse peale. "Mina Russellile loomulikult," sõnas mees. Mis küsimus see oli? Okei, tegelikult ta päris ausalt kahtles, sest fakt oli, et Russel oli temast veidi pikem ja tal oli hästi natukene massi ka rohkem, aga ainult hästi natukene. Nad olid vahepeal purjus peaga maadelnud või midagi, aga niimoodi tõsiselt kakelnud nad enam polnud, nii et kes kurat seda teab, kes kellele tappa annaks, aga õnneks ei pidanud Remy oma sõnu tõestama hakkama. Oma vennaga lampi ikka ei kakleks ju. Kätt võib-olla veel suruks.
"Ei veel?" uuris Sawyer lõbusalt. "Aga varsti? Keegi on silmapiiril juba?" muigas kutt lõbusalt. Raudselt oli. "Mis nelikümmend. Ma mõtlesin rohkem kahekümneaastaseid naisi. Nad vast teavad ka, mida voodis teevad, su klassiõed vaevalt aru saavad, mida kuhu pista," naeris Remy. Seksist oma väikevennaga rääkida oli sama tavaline kui isaga istandusest rääkida ju. Ta ei saanud aru, mida see Robert seal nüüd nii väga põdes. Remy parkis auto garaaži ette kui nad kohale jõudsid ning keeras süüte välja. "Kuule, kas sul on toss trennist väljas juba või viitsid tennist teha veits?" küsis Remy siis. Ehk siis mees ei viitsinud ilmselgelt väga nägu teha, et teda see istanduse üle võtmine kotib ja ta tahtis teha mida iganes, aga mitte äri. Iga natukese aja tagant käisid need hood tal üle. Mitu kuud rassis ta isa sabas ja tegi tööd ja nägi korraks isegi ülemuse moodi välja ja siis viskas tal paariks nädalaks täitsa üle ja ta otsis endale kõike muud tegevust kui äriga tegelemine. Alguses oli ta Susannega siis aega veetnud, aga nüüd oli tüdruk endale oma tegevuse leidnud või sõbrannad ja tervet päeva nad enamasti koos ei veetnud. See tähendas seda, et Sawyer pidi oma vendi ja õde kiusama ja täna oli Robbie kord Remy lõbustada.

Robbie vaid muigas venna vastuse peale. "Seda isegi vaataks," ütles ta. "Mitte et ma tahaks, et te üksteisele kallale läheks. Panustada küll kummagi peale ei julge," ütles ta muiates. Siis tõsines ta uuesti. "Lihtsalt vaatan ringi, pole veel kindel," ütles ta, lootes, et ta kõlab muretult. Siis naeris ta jälle. "Kui mina tean, mida kuhu pista, on kõik kombes," ütles ta, ning hammustas huulde, kui mõtles selle peale, et tema venna standardite kohaselt oli Robbie tegelikult oma pistmisteadmiste ja -tahtmistega ilmselt nii eksinud kui vähegi võimalik. "Kakskümmend tundub megavana igatahes."
Koju jõudes haaras Robbie uuesti oma koti, kuid venna küsimuse peale lasi sellel uuesti istmele vajuda. "Vabalt," ütles ta. "Ma lähen viin oma kola ära," ütles ta kotti uuesti kergitades, "ja olen viie minuti pärast väljakul." Ausalt öeldes igatses Robbie oma vendi päris tihti, kuna oli suurema osa oma ajat kooli või millegi muuga hõivatud. Iga võimalus Remy'ga aega veeta oli hea, eriti kui see hõlmas enda liigutamist.

"Kuule vali sõnu, kakskümmend on sitaks noor," naeris Remy ja virutas vennale kerge mütsu vastu õlga. Kui tema jaoks kakskümmend juba megavana oli, mis Remy siis oli? Muldvana? Plaanis juba Sawyerile matuseid või midagi? Ei no jah, eks ta sama vanalt oli ka mõelnud, et tema vanused on parajad ja kõik vähegi vanemad inimesed on juba jube vanad. Aga võib-olla ta mõtleks teisiti, kui tal oleks nii lahe vanem vend, nagu tema Robertile oli.
"Davai, ma lähen vaatan, kas mõni tennisepall veel alles ka on," muigas Remy siis ning väljus autost ja lükkas ukse kinni. Kõigepealt suundus ta muidugi koos oma vennaga majja, et oma toas teksapüksid pikkade dresside vastu vahetada. T-särgi vahetas ka maika vastu. Mingitesse veidratesse lühikestesse tennise shortsidesse Remy ei uskunud. Väljas polnud nii soe ka veel, et nii maikat kui lühikesi pükse kanda. Mees haaras endale külmikust pudeli vett ning sörkis siis alumisele korrusele, tõmbas tossud jalga ja liikus tenniseväljakule, kus ta varustuse kastist kaks reketit ja kaks palli võttis. Võrk oli paigas ja kõik muu tundus ka okei olevat. Kui tema väikevend kohale jõudis, viskas Remy ühe reketi ja palli vennale. "Sina oled seal pool," osutas Sawyer mugavalt ühele väljakupoolele, jäädes ise oma kohale. "Sa võid alustada," lisas Remy ning pani esialgu enda palli ära.

"No, Suzanne mind küll ei tõmba näiteks," ütles Robert naerdes. "Nagu, ma olen nende jaoks laps alles, misasja ma neil sabas jooksen," õigustas ta end. Siis sörkis ta tuppa, vahetas kooliriided taas trenniriiete vastu, haaras kapist pudeli vett ja kõmpis tenniseväljakule, kus Remy teda juba ootas. Ta püüdis talle visatud reketi ja palli kinni ning suundus muiates oma väljakupoolele. "Su laiskus ei aita sind eriti," hüüdis ta vennale ja servis. Õnneks oli tennis tal veel hästi käpas. Ilmselgelt oli see mäng juba ette kaotatud, sest Remy mängis oluliselt paremini kui tema, aga see ei tähendanud, et ta seda nautida ei võiks.

"Sul on mingi halb maitse ka," arvas Remy lõbusalt kui Robert ütles, et teda Susanne üldse ei tõmba. Mis mõttes tema kihlatu ei tõmba? Susanne oli kõige ilusam naine kogu istanduses ja üldse osariigis! Võib-olla kõige ilusam naine terves riigis. Okei, see oli ehk liialdus, aga Remy ei viitsiks küll oma järgneva elu mingi koleda naise kõrval veeta ja Susanne oli väga ilus naine, kelle kõrval oma elu veeta. Lisaks sellele polnud ta mingi igav kõrgema klassi printsess nagu need, kellega ta isa hea meelega kõik nende pojad kokku sokutaks.
Venna kommentaari peale muigas Remy lõbusalt. "Ma hoian oma energiat mängu jaoks," arvas kutt. Mitte, et teisele väljaku poolele oleks ilge pikk ma sörkida, but still. Ta lõi palli kenasti venna poolele tagasi ning valmistus järgmiseks löögiks. "Räägi siis, millised naised sind tõmbavad," püüdis Remy siiski juttu üleval hoida mängu ajal. Olgugi, et see väsitas. Niisama tuimalt palli taguda oli ka igav.

OT: I just realized, ma ei tea tennisest väga midagi ja ma ei oska punkte lugeda. O_o

Robbie arvas juba, et Remy on tüdrukute teema rahule jätnud, kui vend talle järgmise küsimuse esitas. Vaid väga napilt sai ta palli venna poole tagasi lüüa. Eeeeeh... Mehed? oli esimene asi, mis talle pähe lõi, aga ilmselgelt ei olnud tal mingisugust plaani seda välja öelda. Seega oli ainus võimalus vingerdada ja sõnu väänata - valetada, tehniliselt - kuigi see variant talle eriti ei meeldinud. "Nagu ikka," ütles ta. "Kenad juuksed, kena tagumik, hea huumorimeel." Vähemalt see ei olnud vale, kuigi vastas valele küsimusele.

OT: Ma ka ei oska, nii et teeme head nägu lihtsalt

"Sa oled nii tüüpiliselt igav," arvas Remy lõbusalt kui palli tagasi lõi. "Selliseid on kõik kohad täis," arvas Remy. "Ega tegelikult vahet polegi, ülikooli lähed, siis seal on naisi küll ja veel. Küll sa seal neid endale saad. Ei maksa põdeda, kui siin ei näkka," lausus Sawyer siis hästi targalt. Vähemasti andis ta enda meelest parimat lohutavat nõu mida vanem vend anda võiks. Kui keska ajal naisi ei saa, siis küll ülikoolis ikka saab. Veider oli see, et Roberti puhul pidi seda naiste teemat nagu koguaeg välja pressima. Russelliga oli teistmoodi, alguses rääkis ta oma tüdrukust kui kreeka jumalannast, siis osutus see tüdru mingiks hooraks ja edasi rääkis ta kõigist naistest nagu hoorast. Remy mainis ka ikka kui mõni kena näolapi või tagumikuga tüdruk kuskil näha oli, aga ta ei rääkinud neist kunagi nagu ta neid ise tahaks. Tal oli kihlatu olemas, mis seal ikka. Isegi Robin rääkis vahel kuttidest... Noh, põhiliselt Rickist, vähe, aga siiski rääkis. Enne kui tal Rick oli, oli ta mehest juba veidi rääkinud. Robert, aga hoidis kõik endale ja see oli Remy arvates veider, sest tavaliselt nad ju ei häbenenud niimoodi. Seega oli Remy täiesti veendunud, et Roberti naiste teema pelglikus tuleb sellest, et ta lihtsalt pole veel leidnud oma silmarõõmu ja nüüd põeb, et see mingi hull probleem on. Tegelikult ei olnud. Küll see õige naine ka tuleb.

"No aga ütle, mida veel vaja on," ütles Robbie muiates vastuseks. "No, ilmselgelt, mingi klikk peab ka olema, aga see on hea algus ju." Mängimine oli rääkides oluliselt keerulisem, aga nii oli tal aega oma sõnade peale mõelda. "Ega ma praegu ei põe küll, tüdrukud pole eriti prioriteet," lisas ta veidi aja pärast ning silus seda sõnadega "Keskkooli tahaks korralikult ära lõpetada ja jalka ja kõik." Tüdrukute teema oli tema jaoks alati üks kannatuste rada, aga see kord oli kuidagi lihtsam. Võib-olla selle pärast, et mõlemal oli ka mäng, millele keskenduda, või oli Robbie ise ajapikku enesekindlamaks või paremaks udujutu ajajaks muutunud, aga praegu polnud tal sellise jutu vastu midagi.

"Ajusid?" pakkus mees siis naerdes. Mängule oli tema meelest igati mõnusam keskenduda kui juttu ka natukene oli. "Oot, kas sa ütlesid enne juuksed?" jõudis mehele alles siis kohale. Ta kortsutas veidi kulme ning mõtles natuke, unustamata siiski palli lüüa. "Ei no jaa, juuksed võiks ka kenad olla," arvas mees. "Tavaliselt räägitakse silmadest.. Aga mis iganes on sinu fetiš," muigas Remy lahkelt. Ta oli ju täitsa tore vend, ei mõistnud kellegi imelikke fantaasiaid hukka. Seni kuni need fantaasiad puudutasid meest ja naist, mitte igasuguseid muid imelikke tegevusi. "Mida sa selle kooli pärast nii palju põed, ma ei saa aru," muigas Sawyer. No tõsiselt ka, see oli kõigest kool. "Sa nagunii lõpetad selle ära. Pole ükski Carter enne sind lõpetamata jätnud ei jäta sina ka. Mis sa peale kooli edasi teed üldse?" uuris mees. "Jääd ka siia töllama nagu Robin ja Russellgi?" küsis Remy huviga. Tho Russell oli seal ilmselt põhiliselt selle pärast, et ta ei tahtnud minna õppima midagi sellist, mida isa tahab, et ta õpiks ja seega oli lihtsam ema meele järele olla ja ratsutada seni kuni see pappi sisse toob. Remy isegi ratsutaks ehk, kui ta poleks oma puusa sassi kukkunud mingi aeg. Jumal tänatud, et nende perel piisavalt raha oli, et ta kokku lappida ilma, et mees praegu lonkama peaks või enam üldse sadulasse tõusta ei suudaks. Tore tegelikult, kui ta vennad ja õde talle seal toeks olid või midagi. Noh, et Sawyeril ikka oli valida, keda ta mis päeval tüütab, kui ta enam ei viitsi isale teeselda, et teda see istandus huvitab.

"No, okei, ajud võiks ka olla," nõustus Robbie muiates. Venna küsimuse peale vaatas ta vennale küsivalt otsa. "Mida? Sellele siin on konkurentsi vaja," ütles ta, vaba käe sõrmi läbi enda juuste lükates. "Silmad ei ole nii olulised, ma pole kedagi näinud, kelle silmad otseselt eemaletõukavad oleksid," lisas ta siis. "Mida paremini ma õpin, seda suurem tõenäosus on kapteniks saada, treeneril on mingi hard-on tarkade poiste peale, mulle tundub," sõnas ta siis. Ülikooli-teema pani ta aga veidikeseks vaikima. "Ma pole veel päris kindel," ütles ta lõpuks. Mul on veel aasta aega mõelda, mida ma teen, aga praegu ma olen siin ka rahul. Samas, ülikool ka halba ei teeks ja... Kui siin ei näkka, siis äkki seal," kordas ta lõpetuseks venna sõnu. Pigem oli tema tingimuseks see, et kui keskkooli lõpuks veel keegi teda tema seksuaalsuse pärast kasti pole löönud, võib ta koju edasi jääda.

Remy muigas. Pidi tõdema, et väikevennal oli õigus, polnud vist kedagi, kellele saaks öelda, et tal on koledad silmad. Seega oli päris tobe tüdrukuid silmade järgi vaadata kui nüüd järgi mõelda. "Millised on siis ilusad juuksed sinu arvates?" tundis Remy huvi. Issand kas nad tõesti räägivad justest? "Tead, ära vasta sellele, see teema on veits pede," arvas mees naerdes. No tundus kuidagi naljakas teema. Juused. Isegi kui nad räägivad naiste juustest. Still weird. "Minu soovitus ülikooli kohapealt on, et kao siit võimalikult kauaks võimalikult kaugele," arvas Remy. "But hey, that's just me," kehitas ta siis õlgu. Tal oli hetkel ju see periood, et paneks kogu selle istanduse põlema kui saaks, seega polnud tema ehk parim, kes nõu peaks andma selle koha pealt. "Ülikoolis näkkab kindlasti, kui enne ei näkka, siis kevadvaheajal ikka näkkab," naeris Remy kavalalt. Kui enne kellelegi püksi ei saa, siis sel ajal ikka saab. "Põhimõtteliselt ära nagu põe selle värgi pärast. Lihtsalt kutsu mõni naine välja ja küll ta tuleb, keegi ei suuda Carterite šarmile ei öelda," jagas Sawyer lahkelt õpetussõnu nooremale vennakesele.

Robbie hakkas juba midagi ütlema, aga venna järgmine kommentaar pani ta kulmu kortsutama. Ta teadis, et vend ei räägi temast, ei räägiks loodetavasti isegi siis, kui ta teaks, et Robbie on gei, aga natuke tegi sõna "pede" talle ikkagi haiget. Seega oli ta vait ehk veidi kauem kui normaalses vestluses oleks okei olnud ning keskendus veidikeseks tõsist nägu tehes mängule. "Siin on hea lihtne," ütles ta lõpuks. "Ei pea ennast väga liigutama ja saab hakkama. Aga ega ma siia igavesti lolli mängima ei saa jääda, nii et ülikool tundub mõistlik. Lihtsalt laiskus ja mugavus on ääretu." Kui Remy jutu taas naiste peale viis, naeratas Robbie lõpuks jälle. "Ei põe, ei põe," lubas ta. "Kui keegi meeldima hakkab, siis lasen aga käia."

Remy jälgis venda hetke ning kuulas siis ta ära. "Sa jäid päris tõsiseks vahepeal. Üritad mulle ära teha?" küsis Sawyer lõbusalt. Nii lihtsalt ta väikevennalt ka pähe ei saa. Kui oli midagi, milles ta oma pisimale vennale ära tegi, oli see tennis. Kui üldse oli midagi, milles ta talle ära ei teinud. Remy oli siiski kõige vanem, seega kõige osavam kõiges! Täiesti loogiline ju. "Okei, kaklemisest rääkisime, jalkast ka natukene, naistest rääkisime ka. Ma olen lahke ja luban järgmise jututeema nüüd sul valida," arvas Remy siis. Talle tundus, et see naiste teema sai viimaks ammendunud ning Robertil peaks nüüd päris selge pilt ees olema, et Remy toetab ja aitab teda igati. Naiste osas that is. Noh, ta võis muus ka aidata loomulikult. Vanema venna nõu oli ikka kõige targem või midagi.

Robbie muigas, mõistes, et Remy ei taipa oma venna eelistusest absoluutselt mitte midagi. "Kui ma ei keskendu, siis ma saan haledalt peksa, keskendudes saan ainult natuke," ütles ta enda vabanduseks. Praegu polnud aeg venna sõnavara kallal nokkima hakata, eriti kuna see tema endaga nii tihedalt seotud oli. Rahul sellega, et Remy naistejutust lõpuks tüdines, mõtles ta veidi järgmisele teemale ning küsis siis: "Isa üritab endiselt sinust musterärimeest teha?" Ta teadis, et vastus on jah, kuid Remy'l oli peaaegu alati sel teemal paar paremat sõna öelda ja praegu tundus üks neist peioodidest olevat, kus ta pärijaks olemise vastu protestis.

Remy naeris lõbusalt. No jaa, vähemalt ta vend tunnistab, et pähe saab ta nagunii. Ja Remy tõesti ei kahtlustanud midagi. Miks ta peakski. Talle ei mahtunud pähe, et tema vend võiks mehi sama moodi vaadata, nagu tema vaatab naisi. See oli tema jaoks üsna vastuvõetamatu. Ta sai aru, et maailmas toimusid mingi muudatused ja siin seal võeti uusi seadusi vastu ning mis kõik veel, aga ta ise polnud geidega lähedalt kokku puutunud. Vähemalt ei teadnud, et oleks ja tema jaoks oli see teema võõras ning vastuvõetamatu. Seega ei suutnud ta ka arvata, et tema vend pole nagu tema.
Uue teema peale turtsatas Remy kergelt ning virutas pallile eriti tugeva hoobi. "Midagi ta üritab," sõnas mees vastuseks. "Eks ma natuke aega viilin, aga mul valikut ju pole," kehitas ta seejärel õlgu. "Ju minust siis saab vägeva istanduse vägev ärimees. Pole iseenesest nii paha mõte. Papp voolab, ilus koht kus elada. Saab Bennetteid igapäevaselt mõnitada," seletas Savyer muiates. Tundus siiski, nagu püüaks ta rohkem ennast ära veenda kui, et põhjendaks valikuid, mille ta ise langetanud on. Nad keegi polnudki midagi väga otsustanud nagu. Nende vanemad olid suhteliselt kõik ära otsustanud ja võis vaid õnne tänada, et vanemad siia maani ei sundinud neid kõiki klaverit õppima ja tantsimas käima. Noh, Robert oli suht ainus neist veel, kelle puhul ema ja isa ei lubaks klaverimängu pooleli jätta. Mingil imelikult siisil tundus see pill kutile isegi meeldivat. Ei tea, Remys tekitas see ikka kõhedust ja kohe vastikuse tunne tuli peale, kui ta pilli nägi.

Robbie muigas, kui Remy naerma hakkas, ja see pahameel, mida ta korraks venna vastu tundnud oli, kadus jäljetult. Remy löök oli Robbie jaoks ootamatu ja pall lendas temast kaugelt mööda. Pead raputades tõi ta palli enda juurde tagasi. "Sinu serv," ütles ta ja pöördus siis jututeema juurde tagasi. "Ma arvan, et me kõik teeks parema meelega midagi muud kui kasvataks viinamarju," ütles ta siis. "Mida Russell sellest arvab üldse? Kui sa troonist loobuksid, peaks tema siin üle võtma," ütles ta siis. "Isa lööks su muidugi maha, aga noh, teoreetiliselt."

Remy muigas rahuloelvalt, kui Robert pallile pihta ei saanud. Ta keeras end ringi ning kõndis väljaku äärde, kuhu ta enda palli pannud oli, et see üles korjata, aga palli peal oli mingi rõve sitikas! "Vittu!" vandus Remy omaette ning togis palli tennise reketiga kuni sitikas sealt jalga lasi. Siis väristas Sawyer vastikusest õlgu, tundes nagu sada sitikat roniks ta seljas. Õõh! Rõve! Ta korjas palli üles ning tegi oma servi. "Russell?" küsis Remy siis muiates kui teema juurde tagasi tuli ning püüdis sitikaid enda mõtetest eemale saada. Aah, kuidas ta ikka sitikaid vihkas. Ta oli neid koguaeg vihanud ja keegi ei osanud öelda miks, aga kõik teadsid, et ta vihkab neid. Enne võttis Robin ämbliku kätte kui Remy. "Russell ilmselt laseb siit jalga kohe, kui ta oma mingi papi kokku saab, mida ta kogub," sõnas mees muiates. "Aint end papp koguneb aeglaselt kui sa pidudel käid," naeris vanim Carter siis lõbusalt. "Neeh, kui mina troonist loobuma peaks ja isa mu maha on löönud, kaob Russell siit kus kurat. Ma ei usu, et ta annab isale isegi aega kaaluda, et ehk see kõik jääb talle ja meie isa traditsioonilisust arvestades oled sina see, kes siia ketti pannakse," arutles Sawyer selle asja üle. "Kuigi mina isiklikult arvan, et Robin on ainus, keda reaalselt kotib ka, kuidas need viinamarjad siin kasvavad. Hell, mulle isegi ei maitse viinamarjad," pööritas Remy silmi. Jap, see oli kindlasti teema, mis teda kettasse ajas. "Aga noo, ma ei tea, ma peaks juba oma peret looma siin või midagi. Ema on juba näägutama hakanud, ma imestan, et ta söögilauas juba midagi öelnud pole," torises mees. Ta võis vist lõputult halada endast ja sellest, kui halb oli ikka tema elu. No, aga kas polnud siis? Ta pidi vastutahtmist selle istanduse üle võtma. Ta vanemad survestasid teda kogu aselle asja käigus. Igaüks nägi asja oma mätta otsast, aga vähemalt Sawyeri meelest oli tema mätas kõige madalam ja kõige haledam. Ta pidi isegi oma kõige pisemale vennale alt üles vaatama. Kus on õiglus?