Well, I came home like a stone

"Jaah, ma arvan, et isaga ei tasu sellistest asjadest üldse rääkida," pööritas Remy kergelt silmi ning naeratas siis vennale. Tundus, et ta oli andeks saanud ja see oli ainult hea. Remy nõrgeim koht oligi ilmselt perekond ja põhiliselt tema vennad ja õed. Ta ei suudaks ilma nendeta ja ta ei suudaks neist kellestki ilma jääda. Ta tegelikult lausa kartis, et varsti kaovad nad kõik nelja tuule poole ja ta ei näe neid enam nii peagi, sest põhimõtteliselt ei hoidnud seal istanduses neist mitte kedagi miski. Ainult Remy oli isa lõa otsas ja tantsis tema pilli järgi, sest keegi ju pidi seda tegema. "Aasta pole väga pikk aeg," mainis Remy. "Mitte, et see midagi tähendama peaks," lisas ta kohe juurde. "Sa oled mu vend ja vahet pole kellega suhtled, kuni sa Bennettitega semutsema ei hakka," lausus Sawyer siis muiates. "Aga kuidas need sõbrad on.. Nagu.. Veider pole? Nad sulle mingi külge ei löö?" küsis Remy andes endiselt endast kõik, et seda mõista. Tal oli juba Roberti sõprade mõistmisega raskusi, mis siis veel vennast endast, aga kes teab, ehk sedasi tibu sammudega oligi kõige targem Remyga rääkida.

"Ma arvan ka, et isa lähedal ma hoian moka maas pigem," nõustus Robbie, veel kord vennale naeratades. Bennettite mainimise peale hakkas ta naerma. "Selles suhtes võid kindel olla, neist hoian ma küll eemale. Vähemalt selles osas on isa mind nii kasvatanud, nagu talle meeldib," ütles ta. Siis jätkas ta teisel teemal: "No, aasta ajaga õpid inimesi päris hästi tundma, kui tahad. Ja nad sellised nagu inimesed ikka. Ega kõik heterotüdrukud ju sulle ka külge ei löö. Minu jaoks selles midagi veidrat küll ei ole." Selline vestlus meeldis Robbie'le rohkem. Ta nägi, et Remy võttis asja see kord mõistusega, ja talle meeldis ta vanima venna rahulikum pool palju enam. Muidugi, pool lugu jäi Remy'le rääkimata - süütud flirdid ja kokkulepitud kohtumised ja see, mida Robbie ise tundis - aga juba väikesed sammud muutsid poisi palju rahulikumaks. Äkki oli isegi olemas mingi lootus, et Remy talle kohe vastu lõugu ei viruta, kui Robbie talle lõpuks kunagi tõtt tunnistada julgeb?

Remy kuulas venda ning noogutas. "No jaa, eks ta tõsi ole," pidi mees nõustuma. Kõik tüdrukud tõesti talle külge ei löönud. Ju geimeestega oli samamoodi. "Aga see on ikkagi veider," arvas Remy, aga ta ei öelnud seda häälega, mis oleks täis viha. Pigem oli see uudishimu ja teadmatuse segu. Ta ju ei saanud aru, aga mingis mõttes tahtis saada. Ta vend oli talle oluline ja ta tahtis venna vaateid mõista. Mõista miks tema vend geisid pooldab. Ja kui temalt küsida, miks tema ei poolda, ei oskakski ta vastata. Selle pärast, et isa ei poolda? Või siis selle pärast, et see pole normaalne? "Niimoodi ei saa ju lapsi. Kas nad elavadki siis terve elu niimoodi?" küsis Remy. "Mitte, et paljunemine peaks mingi elu eesmärk olema, usu mind, ma olen viimane inimene, kes arvab, et laste saamine peaks mingi eesmärk olema. Aah ma teen lihtsalt ennatlike järeldusi ilmselt, lihtsalt mulle tundub see veider ja mitte normaalne," seletas Remy asju enda vaatenurgast, aga siiski rahulikult. Ta ei kavatsenud enam ärrituda, ta sai enne auru välja lasta küll, enam polnud vaja.

"Ma arvan, et see veidrus on ainult selle pärast, et sa pole sellega kokku puutunud," ütles Robbie selle peale. Sellest sai ta aru, seda suutis ta aktsepteerida, ja fakt, et Remy nüüd reaalset huvi üles näitas, tegi Robbie rõõmsaks. Iga sõna, mille kumbki neist välja ütles, viis neid verisest lõpptulemusest kaugemale. "No, lapsi saab sadat teist moodi ka ju. Adopteerimine ja surrogaatemad ja kõik. Kõik heteropaarid ei saa ka lapsi, kõik ei tahagi, ega nemad selle pärast midagi vähemat ei ole," selgitas ta siis.

"Sa oled päris palju mõelnud selle asja peale," kissitas Remy silmi ning naeris siis kergelt. "Sinust võib hea advokaat saada kunagi ehk," arvas mees. Täitsa head vastused olid ju, Remy nagu ei osanud midagi öelda. "Aga mees mehega on ikkagi imelik ju. Kas piiblis ei ole kirjas, et mees ja naine ikka?" küsis Remy. Isa alati rõhus piiblile ja kuigi ameeriklased enamasti olid kõik väga usklik rahvas, siis suutsid Carterite vanemad usu jumalasse oma lastes samamoodi tappa, nagu soovi klaverit mängida või mõne muu huvitegevusega toimetada. "Ja see pole loomulik, oled sa mõnda gei looma näinud?" küsis Remy huviga. Kohati ta nagu juba ootas, et kuidas Robert tema arvamused ümber lükkab, ta polnud täiesti ignorantne selle teema suhtes, lihtsalt jah, ta polnud kokku puutunud varem.

"Mul on terve aasta aega olnud," vastas Robbie muiates. Piiblijutu peale hakkas ta naerma. "Jumal, kellesse sa ei usu, ei saa sulle midagi teha," ütles ta. "Piibel on nii fucked up, iga vend ajab oma teemat. Ma ei tea, kui ma peaks mõne tõsimeelse kristlasega sellest rääkima, siis ma ütleks, et love thy neighbour ja judge not and ye shall not be judged ja ongi kombes. Need "Adam and Eve, not Adam and Steve" vennad on küll peast jumala soojad." Robbie oli rahul faktiga, et ta polnud veel ühegi Remy küsimuse juures hätta jäänud. Geiloomade jutu peale muigas ta jälle. "Ma ei tea, ise äkki ei olegi, aga mingeid uudiseid olen küll lugenud, pingviinidest ja nahkhiirtest ja kellest kõigest veel. Mingid kaks isast pingviini leidsid hüljatud muna ja kasvatasid ta üles või midagi sellist." Mida edasi, seda rohkem see vestlus talle meeldis.

Remy naeris kergelt. "Tead, see on juba nagu mäng," sõnas kutt. Nagu mäng, et kumb enne teise vaikima saab või midagi. Okei, laste osa nad elimineerisid juba, piibli ja loomad ka. Kas Remy'l tõesti hakkasid faktid otsa saama. Ta vaikis üsna pikalt, kui ta üritas välja mõelda, miks geid pole need õiged asjad ja heterod kohe kindlasti on. "Aga see pole koguaeg olnud," ütles Remy siis. "See on alles nüüd tulnud ja see on mingi trend," arvas mees ning oli üsna rahul sellega, et ta ikka päris vastusevõlgu ei jäänud vaid suutis ikka midagi veel välja mõelda. Nüüd jäi ta huviga ootama, mida Robert selle peale vastu ütleb talle.

"Mulle ka meeldib. Vähemalt praegu tundub, et ma võidan," vastas Robbie laia naeratusega. Mida kauem Remy vaikis, seda laiemaks see naeratus muutus. Remy järgmisest lausest kulus vaid paar sekundit, enne kui Robbie juba vastas. "Eeei ole. Vana-Kreekas olid geid. Aleksander Suure kohta vist öeldakse ka, et ta võis gei olla. Ja inglise kuningaid peaks mingi viis-kuus tükki kindlalt olema, kui mitte rohkem. Kusjuures," Robbie hakkas taas naerma, "isegi mõnede piiblitegelaste kohta öeldakse, et äkki nad olid geid tegelt. Nüüd ei pisteta homosid enam tuleriidale ega gaasikambrisse, nii et nüüd julgevad inimesed öelda, et nad geid on. Selle pärast see võib-olla tundubki trendi moodi, ma arvan," ütles ta ning naeratas Remy'le peaaegu väljakutsuvalt.

"Damn you," naeris Remy kergelt. Talle meeldis vennaga hästi läbi saada ja kui nad seal juures mängivad mängu, et kas geid on halvad või mitte, siis see sobis talle. Remy ohkas ning vaatas toas ringi, nagu otsiks sealt midagi, mis aitaks tal seda mängu ikkagi mitte kaotada. Aga ta ei tulnud enam millegi peale. Kurat võtaks, niimoodi siis saabki oma vennalt pähe. "Okei, fain, ma tunnistan sinu võitu, seekord," muigas Remy viimaks. "Kuule, ega sa mingites geiklubides ei käi," küsis Remy siis nagu natukene murelikult. Nagu kardaks, et tema vend liigub natuke vale seltskonnaga ringi ja võib selle tulemusena halvale teele sattuda. Igasuguseid hirmsaid asju võis ju juhtuda.

Robbie naeris võidukalt. "No näed, pole midagi hullu ju," ütles ta vennale. Venna järgmine küsimuse peale kaotas see naeratus osa oma särast, kuid Robbie otsustas seda mitte hinge võtta. Babysteps. "Kas ma peaks?" küsis ta muiates, kuid vastas siis täiesti ausalt: "Ei käi. Kui mitu korda sa oled näinud, et ma üldse kuskilt poole öö ajal tagasi tuleks?" See vestlus tundus samavõrd võit kui sellele eelnenud tüli kaotus, ning praegu ei suutnud Robbie rõõmsat meelt pea miski kõigutada.

Remy mõtles veidi. "No jaa, sa ei käi üldse väga kuskil," pidi ta nõustuma. Aga mingi alarm hakkas Remys tööle ja ta tundis, et peab nüüd veelgi kindlamalt oma vennale tüdruku leidma. Siiski ei hakanud ta seda mainima ega midagi. Nad said praegu hästi läbi ja Remy ei tahtnud seda rikkuda. "Niimoodi sellest rääkides ei tundu see jah hull, aga ma räägin ju sinuga, sa oled mu vend, nii et see on chill. Kui ma peaks mingite geidega ühes ruumis olema, ma ei tea, kuidas ma käituks, ma ei usu, et ma end seal mugavalt tunneks," selgitas Remy, aga ta siiski endiselt naeratas ja oli rahulik. See oli ka kõigest tõde. Ta tundis, et geidega ühes ruumis viibimine ei ole mitte kuidagi mugav, aga siin tuli taaskord see mängu, et ta polnud varem nendega teadlikult kokku puutunud. "Tead, isale oleks päris paras šokk kui mõni ta poeg gei oleks," naeris Remy lõbusalt. "Mitte, et ma sellega midagi mõtleks, ma olen hetero siiski," lisas ta kohe kiirelt juurde, nagu kardaks, et tema väikevend teda nüüd geiks peab.

Robbie hammustas huulde, et mitte liiga laialt naeratada. "Ma olen üsna kindel, et sa oled mingil hetkel geidega ühes ruumis olnud küll. Ülikoolis näiteks," ütles ta muiates. "Sõltub ju, ma arvan, et kui mingi heteropaar sul kõrval üksteisele kurku ronida tahaks, oleks sul ka veider," lisas ta siis. Kuidagi oli niiviisi varjatult endast rääkimine üsna lihtsaks muutunud. Isegi isa üle nalja heitmine ei tekitanud temas hirmu tuleviku ees. "Jep, sealt ta küll mingit halastust ei leiaks," ütles ta kerge sarkasminoodiga hääles. "Paras tsirkus oleks, samas." Kui Remy end kaitsma hakkas, hakkas Robbie uuesti naerma. "Sa oled naisega kihlatud. Sa peaksid ikka pagana sügaval kapis olema, et selle varjamisega nii kaugele minna," ütles ta. "Ma arvan, et sinul on meie perest kõige lihtsam oma eelistusi tõestada."

Ülikoolis liikus tõesti igasugust rahvast, aga Remy ei teadnud taaskord, et ta mõne geiga oleks ühes ruumis viibinud. "Ühesõnaga ma ei saagi olla selle asjaga harjunud, kui mul pole olnud midagi, millega harjuda," sõnas Remy. "Ma pakuks, et kui meil hobuseid poleks ja meie ema meid koguaeg sadulasse poleks kamandanud, ma peaks ratsutamist ka veidraks," sõnas Remy siis. Või ta isegi üldse ei mõtleks sellele, mis tekitas küsimuse, miks ta praegu geidest mõtles üldse nii palju. Seejärel ta muigas. "No jaa, minu puhul on pilt kõige selgem," pidi Remy nõustuma. "Kui nii võtta, oled sina kõige hämaram," märkis kutt siis ning silmitses hetke Robertit lõbusalt. "Aga küll sa ülikoolis neid tüdrukuid saad," lisas ta kohe kiirelt, nagu kardaks, et äkki ta vend ongi gei. "Tead, mul on kõht tühi, ma lähen vaatan, kas all midagi süüa on, tuled ka või jääd siia konutama?" küsis nooruk siis teemat vahetades. Söögist rääkimine oli tunduvalt ohutum teema.

"No täpselt," nõustus Robbie naerdes. "Ma usun, et mingil hetkel on su lähedaste sõprade hulgas mõni gei." Ta muigas. "Küll sa siis aru saad, et pole seal hullu midagi." Remy lause peale, et tegelikult on Robbie seksuaalsus kõige kahtlasem, muutus ta korraks juba närviliseks - ehk oli ta vihjete loopimisega lõpuks ikkagi liiga kaugele läinud, aga Remy pani asjad enda jaoks jälle niimoodi paika, et õigeid asju tunnistama ei peaks. Hetkel see omadus Robbie'le isegi meeldis. Söögipakkumise peale lõi ta nägu särama. "Kuidas ma saaks toidule kunagi ei öelda?" ütles ta end lõpuks istuli ajades.

Remy naeris ning kehitas lõbusalt õlgu. "Sa ei saagi," sõnas mees ning ajas end püsti. "Lähme siis," naeratas Sawyer ning nad suundusid koos alumisele korrusele külmiku kallale. "Siin on jääke eilsest õhtusöögist," pakkus Remy vennale, kui oli külmikus mõne aja ringi vaadanud. "Nah, ma ei viitsi nii palju süüa," arvas mees siis ning kaevas kapist välja võileivamaterjali. Ta tegi endale tomativõileiva ning raputas sinna pipart ja paprikat ja veel mõnd vürtsi peale, enne kui sööma hakkas. Nom-nom! "Mmmh," mõmises mees rahulolevalt, kui tema võileib tema maitse järgi oli. Ta otsis välja kaks pokaali ja pudeli veini ning kallas neile mõlemile alkohoolset jooki.

Robbie kõndis vanema venna järel trepist alla ning vaatas üle tema õla külmkappi. "Mina olen küll nõrkemas," ütles ta ning haaras endale taldriku. Sinna väikese mäe kõrguse hunniku õhtusöögijääke kuhjanud, pistis ta selle mikrolaineahju. Kui ahi veidikese aja pärast piiksuma hakkas, pööras ta hetkeks vennale selja ja hetke pärast oli too juba veinipudeli lauale tõstnud. Robbie oli sellega harjunud - ka nende vanemad leidsid, et vein ei kuulu vanusega piiratavate alkohoolsete jookide hulka - ning seega istus ta laua taha ning tõmbas pokaali enda poole. Hetkeks jäi ta taldrikut silmitsema, rahulolev naeratus näol, ning haaras siis ühte kätte kahvli ja teise pokaali. "Cheers," ütles ta ja võttis pokaalist esimese lonksu.

Remy silmitses oma näljast venda ja tema toidukuhja ning naeris kergelt. Aga no jah, tema vend oli siiski päevotsa koolis olnud. Remy siin sõi koguaeg midagi. "Cheers?" küsis Sawyer naerdes, aga tegi siis hästi targa näo. "Ega vein õlu ei ole seda tuleb nautida," sõnas mees äärmiselt tähtsalt, püüdes nende isa imiteerida ning lonksas siis enda veini. Mmh, hea oli ta küll. Pokaali käest pannud, hammustas Remy järgmise suutäie oma võileivast ja siis juba oligi see otsas ning mees hakkas uut tegema endale. "Maja on kuradi vaikne, huvitav, kus kõik on," sõnas Sawyer mõne aja pärast mõtlikult. Ema oli tallis ilmselt. Või kuskil, isa võis vabalt kabinetis olla. Aga Russell ja Robin?

Robert hakkas naerma ning võttis vahepeal maha pandud pokaali uuesti kätte. Venda muigvel näoga silmitsedes, keerutades ta veinipokaali käes ja nuusutas jooki, nagu stereotüübile omane. Siis võttis ta joogist väikese lonksu ja pööras pilgu mõtlikkust teeseldes lakke. "Tundub, et see on viinamarjadest tehtud," ütles ta lõpuks naeratust tagasi hoides. "Ei kujuta ette. Russelli on küll üle maja kuulda tavaliselt," vastas ta muiates ning võttis oma portsjonist järgmise suutäie.

Remy turtsatas oma venna peale valjult naerma. "Lollakas, viinamarjaistanduse omaniku poeg oskab öelda, et vein on tehtud viinamarjadest. Sina jõuad küll kaugele elus," naeris Remy lõbusalt. Päris hea nali oli tema meelest. Ta muigas veel tükk aega seal selle nalja üle, samal ajal kui oma võileiba maitsestas. "Ju neil kõigil on siis midagi tarka teha peale meie," arvas Sawyer lõbusalt ning lonksas taas enda veini.

"Ainult üks paljudest põhjustest, miks seda kohta minu kätte küll anda ei tohiks," ütles Robbie muiates vastu. Okei, tegelikult teadis ta veinist siiski rohkem kui viinamarjade jagu, aga ta polnud sellega kaugeltki nii hästi kursis kui vanemad õed-vennad. "No kuule, me pidasime tõsise vestluse maha just, see oli üsna tark," ütles Robbie pärast järjekordset suutäit ja sirutas käe pokaali poole. "Ma arvan, et Robin ja Russell väga tihti vabal geide peale ei mõtle."

"Kuule, nüüd ma tunnen end imelikult, et meil see teema oli," muigas Remy kergelt ning hammustas enda võileiba. Ta mälus seda tükk aega. "Miks me sel teemal üldse rääkisime?" ei mäletanud mees enam. See oli väga lampi tulnud. "Ja kust otsast see vestlus tark oli? Kas sa loodad nüüd, et said mind harida?" uuris mees kergelt naerdes. Ei noh, tegelikult sai ta targemaks küll ilmselt. Võib-olla ei ole isegi enam nii homofoobne.

"Miks imelikult? Üsna tavaline jutuajamine oli, ainult et ma võitsin," vastas Robbie muiates. "Sina ütlesid midagi ja mina ütlesin midagi vastu ja nii ta läks, kuidagi üsna tühja koha pealt tuli küll. Aga mina olen küll rahul, et ma vähemalt sulle näidata sain, et sa eksid," jätkas ta naerdes, kahvliga taldrikus keerutades. "Äkki sa isegi õppisid midagi, põmmpea." Selline nokkimine oli tavaline ja Robbie oli rahul, et nad olid oma tülist üle saanud. Nüüd olid vennad jälle sellised nagu ikka.

"Sa ei saa lihtsalt leppida sellega, et sa minust pikem oled, mis. Sa pead ikka kõigega kõvatama," muigas Remy norivalt. Fain siis, ta kaotas selle lahingu või midagi. "Aga tennises oled sa endiselt kohutavalt kobakätt. Kas sa üldse tead, kuidas reketit käes hoida?" nokkis Sawyer. Ta pidi ju ka milleski väikevennast parem olema. Mis teha, kui tema väikevend muidu tark ja osav oli, vanim ei saa sellegi poolest noorimale alla jääda. Niigi ta oli kõige lühem.

"Pikkus ei tähenda midagi. Kui sa mulle kallale tuleks, siis sa võidaks," ütles Robbie muiates. "Aga see ei ole väljakutse." Ta muigas venna jutu peale - Remy ei saanud kaotust niisama jätta. "Okei, tennises oled ka sina parem, aga tule millalgi minuga jalkat mängima, kui su ego liiga suureks läheb." Ta võttis järgmise suutäie. "Kui sa viitsid, võid mulle veini juurde kallata," ütles ta siis tühja pokaali venna poole nihutades.

"Muidugi ma võidaks, sa sitaratas pole oma nukkegi veriseks saanud," muigas Remy. Samas kui temal siin olid ehk kerged vihaprobleemid. Ta ei peaks nii uhke olema oma kaklemiste üle, aga ta ometi oli. Keegi ei keelanud ka teda. Isa vaata, et kiitis takka Remy vägivaldsust. "Sa tahad öelda, et sa oled jalkas minust üle? Sa tuletikk," naeris Sawyer ning kallas siis vennale veini juurde. "Alkohooliku oleme sinust ka kasvatanud," raputas Remy ikka lõbusalt muiates pead. "Aga jalkas sa mulle küll ära ei tee. Sellest võib mõni aeg möödas olla, kui ma viimati mängisin, aga sellist asja niisama ei unusta," arvas mees kindlalt. Oma nooremalt vennalt ikka jalkas pähe ei saaks ju. Kuigi Robertil oli selles suhtes vedanud, et kui ta väike oli, olid Russell ja Remy need, kes temaga söötmist ja üksteise pikali jooksmist harjutasid. Ta pidi koguaeg kahe vanema ja suurema vennaga kaklema, see andis omad eelised.