Well, I came home like a stone

"Mingi putukas?" küsis Robbie eemalt, kui Remy järsku ropendama hakkas. Ta teadis oma venna hirmust ja seega oli tema toon veidi murelik. Remy tundus aga kiiresti toibuvat ja juba hetke pärast rääkis jälle istandusest. "Oot-oot-oot, ärge mulle seda kohta küll kaela lükake, ma lähen eluks ajaks üliõpilaseks niimoodi," ütles ta kähku. "Üksi ma küll siia viinamarjakuningaks ei jää." Isa "traditsioonilisus" pani teda küll ohkama, aga see oli mõte mõneks teiseks korraks. "No, sul läheb pereloomisega siiamaani üsna hästi ju," ütles ta siis. "Selle koha pealt ema-isa küll näägutama ei peaks," lisas ta. Ta teadis, kui vastumeelt kogu see äri Remy'le olla võis, ning ka kõrvalt vaadates sai ta aru, et isa temast enda koopiat vorpida üritas. Ta tundis Remy'le enamasti kaasa. "Mis häda isal üldse on sellega? Ega ta surema ei hakka, et järsku on sinust vaja ärimees teha," ütles ta siis.

Remy naeris kergelt oma venna üle. "No näed, selle pärast ma rügangi ja isa sabas käin, et te keegi ei taha seda endale kaela saada," sõnas mees. Oli hooliv oma vendade suhtes ometigi. Ta võiks vabalt selle Russellile kaela lükata, aga jumal halasta, mis jama sellest veel tuleks. Savyer tegi taas paar tugevamat lööki ning raputas pead. "Läheb hästi? Ema arvates peaks meil juba laps olema või vähemalt võiks Susanne rase olla," vastas Remy silmi pööritades. "Kui ma neile mainin, et tahaks nagu natukene elada ka, ütlevad nad, et ülikoolis sain elada küll. Ma ei tea, ausaltöeldes ei tunne väga, et oleks saanu. Ja mina ka ei saa aru, mida isa tõmbleb nii väga. Ju ta kardab, et kui mind kohe rakkesse ei pane, siis ma panen ka siit ajama ja ei tulegi tagasi enam või midagi. Minu meelest võiks ta siin oma nelikümmend aastat vabalt veel valitseda. Oot, vana mina siis oleks... Jeerum, ma võiks kohe pensionile ära minna," naeris kutt lõbusalt. Nende vanavanemad olid kogu kupatuse nende isale pärandanud oma viiekümnendates ja läinud ümbermaailma reisile. Isegi nende vanavanemad olid sealt põgenenud või midagi sinna kanti. Noh tegelikult meeldis nende vanavanematele lihtsalt reisida ja nad väga armastasid seda istandust. Kunagi ilmselt tulevad tagasi, aga alles selleks ajaks kui Remy juba seal asju korraldab. Sellise tempo juures peaks kutt hakkama ehitama lisahooneid sinna, et kõik põlvkonnad ära mahuks. "Naljakas on see, et Russell näiteks venitab oma ratsakarjääriga, et ei peaks ülikooli minema ja Robin on niisama ilus ja ei kipu kuskile ja millegi pärast pole veel keegi teda kuskile ajama ka hakanud ja sina ka ei kipu kuskile. Te kõik vahite siin. Aga kui teile öeldakse, et te võiks kogu selle asja kunagi päris endale saada, kõik maad ja kogu äri, olete te kõik siit kadunud. Sitarattad," naeris Savyer lõbusalt. See oli huvitav asi, mille üle mõelda. Tema oli siiamaani nii tubli olnud ju, oli ilusti ülikooli läinud, sest isa käskis, oli isegi sama ala õppinud, mida isa käskis. Ja ossa kurat mis jama sellest tuli, kui Bennett sama asja õppima läks ja cum laude lõpetas, samas kui Remy täiestit avaliste tulemustega lõpetas. Võib-olla oli see ka üks põhjus, miks isa nii väga oma pojale peale käis ja Remyt pooledi sundis äriga tegelema, et ikka Bennettitele ära teha.

"Jään sulle võlgu, kui sa siin rakkes lõpetad," ütles Robbie muiates, kuid mõtles seda tõsiselt. "Võib-olla siis jääks heameelega siia, kui mingit juhtimise vastutust ei oleks. Võin sulle sekretäriks hakata," lisas ta naerdes. "Robin ilmselt samamoodi, Russell äkki ka. Me lihtsalt ei taha kogu seda jama endale." Võib-olla oli ta veel liiga noor, aga praegu tundus mõte kogu istanduse juhtimisest talle meeletult hirmutav. Lapsejutu peale ta turtsatas. "Endale last kaela määrida küll ärge laske, see saab ainult katastroof olla. See, et nemad kaks kahekümne kukkudes paljunema hakkasid, ei tähenda, et teie kolmekümneni ei võiks oodata. Ja no tõesti, kui ema-isa hulluks ei lähe ja ümbermaailmareisile ei põruta, peaks sul vähemalt 30 aastat veel mureta olema, tõenäoliselt rohkemgi," ütles ta lõbusalt.

"Oo, sa jääd mulle väga palju võlgu," muigas Remy lõbsalt. Tema ohverdab oma elu teiste eest! Nad kõik on võlgu talle. Okei, tegelikult tegi ta seda kõike siiski suures osas isa sunnil, mitte nii väga ohverdusest. Muidugi võib-olla kui ta teaks, et keegi tema vendadest väga tahaks seda istandust kord endale saada, loobuks Remy julgelt oma "troonist". Aga ta teadis, et nii see polnud, nii et pigem võttis ta kohustused enda kanda, kui et hüppab alt ära ja laseb Russellil või Robertil isa järgi joosta. "Sitarattad, siis jääte siia kui mina kogu kupatuse enda kraesse võtan jah," naeris Sawyer lõbusalt. "Peesitada ma teil siin küll ei luba, hakkate ka tööd tegema," arvas kutt muiates. "Ja kui see jama ükskord nii kaugel on, siis ma purustan kõi isa lootused ja pärandan kogu selle kupatuse sinu lastele," ähvardas mees kavala muigega. "Või Robini," lisas ta juurde. Aga Robin ilmselt abiellub ja võtab teise nime, nii et see oleks natuke halvem variant ja ei meeldiks isegi Remyle. Noh see nime muutus. Carterid ikka peavad istandust juhtima. Õe abiellumisele kiitis Remy ikka takka ju.
"No minu meelest ka! Meil peaks olema aega maa ja ilm, et paljunema hakata!" nõustus Remy oma vennaga. "Pealegi tahab Susanne nagunii oma advokaadi värgiga ikka tükk aega veel tööd teha, enne kui peret looma tahaks hakata, aga sa tead isa. Naine peaks kodus lapsi kasvatama, mitte tööd tegema. Tõeline patt, et ma endale ajudega naise leidsin," seletas vanim Carter ning raputas kergelt pead. Teme meelest oli igati kasulik ärile, et neil advokaat omast käest võtta oli. "Tead, vahel mul on juba tunne, et isa nagu mõistab maailma ja siis jälle tõestab ta oma traditsioonilisusega, kui ignorantne ja kinnine inimene ta on. Ma ausalt imestan, et me traktoreid kasutada võime hobuste asemel," naeris Sawyer kergelt. Oh seda nende isa ja tema maailmapilti.

"No ma räägin, ma võin sulle sekretätiks hakata," ütles Robbie naerdes. "Hobusesitta ma küll rookima ei hakka, seda ära looda. Ja ära mulle küll mingeid lapsi planeeri, ma olen seitseteist! Saa kõigepealt ise lapsed, siis hakka minu omade pärast muretsema." Robbie polnud kunagi isakssaamisele mõelnud - ta ei tohtinud oma koduosariigis isegi abielluda, nii et perekonna loomine oli miski, mida ta väga tihti ei kaalunud. See eeldanuks mõnda sõbralikumasse osariiki kolimist ja see oli samm, mida Robbie ei olnud veel valmis astuma. Pealegi, nagu ta oli vennale öelnud, tema eas polegi veel vaja lapsi planeerida. Kui Remy taas isa konservatiivsuse üles tõi, noogutas Robbie kaasa - tema isa oli kõige kangekaelsemat vanameelne mees, keda Robbie eales kohanud oli. Paar korda oli Robert oma isa ka kuulnud geidest rääkimas - ei midagi, mida ta niipea korrata tahtnuks. "Ta on küll vähemalt üks põlvkond liiga hilja sündinud," ütles ta muiates. "Seksist, rassist ja homofoob. Püha kolmainsus." Ta lausus seda küll naerdes ja vähemalt ei olnud nende isa oma arvamustega väga valjuhäälne, aga muret tekitas tema isa mõttemaailm Robertile siiski.

"Sinu ma panen raamatupidajaks," naeris Remy lõbusalt. "Robin hakkab tube koristama ja Russell... Küll ma talle ka tööd leian," arutles Sawyer seal nende tuleviku üle äärmiselt lõbusalt. Kõik vennad-õed rakendab tööle. Kuigi tegelikult ta oli üsna kindel, et Russell on sealt peagi läinud ja küll Robin ja Robert ka pesast välja lendavad. "Ma lihtsalt panen tulevikuks plaanid paika ära, ega ma nende laste pärast nii väga ei muretsegi. Vat ma ise ei saagi lapsi, säh sulle siis," muigas Remy. Ta ei kujutaks ei ennast isarollis ega Susannet rasedana ette. Kakskümmend viis või mitte, ta tundis end endiselt väga noorena.
Isast aga rääkides turtsatas Remy kergelt. "Sul on täiesti õigus," arvas mees. "Kas ta ei saa aru, et meil on kahekümne esimene sajand? Asjad on muutunud. Selles suhtes, et ära saa valesti aru, ma leian ka, et homod võiks omaette kuskil saarel olla, aga miks ta naisi alahindab sedasi ja mustanahalisi. Ülikoolis üks mu parimaid semusid ja joomingukaaslasi oli mustanahaline," seletas Remy, ütlemata enda meelest midagi valesti. Muidugi ei piirdunud nende isa rassism vaid mustatega, ta arvas, et kõik, kelle naha värv veidigi erines, peaks olema alamklass ja töölised. Ja noh, asiaadid olid nende isa meelest lihtsalt veidrad. "Peaks istanduse mõnele mustale maha müüma hoopis," naeris Sawyer. Wat see ajaks isa marru.

"Raamatupidajaks sa mind ei taha, matemaatika on minu jaoks täielik müstika," vastas Robbie naerdes. "Ma suudan su kolme kuuga pankrotti ajada, pead selle koha Bennettitele müüma," lisas ta norides. "Kust tead? Äkki ei saa mina ka lapsi," ütles ta siis veidi tõsinedes. "Täiesti tõenäoline minu arvates. Kuigi kui isa meeleheitele ajada, küll ta selles osas ka midagi korraldada suudab." Kui Remy aga uuesti isast rääkima hakkas, lasi Robbie reketil alla vajuda ja pall lendas temast mööda. Ta ohkas, virutas enda kõrval olevale pallile jalaga, et see Remy väljakupoolele läheks, ja keeras vennale selja, et teisele pallile järele minna. Ta teadis küll enam-vähem, mida Remy geidest arvas, aga seda niimoodi välja öelduna kuulda oli valusam kui ta oleks arvanud. Ta korjas palli üles, jalutas sellega väljaku äärde tagasi ja pani selle maha. "Sinu serv," ütles ta võimalikult neutraalse häälega, unustades Remy ülejäänud jutu täiesti. See üks fraas, homod võiks omaette kuskil saarel olla, käis tema peas ikka veel ringi ja järsku ei tundunud tennisemäng enam väga paeluv.

"Enne suren siin pankrotis, kui et selle Bennettitele müün," sõnas Remy pead raputades, ei müü ta seda neile. Tõesti, enne müüd mõnele asiaadile või mustanahalisele. Ükskõik kellele, aga mitte Bennettitele. Kui tema vend aga pallil lihtsalt mööda lasi lennata, kortsutas Remy kulme. "Kuule, ma ten sulle niisama ka pähe, sa ei pea mingit haletsusvõitu mulle andma," sõnas Sawyer kindlalt. Remy korjas palli üles, mis tema juurde veeres ning läks servima. "Ütlesin valesti midagi või?" küsis Remy siis kahtlevalt, kui oli servi teinud. Ta kõlas nagu ta tõesti mõtleks oma sõnade üle ja ta mõtleski. Ta püüdis leida seda kohta, kus midagi valesti läks. Ta vend oli ju üsna ära omadega nüüd. Mille pärast? Mida Remy valesti oli öelnud või teinud?

Robbie hakkas uuesti mängima. Tal läks vastamiseks hetk aega - ütlen talle? no way in hell. üritan talle aru pähe panna? Ppaegu? pole mõtet. mõtlen mingi bullshit vabanduse välja ja teen head nägu? ... mis mul üle jääb. - kuid lõpuks manas ta näole naeratuse, lootes, et Remy selle pingutatust teisest väljaku otsast ei näe. "Sorry, aju jäi seisma korraks. Ma hakkan vist ära väsima," ütles ta muretult. "Poolteist tundi jalkat teeb oma töö." See oli veel halvem näitlemine kui tema kolmanda klassi näiteringipärlid, aga ta lootis, et Remy ei hakka nokkima.

"Ahah," ütles Remy mitte just väga uskuma jäädes. Ta püüdis enda poole lendava palli kätte, mis tegi veidi haiget, aga polnud hullu. "Lõpetame ära tänaseks siis, ma ei viitsi ka mängida, kui sa selline oled," sõnas Remy ning astus võrgu juurde. Komme oli sisse harjunud, et vastasega peab kätt suruma. Mis sellest, et see vastane oli tema jonniv vend või midagi. Ikka tuli kätt suruda ja laiali minna. Sawyer oli kindel, et ta oli midagi valesti teinud või öelnud. Kui nad sõbraliku käesurumise ära olid teinud ja Sawyer varustuse kasti visanud, kõndisid nad koos maja poole. "Mis ma valesti ütlesin siis?" küsis mees, jätamata seda teemat.

"Milline selline?" küsis Robbie pärast käesurumist enam-vähem usutavalt muiates, kuid Remy polnud teemat jätnud. "Ei midagi," ütles ta lõpuks ja ohkas, otsustades, et nüüd, kui nad enam ei mänginud, võis tõsisemat juttu ka ajada. "Erinevad arvamused, muud midagi. Ei ole põhjust selle pärast jagelema hakata." Talle hakkas tunduma, nagu laoks ta liiga palju vabandusi-selgitusi üksteise otsa, seega jäi ta lõpuks vaid ja kõndis venna kõrval maja poole.

"Erinevad arvamused on toredad ja värki," arvas Remy. "Räägi, mida ma valesti arvan siis või mida sina arvad või... Ma ei taha, et meil mingi probleem oleks või midagi," sõnas Remy oma venda jälgides. Ta ei tahtnud ju. Ta tahtis oma vennaga hästi läbi saada, mõlema vennaga ja õega. Kes neist ei tahaks omavahel hästi läbi saada. Ja see oleks jõle jama, kui neil oleks mingid eriarvamused, mis neid tülis hoiaks. See oleks kohe väga jama. Kõi asjad võiks ikka selgeks rääkida. "Ma käisin ülikoolis, ma oskan erinevaid arvamusi aktsepteerida," arvas Sawyer julgustavalt. Aga kas ka tegelikult oskas? Enda meelest oskas.

Robbie raputas kergelt pead. "Sina tahad karja inimesi saare peale kokku ajada, mina ei taha. Simple as that. Tõsiselt, minul pole probleemi." Oli küll, ja veel milline, aga ta ei kavatsenud selle pärast Remy'ga kiskuma hakata. Ta vaatas venna poole, lootes, et ta näeb tolle reaktsiooni kohe näost ära. Midagi väga head ta igatahes ei oodanud.

Remy silmitses venda hetke kulme kortsutades, seedides, mida too ütles. Siis jõudis talle mõte ka kohale. "No okei," kehitas Sawyer üsna ükskõikselt õlgu. "Ei taha, siis ei taha, ega ma sind sundida ka ei saa," muigas mees. Ta kehitas muretult õlgu ja vaatas maja poole. Natukene rahutuks tegi see teda ikka. "Sa oled siis mingi... Homoarmastaja?" küsis Remy veidi kahtlevalt. "Või nagu... Ma ei judge'i, okei fain," tõstis ta käed üles, nagu annaks alla. "Okei, nõme teema. Sina arvad ühte moodi, mina teistmoodi. Selge... See on selge," noogutas Remy ning seedis seda asja ja püüdis seda kõike enda peas veel selgeks saada. Aga ta ilmselt ei tahaks sel teemal enam rääkida, aga ta ei tahtnud vennaga tülli ka minna, nii et ta oli valmis Roberti arvamust tolereerima. Võib-olla nad kunagi räägivad sellest, aga praegu tahtis Sawyer seda teemat seedida või midagi.

"Homoarmastaja?" küsis Robbie kulme kergitades. No, tehniliselt... "Inimesed on inimesed, vahet pole, keda nad armastavad." See lause ütles korraga mitut asja ja oli ehk veidi ilmselgem kui mõni teine arvukatest kogemata antud vihjetest, millega Robbie oli lagedale tulnud. "Ma ei näe mingit vahet," lisas ta. Siis ohkas ta vaikselt. "Ma ütlesin, mul ei ole probleemi, me ei pea sellest üldse rääkima," sõnas ta veidi vaiksemalt.

Aga Remy oli liialt pime, et oma venna vihjetest aru saada, õnneks või kahjuks. "Jaa, inimesed on inimesed. Vahet pole kas nad kepivad teisi mehi perse või loomi või lapsi, kõik on normaalne," noogutas Remy kerge põlastusega. "Sa ütled, et sul pole probleemi, aga sul ilmselgelt on ju. Mina ütlen, et saadaks nad saarele, rõve on, sina ütled, et ei saadaks, et kõik on tore. Selge, meie arvamused ei ühti, aga ma ei taha tülli minna sinuga selle pärast ja vähemalt püüan sinu arvamust aktsepteerida, aga sina minu meelest nagu ei taha üldse minu arvamusega leppida," sõnas Remy seisma jäädes ning vaatas oma venda kulm kortsus. Ta rääkis rahulikult ja mingeid ärritumise märke näha polnud. Miks ta peakski ärrituma? Tegemist oli nii lolli teemaga, tal oli ainult hea meel, et nende osariigis pole homodel õigust abielluda ja lapsendad aja uusi homolapsi kasvatama hakata.

Robert jäi samuti seisma ja vaatas vennale tõsiselt silma. "Kui sa ei taha selle üle tülli minna, siis lõpetame ära. Lihtsalt veider on, et sa täiskasvanud mõistusega inimeste vahelise suhte lapse- ja loomakeppimisega samale tasemele lükkad. Nii hüpoteetiliselt, mida sa teeksid, kui keegi su sõpradest gei oleks? Või Russell või Robin või keegi?" See oli juba üle mõistuse ohtlik liigutus, aga Robbie tahtis teada, mida Remy talle teeks, kui ta kapist välja tuleks. Kuna Remy polnud siiani ära jaganud, et Robbie jaoks teema üsna isiklik on, lootis ta, et Remy ka see kord ei mõista.

Remy silmitses oma väikevenda, kes üle tema kõrgus pahaselt. "Mida vittu sa sellest nii vahtu lähed?" ei saanud ta aru. "Robin ei saa gei olla, ta on naine," sõnas Sawyer kindlalt. "Ja mul pole mingeid pedesõpru ning Russell, ta jookseb naistega ringi, miks ta peaks pede olema? Kui keegi teist tõesti peaks pede olema, siis ma eeldan, et sellele inimesel on asjad juba pakitud, et oma pedemaale minna, sest ma olen täiesti kindel, et isal on jahipüss laetud sellisteks sündmusteks," vastas Remy pahaselt Robertile. Miks mingi pedede teema tema venda nii üles küttis? "Nahhui sinuga ei saagi täiskasvanulikult rääkida, sa oled laps alles. Kasva natukene, siis saad aru, mis on normaalne ja mis mitte!" nähvas Sawyer veel ning marssis siis edasi maja poole. Kuradi persekeppijad, rikuvad tema ja ta venna suhteid niimoodi. Ta oli liialt vihane selle teema peale, et hetkeks peatuda ja analüüsida oma venna sõnu ja käitumist. Liialt tige selle teema peale.

Robbie ohkas ja sulges hetkeks silmad. Seal see oli, ta oli ise seda tahtnud ja nüüd oli ta selle ka kätte saanud. Tegi haiget veel rohkem kui varem. Mingi trotslik osa temast tahtis vennale järele hüüda, too bad, here I am, aga Robbie oli veel piisavalt rahulik, et see mõte kiiresti väga sügavale ära peita. Selle asemel jalutas ta uuesti vennale järele. "Sina lähed närvi, hakkad ropendama ja marsid minema," ütles ta vaikselt. "Ma ei saa aru, miks sina sellest vahtu lähed. Mina pole kordagi öelnud, et homofoobidele tuleks kuul pähe lasta või mida kurat iganes. Kui sa ei taha sellest inimese moodi ja mõistusega rääkida, siis aitab. Sina käitud veel rohkem nagu laps," ütles ta ning kõndis edasi. Nüüd oli ka tema üsna pahane - ja haavatud lisaks kõigele. Tore. Ta vend tahaks, et ta maha lastaks. Kena päeva kõigile. Kuradi kurat küll.

Remy kortsutas kulme ning seisatas kui Robert talle järgi tuli. Ta tahtis midagi vastu öelda, aga vaikis, sest ei osanudki midagi öelda. Robert suht pani ta suu kinni. Ta ohkas raskelt ning saatis oma venda pilguga, marssides tema järel maja poole. Türa küll noh.. Ta püüdis mõelda, mida vastu öelda. Tõesti, miks tema sellest närvi läks? Aga samas, miks ta ei võinud? Robert läks ka närvi. Ja tema ei ole mingi laps! Robert on temast noorem. Alles siis kui Remy mossitades enda tuppa jõudis, taipas ta, et ta mossitab nagu viieaastane praegu. Aga ta ei hakka seda ju ometi kellelegi tunnistama. Tema ei eksinud! Sawyer käis pesus ning riietus ja lamas siis mõnda aega enda toas voodil ja vahtis enda toa lage, mis oli oi kui põnev. Umbes pool tunnike pärast tema ja Roberti vaidlust, väljus Remy oma toast ning läks Roberti ukse taha. Ta koputas uksele ning ohkas. "Remy olen.. Kas ma võin sisse tulla?" küsis mees, tungimata kohe venna tuppa. Ta ei tahtnud tülitseda oma vendadega ja sestap oligi ta nüüd siin ja tahtis ehk isegi vabandada. Remy võis olla üsna kergesti ärrituv ja kohati peatamatu vihaga, aga kõik teadsid ka seda, et kui ta oma õe või vendadega tülli läks siis ta sügeles nii kaua kuni nad ära leppisid. Ta lihtsalt ei saanud rahu enne. Juba väiksest peale oli nii.

Robbie oli ausalt öeldes natuke üllatunud, kui Remy enam midagi vastu ei öelnud, aga veel rohkem oli ta kergendunud. Ta oli kindel, et väga palju rohkem vihaseid sõnu, kaudselt tema kohta, poleks ta talunud. Sellest hoolimata tundis ta end halvasti, kui nad Remy'ga üksteisele sõnagi ütlemata laiali läksid. Ta käis veel kord duši all ning viskas siis voodile kõhuli, üritades bioloogia kodutööst midagi aru saada. Koputust ja Remy häält kuuldes polnud Robbie isegi kindel, kas tugevam emotsioon oli kergendus või ärevus, kuid hüüdis siiski: "Tule." Ta kõlas pahasemalt kui oli plaaninud. Selle parandamised lõi ta bioloogiaõpiku kinni ja pööras kogu tähelepanu vennale. Ta oli mitu korda Remy tuppa minemisele mõelnud, kuid oli kartnud, et vaidlus algaks lihtsalt jälle otsast peale, ning selle mõtte sinnapaika jätnud. Ta teadis, et lõpuks tuleb Remy nagunii tema juurde. Nii oli see alati käinud. Ja siin ta nüüd oli.

Remy astus vaikselt ust avades tuppa. "Hei," tervitas vanem vend nooremat tasakesi ning sulges ukse. Ta nägi välja nagu peksa saanud kutsikas. Nii väga vihkas ta tülisid oma vendadega. "Vaata," alustas Remy, nagu ta alati alustas oma kõnedega. "Ma lihtsalt ei saa sellest aru.. Ja ma läksin üle piiri, ma läksin kogu täiega üle piiri. Ma lihtsalt olin vihane juba ja ei mõelnud mida ma suust välja ajasin. Ma ei tea, ju ma tundsin end nurka surutuna või midagi. See lihtsalt... Ma ei tea... Ma ei taha minna närvi selle teema pärast, ilmselgelt on see sulle oluline ja ma pean lihtsalt respekteerima seda, sest ma olen su vend. Ma ju tahan, et sa saaks minuga kõigest rääkida," pidas Remy oma vabandusekõne, pilk vennal. Robert tundus endiselt pahane ja see polnud üldse tore. "Nii et.. Räägime.. Nagu kaks täiskasvanut. Sul on koolis keegi gei sõber või midagi?" küsis Remy täitsa sõbralikul toonil lausa. Ei hakanud kohe kedagi üles pooma või maha laskma.

"Hei," tervitas Robbie teda vastu. Vähemalt nägi Remy välja, nagu ta kahetseks nende sõnavahetust. Nii et Robbie polnud ainuke. Venna ära kuulanud, ohkas ta vaikselt. "Ma poleks ka ilmselt pidanud sellest üldse mingit draamat tegema," ütles ta. "Aga see, mida sa ütlesid, oli üsna... Karm. Eriti inimeste kohta, kellest sa midagi ei teagi," lisas ta ja ajas end veidi rohkem sirgu. "Natuke on ikka veel harjumatu sind nii vihasena näha, eriti kui see mingi teema kohta käib, mis mind kuidagi puudutab." Ta tahtis Remy'ga kõigest rääkida, muidugi tahtis, aga mitte praegu. Kõik vihased sõnad olid liiga tugevalt meeles. Selle asemel noogutas ta peaga voodijalutsi poole, et Remy tema jalgade kõrval istet võtaks. Venna küsimusele vastas ta: "Mitte koolis, aga jah, mul on mõned geisõbrad." Ja ma isegi ei valeta, ütles ta endale, kui venna eest asjade varjamine teda koormama hakkas.

Remy kuulas nüüd omakorda oma venda ning noogutas ja istus voodi jalutsisse, Roberti jalgade kõrvale. Ta tõmbas ühe põlve voodile ning sättis end mugavalt. "Selles asi ongi, et mul pole ühtegi geisõpra ja ma ei saa sellest aru. Minu meelest on see imelik. Me naljatleme, et isa on konservatiivne ja värki, aga ta on mind kõige rohkem enda järel lohistanud ja see paratamatult hakkab külge," püüdis Sawyer end sellega välja vabandada. "Ma ärritun kergelt ja ütlen enne kui mõtlen, sa tead seda. Vabandust," vabandas kutt. "Sul on need sõbrad kaua olnud?" küsis Remy siis. Ta ju täitsa püüdis seal tolerantne olla ja ei saatnud kedagi saare peale ega tahtnud maha lasta ega midagi. Aga sinna ei saanud mitte midagi teha, et ta ei saanud sellest aru.

"See kipub nii olema, et teadmatusest lollusi tehakse. Nii et saad andeks," ütles Robbie, nüüd juba kergelt muiates. "Isast ärme üldse räägi, kui ma temaga sellest rääkima peaks, laseks ta mu lõpuks ilmselt maha," ütles ta lisaks samal lõbusal toonil, lootes, et Remy mõistab, et Robbie ei taha ega oska tema peale kaua vihane olla. "Peaaegu aasta," vastas ta venna küsimusele. Niipea, kui ta oli lõpuks oma seksuaalsuses selgusele jõudnud, oli ta tänu interneti võludele endale sarnaseid sõpru leidnud ja sellele eelnenud must ja õudne eneseotsimise periood oli tagantjärele palju lihtsam tundunud.