Let's see how this goes

Robert vajus vaikse ohkega bussiistmele. Kuna ta auto töötas endiselt umbes sama hästi nagu söögipulgad supikausis, tuli see Richmondi-reis bussis mööda saata. Robbie pani seljakoti enda kõrvalistmele ja pööras end veidi akna poole. Ta kaalus kõrvaklappide kotist välja tirimist, aga otsustas siis, et ootab vähemalt väljasõiduni. Ta lootis, et mõni kolmesajakilone mees tema isiklikku ruumi olematuks muutma ei tule, ning ohkas uuesti. Ta põlvede jaoks ei olnud istmete vahel piisavalt ruumi ja üleüldse, talle ei meeldinud bussid.

OT: Andrew!

Andrew oli üks viimaseid, kes bussile sai ning selleks ajaks oli buss juba üsna täis. Oma pehmeid tumedaid juukseid sõrmedega üle pea lükates liikus nooruk oma spordikotti käes hoides mööda vahekäiku edasi ja vaatas oma kohavõimalusi. Mingi kahe vanamehe kõrvale saaks ta istuda, mingi vanema naisterahva kõrvale, kes nägi väga tige välja ja üks noorem kutt. Andrew heitis pilgu selja taha, et näha, et mingi mees tahab ka kuskile istuda ja otsustas siis selle noorema kuti kõrval õnne proovida. "Hei, kas ma saaks siia istuda?" küsis Andrew kuti pingi kõrval seisatades, saates noormehele ühe oma nunnudest naeratustest. Pedofiilide ja pervertidega oli Drew'l natukene liiga palju kogemusi, et tahta vanameeste kõrval istuda ning see naine tõesti hirmutas teda. Seega äkki saab ta hoopis selle asemel selle kena kuti kõrval istuda, kes nii viisakalt oma kotti vabal istmel hoidis.

Kui veel natukene Andrew' välimusest rääkida, siis kandis ta musta T-särki ja musta eest lahti olevat jakki, mille käised ta üles lükanud oli, ning musti teksasid ja tenniseid. Ka tema spordikott oli üleni must. Nooruki näol oli kerge meik ka, nagu talle meeldis. Natukene puudrit ja silmad tumedaks värvitud. Aga Drew' helesinised silmad olid erksad ja säravad, kui ta teist nooremat kutti silmitses.

Robbie oli bussi täitudes aina enam mõelnud, et ehk peaks koti sülle võtma ja kellegi enda kõrvale istuma laskma - eriti pärast seda, kui mingi vanatädi teda tapva pilguga silmitses. Siiski oli seljakott oma kohale jäänud ja Robbie pilk püsis aknatagusel. Seega võpatas ta veidi, kui keegi teda kõnetas. Ta vaatas kõnelenud poisile otsa ja ei osanud hetkeks midagi öelda - kutt nägi pagana hea välja. Poissi mõned sekundid silmitsenud, hakkas ta aju uuesti tööle. "Jaa, ikka," ütles ta oma kotti istmelt haarates. Hetk hiljem taipas ta, et too kutt oli näinud tema vasakut kulmu, mis kangekaelselt paranemisest keeldus. Ometi oli ta meelega sinnapoole istunud, et vasak näopool akna poole oleks. Miks ma üldse mingi võõra kuti pärast põen? küsis ta endalt hetke hiljem ja vaatas uuesti noormehele otsa. Jep, endiselt handsome.

Andrew kergitas pisut kulmu, kui võõras poiss teda vaatama jäi. Kas ei sobinud miski? Drew oli juba valmis õlgu kehitama ja selle õela tädi kõrvale istuma minema aga siis too poiss ikka nagu reageeris. "Tänud," ütles Andrew end teise poisi kõrvale sättides, asetades oma spordikoti endale kenasti sülle. Võiks selle sinna üles ilmselt panna, aga Drew hoidis seda ikka parema meelega enda süles. Tal olid seal tähtsad asjad ning parem, kui ta ikka tunneb, et see kott tal olemas on. Sloan niheles oma istmel ja sättis jaki varrukaid, tõmmates neid alla, kattes oma tätoveeringud. Jahe oli seal pisut. Aga nooruk peagi sai mugava asendi kätte ning ta toetas pea vastu istme peatuge, sulgedes silmad. Võiks ehk oma pinginaabriga midagi seletada, aga talle nagu tundus, et sellel kutil oli midagi selle vastu, et ta seal istub. Siiski oli Sloan tänulik, et kutt ta üldse lasi sinna istuma.

Robert pööras veidikeseks akna poole tagasi, aga kui kutt tema kõrval vaikseks jäi, piilus Robbie uuesti tema poole. Poiss oli silmad kinni pannud, seega rahunes Robbie veidi. Ta silmitses oma naabrit nüüd veidi julgemalt. Esimese asjana märkas ta, et kuti juuksed olid kõrgema taseme kunstiteos, ning ta pidi rahulolevat muiet jõuga tagasi hoidma. Ta märkas noormehe õrna meiki ja neete ning hammustas huulde. Varem oli ta ka tätoveeringuid märganud - kindel turn-on -, kuid nüüd olid need jakivarrukate alla peidetud. Robbie tundis nüüd mingit rahutust (head, ilmselgelt). Sa igavene creep, lõpeta võõraste kuttide jõllitamine ära, ütles mõistuse hääl tema peas, kuid Robbie vaid muigas. Ta toetas oma pea samuti vastu peatuge ja nihkus paar sentimeetrit oma naabrile lähemale. Ta ilmselt nagunii ei märkaks.

Andrew tõesti ei märganud ei seda, et võõras kutt teda jõllitas, ega ka seda, et nimetatu talle lähemale nihkus. Drew oli natukene liiga väsinud ka ja Richmondi oli tema arvates piisavalt pikk maa, et väike uinak teha. Ta oli üsna kindel, et ta ärkab ühel või teisel viisil, tema pinginaaber kas peab varem mingi hetk maha minema või siis samuti Richmondis, mis oli ka lõpp-peatuseks. Ei võtnud kaua aega, kui Andrew enam mitte ei hoidnud lihtsalt silmi kinni, vaid tukkus kergelt. Kuti käed toetusid tema spordikotile, aga pea muutus küll järjest raskemaks ning endale märkamatult oli varsti see toetatud tema pinginaabri õlale. Kergelt, natukene. Aga nüüd oli nii hea mugav, et poiss vajus veelgi sügavamasse unne. Muidu toetaks ennast vist vastu akent, aga ta istus vahekäigu pool ja sinna kukkuda ei sooviks.

Robert oli oma mõtetes üsna kinni, nii et kui tema õlale raskus vajus, ehmus Robert pisut. Ta pööras ettevaatlikult pead ja lahvatas näost punaseks, kui nägi, et tema pinginaaber tema najale magama on vajunud. Tasapisi hiilis ta näole rahulolev naeratus. Ettevaatlikult, poisi pead liigutamata veel paar sentimeetrit lähemale nihkunud, toetas ta oma pea teise kuti omale. Kergelt, nii et too ei ärkaks. Ka tema sulges silmad, kuid magama jäämisest oli ta väga kaugel. See oli uus. Keegi polnud kunagi tema najal maganud. Ebamugav? Absoluutselt mitte. Veider? Võib-olla - aga ainult siis, kui teine poiss üles ärkab. Niikaua oli kõik okei. Robbie ohkas rahulolevalt.

Andrew magas rahulikult edasi ka siis, kui teine kutt niheles ja enda pea tema juustele toetas. Hea mugav oli magada ja nii soe oli ka, ta pinginaabrist lausa õhkus seda soojust. Ja kuna Drew'l oli pidevalt külm, siis praegu oli see soojus vägagi teretulnud. Drew tudus rahumeeli üle poole tunni vähemalt, liigutamata end kordagi. Ja et teine poiss maha minna ei tahtnud veel, ei pidanudki Drew ärkama. Lõpuks ta aga virgus selle peale, et mingi mees teda müksas, kui vahekäigust läbi läks, et bussilt maha saada. Andrew haigutas ning avas oma silmad, taibates hetk hiljem, mismoodi ta istus. Oh shit! Sloan ajas end ruttu sirgu, põsed punaseks tõmbunud. Hea, et ta puudrit täna kasutanud oli ja seda väga näha polnud. Kurat, kurat, kurat, miks ta magama oli pidanud jääma? Aga värskem oli olla küll. Aga ta oli ilmselgelt teisele kutile väga lähedale jõudnud juba ja ta magas tema najal jumal teab, kui kaua. "Sorry," pomises Andrew lõpuks, tundes piinlikkust oma käitumisest.

Roberti ajataju kadus niiviisi istudes veidi ära - tema silmad olid kinni ja tähelepanu oli pigem tema vastas oleval kehal kui millelgi muul. Ta avas oma silmad niipea, kui tema naaber ärkas. Poiss nägi üsna ehmunud ja häbelik välja ning Robbie ei saanud sinna midagi parata - tema näole kerkis naeratus. "Ära vabanda, kõik on okei," ütles ta noormehele otsa vaadates. Okei, tema olukorras oleks ka Robbie punastanud ja vabandanud ja tõenäoliselt suurest häbist mujale istunud, aga praegune olukord oli tema arvates päris huvitav.

Andrew nihkus pinginaabrist pisut eemale, sest no nad olid tõesti väga lähestikku ning pigistas oma kotti pisut. Miks talle see lähedus üleüldsegi meeldis? Okei jaa, kena kutt oli, aga no come on. "Mhmh," pomises Drew, kui oli korraks häbelikult Robertile otsa vaadanud. Nojaa, vähemalt ei jäänud ta mingi vanamehe õlale magama, vaid tegemist oli siiski kena kutiga. Aga see ei tähendanud, et Drew'l piinlik poleks, oli küll. Kuradi piinlik oli ja kui oleks läheduses mõni vaba koht silma jäänud, kus mõlemad istmed tühjad on, oleks Andrew tõesti mujale istunud, aga ringi vaadates ei näinud Sloan ühtegi sellist pinki.

Robert märkas, kuidas Andrew eemale tõmbus, ja ei suutnud pisikest kulmukortsutust tagasi hoida. Mingil kurat teab mis põhjusel ei meeldinud talle, et naaber temast tavamõistes normaalsele kaugusele taganeb. Poisi häbelik pilk pani teda huulde hammustama - god damn it, see bussi-crush, kuigi kaugeltki mitte esimene, oli klass omaette. Robbie nägi Andrew' ekslevat pilku ja muigas. "Ära põgene," ütles ta. "Ausalt, mul ei ole probleemi."

Andrew suunas oma pilgu tagasi teisele kutile ning hõõrus siis kergelt oma uniseid silmi. "No olgu," muigas ta siis, vajudes tagasi vastu tooli seljatuge. "Aga jah, vabandust. Rohkem ei juhtu." Sloan vaatas hetke poisi suunas aga pööras siis pilgu huulde hammustades enda sülle. Millal nad Richmondi jõuavadki? Kuigi too teine poiss oli kinnitanud, et ta on okei, tundis Andrew ikka piinlikkust sellest olukorrast. Oeh. Sloan oli küll julge kutt aga praegu oli lihtsalt tallegi ootamatult tulnud see olukord. Muidu sebiks küll nunnusid poisse aga no ta ei olnud arvestanud sellise unega.

Roberti naeratus muutus ajus toimuva fuckhescutehesreallycute jama tõttu veidi ebamääraseks, kui tema naaber oma silmi hõõrus. "Ei saa kurjaks, kui peaks juhtuma," lubas ta. Ta mõtles hetke, tavalisest veidi kiiremini hingates, ja otsustas siis mitte põdeda. Kui lähebki metsa, siis ei näe ta seda tüüpi ilmselt enam kunagi. "Mina olen Robert," ütles ta veidi häbelikumalt, kui oli plaaninud. "Et noh... Kui sa seda lugu kellegagi jagada tahad. Et sa teaks, mis tolle kuti nimi oli, kellele õlal sa tukkusid." Lause lõpuks ta juba punastas.

Andrew ei tõstnud noormehe esimese lause peale pilku. Ei juhtu enam uuesti, ta üritab mitte magama jääda. Pealegi oli see power-nap päris hea olnud ja ta vist elab Richmondini üle, üsna kindlalt. Ja kui ei, siis võtab telefoni välja ja lõbustab end sellega või midagi. Aga kui kutt ennast tutvustas, tõstis Andrew pead, et noormehe suunas vaadata ja pärast hetkelist vaikimist ta naeratas natukene. "Andrew," ütles ta siis natukene pead kallutades, ka kerge puna taas põskedel. No see Robert oli ka ikka kuradi armas, eriti nüüd, kus ta teda ka vaadata julges natukene. "Eet kui sa tahad rääkida, kes see segane oli, kes su õlal magama jääda suutis," muigas nooruk siis juba vähe lõbusamalt.

"Andrew," kordas Robbie juba laiemalt naeratades. "Ära muretse, ma räägin igaühele, eks kuulama vaevub. Sa oled esimene inimene, kes mu najale magama on jäänud." Ta vaikis hetkeks ning vaatas maha. "Oluliselt meeldivam kogemus oli, kui ma kartsin," lisas ta siis veidi vaiksemalt ja vaatas uuesti Andrew'le otsa, tema reaktsiooni oodates. Okei, see oli juba kahtlaselt flirtimise moodi, aga Robbie teadis, et kui ta selle muutmiseks midagi ei tee, siis on mõnekümne minuti pärast kõik läbi ja sel puhul võib natuke asju üle vindi keerata.

"No teeme nii," ütles Andrew kergelt naeratades. Ta siis läheb kuulutab ka kõigile, et ta ühe Roberti otsas magama jäi. Or not. Kuuldes siis aga nooruki vaiksemaid sõnu, punastas Sloan taaskord ning vaatas ka hetkeks maha. "See oli jah täitsa.. mugav." Andrew naeratas natukene ning tõstis taas pilgu, et siis Robertile hästi natukene lähemale nihkuda. "Ja selle külma bussi kohta oled sa väga soe, nii et lisaks välimusele veel midagi head," muigas Andrew lõbusalt.

Robbie tundis, kuidas ta komplimendi peale näost üleni punaseks läks, ning see tegi teda veel häbelikumaks. Andrew'le pidi ilmselge olema, kui väga need sõnad Robertile mõjusid. Mitte ükski kutt polnud tema välimusele komplimente teinud. Ta hammustas huulde ning naeratas. Andrew oli talle taas veidi lähemale tulnud ja Robbie'l hakkas järsku palav. Ometi ei tõmbunud ta poisist eemale. "I aim to please," ütles ta kavala naeratusega, oma enesevalitsust ja nägu uuesti kontrolli alla saades. Ta lükkas silma tükkivad lokid eest ära, kulmu riivates veidi nina kirtsutades, ning naeratas Andrew'le.

Andrew jälgis kavala pilguga, kuidas Roberti nägu taas punaseks lahvatas. Nii et sedasi on lood. Andrew'le tegelikult täitsa sobis, et see olukord sellise pöörde võtnud oli. Ei oleks arvanud, et sedasi ka endale tutvusi saab.. ja nii kenasid tutvusi, kelle lähedus nii hea tunde tekitas. Noormehe sõnade peale naeratas Andrew veelgi kavalamalt. "Ma täitsa usun, et sa selles hea oled," sõnas Sloan muiates. Teda ei häirinud ka see, et Robertil kulm katki oli ja ta üldse ilmselgelt pisut vigane oli. Sest oli ju ometi aru saada, kui kena ta tegelikult oli.

Roberti suust kostus Andrew' sõnade peale vaevukuuldav "oh god". Ta oli tahtnud noormeest veidi endast välja viia - heas mõttes - aga poiss oli teda tema mängus võitnud. Kuidas asi nii kiiresti millegi selliseni jõudis? Kas Andrew ütles tõesti, mida Robbie arvas, et ta ütles? Millele ta omast arust vihjas? Robbie vaatas talle veidi aega pisut närviliselt otsa. Pea oli korraga tühi. "Nojah, eeh... Aitäh, vist?" ütles ta ning tahtis ennast lüüa. Kuhu see kavalus kõik nüüd kadunud oli? Ta ohkas ning naeratas, kergelt pead raputades. "Ühesõnaga, pool aega olen ma väljendumisraskustega ja awkward," ütles ta siis silmi pööritades. "Mitte et ma seda sulle kohe näidata oleks tahtnud, aga natuke sinu süü või nii," ütles ta, puna näol uuesti sügavamaks muutumas.

Andrew muigas lõbusalt Roberti tasase sosina peale. Hehee! Aga ta hakkas täitsa naerma, kui Robert rääkis, et ta väljendumisraskustega ja awkward on. Mitte valjult muidugi, aga oli aru saada, et poiss naeris. "See on armas," ütles Sloan naeratades siis Robertile, kogu olemus üsna rahustav. "Sobib sulle." See oli armas, kuidas Robert punastas ja natukene nagu pabistas kogu selle vestluse pärast siin. Eks Andrew oli ka närviline, aga tal oli vist natukene rohkem kogemust kõikide nende asjadega. See aga ei tähendanud, et ta ei punastaks, sest seda ta natukene tegi.

"Ma ei ole nüüd päris kindel, kas see oli kompliment või löök mu vaimse tervise pihta," vastas Robbie samuti naerma hakates. Nüüd oli ta end veidi kogunud ja tema nägu hakkas normaalset värvi tagasi saama. "Aga kui sa arvad, et mu aju seisma jäämine armas on, siis ma võiks su peaaegu koju kaasa võtta," ütles ta. See oli muidugi jälle natuke julgevõitu liigutus, aga Robbie kordas endale juba mitmendat korda, et see oli vähemalt praegu ainult lõbus ajaviide. Samas hakkas talle tunduma, et enne Richmondi jõudmist võib ta Andrew numbrit küsida. Kui ta julgeb.

"No mis sa ise arvad, kumb see oli?" küsis Andrew lõbustatult. Ilmselgelt kompliment siiski ju. Tema meelest oli Robert tõesti nunnu ja pisut kohmakas, vähemalt sõnadega. Aga nüüd kujutas Andrew noormeest ette voodis ja tema pilk libiseski häirimatult üle noormehe keha, peaaegu nagu teda pilguga lahti riietades. "Kui sa julged," sõnas Sloan kavalat pilku siis Roberti silmadele tagasi tõstes. Tõesti, vähemalt oli neil lõbus ja tundus, et midagi seal nende vahel ikka toimus ilusti. Ja nii hea oli Robertiga selliseid asju rääkida ja samas tunda, et noormees on peaaegu tema vastas. Nii natukene oli õhku nende vahel ju ometi.

Robbie muigas Andrew küsimuse peale. Ta nägi noormehe pilku üle tema libisemas ja tundis kõhus midagi, mida liblikateks nimetada oleks tema arvates plikalik olnud. "Ei saa öelda, et sa mind hirmutaksid," sõnas ta siis teeseldud üleolevusega, lai naeratus näol. Tegelikult oli see tõsi - Andrew oli tema jaoks kõike muud kui hirmutav. Siiski oli igas tema liigutuses ja sõnas mingi kogus närvilisust, nagu uute asjade puhul ikka. Ta oli enda üle peaaegu uhke, et üldse kellegagi nii vabalt suhelda oskas. Lootes, et see jääb märkamatuks, nihkus ta Andrew'le taas veidi lähemale.

Andrew naeratas lõbusalt Robertile. "Miks sa siis endiselt mu numbrit küsinud ei ole?" küsis Andrew, kulm kavalalt kergitatud. See oli suhteliselt ilmselge, mis orientatsiooniga nad seal mõlemad olid ja miks mitte natukene naljagi teha? Sellest kõigest ei pruugi midagi korralikku välja tulla, aga Andrew kahetseks, kui nad nüüd Richmondis laiali läheks ja mingeid kontakte ei jagaks. Sest facebookis ta ühte Robertit küll taga otsima ei hakka, neid oli liiga palju. Nagu ka Andrew'sid.

Robert kergitas kulmu - Andrew oli igatahes oluliselt kogenenum kui tema. Hetkeks mõtles ta, kuidas ta üldse kuti numbrit küsinud oleks. Nüüd tundus tõenäoline, et ta oleks õigel hetkel liiga närvis olnud ja sõnad polekski välja pääsenud. Ta heitis selle mõtte peast - nüüd oli see ju tähtsetu -, naeratas ning tunnistas siis ausalt: "Sest ma olen noor, kogenematu ja natuke närviline. Aga su numbrit tahaks ma küll, sellest hoolimata." Ta võttis telefoni taskust välja ning keerutas seda sõrmede vahel.