Let's see how this goes

Robbie naeratas Andrew vastuse peale õnnelikult. Kuradi hea oli tahetud olla. Ta tõmbas noormehe endale lähemale, et teda uuesti õrnalt suudelda. Ta ei olnud päris kindel, milles nad põhimõtteliselt kokku leppinud olid - suhet nad vist alustanud ei olnud, aga mingi lubadus sai nagu tehtud. Kas midagi sellist, nagu ta Keviniga teinud oli? Ta sasis Andrew juukseid ja tegi talle veel ühe musi.

Andrew naeratas lõbusalt Roberti käitumise peale ning põimis oma vaba käe ümber Roberti, et teda kallistada. "Palju sul veel aega on?" küsis ta siis varsti. Robert peab ju bussile ka jõudma siit ikka ilusti. Ja äkki tahab Robert süüa või tukkuda või midagi. Teda Andrew ilmselgelt kohe välja peksma ei hakka. Sedasi käitus ta teistsorti suhete puhul.

"Mul pole kiiret kuhugi," vastas Robbie lisalt naeratades. Praegu poleks ta kuidagi suutnud siit voodist püstigi tõusta, kojuminekust rääkimata. Ta puges Andrew'le lähemale ja kallistas teda veidi tugevamalt. "Kui sa just minust lahti ei taha saada," ütles ta lõbusalt.

Andrew naeris kergelt ja kallistas Robertit tugevalt vastu. "Ei taha sinust lahti saada," muigas ta nende jalgu mugavalt omavahel põimides ning vajutas tema huultele musi. "Aga tahad sa midagi teha? Pesema minna, süüa, magada?" Andrew oli küll pisut tudine, aga pesta tahaks nagu ka. Ta oli ka ju ometi Roberti spermaga pisut koos ja noh.. Andrew'le see värk üleliia palju ei meeldinud. Samuti ei olnud ta ühtegi korda pärast suhu võtmist alla neelanud seda.

Robbie naeratas laialt ning hõõrus oma nina vastu Andrew oma. Veidi aega mõtles ta, kas raatsibki siit kaisust välja pugeda. "Pesus käimisest ära küll ei ütleks," venitas ta lõpuks, aga liigutama veel ei hakanud. Nii oli tohutult hea olla. Lähedus ja tasakesi rahunev südamerütm ja tahetud olemise tunne ei lasknud naeratusel kuhugi kaduda.

Andrew muigas kergelt aga ei hakanud ka end veel liigutama, vaid kaisutas Robertit edasi. "Uni tuleb," ütles kutt siis lõbusalt. Ja nii hea uni ka veel. Andrew'l oli alati kõige parem uni, kui ta kellegi kaisus oli. Ilmselt selle pärast ta kõikidele kuttidele kaissu ronis ka. Sest nii hea oli!

"Tuleb küll," nõustus Robbie muiates. "Kui me kohe ei liiguta, siis ma jään su kaissu magama ja ongi kõik," lisas ta laisalt ja sulges silmad. Tema jaoks oli see täiesti uus kogemus, kellelegi nii lähedal olla, kellegi kaisus une ääre peal olla, ja ta nautis seda täiel rinnal. Mingi osa temast tahtis küll duši alla minna - ilmselt oleks neil kahekesi ka vannitoas mõnus olnud - aga end siit püsti ajada oli nii raske! Ta ei tahtnud seda soojust ja lähedust kaotada.

Andrew naeratas tuduselt ning sikutaski siis tekki enda alt välja, et see neile peale tõmmata. Hea, et tal voodi enne korras ei olnud. "Tudume siis natukene," arvas kutt. Ta võttis küll oma telefoni ka ja pani paari tunni pärast äratuse, et Robert ikka koju jõuaks, aga pani siis telefoni ära ja põimis mõlemad käed ümber Roberti, et magama jääda. Nii hea soe oli. Andrew oli ikka tõsine kaisuloom.

Robert naeratas laisalt ning niipea, kui Andrew neile teki peale oli pannud, puges sügavamale Andrew kaissu. Ta tegi Andrew põsele musi ning sulges rahulolevalt silmad. Best. Day. Ever. Hommikul ärgates poleks ta sellist asja ette kujutadagi osanud. Hommikul ei tundunud see süütuse kaotamiseks õige päev olevat. Ometi oli Robbie juhtunuga rahul. Naeratades ja tugevalt Andrew vastu surutuna jäi ta varsti magama, vaikselt nohisedes.

Ka Andrew jäi üsna kohe magama ning tudus rahumeeli, kuni tema äratuskell endast märku andis. Noormees nohises tasa ja pööras end Roberti peale, hetkeks clueless olles, et kes tal seal voodis on. Aga silmi avades nägi ta Robertit ja naeratas siis. Ei olnudki pettumus. "Äratus," sosistas Andrew musi kuti huultele vajutades, kui oli äratuskella ilusti kinni pannud. Tõesti, aeg ärgata.

Äratuse peale Robbie esialgu vaid mõmises vaikselt. Siis aga, kui mõistus tagasi tulema hakkas, tuli talle meelde, kus ja mille tagajärjel ta täpselt on, ning avas pärast Andrew'lt saadud musi aeglaselt silmad. "Juba," ütles ta unest käheda häälega ning vaatas Andrew'le naeratades otsa.

"Mhmh," tegi Andrew naeratades. Ta suudles Roberti huuli hetkeks ja tõstis käe, et tema juukseid sasida. "Pesema ja siis ma võin sulle süüagi pakkuda." Ja siis saadab ta kuti ilusti bussile. Kuigi ei tahaks teda üldse kunagi sealt ära lasta. Samas sama ta arvas iga kord, kui tema kaisuloom minema minna tahtis.

Robbie muigas ning tõmbas Andrew kähemale, et teda korralikult suudelda. Veidikese aja pärast eemale tõmbudes ütles ta lõbusalt: "Teeme nii." Aeglaselt ajas ta end pooleldi istuli, end kätega toetades, ning haigutas. Unisus ei tahtnud kuhugi kaduda, kuna soojus ja lähedus olid endiselt olemas.

Andrew vastas suudlusele pehmelt, liibudes kutile mõnusalt lähemale, aga kõik hea peab lõppema ning Andrew oli sunnitud ka eemale tõmbuma. Ta jälgis Roberti keha mõne hetke aga ajas end ka siis istuma ja puges voodist üldse väljagi, et end sirutada. "Tule nüüd, unimüts," muigas Andrew siis Roberti poole vaadates, häbenemata oma alasti keha. Nüüd olid kõik tema tätoveeringud ka ilusti näha Robertile. Ja neid oli palju.

Robbie oli juba püsti tõusmas, kuid jäi mõneks hetkeks Andrew keha vaatama. See oli tihedalt tätoveeringutega kaetud ning Andrew nägi pagana kena välja. Pehme naeratusega ajas Robbie end lõpuks püsti ning tegi Andrew'le veel kord musi. Kui tal võimalus oli, siis miks mitte seda kasutada? Osa temast oleks tahtnud Andrew lihtsalt voodisse tagasi juhtida ja kordusetenduse korraldada, aga seda ta siiski ei teinud. "Lähme siis," ütles ta muiates.

Andrew naeratas musi peale, aga võttis siis kuti käest, et ta vannituppa ja duši alla juhtida. Vanni nad minema ei hakka ju ometi. Andrew oli võtnud kapist ka ühe rätiku Robertile ning lubas nüüd kutil kõiki asju seal kasutada, kui ta tahtma peaks ja pani sooja vee jooksma, et nad end ära pesta saaksid. Mõnus oli Robertiga pesemas olla.

Robbie seisis esialgu lihtsalt sooja vee all. See äratas unist ja rahulikku aju veidigi üles. Ta ei saanud silmi endiselt Andrew kehalt ära - enne, kirehoos, polnud ta noormehe tätoveeringuid eriti tähelegi pannud. Nüüd sirutas ta ühe käe välja, et sõrmedega ettevaatlikult üle Andrew kehakaunistuste libistada. Ta oli värvidest ja kujunditest võlutud.

Andrew muigas kergelt, kui avastas, et Robert teda vahtis ja tema tätoveeringuid katsuma hakkas. "On ju nunnud," ütles kutt lõbusalt. Talle meeldisid. Muidugi neid, mis tal selja taga olid, ta eriti tihti ei näinud, aga sinna ta polnud neid üleliia palju teinud. Okei, neid siiski oli seal. Tal oli liiga palju neid. Aga talle meeldis, kuidas Robert tema tätoveeringutest vaimustatud oli.

"On jaa," vastas Robbie pilku tõstes ja vaatas Andrew'le armsalt naeratades otsa. "Kui tihti sa neid endale teed?" küsis ta siis. Ta küll ei teadnud, mis hetkel Andrew alustanud oli, aga tema kehal oli pilte ikkagi nii palju, et kutt pidi vist vähemalt iga paari kuu tagant endale midagi juurde teha laskma. Robbie ei kujutanud ettegi, et ennast nii tihti torkida võiks lasta, samas oli tätoveeringu tegemise mõte ikkagi huvitav.

Andrew naeratas ning kehitas siis küsimuse peale õlgu. "Ma ei teagi. Mul otsest graafikut ei ole, mõnikord on päris pikk paus, siis jälle teen nädal aega järjest iga päev midagi." Ta jah. "Ma lasen neid siis teha, kui idee tuleb," muigas ta. Kogu aeg ei olnud ideid ju ometi. Aga mõnikord oli neid hästi palju!

"Iga päev?" küsis Robbie üllatunult. See vastus oli üsna ootamatu. "Kuidas sul üldse nii palju ideid on?" Ta oli enda tätoveeringute peale juba kuid mõelnud ja polnud ikka päriselt otsustanud, mida teha. Ta naeratas kutile ja libistas oma käed ümber Andrew piha ning tõmbas teda endale lähemale. Tätokad olid kenad küll, aga neist võis ka ilma neid vaatamata rääkida.

Andrew kehitas natukene õlgu. "Elu annab ideid," muigas Andrew siis. Ta libistas enda käed ka ümber Roberti ja sirutas end pisut, et kuti huultele musi vajutada. "Süütuse kaotused, alkoholi tarbimised, narkootikumid, sõbrad, pere, loomad, muusika.. ma lihtsalt saan väga paljudest mind ümbritsevatest asjadest inspiratsiooni."

Robbie naeratas musi peale. "Su elu tundub kirju olevat," ütles ta seejärel mõtlikult ning sasis Andrew juukseid. Narkootikumide jutt talle küll eriti ei meeldinud, aga samas ei olnud Andrew täpsustanud, millal ta neid tarvitas või tarvitanud oli.

"Mu elu on jah.. mitte eriti tavaline," muigas Andrew. Tal oli nii palju kogemusi erinevate asjadega, aga kahju oli sellest, et enamik neid asju olid halvad. Vägistamine, alkohol ja narkootikumid.. ületarvitamine ei olnud eriti hea, ilmselgelt. "Iga mu tätoveering tähistab mu elus midagi, mida ma olen arvanud, et võiks jäädvustada. Nii hea kui halb." Suuremas osas halba.

Robbie joonistas sõrmedega Andrew seljale mustreid. Teda huvitas küll, mida Andrew "mitte eriti tavalise" all mõtles, aga neil oli veel aega sellest rääkida. Vähemalt Robbie lootis, et oli - tundus, et Andrew tahab Robbie'ga sama palju uuesti kohtuda kui Robbie temaga. Pealegi ei tahtnud ta praegu hakata tõsistest asjadest rääkima - vara oli ja ta ei tahtnud kummagi tuju ära rikkuda, kui miski Andrew nahal väga sünge taustalooga peaks olema. Seega suudles ta Andrew'd ettevaatlikult, naeratus uuesti näole kerkimas, ja küsis siis naeruseguse häälega: "Mind ka kuskile sinna ära mahutad?" Ta küll ei teadnud, kas see episood Andrew elus oli piisavalt huvitav, ja eks see vist rohkem naljaga esitatud küsimus oli, aga küsida võis ju ikka. Mine sa tea.