Let's see how this goes

Roberti naeratusest sai jälle mingi rumal lambanägu, kui Andrew talle täiesti ootamatult musi tegi. Sõrmed hakkasid suurest rõõmust surisema. "Ma loodan ka. Kui ei kuuluta, siis näeme varsti," ütles ta lõbusalt. Siis asus ta haigla poole jalutama - see oli bussijaamast vaid paarisaja meetri kaugusel.

Napp tund hiljem astus ta haigla ustest välja, telefon näpu vahel ja kõhus tsentrifuugi tunne. Ta oli nüüd ametlikult terve, kuid tundis ennast nõrgemini kui enne oma vastuvõttu. Ta oli teadnud, et mingil hetkel närv sisse lööb, aga et sellise jõuga, oli üllatav. Ta istus ustest mõnekümne meetri kaugusele pingile ja otsis Andrew numbri üles. Enne, kui ta ümber mõelda jõudis, alustas ta kõnet ning tõstis telefoni kõrva juurde. Sõrmed tõmblesid närviliselt.

Andrew oli pidanud taksoga koju sõitma, sest ei elanud nii lähedal aga ta jõudis ilusti koju ja oma asjad ka ära panna kappi tagasi. Ja mujale. Läpaka lauale ja nii. Noormees parajasti oligi arvutis ja kuulas muusikat, kui tema telefoni helisemine teda katkestas. Võõras number. Andrew aimas, et tegemist oli Robertiga, seega naeratas ja pani muusika vaikseks, kui kõnele vastas. "Jaah?" venitas noormees end diivani seljatoele toetades, natukene totakas naeratus huulil.

"Hei," alustas Robbie veidi väriseva häälega. "Ma olen ametlikult terve, vaimselt ja üldse, ja sa oled ikka veel päris," ütles ta alustuseks, nüüd juba natuke rahulikumalt. "Niisiis... Lõunasöök?" Ta hammustas närviliselt huulde. Siiamaani oli kõik okei. Andrew tundus isegi rõõmus olevat. Ka Robbie'l õnnestus lõpuks naeratada. Ta oli üsna kindel, et Andrew ei ütle ei, ja väljavaade Andrew'ga lõunatamisest ja jutustamisest ja võib-olla laua all teineteise jalgadega mängimisest tundus pagana ahvatlev.

Andrew kuulas lõbusalt, mis Robertil talle öelda oli. Tundus, et kutt oli närviline, aga tal oli hea meel, et Robert julguse kokku võtnud oli. "See on väga hea, kui sa nüüd ametlikult terve oled," naeratas Andrew. "Ja lõunasöök kõlab väga hästi, ma olengi juba nälga suremas." Andrew pani läpaka kaane kinni ja ajas end püsti. "Kuhu sa minna sooviksid?" Siis Andrew saab sinna sõita.

Andrew hea tuju rahustas Robbie't oluliselt maha. Poiss peaaegu kuulis ta naeratust. "Täiesti sinu valik," vastas ta Andrew küsimusele ning naeratas samuti - ta hääl ei värisenud enam, nagu oleks ta nutu äärel või midagi. "Ma olen samamoodi nälga suremas ja söön enam-vähem kõike. Niikaua, kui sa mind austreid sööma ei vii, sobib mulle kõik," lisas ta muiates juurde.

Andrew naeris kergelt Roberti vastuse peale ja noogutas, kuigi Robert seda näha ei saanud. "Austreid ei soovi ma ise ka," muigas noormees. Aga ta ütles siis ühe nunnu kohviku nime ning nad leppisid kokku, et nad kohtuvad seal. See oli kuskil nende asukohtade keskel, seega polnud nii, et ühel neist mingi hull pikk maa minna oleks. "Näeme seal," ütles Andrew siis naeratades ning lõpetas kõne. Ta tellis endale takso ja sättis end veel ilusti korda, vahetas oma T-särgi teise vastu. Aga varsti oligi Andrew kohvikus kohal ja istus ühte lauda, olles võtnud jaki seljast. Robert veel ei olnud seal, aga Andrew uuris juba asjalikult menüüd, eirates seda, kuidas mingid tüdrukud kaugemas lauas tema kohta sosistasid ja tema tätoveeringuid uurida üritasid.

Robbie otsustas kohvikusse jalutada - see polnud väga kaugel ja pealegi oli ta end viimasel ajal nagunii liiga vähe liigutanud. Kui ta kohale jõudis, leidis ta Andrew kiiresti üles ning naeras talle juba ukselt. Üsnagi vaikses kohvikus oli valjusti sosistavaid ja itsitavaid tüdrukuid kerge kuulda. Robbie heitis nende suunas lõbusa pilgu. "Hei," ütles ta Andrew laua juurde jõudes veidi häbelikult ning istus teisele poole lauda.

Andrew jälgis, kuidas Robert tema lauani tuli ja naeratas alles siis, kui nooruk istunud oli. "Hei," ütles ta muiates ja võttis veel ühe menüü, et see üle laua Robertile ulatada. "Vali, mis sa soovid. Mina maksan." Olgugi, et nad ei olnud mingil erilisel deidil ja pigem oli Robert tema välja kutsunud kui et Andrew Roberti. Siiski tahtis Sloan nunnu olla ja ise maksta. Enda menüü noormees nüüd sulges ja asetas eemale, teades juba, mis ta tellib.

"Milline džentelmen," vastas Robbie naeratades. Ta uuris veidi aega oma menüüd, kuid ei suutnud sellele kaua keskenda. Selle asemel vaatas ta iga natukese aja tagant muiates Andrew'le otsa. "Mida sa võtad?" küsis ta mõne aja pärast, kui oli juba selge, et ta menüüle keskenduda ei saa. Kena nägu tema vastas tõmbas teda palju enam. Otsustades jätkata sealt, kus nad varem pooleli jäid, vajus ta veidi mugavamalt istuma, kuni noormeeste põlved kokku puutusid. Robbie naeratus muutus laiemaks.

"Mu keskmine nimi," muigas Andrew lõbusalt. Okei, tegelikult ilmselgelt ei olnud, aga Andrew leidis, et võiks ju ikkagi Robertile välja teha. "Caesari salati kanaga ja õunamahla," ütles Andrew küsimuse peale naeratades. Nooruk naeratas laiemini, kui Roberti põlvi enda omade vastas tundis ja sättis selle peale oma jalgu nii, et üks Roberti jalgadest tema jalgade vahele lõksu jäi ja muigas taas. "Kas oled nüüd välja mõelnud, mis sa võtad?" küsis Andrew siis huviga, täiesti segamatult kergelt üht oma jalgadest Roberti jala vastu hõõrudes.

Robbie näole tekkinud naeratus muutus kavalamaks, kui Andrew temaga kaasa mängis. Ta oli lootnud, et nende vahel tekkinud keemia polnud kuhugi kadunud, ja nüüd oli ta kindel, et see oli ikka veel alles. "Pannkoogid vaarikamoosiga ja apelsinimahl," vastas ta rahulikult, justkui polekski laua all toimuv tema jaoks üsna korralik turn-on. Ta neelatas ning libistas siis enda vabat jalga vastu Andrew oma.

Andrew naeratas selle peale, et mis Robert tellib. "Kõlab hästi." Andrew muigas, kui Robi teist jalga enda oma vastas tundis, aga tõstis pilgu, kui ettekandja nende juurde tuli. Ta esitas nende tellimuse naisele, naeratades tema suunas ka lõbusa kavalusega. Kui too lahkus, suunas Drew oma pilgu tagasi Robertile. "Oled sa siin varem ka käinud?"

Robbie esimeseks reaktsiooniks, kui ettekandja juurde ilmus, oli oma jalg Andrew omast eemale tõmmata, aga sama ruttu nihutas ta selle ka endisele kohale tagasi. Ega see tsikk ometi laua alla ei vahtinud. Ta lasi Andrew'l rääkida, teda samal ajal naeratades vaadates, ning kui ettekandja oli lahkunud, pani ta oma käed lauale ning istus veidi sirgemalt. Jalad jäid oma kohale. "Ei ole," vastas ta. "Mööda olen vist kümneid kordi käinud ja mõelnud, et äkki võiks, aga pole kunagi sisse astunud."

"Väga hea, et sa siin käinud pole," ütles Andrew muiates. "Hea koht muidu, seega mul on hea meel, et sa minuga siia esimest korda tulid." Sloan toetas oma küünarnukid lauale ja toetas oma lõua kätele, pilk Robertil. "Räägi midagi huvitavat endast," sõnas kutt siis lõbusalt. Võiks peaks ehk konkreetsemalt küsima. Aga ei osanud ju ometi.

Robert naeratas. Uus koht, uued inimesed, uued tunded vist isegi? Kõik oli kuidagi värske. Robbie naeratas Andy'le lõbusalt ja mõtles hetke, mida täpsemalt talle öelda. "Viinamarjakasvanuds on vist kõige huvitavam," ütles ta lõpuks muiates. "Aga jalgpall ja klaver on vist kohe seal järel. Minu enda jaoks, vähemalt," lisas ta. Siis, mõistes, et ehk peaks ta midagi selgitama kah, jätkas ta vaid mõned sekundid hiljem: "Klaveri taha pandi mind juba lapsena ja siiamaani mängin hea meelega. Ja jalka tuli keskkoolis kuidagi loomulikult, pärast sadat muud trenni.

Andrew kuulas huviga, mis Robert talle rääkis ja naeratas jälle kergelt tema jutustamise peale. "Seega sa tegeled muusikaga ja mängid jalgpalli. Vägev," ütles kutt muiates. "Musikaalsed inimesed mulle meeldivad." Andrew ise oli ju ka, bändis puha. Aga praegu nad ei teinud suurt midagi, vahepeal said kokku ja harjutasid. Kõik arendasid oma oskusi omaette ja kirjutasid lugusid ja kõike muud. Ja Andrew ise oli ära olnud ju.

"Mõned inimesed on öelnud, et veider kombo, aga nad tasakaalustavad üksteist ilusti ära," vastas Robbie rahulolevalt. Sellised inimesed oskasid inimesi ainult ühedimensioonilisena ette kujutada - kindlalt ainult üks huviala, üks oskus, ja kõik. Robbie'le meeldis nende eksimist tõestada. "Teed ise ka muusikat?" küsis ta siis - tema reaktsioonist oli selline mulje jäänud. "Ja üldse, sinu kord. Räägi midagi." Ta naeratas Andy'le armsalt ja keeras pea veidi viltu.

"Ei see on täitsa huvitav, et sa mõlemaga tegeled," ütles Andrew lõbusalt. Küsimuse peale ta aga noogutas ja naeratas kergelt, kui Roberti nunnut ilmet jälgis. "Mul on mõne sõbraga bänd," sõnas kutt. "Mina laulan ja mängin kitarri, oskan bassi ka mängida. Aga ei saaks öelda, et mul mingeid drastiliselt erinevaid huvisid siis oleks. Tätoveeringud ja muu selline.. huvitav vist läheb üsna meie bändi olemusega kokku ja keegi nagu pole üllatunudki selle info peale," muigas Andrew. Ta liigutas oma käsi kergelt, mis olid mõlemad täis tätoveeritud. Mõnus. Talle meeldisid need tätoveeringud! Ja talle meeldis ennast ka meikida, aga see ka nagu ei tulnud kellelegi üllatusena.

"Rokkbänd?" küsis Robbie huvitatult. "Või metal või midagi? Sinnapoole kindlasti!" pakkus ta veel, laialt naeratades. Väga mööda ei saanud ta ju panna, kui juba tätoveeritud kutt, siis kantrit vist ei tee? Ta kummardus veidi lähemale ning vedas sõrmega üle Andrew käsivarre. "Tätoveeringud on ägedad," ütles ta võlutult. "Ma olen endale juba tükk aega mõnda tahtnud, aga ma pole kindel, mida. Räägi mulle enda omadest," ütles ta, veel kord Andrew käsivart silitades, see kord juba aeglasemalt.

"No midagi nendest kõikidest koos jah," ütles Andrew muiates. "Me ei lisaks end veel kuskile kindlasse kategooriasse, aga midagi neist kõigist tõesti." Ning kantrit nad jah ei tee. Andrew langetas pilgu ja jälgis Roberti sõrmi, mis tema käsivart silitasid. Ta naeratas noormehe sõnade peale ega tõmmanud oma kätt eemale. Las katsub. Oli kaugusest kuulda ka, kuidas need tüdrukud seal kaugemal nagu kadedad olid või midagi. Nemad tahtsid tätoveeringuid näha ja katsuda! Aga Andrew keskendus pigem nendele külmavärinatele, headele siiski, mis teda läbisid noormehe puudutuste peale. "No, neil kõigil on mingi tähendus ilmselgelt. Ja ma ei hakka neid kõiki lugusid rääkima.." Andrew muigas ning pööras oma kätt pisut, mida Robert puudutas, ning näitas talle siis oma randme siseküljel olevat koera käpajälge. "See oli mu esimene," ütles ta teise käe nimetissõrmega seda kergelt puudutades. "Tegin selle päev pärast seda, kui mu koer suri." Ja siis hakkas talle tätoveeringute tegemine meeldima ja üha enam oli elus asju, mida ta oma nahale jäädvustada tahtis.

OT: Kuna I'm lazy like that ja ilmselt oleks raske ka teada saada kõiki tätoveeringuid, mis mu pildiohvril päriselt on, siis improviseerin ka natukene. Also ei taha ma tema päris tätoveeringutele mingeid kahtlaseid tähendusi välja mõtlema hakata.

"Natuke palju lugusid oleks küll, jah," vastas Robbie vaikselt naerdes, sõrmed endiselt Andrew käsivarrel. Poiss oli end peaaegu püsti ajanud, et asja võimalikult lähedalt uurida. Nüüd hakkasid tätoveeringud eraldi välja joonistuma - värvide massist eraldusid pildid. "God, nüüd ma tahan veel rohkem endale ka tätokat," ütles ta end uuesti sirgu ajades, naeratus näol. Tema sõrmed vajusid Andrew kätelt lauale. "Ma ei tea, kas päris nii palju - ma ei tea kui hea ma nii välja näeks, ma pole päris seda tüüpi - aga midagi raudselt."

Andrew naeris kergelt ning silmitses Robertit muiates. "Aga tee endale," ütles ta lõbusalt. "Ei peagi tegema nii palju, lihtsalt mul on niimoodi juhtunud. Ja need pole mul ainsad." Tal oli ka mujal kehal neid, üht oli näha ka tema särgi kaelusest välja piilumas, kaelal. "Enamik inimesi ei teegi endale nii palju neid. Ühest-kahest piisab tegelikult küll," muigas noormees. Aga Andrew jah, tahtis vähe rohkem neid.

"Ma olen kuulnud, et mõnikord saab sellest mingi sõltuvuse moodi asi," ütles Robbie. "Et noh, üks veel ja siis veel üks ja nii. Aga niipea, kui ma välja mõtlen, mida ma tahaks, siis vast teen ka," ütles ta mõtlikult. "Mõtlesin midagi muusikaga seoses teha võib-olla. Samas... nüüd võib selle puhul ka teha, et ma peaaegu kapist väljas olen." Ka selle peale oli ta tükk aega mõelnud - see oleks nagu milestone, mingi märk lõpetatud peatükist. Kui ettekandja nende toidud lauale tõi, tõstis ta ta vaid korraks pilgu Andrew silmadelt, et neiule naeratada.

Andrew naeris kergelt, kui Robert mainis, et sellest sõltuvuse moodi asi võib saada. "Ehtne näide istub siinsamas jah," muigas noormees. Eksole. Tal kind of oli tõesti sõltuvus. Sest no nii hea oli neid pildikesi enda nahale saada. Andrew hoolis oma kehast, aga et tegemist oli ikka tema kehaga, siis tegi ta sellega, mis tahtis. "No kui sa tunned, et sa oled midagi välja mõelnud ja selles kindel oled, siis sa võid ju teha. Ma võin sulle lausa häid kohti soovitada," muigas nooruk. Kõik tema tätoveeringud olid näiteks korralikult tehtud, ükski polnud sassi läinud ebapädevuse pärast. Kui neile aga nende toidud tõi, tänas Andrew naist kergelt naeratades ning suunas pilgu salatile. Nom!

Kerge vastumeelsusega tõmbas Robbie käed Andrew lauapoolelt ära ning haaras kahvli ja noa. Andrew lause peale ta naeris. "Tundub nii. Aga mulle meeldib. Ilmselgelt," ütles ta lõbusalt. "Ma annan teada, kui ma tean, mida ma tahan. Sina oled usaldusväärsem igatahes kui mu enda mõistus selle koha pealt." Ta vaikis hetkeks, kaaludes pähe löönud mõtet. "Kui sa tahad, siis oleks äge, kui sa kaasa tuleksid. Nii palju, kui ma ennast tean, hakkan ma ilmselt mingil hetkel pabistama," ütles ta ning pistis esimese suutäie suhu.