Let's see how this goes

"Ei, ega ma ei põe ka nende pärast eriti," vastas Robbie muiates. "Suurem osa neist on kitsarinnalised jobud, kuskil on kindlasti mõistlikumaid inimesi ka, kellega oma aega veeta," lisas ta. "Kas või tänane tõestab seda." Ta naeratus laienes veidi ning ta pööras pilgu maha. Andrew küsimuse peale vaatas ta uuesti üles. "Pannkoogid on alati head, aga need kuuluvad kindlasti parimate hulka," lausus ta. "Sa tõid mind ikka heasse kohta. Kuidas su salat oli?"

"Siis on väga hea, kui sa ei põe," ütles Andrew naeratades. Kuskil ikka oli normaalseid inimesi jah. "Mu salat oli väga hea." Drew jõi oma mahla ka lõpuni ning tõstis siis pilgu, et ettekandjalt tšekk paluda ning nende eine eest tasuda. "Mis sa nüüd teha tahaks?" küsis Andrew, kui end püsti ajas ja endale jaki peale tõmbas, olles ettekandjale ka kena tipi jätnud.

Kui Andrew end püsti ajas, hakkas Roberti jalgadel järsku kuidagi külm. Ka tema ajas end püsti. Robbie mõtles hetke ning vaatas aknast välja. "Ilm on kena täna, mulle meeldiks kuskile jalutama minna, parki näiteks. Kino või miski oleks ka iseenesest valik olnud, aga kaks tundi peaaegu sõnatult Andrew kõrval istuda ei olnud üldse nii huvitav, kui see aeg temaga rääkides veeta. "Mul on tänu sellele..." ta näitas oma kulmule, mõeldes sellega kogu tema kehal olnud vigastusi, "...värske õhu võõrutusnähud." Ta sasis oma juukseid, oodates, mida Andrew tema mõttest arvab.

Andrew naeratas Roberti ideede peale ja noogutas. "Jalutama minemine sobib täitsa hästi, siin on neid parke mitu," ütles kutt lõbusalt. Ta avas kohviku ukse, et Robert välja lasta ja väljus ka ise, tõmmates jaki luku kinni. Tahaks Roberti endale koju viia ja temaga seksida. God damn it. Sloan tahtis vist kõigiga seksida. Aga seks oli kuradi hea ka ja Robert oli kena ja Drew polnud paar päeva seksi saanud juba. "Mis kellast su buss läheb?"

Robert astus uksest välja ning pöördus, et Andrew'le otsa vaadata. "Mul on mitu valikut, siit läheb neid iga paari tunni tagant," ütles ta ning vaatas kella. "Eelmine vist just läks ka. Nii et ühesõnaga on mul aega laialt." Ta vaatas muiates Andrew'le otsa. Natuke oli nagu kihk lihtsalt kutiga järgmise hommikuni koos olla. Ega see kodus vist kedagi ei huvitaks ka väga. Ta naeratas laiemalt ning silmitses kutti pealaest jalatallani. Varem polnud ta seda teha taibanud ega vist saanudki. God damn, Andrew nägi hea välja.

"No olgu. Millal viimane läheb?" küsis Andrew lõbusalt. "Siis ma tean arvestada, kui kauaks ma sind ära röövida võin. Kui sa muidugi varem ära ei tüdine." Kes teab, äkki tunnikese pärast arvab, et ei ole ikkagi mõtet enda aega Andrew' peale raisata. Sloan libistas käed jaki taskutesse ning asus siis rahulikult ühe pargi suunas astuma. See oli ka tema kodu poole. Väikese tagamõttega ehk suundus sinnapoole.

"Nõks enne südaööd," vastas Robbie pärast hetkelist mõtlemist. Andrew järgmise lause peale kergitas ta muiates kulme. "Arvad tõesti, et tüdinen?" küsis ta lõbusalt. Kuidas see üldse võimalik oleks? Andrew oli vist lõputult huvitav, või nii Robbie'le tundus. Kena ja kogenud ja kuidagi salapärane. Robbie kõndis Andrew kõrval, veidi pettunud, et Andrew oma käed taskuisse peitnud oli. Ehk oleks Robbie'l mingi julgusehoog peale tulnud ja ta oleks Andrewäl isegi käest haaranud. Samas ei teadnud ta, kas see Andrew'le üldse meeldinud oleks.

"Siis on aega küll ja peale," muigas Andrew rahulolevalt. Selle ajaga jõuaks päris mitu korda seksida. Kuti mõtted viimane tund aega seksi ümber keerlesidki. "Ma loodan, et ei tüdine," ütles kutt siis üht oma kätt tõstes, et oma juukseid sättida, aga surkas selle tagasi taskusse. Aga ta tõesti lootis jah, et ei tüdine. Tahaks Robertiga igasuguseid huvitavaid asju teha.. mmh. Ta vajas seksi, lähiajal.

"Kõigeks on aega," vastas Robbie lõbusalt. "Ja ära muretse, mind ei ole keeruline lõbustada. Ma arvan, et sa saad suurepäraselt hakkama," ütless ta Andrew'le kavalalt muiates. See naeratus andis tema sõnadele natuke teise, vähem süütu tähenduse. Ta vaatas Andrew poole. Igasugused huvitavad mõtted hakkasid pähe tulema.

Andrew naeris kergelt. "Ma saaksin igasuguste asjadega suurepäraselt hakkama, tõepoolest," ütles kutt muiates. Aga ta ei tahtnud Robertit sundida. Enda kogemuste tõttu juba. Jah, Andrew oli natukene pealetükkiv aga ta ei teinud mitte kunagi midagi, kui talle ei öeldi. Aga kuti pea oli nüüd üsna blank. Teist korda ta Robertit enda juurde kutsuma ei hakka ja ühtegi küsimust ka pähe ei tulnud.

"Hakkab täitsa huvitama, kui sa niimoodi ütled," vastas Robert lõbusalt, Andrew profiili muigega silmitsedes. Ehk oli pikem jutuajamine talle mingi kindlustunde andnud, või oli talle järsku mingi julgus sülle kukkunud, aga Andrew'ga kuskil kahekesi olemine ei tundunud enam nii hirmutav. Õigupoolest, mida tal karta oli? Andrew oli tore kutt. "Pead varsti ennast tõestama hakkama, kui sa selliseid väiteid mulle ette söödad."

"Selles jutu mõte ongi," muigas Andrew kergelt. Ta suunas pilgu Robertile ja naeratas kavalalt. "Mul ei ole väikese tõestamise vastu midagi," ütles ta lõbusalt. Ja tõestada oli tal oi kui paljut. Andrew mängis keeleneediga enda hammaste vastas ning muigas jälle. Ainult et siin pargis oli raske tõestada, kui võimekas ta oli.

Robbie silmitses teda veidi aega, julgust kokku võttes. Pagan küll, kuidas ta sellise võimaluse saab käest lasta? Andrew teaks, kuidas ja mida temaga teha. Mõne hetke pärast oli otsus tehtud. Veidi veider tunne oli sellist asja ratsionaalselt otsustada. Või noh, peaaegu ratsionaalselt. Kas selle kena kuti läheduses sai üldse kaine mõistuse juurde jääda? "Kui kaugel sa elad?" küsis ta lõpuks muiates. Ta kõlas veidi närviliselt, aga samas oli ta kindel, et teab, mida tahab. Naeratus pidi ka Andrew'd selles veenma.

Andrew kõndis rahumeeli edasi, kui Robert ka nüüd vaikis. Aga ta üllatus küsimuse peale üsna korralikult. "Mitte väga kaugel," sõnas nooruk siis muiates. Ta oli küll jah taksoga sinna tulnud, aga selle maa jõudis vabalt ka jala ära kõndida. Andrew lihtsalt eelistas taksoga sõita enamasti, kui ta kellegagi kokku saama pidi.

Robbie naeratus läks laiemaks. Ta vaatas ringi - nende lähedal eriti rahvast ei olnud. Ta hammustas huulde, kõndis siis Andrew'st paar sammu ettepoole, pööras ümber ja jäi seisma, nii et ka Andrew seisatama pidi. Ta pani oma käed Andrew põskedele ning suudles teda õrnalt ning lühidalt - nagu kokkuleppe kinnitamiseks. "Siis lähme," ütles ta uuesti naeratades ning hakkas tagurpidi kõndima.

Andrew seisatas, kui Robert sedasi tegi ja kergitas lühida suudluse peale kulmu, aga naeratas hetk hiljem. "No lähme," nõustus noormees muiates. Küll ta hiljem meenutab Robertile, et ta ei pea midagi tegema, kui ta ei taha. Ta libistas ühe käe taskust välja nüüd, et Roberti käest kinni võtta ning sedasi kutt ümber pöörama panna, et nad tema korteri poole kõndida saaksid.

Robert naeratas laialt, kui Andrew ta käest kinni võttis. Veidi aega kõndis ta rõõmsameelses vaikuses, eesootava pärast ärevil. Nagu polnudki vaja midagi öelda, niisamagi oli hea. Kuidagi mõnus tunne oli kellelgi käest kinni hoida - niimoodi ju tegelikult esimest korda. "Elad sa üksi?" küsis ta mõne aja pärast. Robbie lootis, et elab - sinna jõudes avastada, et omaette olla ikka ei saa, oleks ta üsna meeleheitele ajanud.

Andrew kõndis ka nüüd vaikides, ainult et põimis sõrmed Roberti omadega mingil hetkel. Mõnus oli kellegi käest kinni hoida. Andrew'le oli see alati meeldinud. "Ma elan üksi jah," noogutas noormees. Tema vanemad olid tal aidanud korteri osta, kui Andrew neile palju peale käis ja noh, neil oli kopp ees ka kuttidest, keda Andrew koju vedas. Nüüd sai Drew omaette olla. Aga nad jõudsidki üsna varsti kortermaja ette ning sõitsid liftiga üles ja Andrew' korterisse. "Tere tulemast," muigas Sloan esikus jalatseid jalast lükates ja jakki seljast võttes.

Robert tegi jälle armsa lamba nägu, kui Andrew nende sõrmed põimis. "Super," ütles ta kavalalt, kui Andrew teatas, et ta elab üksi. Kui nad kohale jõudsid, astus ta Andrew järel uksest sisse ja lükkas tossud jalast. Ta avas ka pusaluku, kuid jättis selle esialgu selga. Küll Andrew selle vast varsti ära võtab, eks? Ta astus Andrew'le lähemale ning kallistas teda esimest korda korralikult. Veidi kuti lõhna sisse hinganud, suudles ta Andrew'd uuesti, see kord juba pikemalt. Esialgu ei olnud isegi lõpptulemus väga oluline, ta lihtsalt tahtis teada, kuidas Andrew tema vastas tundub. Hea tundus.

Andrew naeratas, kui Robert teda kallistas, aga põimis endagi käed ümber pikema kuti. Ta sirutas end pisut pikemaks, kui suudluse sai ja suudles teda pehmelt vastu, silmad suletud. Noormehe sõrmed libisesid tema seljal ta pusa alla, aga mitte veel särgi alla. Nii et ta sai siiski Roberti endaga koju. Aga nii hea oli temaga siin kahekesi olla ja musitada. Robert suudles hästi, seega sellest sai Andrew aru, et päris esimene suudlus see Robbie'le polnud. Ja see oli küll täitsa hea.

Robbie libistas ühe käe sõrmed Andrew juustesse ning suudles teda veidi julgemalt. Teine käsi jõudis Andrew puusale, kaks sõrme täpselt noormehe püksivärvli kohal tema paljal nahal. Ta võttis asju esialgu rahulikult - kiiret ei olnud kuhugi. Küll nad jõuavad õhu ahmimise ja südame metsiku tagumiseni ka. Ta mõistis, et mingil hetkel peaks nad esikust kaugemale ka jõudma, aga ta ei kiirustanud. Andrew'ga tahtis ta nii põhjalik olla kui vähegi võimalik. Ta sasis kuti juukseid ja tõmbas teda veidi lähemale.

Andrew'd tegelikult täitsa huvitas, kui palju Robertil täpsemalt kogemust oli teise mehega, aga ei hakanud seda praegu küsima, vaid suudles noormeest ahnemalt. Ta liibus noorukile lähemale, libistades samuti oma teise käe sõrmed Roberti juustesse tema kuklal. "Me peaks kuskile.. mugavamasse kohta minema ehk," mainis Andrew varsti, aga ei katkestanud suudlust eriti kauaks, vaid juba suudles noorukit uuesti.

Robert juba tundis, kuidas tal kõvaks minema hakkas, ja nad polnud veel midagi erilist teinudki. Kui Andrew juba suudlustega teda niimoodi erutada oskas, siis ootas Robbie temaga voodisse jõudmist veel rohkem. Ta naeratas Andrew'le, kui too samuti ütles, et kuhugi liikuda võiks. "Näita teed," vastas ta ning suudles siis Andrew kaela, aeglaselt ja kirglikult.

Andrew muigas pisut ja mõmises tasa, kui Robert tema kaela suudles, aga astus sammukese tahapoole, et nad toa suunas liiguks ikka. "Aga sa ei pea tegema midagi, kui sa ei taha," meenutas Andrew siis tasakesi, kui käega magamistoa ust lahti lükkas. Tekk oli seal voodil küll natukene sassis, aga muidu oli täitsa võimalik neil sinna maanduda ja seal edasi suudelda.

Robbie astus Andrew'le veidi kohmakalt järele, endiselt tema kaela suudeldes. Andrew lause peale tõmbus ta aga hetkeks eemale, et kutile silma vaadata. "Tahan," ütles ta veidi hingetult, kuid kindlalt. "Muidugi tahan." Nüüd olid kõik varasemad kahtlused peast läinud. Praegu tahtis ta kogu keha ja hingega Andrew'le lähemale. Ta suudles teda uuesti huultele ning tema käed libisesid noormehe särgi alla.