We need to talk about Kevin

Pärast Andrew külastamist Richmondis oli Kevin kenasti koju sõitnud. Muidugi oli kellaaeg juba päris palju selleks ajaks. Koduteel oli ta poest läbi käinud ja endale nacho krõpse ostnud. Nüüd lamas ta selili enda toa põrandal, akna all ja tõmbas kanepik, pakk krõpse käeulatuses. Aken oli lahti veidi, et suits kõik kenasti õue läheks. Õhtusöögi aeg oli juba läbi. Kevin oli vaevalt enne õhtusööki koju jõudnud ja oli palunud Gabriellel öelda, et ta ei tunne end hästi ega tule sööma. Seega ta ei osalenud nende perekondlikul istumisel. Mitte, et ta end reaalselt halvasti oleks tundnud. Oh ei, ta lihtsalt tahtis oma toas kanepit tõmmata ja nachosid süüa.

OT: Arabella.

Arabella oli aga perekondlikul õhtusöögil kenasti kohal, viitsimata eriti aktiivne suhtleja olla, lastes lihtsalt räägitu kõrvast mööda. Ja kui talt midagi küsiti, siis ta piirdus ainult "mhmh'ide" ja "mkm'idega", kuni tal toit lõpuks söödud sai ja ta ennast kenasti laua tagant minema kihutas. Algselt oli tal olnud plaan otse enda tuppa lebotama minna, kuid viimasel hetkel mõtles ta ümber ja suundus hoopiski Kevini toa poole. Ta oli siiski ju tore ning hoolitsev õde ja käis venda vaatamas, kui too ennast halvasti tundis. Peaasi, et oma pisikuid tema suunas ei loobi. Tal oli varsti võistlused tulemas ja ta ei saanud ju sealt ometi puududa. Lihtsalt viisakusest, sest Kevin tundis ennast siiski tema teada halvasti ja võib-olla isegi magas hetkel, koputas Bella noorema venna uksele ning avas selle koheselt, viies pilgu toas ringi käima. Jaaa seal ta oligi. "Sa ei olegi haige!" hüüatas ta, kui enda järel siiski ukse kiiresti kinni pani, et teised venda seal maas suitsetamas ei näeks. "Ja tõmbad kanepit. Norm kutt oled ju. Ma pidin seal mingisugust "räägi, kuidas sinu päev möödus" blabla'sid kuulama," lausus neidis, minnes kuti voodini, et endale seal üks mugav lamamisasend võtta. Erilist põhjust tal seal olemiseks enam muidugi ei olnud, aga mis sest, eksole..

Kevin juba ehmus koputuse peale ja tahtis pläru ära peita, aga see oli kõigest Arabella, kes sisse astus. "Hei sullegi," muigas Kevin ja tõmbas suitsu rahus edasi. "Muidugi ma pole haige, ma lihtsalt ei viitsinud ka kuulata seda bla-blad seal all," ohkas Kevin kerge lõbususega. "Nachosid?" pakkus kutt kui tõstis vaba käega põrandalt krõpsupaki ja pakkus õele. "Mis te head rääkisite siis? Peale selle, et kõigil väga hästi läheb," uuris Kevin mitte just kõige suurema lõbususega. Talle väga ei meeldinud see kogu perekonna 'let's stay happy for mom!' moto. Positiivne tuli olla, aga kõik varjasid oma probleeme ja olid liialt õnnelikud söögilauas koguaeg. Samas Kevin ise varjas ka oma asju samamoodi, nii et kes oli tema rääkima.

Arabella võttis Kevini pakkumise peale kutilt terve paki käest ära, hakates neid seal ükshaaval sööma. Ta oli küll just korraliku portsu praadi ära söönud, aga ilmselgelt ei olnud ta kõht mitte kunagi täis. Sõi nagu teismeline poiss. "Ausalt, mitte midagi uut. Paps ainult rääkis, et paar töötajat olevat talle kehva töötamisega silma jäänud ja ta mõtleb neid lahti lasta ning uusi palgata. Üllataval kombel saadetakse siia pidevalt enda CVsid, mitte et minu arvates nendest erilist kasu oleks, sest siin tööl olles ei ole just erilist vahet, kas sa oled suvaline külajoodik või väljapeetud juuratudeng. Peaasi, et piisavalt teotahet välja näitad," seletas ta, suu pooleldi nachosid täis. Sest venna ees ei pea ilmselgelt viisakust välja näitama. Ta pani paki hetkeks käest ning raputas käed purust puhtaks - kõik kenasti ja ilusasti Kevini voodile. Ups. "Aga räägi, kus sa oma arust käisid? Pidin ema rahustama, et sa ei ole linna peal kodutu, vaid oma toredate ja viisakate sõprade juures."

Kevin kortsutas hetke kulme, kui Arabella talt terve paki käest võttis. Aga küll ta hiljem jõuab kakelda nende pärast. Hetkel ei tahtnud ta mitte kuidagi põrandalt püsti tõusta või veel hullem, suitsu käest panna. "Mingi suvemoodi asi tuleb, ju noored otsivad tööd ja siis saadavadki CV'sid," sõnas Kevin õlgu kehitades. Oleks nagu loogiline. Kutt tõmbas viimase mahvi ja kustutas pläru jäägid klaaspurgist improviseeritud tuhatoosi. Esialgu eelistas ta siiski veel põrandale lamama jääda. "Andrew pool olin," vastas Kevin siis. Andrew oli paar korda neil käinud ja Kevin oli temast Arabellale rääkinud. Mitte midagi üleliia siiski ja ta alati keelas Andrew'l nende pool veidralt käituda. Kasvõi vaadata tema poole natuke imeliku pilguga. "Mul oli pohmell eile, ei viitsinud kodus olla," lisas kutt selgituseks. Also, ta oli eile endast väljas, sest ta magas kuskil peol mingi suvalise tüübiga. Kevin ohkas. Seda oma õele ilmselt ei räägi. Võiks ju, nad olid Arabellaga lähedased, aga see oli selline asi, mida Kevin endalegi tunnistada ei tahtnud. "Midagi ma vist maha ei maganud? Siin ei toimu kunagi midagi," sõnas Kevin pilku õele viies. Nüüd võiks nende nachode pärast kiskuma minna.

Saades vastuse, noogutas Arabella arusaadavalt, ise samal ajal mõeldes, kas Andrew oli see pikajuukseline kutt või mitte. Vist ikka oli, kui ta nüüd ei eksinud. Päris sõbralik poiss oli, kuigi välimuse järgi andis välja pigem sedalaadi inimese, kellega pimedas tänavas eriti kokku ei taha saada. Kuigi Kevinil oli ilmselt päris palju selliseid sõpru, kellega ta ilmselt oleks mitte võinud suhelda, ei olnud Bella mitte kunagi mitte midagi nende kohta kommenteerinud. Ses suhtes, et.. kui ta isegi tahaks, siis oleks see temast natuke liiga silmakirjalik, nii et ei. "Elame ka ju mingis pärapõrgus põhimõtteliselt. Kusjuures, ma olen mõelnud, et äkki ma peaksin hoopis linna ära kolima. Ma ei tee ju siin midagi muud, kui harjutan motokrossiks, samas kui seal ma võiksin kasvõi ma ei tea.. tööle minna. Sest õppimise koha pealt pole mul endiselt mõtteid, mis erialale minna võiks. Muidugi seal ei oleks nii palju häid kohti, kus harjutada..," rääkis ta, olles nachopaki taaskord kätte võtnud. Paar krõpsu sealt seest ära hävitanud, kuulas ta venna küsimust, raputades vastuseks pead. "Ilmsellgelt mitte. Seda ma räägin, et siin pole midagi teha."

Kevin kergitas õe jutu peale kulme ning ajas end istuma, toetades selja vastu voodit. Ta pistis käe krõpsukappi ning tõmbas sealt peoga krõpse välja. Nom-nom! "Mis sul seal linnas targemat teha on?" küsis Kevin siis. "Mis tööd sa seal ikka teed? Lähed Mäkki burgereid müüma? Ei tundu eriti ahvatlev," arvas kutt, samal ajal krõpsu süües. Tema oli rikka eluga väga rahul ja ei tahtnud ka tulevikus teha midagi, mis talle erilist sissetulekut ei anna. Mida rohkem pappi, seda parem. "Sa peaks siis ikkagi siia sõitma, kui sõita tahad. Mina ei näe sel kolimisel mõtet. Aga eks see ole sinu elu," kehitas Kevin õlgu kui oli käest kõik krõpsud ära söönud. Seejärel sirutas ta käe uuesti pakki, et sealt uus peotäis võtta. Kodus oli ikka hea olla. Ei pidanud väga millegi pärast muretsema. Välja arvatud ema, aga tema pärast muretsesid nad kõik koguaeg, ükskõik, kus nad olid. "Ma jäin keemias peale tunde ükspäev," mainis Kevin. Õnneks polnud õps ta vanematele midagi maininud, nii et vaevalt ka Arabella sellest midagi teab.