Threeway maybe?

Mitu päeva oli möödunud sellest, kui Andrew Robertiga kohtus. Nad olid vahepeal ikka helistanud ja sõnumeid vahetanud, aga rohkem kokku saanud veel ei olnud. Eks iga päev linna ei sõida ka või vastupidi.
Taas oli aga tulnud Andrew'd külastama Kevin. Nad olid koos peol käinud, seega rääkimisaega neil väga ei olnud ja Andrew ei olnud leidnud võimalust Kevinile öelda, et ta Robertiga vahepeal tutvunud oli. Ja netis seda öelda.. ei tundunud ka eriti mõistlik. Et nad peol olid käinud, olid kutid varahommikul kuue paiku Andrew' juurde jõudnud, tegemist oli nüüd juba laupäeva hommikuga, ja vajusid voodisse kaissu magama.
Mingil hetkel sai Andrew sõnumi Robertilt, et kutt on varsti Richmondis ja kas ta võib külla tulla. Kell oli juba üks päeval, aga Andrew oli endiselt üsna unine. Siiski arvas ta, et noh, oleks tore Robertit jälle näha ja sedasi ka neile kahele siin teada anda, et ta teab neid mõlemat. Seega vastusõnumis oli luba talle külla tulla ja lihtsalt ebamäärane märkus, et tal on veel keegi seal.
Aga edasi magada Andrew enam ei saanud ja ta ajas end Kevinit häirimata üles. Ta mässis poisi nunnusti teki sisse, käis pesemas ja sõi natukene, olles võtnud ka valuvaigistit pohmelli vastu. Selleks ajaks, kui ta diivanile Robertit ootama vajus, oli ta üsna okei omadega.

OT: Kevin ja Robert!

Robert sõitis lubatust natuke kiiremini Richmondi poole, muusika valjusti mängimas. Andrew'lt saadud sõnumis oli küll seisnud, et tal on keegi külas, aga see ei olnud praegu isegi oluline ning ei sundinud Robbie't tagasi pöörama - Robbie'l oli sõbralikku nägu ja tugevat kallistust vaja. Ta oli täiesti idiootsel kombel, isaga vaieldes, tollele öelnud, et ta on gei, ja asi oli võrdlemisi katastroofiga lõppenud. Karjumine ja ähvardused, rusikate eest ära põiklemine ja kogu see jama. Esialgu tahtis Robbie lihtsalt kodust kaugemale hoida. Ehk oleksid õed-vennad teda lohutanud, aga Robbie ei suutnud isaga hetkel samas majas ega samas linnaski olla. Hetkel oli ta lihtsalt vihane - kurbus ja reedetus polnud veel kohale jõudnud. Ta võttis linna sisse sõites kiirust maha, kuid jõudis Andrew maja juurde ikka kuidagi kiiresti. Ohates haaras ta kõrvalistmelt telefoni ning saatis Andrew'le sõnumi, et ta on kohal. Siis haaras ta tagaistmelt oma seljakoti, astus aeglaselt autost välja ja lukustas uksed. Nüüd lootis ta vaid, et Andrew'l oma külalisega, kes iganes see ka poleks, liiga palju tegemist pole, ja et ta poisiga veidi aega rääkida saab.

Andrew võpatas uue sõnumi peale, aga naeratas siis, kui seda luges. Ta kirjutas, et kutt üles tuleks ning ajas end siis püsti. Ta pani teleka kinni, silus oma musta T-särki pisut ning läks välisukse juurde, tõmmates möödaminnes magamistoa ukse kindlalt kinni. Enne oli ta selle praokile jätnud, aga nüüd ta ei tahtnud, et Kevin nende jutustamise peale ärkaks. Andrew avas oma korteri ukse siis, et Robert kogemata uksekella ei helistaks ja kui poiss sinna jõudis, tervitas Sloan teda tasakesi ja palus tal ka vaikselt olla, et ta sõber magab magamistoas, endiselt täpsustamata, kellega täpsemalt tegu oli. "Mis juhtus?" küsis Andrew siis murelikult, olles korralikult Robertit silmitseda saanud.

Robbie kõndis aeglaselt trepist ja muigas õige natuke, kui Andrew talle juba enne kellahelistamist ukse avas. Muidugi sai Andrew kohe aru, et Robbie'l midagi valesti oli - Robbie ei hakanud tema jaoks mingit head nägu pähe tegema. Selleks ta ju siia tulnud oligi, et mured kaela pealt ära saada. Robbie hammustas huulde, vaatas maha ja ohkas. "Isa," vastas ta vaikselt, aimates, et Andrew mõistab, mida Robbie sellega mõtleb. Siiski lisas ta mõne hetke pärast: "Täpselt nii läks, nagu ma arvasin, ainult mina olin rumalam." Ta seisis veel hetke niisama, kuidagi kössis ja tühi, ning kallistas siis Andrew'd tugevalt.

Andrew silmitses Robertit murelikult ning kallistas teda siis vastu. "Tule edasi," ütles ta vaikselt, kui pärast pisikest põsemusi temast eemale tõmbus. Ta lükkas ukse kuti järel kinni ning ootas ta ära, kuni ta jalatsid ära võtnud oli ja värki, ning juhatas ta elutuppa, kus nad diivanile istusid. "Mis ta tegi?" küsis Andrew vaikselt. Kas keegi tema peres siis ei saanud Robertit sel hetkel toetada, kui ta isale seda ütles?

Robbie võttis tossud jalast ning vajus ohkega Andrew diivanile, talle veidi lähemale pugedes. "No, ma ise olin idioot. Mingi jobu telekas ütles midagi geide kohta, mina ütlesin midagi, isa ütles midagi, me saime üksteise peale kurjaks ja ma ütlesin pühas vihas, et mina olen ka gei, nii et ta võiks oma suu kinni hoida." Ta hammustas keelde, kui olemine tahtis kurvaks minna. "Ja sain selle pasarahe kaela, mida ma ootasin. Ja ta peaaegu lõi mind. Või noh, olekski löönud, kui ma poleks kiirem olnud." Robbie surus küüned vanast harjumusest peopessa - ta tegi seda alati, kui emotsioonid üle keema kippusid, et end veidi rahustada - ning kirtsutas nina, kui mõistis, et seal juba olid sügavad vaod. Ta oli siia sõites sedasama teinud. "Ühesõnaga, jah, ma ei ole päris kindel, mis nüüd saab. Ja kõige nõmedam on see, et ma ise olen nii loll. Mu õde ütles mulle, et lihtsam oleks, kui ma koos temaga selliseid asju teeks, et mul mingigi kaitse oleks, aga mul on vaja alati endal idiootsusi teha." Ta ohkas veel kord ning puges Andrew'le veel veidi lähemale.

Andrew kuulas, mis Robert talle rääkis ning põimis oma käed ümber kuti, vajutades musi noormehe juustele. "Mul on kahju, et su isa selline on," ütles Andrew vaikselt. Tõesti oli kahju. "Aga ma arvan, et sa peaksid oma õele ja vendadele rääkima, mis olukord seal on ja äkki nad saavad su isa maha rahustada," pakkus Sloan. "Siis sul on kergem tagasi minna, kui nad teavad ja sind toetavad." Tõesti oleks tal olnud lihtsam, kui ta oleks teiste juuresolekul seda oma isale öelnud, mitte üksinda.

"Ma räägin nendega millalgi," vastas Robbie vaikselt. "Täna hiljem. Lihtsalt... ma tahtsin sealt praegu minema saada. Mu isa pole mind kunagi reaalselt löönud ja täna tahtis ta mulle külmavereliselt lõuga anda. Ma ei tea... Lihtsalt ei saanud seal olla." Ta ohkas vaikselt ja tegi Andrew'le musi. "Kas ma võin natuke aega siin olla? Kas või täna õhtuni?" küsis ta siis vaikselt. Muidugi võis ta päeva ka autoga natuke ohtlikult ringi sõites mööda saata, aga see variant siin tundus oluliselt parem. "Kui sul just... midagi muud teha pole."

Andrew naeratas kergelt ning kallistas Robertit tugevamini. "Muidugi sa võid siin olla," ütles ta vaikselt. Kui just Kevin seal mingit stseeni ei korralda või Robert ise ei taha Keviniga ühes ruumis olla. Aga nende ajalugu teades arvas Andrew, et suuremat tragöödiat sealt tulla ei tohiks. "Ei ole väga midagi muud teha, väike pohmaka ravimine kõigest." Andrew muigas ning vajutas musi noormehe huultele. "Sa võid end siin koguda, kaua soovid." Ta võib isegi ööseks jääda, kui tahab. Ilmselt. Ja noh, isegi, kui Kevin tahab ka veel ööseks jääda, siis magamiskohti oli seal küllalt.

Robbie kallistas Andrew'd samuti tugevamini ning sosistas vaikselt: "Aitäh." Paar nädalat tagasi poleks ta osanud arvatagi, et tal on keegi, kes ta niimoodi, ilma probleemideta, vastu võtab. Tema pilk libises Andrew magamistoa uksele, mille taga ilmselt Andrew külaline peitus. See tegi teda küll veidi närviliseks. "Kas ma segasin su kohtingut?" küsis ta, lõpuks kergelt naeratades. Okei, ühes voodis magamist kohtinguks nimetada küll ei saa, aga mõte jäi samaks - Andrew oli eile õhtul kutiga koju tulnud ja see kutt magas endiselt Andrew magamistoas. Piinliku olukorra tekkimine oli üsna tõenäoline. Robbie lootis, et too külaline sealt uksest vähemalt alasti välja ei astu.

Kevin oli hea sügava unega, ka siis, kui Andrew sõnumeid sai ja tema kaisust ära läks. Nii hea oli magada pärast pikka pidu ometi. Mingil hetkel aga uni siiski kadus ja nooruk märkas, et Andrew on tema kõrvalt kadunud. Uniselt ajas Kevin end voodist üles ning tatsas magamistoast bokserite väel välja. Ta ei vaevanud end särkide või asjadega. Kutt märkas, et Andrew istus diivanil kellegagi, aga ei süvenenud sellesse, suundudes kiiresti vannituppa. Savi, mis külalised Andrew'l olid ju, tema oli ikka kõige olulisem. Right? Pealegi oli häda liiga suur, et muretseda oma napi riietuse pärast. End kenasti kergendanud ja käed ning hambad puhtaks pesknud, väljus Kevin vannitoast ja saatis nüüd tähelepanelikuma pilgu diivanile, et otsustada, kas ta läheb paneb end kõigepealt riidesse või võib kohe valuvaigisteid otsima minna. Jama natuke, et Andrew korter nii avatud oli ja magamistoast vannituppa nõnda pikk maa. Tundes ära, kellega tegu, seisatas Kevin esikusse viiva ukse ees, põrnitsedes Andrew kaisus end mõnusalt tundvat Robertit. Pärast seda väikest pidu nende kodulinnas oli Kevin Robertit koolis ikka endistviisi edasi ignoreerinud ja nad polnud kumbki teineteisele helistanud ka siiani. Näha, aga kutti siin, tema Andrew embuses istumas. Mida vittu?! "Mida see siin teeb?" küsis Kevin tigedalt ja ristas rinnal käed, pilk Andrew'l. Ta ei hakanud end enam riietega küll vaevama. Vähemalt oli tal praegu parem seis, right? Ta oli bokserite väel Andrew magamistoast tulnud, need kaks siin pole elusees nii lähedased. Right? RIGHT?!

Andrew raputas muiates pead. "Ta on mu parim sõber, aga ei midagi enamat eriti." Jah, eriti. Nad amelesid pidevalt ja olid ka korra seksinud. Aga nad ei olnud suhtes ega midagi ju. Andrew tõstis pilgu, kui magamistoa uks korraga avanes, aga Kevin ei pannud neid tähele vaid silkas vannituppa. Andrew ajas end pisut rohkem sirgu, aga jättis ühe käe ikka ümber Roberti, sest ta ju oli siin ikkagi Robertile lohutuseks ja toeks, eksole. Kui Kevin tagasi tuli, lootis Andrew nagu hetkeks, et kutt ei vaata veel, kes seal on, vaid läheb paneb end riidesse. Aga ei. Andrew ohkas Kevini sõnade peale ja silmitses teda hetke. Nunnu keha. "Ta tuli külla, ja tal on nimi ka, nagu sa tead," ütles Andrew end rohkem sirgu ajades. "Pane ennast riidesse, ma toon sulle valuvaigisteid," sõnas nooruk siis, ajades end hoopis püsti, et kööki minna ja valuvaigisteid otsida ja vett ka. Ta tundis Kevini pohmakaid hästi ju. Tal oli koguaeg valuvaigisteid vaja.

Robbie noogutas. Andrew parim sõber vast mõistab. Kui aga Kevin Andrew magamistoast välja astus, tõmbus Robbie hetkega pingule. Kevin ei tundunud teda märkavatki. Kui ta vannitoa ukse taha kadus, küsis Robert ärevalt: "Kevin on su parim sõber?" Tal ei olnud isegi aimu, kuidas see olukord lahenema peaks. Ta ei kujutanud ette, mis tujus Kevin oli või mida ta Robbie'st arvas. Kuid kui Kevin tagasi tuli, andis ta oma suhtumisest üsna hea ülevaate. Robbie vajus veel mõne sentimeetri võrra lühemaks. Viimane asi, mida tal vaja oli, oli veel keegi, kes talle vihaseid sõnu loobiks. Kui Andrew end tema kõrvalt püsti ajas, muutus Robbie veel närvilisemaks. Ta silmitses Kevinit sõnagi lausumata. Tal oli sama palju õigust siin olla kui Bennettil. Pealegi, Andrew oli tema jaoks olemas.

"Persse need riided!" nähvas Kevin tigedalt ning vaatas vihaselt Roberti poole. Ta isegi ei teadnud, miks ta nii vihane oli. Koolis oli tal Robertist suva. Tal oli koguaeg suhteliselt suva Robertist. Teda ajas marru fakt, et Robert oli seal tema Andrew kätevahel. Hetke veel seisnud seal, läks Kevin siiski tagasi Andrew tuppa ning tõmbas oma teksade endale jalga ja meelega pani selga kuti t-särgi. No ta oli peol enda oma ära ka määrinud tegelikult, nii et tal oli põhjus olemas. Seejärel läks ta tagasi kööki ja krahmas Andrew käest valuvaigistid. Tundus, et Roberti seal olek pani ta pea veel rohkem valutama. Pudelitäie veega neelas kutt alla kaks tabletti. Tühja pudeli käest pannud, ohas nooruk, pilk ikka tige. "Ma tean, mis ta nimi on, miks ta siin on? Miks te kaisutate? Kes sind kutsus siia?!" okei see tigedus hakkas natuke üle piiri minema ja Kevin mõistis, et kui ta end veidi tagasi ei tõmba on see juba liiga kahtlane, et ta seal tõmbleb niimoodi. Aga ta ei suutnud normaalne olla. Ta oli nii kade lihtsalt.

Andrew ohkas ja vaatas paluva pilguga Kevini suunas. Õnneks kutt läkski end riidesse panema, aga tuli tagasi enne, kui Andrew tema juurde minna oleks jõudnud. Vahepeal oli Andrew ka Roberti ees tasa vabandanud, et Kevin sedasi käitus. "Kevin, rahune palun," pomises Andrew vaikselt. Ta tõesti lootis, et Kevin ei lähe nii närvi selle peale ja no, ta ei saanudki aru, miks Kevin närvi läks. Ja ta sai aru ka sellest, et Kevin tema särki kandis. Oli see ju üleni must ja sinna oli kutt tulnud teise särgiga. "Ta tuli siia, sest tal on vaja kuskil olla. Ära tee asja hullemaks, kui see juba on," keelas Andrew siis. Ta oleks tahtnud kutiga magamistoas omavahel rääkida, aga ei saanud.

Robbie lasi peal kuklasse vajuda ning ohkas tasakesi. Kui Kevin talle veel kallale ka tuleks, oleks täismäng. Lisaks kõigele ei mõistnud ta, mille pagana pärast Kevin üldse nii vihane on - Andrew kõigest lohutas teda ja Andrew oli ise öelnud, et ka tema ja Kevini vahel midagi pole. Aga tundus ikka, nagu oleks Kevin armukade või midagi. Ta rahunes hetkeks, kui Kevin riietuma läks, ning naeratas Andrew vabanduse peale jõuetult. Peatselt oli Kevin aga tagasi, Andrew T-särgis - kui see tahtis järjekordne armukade žest olla, oli see juba peaaegu naljakas -, ning jätkas oma pahast tiraadi. Robbie tundis, et kõige targem oleks ennast lihtsalt püsti ajada ja uksest välja kaduda.

"Miks ta peab siin olema?" ei saanud Kevin aru. Ta põrnitses pahaselt Robertit ning siis jälle Andrew'd. Aga ta ei saanud seal ometi asju loopima hakata ja täiesti segaseks minna. See oleks teda nii reetnud. Seda enam, et Robert teadis väga hästi, kui ükskõikne Kevin tema suhtes oli ja lisaks veel fakt, et nad olid keemia klassis amelenud ja veidi enamgi. "Mu pea valutab... Palun tee kohvi mulle," sõnas Kevin siis rahulikumalt. Aga ta ei suutnud end tagasi hoida ning astus Andrew juurde ja vajutas musi tema huultele. Pärast seda kadus ta kuti magamistuppa. Fain siis. Las see Robert olla seal. Peaasi, et ta aru saaks, et Kevinil on käpp Andrew peal. Loodetavasti ei lugenud Andrew ka sellest musist midagi välja, olgugi, et avalikult ei julgenud Kevin tavaliselt Andy't vaata et kallistadagi, musitamisest ja muudest asjadest rääkimata.

"Sest ta on mu sõber," ütles Andrew ohates. Ja Andrew tahtis Robertile toeks olla, kui ta isa selline munn oli. "Okei," nõustus ta kohvi tegemise peale. Ju ta siis teeb. Aga musi üllatas teda. Tõesti üllatas. Kevin ei julgenud teda teiste ees puudutadagi, rääkimata musitamisest. Andrew jäi kutile järgi vaatama, aga pööras siis oma huuli kokku surudes pilgu Robertile. "Ma ei tea, mis tal hakkas," ütles ta siis ohates, võttes kohvi valmistamiseks vajalikud asjad. "Ma räägin temaga, kui kohvi talle viin." Kevin vaevalt niipea lahkuda kavatses. Kas võis tõsiselt olla, et kutt on armukade? Ja mitte Andrew' peale Roberti pärast, vaid vastupidi?

Robert rahunes veidi, kui Kevin otsustas rahulikumalt võtta, kuid silmitses teda ja Andrew'd ikka veel natuke närviliselt. Sellega, et Kevin tema olemasolu ignoreeris, oli ta harjunud, aga seda vihast külge polnud Kevin vist kunagi märganud. Musi peale kergitas ta kulmu. Ta ei saanud aru - kas Andrew "parim sõber" oli lihtsalt mingi hädavale olnud või oli Kevin lihtsalt ülevoolava armukadedusega sõber? Ta saatis Kevinit pilguga, kuni too ukse taha kadus, ja pöördus siis Andrew poole tagasi. "Ei ole hullu," ütles ta, lootes, et see kõlab siiralt. Tegelikult ikka natuke oli küll ja Kevini suhtumine tegi natuke haiget, aga selle üle Andrew ees vinguda ei olnud vist hea mõte? Ta ohkas. "Äkki ma peaks ära minema," ütles ta siis. "Kui talle ei meeldi." Nüüd tundus küll juba, et Kevin kuulus siia rohkem kui tema.

Andrew muigas kergelt, kui Robert arvas, et ei ole hullu. "On ikka. Ma oleks pidanud talle rääkima, et ma sind tean, aga ma ei leidnud õiget hetke." Kutt sai kohvi tegemise ettevalmistustega valmis ja läks siis tagasi Roberti juurde, kuniks kohv seal nirises. "Ei, sa ei pea ära minema. Küll ta üle saab sellest. Sa oled siiski minu kodus mu külaline. Nagu temagi." Andrew naeratas Robertile kergelt ning vajutas tema huultele õrna suudluse. Kohvi valmistades oli ta pisut oma huuli limpsanud ka. Andrew'le endale ei olnud saladuseks, et ta oleks Kevinist tahtnud enamat, kui vaid sellist sõprust, aga nojah. Ei saanud. Aga ta ei kavatsenud lasta kuti jumal teab mille pärast tekkinud armukadedusel tema potentsiaalsete korralike suhetega jamada. "Sa võid siin olla täpselt nii kaua, kuni sul vaja on." Kuigi jah, kui ta kavatseb ööseks jääda ja Kevin ka seda teha kavatseb siis.. siis ta ei teadnud, kuidas ta selle magamise värgiga teeb. Ta ju ei olnud Robertiga päris konkreetselt suhtes, aga võib-olla sealt tuleks midagi ja.. aeh. Ta muretseb selle pärast siis, kui hetk tuleb.

"Äkki ta oleks siis sinu peale pahane olnud hoopis," vastas Robbie kulmu kortsutades. "Okei, see ajastus praegu ei olnud jah kõige parem, aga... Vähemalt ta pole sinu peale kuri." Robbie murelik ilme asendus naeratusega, kui Andrew talle veel kordas, et ta on teretulnud. Kui pahane Kevin selle pärast ka ei oleks, Andrew soovidele vastu ta ju ometi ei hakkaks? Ta suudles Andrew'd vastu ning hammustas huulde. "Aitäh sulle," ütles ta vaikselt. "Sa oled hea." Ta haaras hetkeks Andrew käe ja pigistas seda.

"No siis ta oleks minu peale pahane olnud," kehitas Andrew õlgu. Mis seal ikka hullu oleks olnud. Aga ta naeratas Robertile nüüd kergelt. "Ära muretse tema pärast, eks? Ma oleks pidanud ammu sullegi ütlema, et ma tean, kes sa oled," muigas kutt siis. "Aga kui sa oled valmis, siis sa võid oma õele või kellelegi helistada, kui ma Kevinile tema kohvi viin. Ma ei tea, kaua meil seal läheb enne, kui ta mõistuse pähe võtab." Aga ta tahtis kutiga rääkida ja temast aru saada. Aga kohv ei olnud veel valmis. "Kõik saab korda, eksole? Su isa võtab ka mõistuse pähe."

"Mina oleks ennast nõmedalt tundnud, kui ta minu pärast sinu peale pahane oleks olnud," vastas Robbie vaikselt. Siis naeratas ta Andrew'le ning noogutas. "Nüüd tundub natuke veider küll, et sa terve aja mind põhimõtteliselt teadsid." Ta mõtles hetkeks ka sellele, et kas Kevin talle nende keemiaklassiseiklusest on rääkinud, aga ei hakanud esialgu küsima. "Ma helistan oma õele vast, ta on kõige mõistlikum selles suhtes," ütles ta telefoni taskust välja võttes. "Loodame parimat," ütles ta veidi nukralt.

"Küll ta üle saab," arvas Andrew muiates. Ta oli Kevin ju. Ta oli heteroseksuaalne Kevin ja ta ei peaks olema armukade ega midagi. "Ma sain üsna kohe aru jah, kes sa oled, aga ma mõtlesin, et sulle endale on ka mugavam, kui sa ei pea mõistatama, mida ma sinu kohta tean," muigas Andrew. Aga ta noogutas seejärel ja vajutas uue suudluse Roberti huultele. "Kõik saab korda." Kutt ajaski end nüüd püsti, et kööginurka tagasi minna, kohv tassi kallata ning segas sinna ka suhkrut ja koort, nagu Kevinile meeldis ja suundus tassiga magamistuppa. Ta sulges ukse hoolikalt enda järel, et privaatsust anda Robertile ning ka neile kahele seal magamistoas. "Su kohv," ütles ta Kevini suunas vaadates.

Kevin istus Andrew voodil ja mängis oma telefoniga. Ta kaalus varianti ukse taga kuulata, mida nad räägivad, aga otsustas siis, et nii sooda ei maksa ka olla. Kui Drew viimaks tuli, ohkas Kevin ja pani telefoni öökapile, sirutades oma käed, et Adrew käest tass võtta. Ettevaatlikult haaras ta kuuma kohvitassi endale sõrmede vahele ning rüüpas selles suure sõõmu. "Kas nüüd on see koht, kus sa loed mulle mingit moraali sellest, et ma oleks võinud viisakas olla ja bla bla?" küsis Kevin seejärel ning ohkas. "Sorry, aga mu pea lõhub ja esimese asjana hommikul tema lõusta näha pole just kõige toredam," sõnas Kevin siis midagi vabanduse laadset. Pidi vaid lootma, et Andrew ei mäleta nende mõne päeva tagust vestlust, kus Kevin mainis, et Robert on täitsa normaalne.