Threeway maybe?

Kevin turtsus pahaselt, kui Andrew ta tagasi enda juurde tõmbas ning teda kaisutas. Hea oli olla Andrew kätevahel, aga kutt oli ta enne ikkagi eemale lükanud. "Aga te miilustasite!" jonnis Kevin ning peitis oma näo vastu Andrew kaela ära. Tema tahtis ka Andrew'ga miilustada! Tema tahtis ainus olla, kes Andrew'ga miilustab, aga ta polnud. Alati oli teisi olnud. Nüüd oli lihtsalt Robert ka veel. Kevin põimis oma käed tugevalt ümber Andrew piha, tahtmata kutist üldse eemale tõmbuda. Jah, ta oli rumal ja ta oli lapsik ja mida kõike veel, aga näha Andrew'd kellegi teisega lihtsalt tappis teda sisimas.

Andrew naeratas pisut ning sättis end mugavamalt istuma, et tal ja Kevinil parem oleks. "Jah, aga mitte siis, kui sa siin olid," ütles ta seejärel. Kutt ilmselgelt siis oli märganud tagasi tulles, et nad just suudlusest eemale tõmbusid. Ja Andrew ei hakanud valetama. Tema tahaks ka Keviniga ameleda. Ja ta tahtis Robertiga ameleda. Aga ta tahtis seda siis, kui teist poissi parasjagu siin ei olnud. Ja kes teab, kui kaua Robert üldse Kevini armukadedust kannatada suvatseb. Või siis juhtub äkki väike asi nimega suhe ja siis Andrew ei saa Keviniga musitada.

Robbie silmitses Kevinit ja Andrew'd vaikides ning hammustas huulde. Need kaks olid nagu sukk ja saabas ja Robbie ei olnud kindel, kas ta üldse tahaks sellele vahele segada, mis nende vahel toimuvat tundus. Niimoodi nägid nad täiesti välja nagu paar, üksteise kaissu mässitud ja lähestikku. Natuke sissetungija tunne oli jälle, aga Robbie üritas end sellel mitte segada lasta. Ta polnud päris kindel, mida Andrew tahtis, aga Kevini armukadedus oli üha selgem. Just selle armukadeduse tõttu hoidis Robbie endiselt veidi distantsi, nüüd veidi rahulikumalt diivanile vajununa. Kuigi Andrew ja Kevin talle tähelepanu ei pööranud, oli see ikka parem kui üksi olla. Vähemalt praegu. Robbie polnud päris kindel, mis saab siis, kui Kevin ka tunni aja pärast Andrew'l õndsalt süles istub.

Kevin ohkas ning torises Andrew kaela vastas, aga ei öelnud väga midagi selget. Ta oleks tahtnud Andrewga kahekesi olla ja tal oli savi, mida Robert nende kaisutamisest või musitamisest arvas. Miks Andrew sellest siis hoolis? Miks kõik järsku nii vastik ja ebaõiglane tundus? Tasapisi hakkas Kevin oma sõrmedega Andrew külge silitama. Tundus, et kutt ei lükka teda enam endast eemale ja see tunne oli päris hea.

Andrew naeratas õrnalt, kui Kevin tema kaela vastas edasi torises, aga midagi ei öelnud. Kevin oli ikka nii nunnu. Ta vajutas veel musi noormehe juustele ja niheles siis pisut, et Robertile lähemale saada ja pea tema õlale toetada, kui pilgu telekale suunas. Niimoodi võib ka filmi vaadata. Ja vähemalt oli tegu siiski komöödiaga, mis erilist ploti jälgimist ei nõudnud ja ei olnud raske seda suvalise koha pealt jälle vaatama hakata.

Robbie naeratas Andrew'le, kui too talle lähemale tuli. Olukord oli peaaegu idülliline, ainult Kevin meenutas pigem Andrew jonnitujus poega kui armukadedat teismelist. Mis siis, ikkagi oli nii hea, lähedal ja rahul olla. Ta toetas oma pea omakorda Andrew omale, täpselt nii nagu siis, kui Andrew tema õlale magama oli jäänud, ja hammustas huulde, et ta naeratus idiootselt laiaks ei veniks.

Kevin istus nüüd pea liikumatult sedasi Andrew embuses edasi. Teda ei huvitandu mitte miski väga, ainuld Andrew lähedus. Isegi oma teel lasi ta ära jahtuda. Möödus natukene aega ja aeg jõudis nii kaugele, et film sai läbi ja väljas oli juba täitsa pime. Selle aja peale oli Kevin Andrew sülle tuttu jäänud, sest ta oli suurema osa ajast seal ju liikumatult ja teised ümber ringi olid ka vait ja üsna paigal. Filmi helid ka kuidagi ei häirinud.

Kui esimene film lõppes, olid nad teise valinud ja vaatasid nüüd seda, kuni Andrew taipas, et pisike Kevin talle sülle tuttu jäänud oli. "Kevin jäi magama," ütles ta tasakesi Robertile, tõstes oma pea kuti õlalt, kuhu see taas vajunud oli. "Lähme üldse magama ära?" pakkus ta vaikselt seejärel. Hilja oli nagunii ja nad võiks voodi ära teha ilusti ju. Ilmselt on neil ühte tekki veel vaja, sest vaevalt nad selle ühe alla korralikult kõik ära mahuvad. Ja patja on ka juurde vaja.

Robbie tõstis oma pea samuti, kui Andrew end liigutas. Ta silmitses Kevinit veidi aega, õrn naeratus näol ja noogutas siis. "Lähme vast jah, mul on ka üsna uni juba," lisas ta ja ajas end ettevaatlikult püsti. Ta ringutas, haigutas ja silmitses siis Andrew'd. "Kuidas me voodi ära teeme? Paned Kevini sülest maha?" küsis ta muiates.

Andrew silmitses küsimuse peale Kevinit hetke. "Ma jätan ta siia korraks jah," ütles ta siis vaikselt. Ta ajas end püsti, Kevin süles, ning ettevaatlikult asetas noormehe diivanile pikali tuduma. Veendunud, et Kevin ei ärganud selle liigutuse peale, läksid nad Robertiga magamistuppa, et Andrew veel ühe teki otsida saaks ja nad sellele tekikoti ümber panid. Siis otsis ta ka veel ühe padja ning viskas selle padjarea lõppu. "Ma arvan, et sa magad sealpool siis," ütles ta vaikselt. Sealpool ühe teki all ja värki ja Andrew võtab Kevini endale teki alla. "Ma toon Kevini ära, sa võid ka valmistuda tuttu minema." Andrew liikus elutuppa, et Kevin jälle endale sülle tõsta. Kutt oli ikka raske. Siiski suutis ta nooruki magamistuppa tassida ja voodile asetada. Seejärel hakkas ta ettevaatlikult Kevinit lahti riietama, et ta ärkama ja jonnima ei peaks. Saanud nooruki bokserite väele, sättis ta poisi nende poolel teki alla tudule, et siis ise ka lahti riietuda ja vannituba külastada enne, kui ennastki voodisse sättis. "Sul on mugav?" küsis ta Roberti käest siis tasa, kui hakkas väikest lampi kustutama, mis neil seal oli. Ja jah, Andrew magas keskel, nende kahe vahel.

Robbie aitas Andrew'l asjalikult voodit teha, haigutusi tagasi hoides. Nüüd oli uni järsku veel suurem kui varem. Kui Andrew Kevinit tooma läks, käis Robbie vannitoas ning kaalus tudusärgi selga panemist, aga otsustas seda mitte teha. Ta puges ettevaatlikult voodisse, et mitte Kevinit äratada, ning niheles, kuni oli mugava asendi leidnud. Kui Andrew end tema kõrvale sättis, naeratas Robbie talle ning nihkus talle lähemale. Tema küsimusele Robbie kohe ei vastanud, vaid ootas, kuni too oli tule kustu pannud. Siis pani ta ühe käe Andrew'le ümber ja vastas: "Kõik on mugav."

Andrew klõpsaski tule kustu ja naeratas kuti sõnade peale. "Siis on väga hästi." Ta sättis end mugavalt ning suudles mõneks hetkeks pimesi Roberti huuli. "Head und," ütles ta siis tasa ning pööras oma selja Robertile, aga püsis tema läheduses, kui teki alt Kevini üles otsis ning poisi enda kaissu võttis. Kevin oli näoga tema näo suunas ja ka tema huultele maandus pehme musi. Aga Andrew oli hästi hoolikas, et ta poissi üles ei ajaks. Siis alles sai Andrew silmad sulgeda, et tudule jääda.

Robbie naeratas suudluse peale ning nihkus Andrew'le veel lähemale, et ta korralikult kaissu võtta. "Head und," sosistas ta ning sulges silmad. Magamajäämine ei võtnud kaua - Andrew oli soe ja uni oli suur ja peas oli kõik rahulik. Robbie teadis, et magab terve öö nagu laps, täiesti häirimatult.

Kui Andrew ta diivanile panen, virgus Kevin korraks, aga vajus üsna ruttu uuesti tuttu, kui end kerra tõmmata sai. Uuesti ärkas ta alles siis, kui tundis, kuidas Andrew teda lahti hakkas riietama. Siiski teeskles ta, et tudub, sest nii mõnus oli, kuidas Andy tema eest hoolitses. Kui ta juba kutile kaissu sai, põimis ta ettevaatlikult käe ümber nooruki, nagu teeks seda läbi une ja siis ei kulunud enam ka kaua, kui ta juba tuttu jäi uuesti. Niimoodi Andrew kaisus magas ta hommikuni, aga kuna ta juba suhteliselt vara oli tuttu jäänud, ärkas ta ka suhteliselt vara üles. Kõigepealt hingas ta sisse Andrew lõhna, seejärel avas silmad ning naeratas, jälgides nooruki nägu. Alles siis tajus ta Roberti kätt, mis ümber Andrew oli. Kevin vajutas musi Andrew huultele, aga tõmbus siis ohates eemale, et oma riided kokku korjata ja lahkus hääletult magamistoast. Ta pani end riidesse elutoas, käis vetsus, võõtis diivanilt oma tühja telefoni ja lahkus korterist hiirvaikselt. Las Robert ja Andrew ärkavad siis teineteise kaisus.

Andrew jäi kahe noormehe kaisus üsna kiirelt magama ning tudus rahumeeli terve öö, ilma ühegi häiriva unenäota. Ta virgus, kui Kevin siputama hakkas, aga jäi üsna kohe jälle magama. Ta oli eeldanud vaid seda, et kutt läheb vetsu ja tuleb tagasi, või jääb korterisse. Mitte, et ta päris ära läheb. Seega puges ta läbi une Robertile lähemale, kuigi püsis seljaga tema poole seni, kuni teist korda ärkas. Siis tajus ta, et Kevinit ikka voodis ei olnud, nurises natukene, aga pööras end siis Roberti poole ja avas silmad. Nii nunnu tudune Robert! Andrew vajutas musi poisi huultele, kui käed tema ümber põimis, et teda kaisutada. Ärkab üles või ei ärka? Kevin kindlasti ootas juba.

Robert ei pannud tähele, kui Kevin voodist ära kadus - üldiselt oli ta üsna sügava unega. Alles siis, kui Andrew end ümber pööras, hakkas ta pärismaailma tagasi tulema, aga püsis mingis poolunes niikaua, kui Andrew talle musi tegi. Siis tõmbus ta nägu naerule, ta mõmises rahulolevalt ning avas silmad. Ta tegi Andrew'le uuesti musi ning tõmbas teda endale lähemale. Nüüd märkas ta küll, et Kevin oli kuhugi kadunud, aga see võis natuke aega oodata.

Andrew naeratas kergelt ja pööras end Roberti peale, kui oli nende tekkidega natukene siputanud ning suudles noormehe huuli pehmelt. "Tere hommikust," sosistas ta siis varsti, kui naeratades eemale tõmbus, silmad lõpuks avatud, et kutti vaadata. Oi kuidas talle ikka meeldis kaisus ärgata ja sedasi nunnusti ärgata, musitada ja kaisutada.

Robbie naeratas Andrew tegevuse peale laisalt. "Hei," vastas ta unise häälega ning tõmbas Andrew veel üheks suudluseks lähemale. Niimoodi ärgata oli pagana hea, ja osa Robbie'st tahtis sellega ära harjuda, nii ruttu kui võimalik. Kui iga päev suudluste peale ärgata saaks, oleks ju perfektne. Andrew oli soe ja siinsamas ja ta naeratas - mida veel tahta?

Andrew naeratas, kui Robert uut suudlust tahtis, ja hea meelega liibus noorukile lähemale, et teda taas suudelda. "Kas ärkame üles?" küsis ta sosinal, kui jälle lõpuks eemale tõmbus, sõrmed õrnalt Roberti kõhtu silitamas. Tema tahtis ka selle olukorraga kohe väga ära harjuda. Et Robert on siinsamas, kui ta ärkab ja.. oeh. Aga isegi, kui nad oleks suhtes, siis iga päev seda ei saaks. Robert käis ju koolis.

Robbie naeratas Andrew'le õndsalt. Mõnes mõttes võiks siin ju päevade viisi kaisutada. "Kui me just peame," ütles ta muiates. Tegelikult oli tal kõht veidi tühi ja tundide kaupa voodis vedelemine polnud tal just harjumuseks, aga end Andrew kaisust püsti ajamine tundus võimatu ülesandena.

"Peame küll," ütles Andrew muiates. Ta vajutas mitu musi Roberti huultele aga ajas end siis istuma ja ronis voodist välja, et endale riided otsida ja need selga tõmmata. "Mida sa hommikusöögiks sooviksid?" küsis ta muiates, kui toa ukse lahti lükkas. Vaikus. Kus Kevin siis oli? Andrew vaatas hetke ringi aga kuti asju ka ei olnud enam. Siiski ei kommenteerinud ta seda fakti vaid vaatas ootavalt Roberti poole.

"Ooooookeii," venitas Robbie muigega, ringutas ja ajas end siis samuti püsti. Ta tõmbas särgi selga ja teksad jalga, muuga ei hakanud ta vaeva nägema. "Tassi teed päris kindlasti," ütles ta Andrew küsimusele vastuseks. "Ja paari võikut ehk?" lisas ta siis küsivama tooniga. Ausalt öeldes polnud tal isegi väga vahet, lihtsalt söögiisu oli. Ta astus Andrew juurde ning silmitses teda naeratades, kuid ka tema märkas, et korter oli hiirvaikne ja peale nende kahe vist tühi. Misasja, Kevin oli lihtsalt jalga lasknud või?

"Teed ja võileibu saab," ütles Andrew naeratades. Ta sirutas end pikemaks, et musi Roberti huultele vajutada ja tiris ta endaga siis kööki, et teevesi keema panna ka võileivamaterjalid lauale tõsta. Robert oskab endale ise teha küll. Siis võttis kutt oma telefoni, et Kevinile sõnum saata, et kuhu ta kadus. Selle ära saatnud, asus ta endale ka võileiba valmistama, kuni Roberti tee valmis sai.

Robbie kõndis Andrew'l käest hoides ja muiates kööki ning asus endale võileibu tegema. Juba teise kapiukse tagant leidis ta ka teepaki üles. Ta heitis pilgu Andrew'le, kes oma telefoni näppis, ja aimas, kellele ta sõnumit saadab. Kindel ta muidugi ei olnud, aga Kevin oli ilmselt kõige tõenäolisem variant. Ausalt öeldes huvitas ka Robbie't, miks ja kuhu Bennett kadunud oli. Kui vesi ära kees, kallas Robbie selle tassi, ladus oma võileibadele tomativiilud peale ning jättis need teetassi kõrvale taldrikule. Ta võttis Andrew'l selja tagant ümbert kinni, põimis oma sõrmed tema kõhul, vajutas ta kaelale musi ja toetas oma pea ta õlale, Andrew tegutsemist jälgides.

Andrew naeratas kergelt, kui Roberti käsi enda ümber tundis, aga tegi võileiba ilusti edasi. "Kas sa sööma ei peaks?" küsis ta muiates, kui natukene pead pööras, et noormehe suunas vaadata. Väga hästi ei õnnestunud. Aga ta pidigi oma võileiba edasi tegema ning see saigi ilusti varsti valmis.