Threeway maybe?

Andrew ulatas Kevinile tema tassi ja istus siis poisi kõrvale ja mässis oma käed ümber noorema. "Mhmh, ja mis sai jutust, et Robert on normaalne ja hmm, te peaaegu seksisite mõni aeg tagasi?" küsis Andrew selle peale muiates. Ta vajutas musi Kevini põsele ja silmitses teda tõsisel pilgul. "Mis sul tegelikult hakkas?" küsis ta vaikselt. "Sa ju saad mind usaldada, ma ei räägi talle." Ta tõesti tahtis, et Kevin ise talle räägiks, mis tal hakkas. Kuigi kui ei räägi, siis küllap toob ta ise armukadeduse üles.

Kevin ohkas ning rüüpas jälle oma kohvi. "Ma lihtsalt ei oodanud teda siin," pomises kutt. Üllatusmoment või midagi. Vabandama ta küll ei lähe. Mitte mingil juhul! Ta rüüpas taas kohvi ning pööritas silmi. "Mul ei hakanud midagi," sõnas kutt kindlalt. "Jaa-jaa, saan usaldada, aga pole midagi rääkida," sõnas kutt. Ei olnud ju. Ta polnud isegi kindel, kas ta oli kade. Vist ikka oli. Aah, see oli nii nõme ja ta ei tahtnud seda kindlasti Andrew'le tunnistada. Seega keskendus kutt oma kohvitassile ning lonksas asjalikult iga natukese aja tagant sealt pisikese sõõmu.

Andrew ohkas pisut ning kallistas noormeest tugevamini. "Ma tean, et sa ütled nüüd, et sa ei ole gei, aga mulle väga tundub, et sa oled armukade," sosistas Andrew siis tasakesi. "Ja sa ei kaota mind ju. See, et ma temaga suhtlen ei tähenda, et ma sinu ära unustaks. Isegi, kui ma peaks tema või kellegi teisega suhtes olema." Kevin on ikka väga kõrgel kohal tema prioriteetide listis.

"Armukade? Mina?" küsis Kevin kulme kergitades. "Miks ma peaks kade olema? What the fuck, Andrew?" küsis kutt etteheitvalt. Ta pole mingil juhu kade! Andrew ei tohi arvata, et ta kade on! Siis aga seletas Andrew midagi suhetest ja mida? "Sa oled suhtes temaga?" küsis Kevin kulme kergitades, unustades kohe, et ta pidi mitte kade olema seal. "Ja millal sa mulle kavatsesid seda öelda? Siis kui te juba abielus olete või? Türa, Andrew!" nähvas Kevin tigedalt ning pani oma kruusi käest, et Andrew'd endast eemale tõugata. Ta on Robertiga suhtes? Mis mõttes?

Andrew ainult kergitas kulmu, kui Kevin seal seletas, et mis mõttes tema armukade on. No ilmselgelt oli. Ja järgnev ainult tõestas seda. Andrew lasi Kevinist lahti, aga ainult muigas. "Me ei ole suhtes," ütles ta rahustavalt. "Ma rääkisin teoorias. Et kui ma peaks olema ükskõik kellega suhtes. Aga ma ei ole." Vähemalt mitte veel. "Ja sa tead, et sa oleks esimene inimene, kes teada saaks, kui ma kellegagi suhtes oleks." Kurat, nüüd ta tegelikult täitsa kartis Robertiga midagi enamat proovida. Aga ta tahtis ju. Sest olgu Kevin nii kade kui tahes, ta jääb veel kauaks oma hetero jutu juurde ja Andrew oli sellest natukene väsinud.

Kevin kortsutas kulme ning silmitses Andrewd pahaselt. Tema Andrew siin räägib mingitest teooriatest Robertiga suhtes olemisest. Kurat küll! Tema Andrew! Kevin ohkas ning pööras oma pilgu aknale ja vaatas välja, linna poole. Ja tal polnudki midagi öelda tegelikult. Ta polnud mingi ema või kutt, et õiendama hakata. Andrew võis olla suhtes kellega iganes ta ka ei tahtnud. Kevin oli lihtsalt nii harjunud sellega, et kutt ei olnud suhtes. Teda ajas ju kadedaks seegi, kui Andrew pidudel suvalistega sebis. Mis siis veel saab, kui ta ongi suhtes kellegagi. Kui ta on Robertiga suhtes? Ja Kevin ei saanud mitte midagi teha, sest ta polnud gei, nagu ta ise väitis koguaeg. "No jah siis, tee mis tahad," pomises Kevin viimaks ning võttis oma kohvikruusi jälle ja lonksas sealt. "Aitäh kohvi eest," sõnas kutt. "Ma joon selle ära ja siis lähen koju," lausus nooruk, pilk kruusil. See tegi nii haiget. Ta tundis, nagu ta oleks välja visatud sealt.

Andrew ohkas vaikselt ning põimis jälle käed ümber Kevini. "Ma ei käsi sul ära minna ja ma ei tahagi, et sa kuskile läheksid," ütles Andrew vaikselt. "Sa ju tead, kui väga ma sinust hoolin," sosistas kutt. "Aga paratamatult ma ei ole igavesti üksi. Ja Robert on tore poiss ja ta teab, mida ta tahab." Andrew' hääl natukene murdus selle peale, aga ta ei hakanud nutma ega midagi. Siiski ta oleks tahtnud, et Kevin ka teaks, mida ta tahab. Kui ta on hetero, siis olgu hetero ja Andrew' saaks sellest aru. Aga ta ei olnud ju. Siiski enamat ta ei soovinud. Ja Andrew ei saanud oodata aastaid tema järel, et millal Kevin otsustab, mis ta on ja mida ta tahab.

Kevin ohkas ning lonksas jälle oma kohvi. "Mida ma passin siin, kui te kudrutate?" küsis kutt natuke teravamalt kui plaanitud. "Nagunii ma pean koju minema," sõnas ta siis. Ta teadis ka, mida ta tahab ja ta tahtis Andrew'd, aga miks seda nii kuradi raske teostada oli? See oli põhimõtteliselt võimatu. Ta ei saanud olla gei ja Andrew'ga vikerkaarde ratsutada või midagi. Ta pidi otsima endale naise. Tema tulevik oli see valge aiaga fantaasia. Kevin rüüpas suure lonksu kohvist. Miks just Robert?

Andrew ohkas kergelt. "Me ei kudruta," ütles ta vaikselt. "Sa võid ka sinna tulla ju ja meiega rääkida." Isegi, kui see tähendas seda, et ta ronib Andrew' otsas ja Robertit ebamugavalt tundma panna üritas. "Aga sa ei pea Roberti pärast minema. Mina ju tahan sind. Siia." Andrew ohkas taas. Ta tahtis Kevinit. Aga Kevin tahtis oma heteroseksuaalsust ja naist ja lapsi ja kena aiaga maja. Sest kõike sai ka homoseksuaalne olles. For fucks sake!

Kevin silmitses ikka põikpäiselt oma kohvikruusi. "Mida ma räägin teiega?" küsis ta ikka nagu mossitades. Tal ei tulnud pähe ühtegi teemat, mida Roberti ja Andrewga rääkida. Kuidas üldse nende seltskonnas olla? "Ma tulen, kui mu peavalu järgi jääb," lubas Kevin siis viimaks. "Aga kui te kudrutama hakkate, siis ma kaon," sõnas kutt kindlalt. See, kui Andrew ütles, et ta tahab Kevinit sinna, muutis kuti tuju väheke paremaks. Ta toetas oma pea Andrew õlale ning sulges silmad mõneks hetkeks. Tema Andrew!

"Seksuaalsusest," muigas Andrew ühe näite. Mossitas see Kevin tal siin ikka. Ta vajutas musi noormehe põsele ja naeratas siis. "Me ei kudruta," lubas Andrew. Raudselt Kevin ise hakkab Andrew'le pugema ja siis Robert on see, kes ära minna tahab. Oeh. "Ma olen ikka sinuga, sa tead seda." Andrew kallistas noormeest tugevamini ning libistas siis ühe käe sõrmed Kevini lõua alla, et ta pead tõsta ja tema huuli pehmelt suudelda. Pisikene Kevin.

"Mul pole midagi rääkida seksuaalsusest. See pole mingi tugigrupp siin," sõnas Kevin mossitades. Ta polnud tegelikult otseselt öelnud, et ta on hetero, aga ta polnud gei ka ja ta ei tahtnud öelda, et ta on bi või pan või mis iganes. Seega tal tõesti polnud millestki rääkida. Andrew viimaste sõnade peale ohkas Kevin ning suudluse peale tõstis nooruk oma käe Andrew põsele, et teda pehmelt vastu suudelda. Aga ei olnud ju. Kas nad saavad samamoodi suudelda, kui Robert on Andrewle rihma kaela saanud? Vaevalt.

Andrew muutis suudlust pisut kirglikumaks enne, kui naeratas ja natukene eemale tõmbus ja tema silmi vaatas. Ta tahtis Kevinit nii väga. Ta ei olnud kunagi kedagi nii väga tahtnud ja kellegi pärast nii kaua kannatanud. Andrew ohkas kergelt ja vajutas veel ühe musi nooruki huultele. "Ma lähen nüüd vaatan, mis Robert teeb. Tule ka siis varsti meie juurde," sosistas ta vaikselt. Kevin sai veel kiire suudluse enne, kui Andrew püsti tõusis ning toast vaikselt lahkus, et Roberti juurde minna.

Kevin noogutas ning saatis Andrew'd pilduda. Need suudlused olid nii head! Adrew oli nii hea! Kevin ei väärinud teda, aga ikka tahtis. Muidugi tahtis. Ta jäi Andrew voodile istuma, jõi oma kohvikruusi tühjaks ja võttis telefoni, et sellega uuesti mängima asuda, vajudes voodile kõverasse. Loodetavasti läheb see peavalu varsti üle. Ehk suudab ta nende seltskonnas isegi normaalne olla?

Robbie oli oma õele helistanud ja saanud temalt lubaduse, et too üritab isaga mõistlikult rääkida, ning hulgi sooje ja toetavaid sõnu. Kuigi see lohutas teda veidi, oli ta pärast kõne lõppu ikka lahkumist kaalunud. Ta oli Kevini mingil veidral või vähem veidral põhjusel pahaseks ajanud ja Andrew'l ei saanud ka eriti mugav olla, kui ta kaks külalist läbi ei saanud. Kui ta aga uuesti Andrew nägu nägi, ohkas ta veidi kergendunult. Ta tõusis püsti, et Andrew'd uuesti kallistada. "Mis Kevin rääkis?" küsis ta vaikselt. Hästi lai küsimus küll, aga "kas Kevin on mu peale ikka pahane" ei tulnud üle huulte. Hetkel soovis ta vist Kevini heakskiitu rohkem kui midagi muud - kui Kevin kuidagigi välja näitaks, et Robbie tema jaoks lihtsalt mingi tüütu mutukas ei ole, oleks kõik juba parem.

Andrew naeratas Robertile kergelt ja kallistas teda tugevalt vastu. "Ei midagi väga, ta ilmselt üritab käituda. Ta hiljem tuleb siia ka, kui tal peavalu üle läheb, aga ta ei taha, et me kudrutaks," muigas Andrew. Kutt vajutas musi Roberti huultele ning juhatas ta tagasi diivanile istuma. "Kuidas kõne läks?" küsis ta siis. Nagu ta aru saanud oli, siis kuti õde oli ikka toetav, seega vaevalt, et väga halvasti, eks?

"Kas ta on mu peale armukade või ma niisama ei meeldi talle?" küsis Robbie nüüd veidi rahulikumalt. "See mitte kudrutamine vähemalt praegu küll eriti ei tööta," ütles ta pärast musi saamist naeratades ning istus Andrew kõrvale diivanile, peaaegu terve kehaga tema vastu surutud. "Hästi vist?" vastas ta Andrew küsimusele. "Ta ütles, et ta räägib isaga. Ma loodan, et isa tema peale minu pärast kurjaks ei saa. Ja tema ütles ka, et kõik saab korda, nii et vast ikka saab," lisas ta ning ohkas vaikselt.

Andrew mõtles hetke, mida öelda. "Tal lihtsalt halb hommik, pohmakas ja asjad.." muigas kutt siis. Ta ei tahtnud kindlalt öelda, et Kevin armukade oli, ega ka seda, et Robert Kevinile ei meeldi. "No praegu võib," muigas Andrew käsi ümber Roberti mässides ja vajutas tema huultele mitu musi. "No näed. Kõik saabki korda. Ja kui ta ka saab pahaseks, siis vaevalt ta oma tütart lööma hakkab või midagi," ütles Andrew seejärel. Pahane olemise kannatab veel ära ometi.

Robbie noogutas ning heitis veel ühe pilgu Andrew magamistoa poole. Ta arvas küll, et see, et Kevin oma paha tuju tema peal välja valas, juhus ei olnud, aga ei tahtnud sellest rohkem rääkida ka. Eks Kevin ise teab, mida ta teeb ja teha tahab. Selle pärast põdemise asemel puges ta Andrew'le lähemale ja naeris vaikselt, kui Andrew teda musitas. Andrew järgmise lause peale kortsutas ta kulmu. "Kui ta Robinit lööma peaks, võib ta varase surmaga arvestada," ütles ta. "Remy lööks ta enne maha, kui ma koju jõuaks, et sedasama teha. Aga nii palju mõistust tal ehk ikka peas on," lisas ta siis ning raputas aeglaselt pead. "Aga kuradi nõme tunne on igatahes. Ta on mu isa, me oleme alati enam-vähem mõistlikult läbi saanud, ja praegu ei taha ma ta varju ka näha. Ma ei teagi, kumb kumba rohkem alt vedas."

"Nii kaitsvad vennad," muigas Andrew. Samas jah, eks õe eest peab ikka hoolitsema ja talle oli jäänud mulje, et too Robin oli ainuke õde neil. "Ma pakun, et see tuli tema jaoks lihtsalt ootamatult. Ja kui teil seal lähikonnas ei ole ühtegi teist geid ja ta mingi homofoob on, siis selline esimene reaktsioon on üsna mõistetav. Või noh, see ei ole normaalne, aga ma saan temast aru. Aga ma usun, et kui su õde ja vennad temaga räägivad, siis ta saab aru ka. Gei olemine ei ole midagi hullu ju." Ja vähemalt sellest sai Robert aru, erinevalt Kevinist.

"Nojah, ta on pisike ja ainuke tüdruk, eks me hoiame teda suurema hoolega," vastas Robbie muiates. Ka seitsmeaastane Robbie oli alati valmis olnud kümnese Robini eest välja astuma, olgugi, et ta siis veel Robinist pisem oli. Ilmselt oli see suhtumine vanematelt vendadelt õpitud. "No, üllatus see võis talle olla natuke, sest ma pole ülearu camp või midagi, ja eks ma vist enam-vähem teadsin, et ta niimoodi reageerib. Muidu ma poleks seda kartnud. Aga jah, eks ta mingil hetkel tuleb mõistusele. Elu lõpuni ta minu peale vihane olla ei saa, ega?" jätkas ta siis ning pööras lõpetades näo Andrew poole. See oleks pidanud retooriline küsimus olema, aga vist päris ei olnud.

Andrew naeratas natukene nukralt ja ohkas siis tasa. "Ma ei taha sind hirmutada, aga ma tean vanemaid, kes enam kunagi oma lapsi pärast seda ei aktsepteerinud," sõnas Andrew vaikselt. "Aga sul on toetavad õde ja vennad ja ma usun, et nad suudavad su isa veenda." Pealegi.. kui ta isa ei aktsepteerigi Robertit enam kunagi, siis järelikult on ta üks sitt isa, et sellisel väikesel asjal end häirida laseb.

Robert vaatas maha ja ohkas. "Ma tean, ma olen mõnede sellistega rääkinud. See keeras nende enesehinnangu metsa ja mõned on põhimõtteliselt tagasi kapis. Ma ei taha, et minuga nii läheks," ütles ta vaikselt. "Või siis teeb isa edaspidi head nägu, aga ei ütle mulle enam sõnagi. Me pole teab mis lähedased, aga ma ei saaks sellega hakkama, kui ta mind ignoreerida otsustaks." Nüüd oli viha juba üle läinud ja lootusetus hakkas ligi hiilima. Mis siis saab, kui isa teda enam näha ei taha? Reaalselt, mis temast saaks? Kuhu ta läheks? "Ma loodan," ütles ta lõpuks. "Kuigi ta on neetult põikpäine."

Andrew ohkas ka pisut ning nihutas end pisut, et pehmelt Roberti huuli suudelda. Natukene oli veider tulla ühe kuti juurest, keda suudlesid, ja siis järgmist suudelda, aga seda oli Andrew siiski ennegi teinud. "Ära muretse selle pärast praegu, eks? Ei ole mõtet ennast närvi ajada selliste mõtetega. Kõigepealt vaata, mis üldse saama hakkab ja siis mõtleme edasi, eks?" Kuigi noh, eks Andrew ise oli ka koju suhteliselt närvilisena läinud tookord, aga kõik oli nüüd korras. Vanemad isegi naljatasid vahepeal, et millal siis geipulma saab ja kõike muid selliseid asju.

Robbie noogutas aeglaselt. "Aitäh," ütles ta siis. "Kui ma peaks praegu üksi olema, siis ma ei tea, mis saaks." Andrew oli hea ja soe ja kindel ja lohutav. Täpselt see, mida Robbie praegu vajas. Siin, poisi juures, keda ta vaid mõne päeva tundnud oli, oli turvalisem kui ta oma kodus, ja seda fakti ei suutnud isegi Kevin väänata, olgu ta nii pahane kui tahes. Lähedasemad inimesed saavadki rohkem haiget teha. "Kui Kevin tuleb, siis teeme midagi, eks? Vaatame filmi või kuulame muusikat või ma ei tea. Tahaks oma mõtted kuhugi ära panna natukeseks," ütles ta siis. Ta kartis, et mõtleb lohutustest hoolimata üle.