And in my mind, in my head, this is where we all came from

Raymond oli päeva-paar ilusti asja üle mõelnud, ning otsustanud, et Carterite juurde tööle ta siiski ei lähe. Noormehel oli hoopis peale seda vahvat jalutuskäiku tulnud inspiratsioon ja motivatsiooni muusikaga tegelemiseks ja sellele ta siis nüüd enamuse oma ajast kulutanud oli. Küll aga oli tal vaja nüüd Robinile helistada, et neiule oma otsusest teatada. Ja seda ta tegigi. Ta oli oodanud, et neiul on hea meel, et ta ühendust võtab, isegi kui ta vastus on eitav. Ta ju ometi ütles Carterile, et nad võiksid kokku saada, et ta tahab teda näha, kuid neiu oli seepeale kuidagi väga ükskõikne ja puiklev. Ray pidi küll tunnistama, et ta ei teadnud naist ju kuigi palju, kuid otsustas, et see kõne oli ikkagi kuidagi veider, nii et otsustas kohapeale minna, saab ehk rääkida Ivyga või midagi. Seekord noormees mõtles ka veidi selle peale, kuidas ta välja näeb, kuid ei hakanud üle pingutama - tema riietus jäi mugavaks, kuid siiski võrdlemisi viisakaks, tumedad korralikud teksad ning valge v-kaelusega t-särk. Jalas olid tal mingid tumedad jalanõud, mis olid veidi kingade moodi, kuid siiski mugavamad. Ta haaras ka jaki kaasa, kuigi ilmas olid üldiselt nii soojad, et seda vaja ei läinud. Kogu autosõidu oli noormees üsna kahtlev ja närviline, kuid tagasi ta ka enam minema ei hakanud. Ta hingas paar korda sügavalt, kui auto peatas, seekord Carterite peamaja ees, ning astus siis välja. Noormees lasi korra uksekella ning jäi siis kergelt närviliselt ootama, mõeldes, mida ta küll Robinile ütlema peaks.

OT: Robin, kallike, ootan sind..

Eelmisel päeval oli toimunud see tore asi, et Remy sattus peale, kuidas Rick Robinit lõi ning nüüdseks oli tüdruku nägu ikka korralikult paistes ning tema ribid olid täiesti läbi omadega. Tüdruk veetis suurema osa ajast oma voodis, vahepeal oli internetis ka, aga ringi käia ei soovinud. Ja kuigi nad ei olnud keegi midagi kindlat rääkinud, mis toimunud oli, käisid juhtunust mitmed eri versioonid ringi. Kuulujutud levisid siin kiirelt siiski. Ning Rick ei olnud surnud, vaid oli hetkel koomas. Ta oli operatsioonil käinud ja nüüd oodati tema paranemist. Kui ta paraneb. Robin teda vaatamas käinud ei olnud veel igatahes. Sellise näoga ei lähegi kuskile ju.

Kui Raymond talle aga helistas, vastas Robin kõnele ja rääkis temaga pisut, kuid püsis ükskõiksena. Praegu ta tõesti ei tahtnud end Raymondile näidata. Jah, tookord varem oli ta ratsutamas käinud, aga nüüd oli ta reaalselt peksa saanud ja ta ei näinud üldse kena välja. Meiki tal ka ei olnud, sest no, praegusel ajal see poleks midagi aidanud nagunii. Ja see ei oleks kuigi kasulik ka olnud. Pärast kõnet vajuski Robin tagasi voodisse pikali, tal oli läpakas tema kõrval, kust tuli vaikset muusikat, ning ta sulges oma silmad. Neidis kandis lühikesi tudupükse ja sellega matchivat T-särki, ning ta oli teki all ka ilusti.

Tüdruk jäi isegi peaaegu tukkuma, hoolimata valudest, kui korraga tuli tema juurde üks teenijatest, kes oli uksekella peale uksele läinud ja palunud Raymondil oodata, et ta uurib Robini käest, kas ta soovib külalisi. Robin ohkas raskelt, kui kuulis, et Ray oli hoopis sinna tulnud. Miks? Tüdruk mõtles kaua, aga lõpuks ütles, et ta võib Raymondi siia juhatada, samas ajades ise end püsti. Ta aietas tasa, aga vaatas siis peeglisse, et oma juukseid ja asju natukene sättida, puges siis tagasi teki alla ning varjas juustega oma näo katkise poole ja üritas kontrollida oma kähisevat hingamist. Halb oli hingata. Ehk Ray ei saa aru ega jää siia liialt kauaks.

Raymond ehmatas kergelt, kui uksele tuli keegi, kes näis olevat teenijanna, kuid siis jõudis talle kohale, et loogiline tegelikult ka ju. Ta küsis viisakalt naeratades Robini kohta ning jäi siis ootama. Tal hakkas kohe parem, kui talle tuldi teatama, et neiu on täitsa valmis teda vastu võtma. Noormees lükkas jalanõud jalast ning läks siis teenijanna järel üles. Tal küll käis korraks peast läbi, et huvitav miks neiu ise alla ei tule või midagi, aga tal polnud ka midagi selle vastu, et ise sinna minna. Ta tänas teenijannat, kui too talle õige ukse kätte näitas ning koputas siis kergelt. Ettevaatlikult avas ta ukse ning astus sisse. "Hei," sõnas ta vaikselt ning läks Robini voodile lähemale, ise mõeldes, et kas ikka oli hea mõte, et ta siia tuli, tundus, et naisel ei olnud just väga hea olla. Oleks siis võinud vähemalt lilled kaasa võtta või midagi. "Kas sa oled haige?" küsis ta siis tasa neiult. Ta ju võib ära ka minna, kui Robin ei taha, et ta siin oleks. Samas ta oli nüüd juba murelik.

Robin ootas kannatlikult, kuni Ray tuli, ikka vahepeal oma juukseid sättides. Pealegi oli ta end nüüd pikali voodisse sättinud, seega oli Raymondil raskem tema nägu näha. Aga tal tõesti ei olnud ju hea olla. "Hei," sõnas Robin, kui Ray lõpuks jõudis ning tõstis hetkeks pisut pead, sättis siis aga tekki ja piilus Ray poole ühe oma silmaga. "Võib ka nii öelda," sõnas neidis siis kerge lõbususega. Ta niheles voodis natukene ja piilus taas Ray poole. Ray nägi nii hea välja seal ja siis on Robin, kes on tuduriietes ja hea meelega lõikaks omal pool nägu otsast ning suurema osa oma rindkerest. Aga vähemalt oli see Rickiga asi läbi. Mingil määral kindlasti. Robin ei kavatsenud temaga enam suhtesse astuda. Ja hea oli ikka see, et keegi ei olnud näinud, mis toimus. Seda teadsid vaid Robin, Remy ja Russell, ning nad olid ka Robertile rääkinud. Aga keegi teine ei teadnud.

Ray kergitas kulmu, kuid ei öelnud esialgu midagi. Mis tähendas 'Võib ka nii öelda'? Kutt oli korraga mures, et asi on hullem, kui tundub ja samas tal oli veidi veider, et Robin seal voodis pikali oli ja siis tema end peale surus neiule ja lisaks kõigele oli tal ikkagi hea meel Carterit jälle näha. Vähemalt kõlas neiu natukene lõbusalt, nii et võib-olla ei olnud asi kõige hullem. Seal ta siis seisis, Robini voodi kõrval ning ei teadnu järsku enam, millest rääkida. Ta vaatas veidi toas ringi, see oli mõnusalt hubane ja samas hele. Üsna päikseline, kui nii võib öelda. "Ma tahtsin sind tegelikult välja kutsuda," sõnas ta siis vaikselt, isegi kerge muie näol mänglemas, "aga ilmselt ei ole selle jaoks vist parim aeg just." Natuke naljakas, kuidas Robin teda sealt voodist piilus.

Robin jälgis, mis Ray tegi ning muigas natukene. Nii, et ta nägu haiget ei teinud. Ta ei tahtnud näidata, kui haigeke ta oli ju. Natukene imelik oli tõesti, aga Robin ei olnud Ray'd sinna ju palunud ega midagi. Noh, jaa, ta lubas mehel tulla, aga vaid selle pärast, et ta oli juba siiamaani tulnud, et Robinit näha. Siis oleks nukker mees tagasi ka saata ju. Mehe sõnade peale Robin ohkas pisut ning sulges oma silmad üleüldsegi. "Selle jaoks ei ole tõesti üheski mõttes hea aeg," sõnas neidis lõpuks tasa. Ta avas taas silmad, et Ray poole piiluda. "Mul ei ole.. tervis just eriti korras praegu ja ma ei tea, millal ma lõplikult taastun. Ja.. ma just läksin oma kutist lahku.. või midagi sellist." Ei olnud ilus asi olnud, aga Robin leidis, et ta võib vabalt öelda, et ta ei ole enam suhtes. Sest sellest ei tule enam midagi välja, kui ka Rick ärkab.

Auch, nojah, nad ju ei rääkinud sellel teemal eelminekord ja.. Raymond ei teadnudki enam, miks ta arvanud oli, et Robin vallaline on. Võinoh, oli. Nüüd ta ju siis vist ongi. Kuigi see 'midagi sellist' kõlas üsna kahtlevalt. Noormehel oli häbi, et ta oli niimoodi kohale tormanud. Huvitav, kas tervise korrast ära olemine ja kutiga lahkuminek olid omavahel seotud samas.. Mitte, et Ray endiselt oleks ära jaganud, mis Robinil viga võiks olla, aga samas, kes teab. Põhimõtteliselt ju võivad olla. Ray oli üsna pahane oma mõtete peale - polnud ju tegelikult üldse tema asi. "Mul on kahju," sõnas ta lõpuks vaikselt. Ja tal tõesti oli, sest tema ju ei teadnud, miks nad olid lahku läinud, aga ilmselgelt ei olnud Robiniga kõik okei ja noormees tegi sellest omad järeldused ja loomulikult ta arvas, et ta saab asjadest õigesti aru, kuigi see nii ei pruukinud olla. "Kui sa soovid, siis ma võin ära minna, sul puhata lasta," pakkus ta ettevaatlikult välja. Kui tervis korras pole siis ikka ju puhkust vaja. Ja küll siis Raymond teda kunagi hiljem äkki näeb.

Robin jälgis Raymondi ilmeid ning naeratas tema sõnade peale hästi nastukene. "Mul ei ole," ütles ta tasa. Tal ei olnudki kahju. Jah, nukker oli, et Rick nüüd koomas oli, aga ta oli tegelikult nii tänulik. Sest nüüd oli reaalne võimalus, et ta saab lõplikult lahti sellest vägivaldsest tüübist. Et ta jätab Robini rahule. Robin jääb elu lõpuni Remyle võlgu vist. Mehe pakkumise peale kehitas Robin siis õlgu. "Sa ei pea minema. Nagunii ma ei saa magada." Robin niheleski pisut, ajades end rohkem istuma, aga vaid patjade najal natukene. Tekk oli ikka tal hästi peal ja juuksed varjasid tema üht näopoolt, kui ta mehe suunas vaatas. "Aga et sa siis otsustasid, et ei tule siia tööle," viis Robin teema sujuvalt või mitte nii sujuvalt mujale.

Raymond ei hakanud küsima, miks Robinil kahju ei ole. Mitte praegu, kunagi hiljem võib-olla. Neiu vastust kuuldes otsustas kutt siis neiule veidikeseks seltsi jääda. Ta oleks tahtnud Robinil näo eest juuksed ära lükata, aga ta tundis end veidikene veidralt, seega jäi ta lootma, et naine teeb seda ise, teda segaks vähemalt küll, kui tal juuksed näos oleks niimoodi. "Nojaa, mul tuli suur motivatsioonilaine siin sinuga jalutades ja siis sai ka lisaks miksimisele natuke kontakte loodud ja uuritud, mis veel teha annaks. Et kas näiteks kunagi võiks must produtsent saada," seletas kutt asjalikult. Talle meeldis täitsa rääkida oma elust selles suhtes. Loodetavasti pole naisel kuulamise vastu ka midagi. Eks tal natuke oli muidugi kahju ka, et ta otsustas mitte tööle tulla, kartis ju noormees, et äkki ta niimoodi siis ei näegi Robinit väga enam. "Tohib, ma võtan lauaäärest tooli?" küsis noormees siis kergelt. Ta ju võiks seista kaa, aga mugavam oleks siiski istudes.

Ka Robinit häirisid ta juuksed aga ta ei tahtnud ka seletada, mis juhtunud oli või kannatada seda, et Ray lihtsalt vahib ta paistes nägu. Robin hõõrus kergelt oma ribisid, kui edasist mehe juttu kuulas. "Eks parem ongi teha midagi, mida armastad," ütles Ivy pisut naeratades. Mehe küsimuse peale ta aga noogutas. "Eks sa võta. Võid voodile ka istuda, kui tahad." Aga ju ta ise valib, kus ta istuda tahab. Robin muidu korjas oma arvuti küll üles ja pani selle öökapile, vaadates igatsevalt valuvaigistite suunas. Nii valus oli aga praegu ta neid siin neelama ei tahtnud hakata.

Raymond otsustas, et ta ei hakka mingi tooliga jamama ning istus ettevaatlikult Robini voodiäärele. "Mis sul siis täpsemalt viga on? Väga tõsist midagi?" uuris noormees siis. Eks ta oli ju uudishimulik ka. Paar päeva tagasi tundus ju neiuga kõik korras olevat ja nüüd siis niimoodi voodisse aheldatud lausa. Märgates, et naine kapile vaatab, pööras ta ka oma pilgu sinna. "Tahad valuvaigisteid?" küsis ta siis kerge naeratusega. Ta ju võis aidata ja olla sõbralik ja puha. "Kui on valus, siis peab valurohtu ikka võtma, mitte kannatama," jätkas ta siis. Temal ju polnud väga vahet kas Robin võttis seal valuvaigisteid või mitte.

Robin kehitas esimese küsimuse peale natukene õlgu. Ta ei tahtnud ju väga rääkida sellest. "Tahaks jah," ütles naine siis aga ausalt. Ta ohkas pisut ja sirutas oma käe, mis oli nähtavalt muljutud ja punane, et võtta valuvaigisteid ja oma veepudeli. "Ma kukkusin," sõnas tüdruk siis selgitavalt, sest teadis, et mees näeb tema kätt. "Aga küll varsti kõik okei on," muigas Ivy tabletti sisse võttes. Tema juuksed liikusid pisut ja nüüd oli natukene näha tema punast paistes nägu ja tema katkist huult. Aga Ivy jõi vett nüüd ja asetas asjad tagasi kapile. "Kuidas sul siis vahepeal läinud on?"

Raymond kergitas kulmu, kui Robini vigastusi nägi. Kukkus? Hobusega siis eeldavasti, sest kuidas muidu selliseid vigastusi saab? Aga ta ei hakanud rohkem pärima ka, ilmselgelt ei tahtnud neiu sellest rohkem rääkida. Ja nüüd ta siis mõistis, miks neiul juuksed näo ees olid. Ei olnudki kogemata. Vähemalt võttis ta valuvaigisteid. "Töökalt," vastas ta siis Carteri küsimusele kerge muigega. Ta oli isegi vahepeal mõelnud, et võib-olla annaks naisega kootööd teha millalgi, rääkis ju too, et tahaks bändi teha. "Sellega seoses, sa tahaksid bändi teha, mäletan ma õigesti?" küsis ta siis Ivylt, sest samahästi võisid nad kohe praegu sellest ju rääkida.

Ja endiselt oli nii kuradi lihtne inimesi lollitada. Kuigi kui Ray ta nägu korralikult näeks ja ka ta ribisid ja ehk ka tema kätt lähemalt, saaks ta aru, et kukkumisest oli asi kaugel olnud. "Mõte on, tõesti," ütles Ivy siis aga, kui Ray bändi teemaks tõi. Tahtis küll bändi teha, aga võimalusi nagu ei olnud ja polnud ka inimesi, kellega seda teha. Robert äkki tahaks laulda, aga sellest oli ju vähe ometi. Rohkem inimesi oli vaja, kui Ivy just mingi sooloartist olla ei tahtnud, kellel muid bändiliikmeid polegi. Ja seda ta ei tahtnud.

Ega Rayd ei saaks ära lollitada, kui Robin end just niimoodi teki all ei peidaks. Ja noh, kes oli tema, et neiu jutus kahelda, nad ju teadsid teineteist nii vähe. "Ja on sul mingeid kaaslaseid ka?" küsis kutt siis. Sest noh, isegi kui pole, siis Raymondil oli ka teisi muusikutest tuttavaid, ilmselt annaks mingi seltskonna kokku ajada. Äkki ta lööks isegi kaasa. Muidugi, kui neiu üldse nõus oleks nii. Võib-olla tal oli oma seltskond juba olemas ja ta ei tahtnud, et Morris niimoodi vahele segaks. Ta naeratas kergelt omaette, isegi vigastatuna oli Robin ikkagi armas. Kuigi jah, kutt ei teadnud-näinud ta vigastuste ulatusi. Enamus, mida ta üldse neiust nägi, oli siiski vigastamata.

Robin raputas pisut pead, nurisedes tasakesi valust selle liigutuse peale. Oeh. Millal ta terveks saab? "Ei ole. Aga mingeid lambilisi ma ka ei taha," ütles tüdruk natu-natukene muiates. Kuradi valus oli. Valuvaigistid võiks tugevamad olla. Oleks ehk pidanud ikka arstidega rääkima, oleks morfiini või midagi saanud, saaks praegu õndsuses olla. Aga ei. Nad varjasid seda, mis juhtunud oli. Põhjusega ka siiski.

Raymondil oli Robinist kahju. Näha ju oli, kui valus neiul oli, kutt ilmselt ikka peaks laskma puhata ja magada tal. Ja pealegi tundus, et bändi moodustamisel naine ta abist huvitatud väga ei olnud. Kuidas tal üldse lasti kodus olla, kui tal nii valus oli? Ta kuskil haiglas ei peaks olema? "Ma lasen sul puhata," sõnas noormees end voodiservalt püsti ajades ja paari sammuga oli ta juba ukse juures, "millalgi ehk näeme veel." Ta sai aru küll ju, et Robinil oli valus ja paha ja kõike ja ta luges naise ükskõiksusest ja puiklemisest välja selle, et talle meeldiks, kui ta üksi jäetaks, seega seda ta kavatseski teha.

Robin kohkus natukene, kui Ray nii järsku otsustas, et läheb ära. "Mkmm, ära mine," ütles tüdruk natukene kulmu kortsutades. Aga hästi pisut. "Või noh.. kui sa tõesti tahad," lisas ta siiski ka leplikumalt. Aga ta tahtis ka seltsi ju. Jah, Remy käis siin vahepeal ja Russell ka, aga Robert oli praegu koolis ja vanemad vennad tegid jumal teab, mida. Ja tema vanemaid õnneks või kahjuks nii väga ei huvitanud, et nad siia tuleks ja temaga pikalt vestleks.

Raymond kergitas Robini vastuväidet kuuldes üllatunult kulmu, kuid astus siis kergelt naeratades uksest eemale. "Kui sa nii soovid," sõnas ta ning istus siis taas voodiservale. Huvitav, Carter käitus nii eemalehoidvalt ja samas ei tahtnud, et ta ära läheks. Aga ta võis seal istuda küll, kui neiu seda soovis. "Millest sa siis rääkida sooviksid?" küsis ta siis kergelt muiates. Ta nagu väga ei teadnud ka, millest naisega rääkida, sest ta ei julgenud väga vigastuste teemat puutuda, aga samas oli see põhiline asi, mis tal parasjagu mõtteis oli.

Robin naeratas natukene. Väga hea. Raymond oli siiski ju täitsa hea seltskond ja kui nad ka ei rääkinud, siis vähemalt oli teda hea vaadata. Erinevalt Robinist, kes igalt poolt sinine oli praegu. "Ma ei tea, millest," ütles tüdruk siis lõbusalt. "Räägi midagi endast," pakkus Ivy siis. Ta oma vigastustest tõesti ei tahtnud rääkida. Pealegi ei näinud Ray neist enamusi ja ta ju täitsa uskus, et Robin oli kukkunud. See vabandus oli nii hea lihtsalt. Aasta aega ja järjest inimesed usuvad. Kuigi jah, nägu tal siiani vigane pole olnud.

Raymond ohkas kergelt. Nagu tal oleks nii palju endast rääkida olnud. "Ma ei tea, mis sind huvitaks?" küsis ta siis neiult. Endal oli küll pea täiesti tühi, millest rääkida võiks. Eks iseenda jaoks ju tundus ikka kõik väga tavaline ja ebaoluline. Või peakski mingeid suvalise fakte enda kohta neiule ette laduma? Näiteks seda, et ta Austraaliast pärit on või midagi.. "Noh, ma ei ole USAs sündinud ja mu vanemad pole siit pärit." Alustuseks ehk piisas?

"Kõik," muigas Robin lõbusalt. Talle meeldis inimesi tundma õppida, mingis mõttes vähemalt kindlasti. Ja Raymond kahtlemata huvitas teda ja Robin tahtis temast rohkem teada. Ta tahtis kõike teada! "Kust sa siis pärit oled?" küsis Ivy huviga. Tüdruk ise oli siin sündinud ja siin kasvanud. Aga arvata võis, et varsti ta siit lahkub. Loodetavasti. Istandus jääb Remyle, Robin sellest nagunii sedavõrd huvitatud ei ole, kui tulevane omanik peaks olema.. aga ei olnud mingi saladus, et Remy seda saatust tegelikult ei tahtnud. Aga ega Robin teda päris üksi ka ei jätaks selle kõigega. Siiski, ta tahaks siit ära kunagi. Oma maja või korter. Oma elu, vanematest eemal.

Ilmselgelt ei teinud Robin asja tema jaoks väga palju lihtsamaks. "Ma elasin paar esimest eluaastat Austraalias," sõnas Raymond lõbusalt, "ja tegelikult mu vanemad kolisid sinna tagasi ka mõni aasta tagasi." Raymond oli nii mõnelgi korral sugulastel, ja nüüd ka vanematel seal külas ka käinud. Austraalia oli sellessuhtes väga mõnus ja ta oli vahepeal isegi kaalunud sinna tagasi kolimist. Praegu oli tal küll igatahes hea meel, et ta seda teinud ei olnud. "Sa oled siitsamast pärit, ma eeldan?" küsis ta siis nunnu naeratusega Carterilt.

Robin kergitas huviga kulmu ning sättis end rohkem istuma, surudes valuhäälitsused alla. Kurat, need ribid. "See õlab täiega põnevalt," ütles Robin siiralt. Austraalia oli nii kaugel ka ju veel! Küsimuse peale Robin noogutas. "Siin sündinud, siin kasvanud ja ma ei tea.. tulevikus sooviks siit kuskile ikka ära saada," muigas Ivy. Eks siis ta pekstakse siit nagunii minema, kui Remy istanduse endale saab. Aga samas kavatses ta vennale ikka natukene toeks ka olla ju, ilmselgelt. Päris hülgama ta ka seda kohta ei kavatse hakata. "Aga miks sa siis tagasi Austraaliasse kolida ei tahtnud?" küsis Ivy huviga. Nüüd hakkasid nagu küsimused ka tulema. Eks see ongi nii, kui midagi ei tea, siis ei oska midagi küsida ka, aga kui midagi vaikselt teada saad, siis tulevad küsimused ka.

"Miks siis kuskile ära?" küsis Raymond ning kohendas prille. "Ma olen mõelnud sellele küll, aga esialgu tundus elu Richmondis omasem ja parem. Pealegi ei tahtnud võimalusi käest lasta, aga võib-olla kunagi tulevikus." Kes teab, äkki ta kolibki Austraaliasse, kui muusikaäris siin midagi välja ei tule. Prille kohendades oli ta klaasivastu läinud ja seega võttis ta need nüüd eest ära ja otsis taskus prillipuhastuslapi. Tüütu elu küll, aga kahjuks ta silmad ei kannatanud koguaeg läätsi kanda ja noormees ise arvas, et ta nägi prillidega parem välja.