And in my mind, in my head, this is where we all came from

Robin jälgis, kuidas Raymond end sättis, ehmudes ka natukene, kui Ray käsi tema jala pihta läks. Teki peal või mitte, ehmatav oli ikka. Aga haiget ta küll ei saanud, jalad olid Robinil hetkel täitsa terved. Paar sinikat oli, though. "So.. räägi veel midagi huvitavat endast," sõnas Robin siis, et vaikus purustada. Kuigi ta nii väga oleks tahtnud hoopis midagi muud teha. Jah, Ivy oli alles Rickist lahku läinud, aga no olgem ausad, Rick ei olnud talle enam ammu atraktiivne, kuid Ray oli. "Millega sa veel tegeled näiteks, peale muusika?"

Ray pidi juba küsima, et mida huvitavat, aga siis Robin täiendas oma küsimust. Millega ta üldse tegeles? Tundus, et mittemillegagi. "Ega väga midagi muud mitte, kui aus olla. Enamus aega läheb sellele siiski ja ülejäänud aja lihtsalt puhkan, vähemalt praegu." Ta tundus end nüüd natuke halvasti selle pärast, et ta mitte midagi ei teinud. Robin samas tegeles muusikaga ja oli istanduses asjalik ja ratsutas ja.. Võib-olla ta peaks ka jälle ratsutama hakkama. Mõnus oli Robiniga juttu ajada niimoodi, kuigi tal poleks olnud ka midagi selle vastu, et lihtsalt vaikida.. ja võib-olla natuke lähedasemad olla. Aga ta ei julgenud midagi teha ka, sest ta ei tahtnud väga asju sundida. Olenemata sellest, mida Rick teinud oli, oli Robin just alles temast lahku läinud ju.

Robin naeratas mehe sõnade peale natukene. "Kõlab hästi," ütles tüdruk lõbusalt. Kuigi tema selline puhkaja ei olnud. Nagu näha. Ta oli ennegi end voodist välja ajanud ju, suuresti ka selle pärast, et ta tahtis midagi teha. Ta kogu aeg tegi midagi. Ta ei jaksanud niisama istuda ja seina vaadata, nagu paljud, keda ta teadis. Aga samas mõnikord oli hea puhata. Aga Robin ei osanud ka enam midagi öelda ega küsida. Ta tahtis Ray'd paremini tundma õppida, tõesti tahtis, aga kuidagi nagu.. ei osanud midagi asjalikku kuuldavale tuua. Seega unustaski neidis end Raymondit vaatama. No kurat noh.

Vahel oli jaa hea puhata, ega Raymondki koguaeg ei jaksanud. Lihtsalt vahel oli mõnus vabalt võtta. Enamuse ajast tegutses ta ikkagi muusika kallal. Ka Ray ei teadnud enam, millest rääkida. Või mida öelda või küsida. Ta pilk püsis kindlal Robini silmadel. Neiul olid väga ilusad ja targad silmad ja väga sügav pilk. Ta nihkus veidi naisele lähemale. Endiselt ei julgenud ta midagi alustada, kuigi oleks väga tahtnud. Aga vähemalt ta sai niimoodi neiut paremini vaadata ja talle ka lähemal olla. Naeratus näol tõstis noormees käe, et neiu tervelt näopoolelt juukseid eest ära lükata, üritades sealjuures võimalikult õrn olla.

Robin jälgis, kuidas Raymond talle lähemale tuli ja naeratas hästi natukene, kui Ray tema juukseid sättis. Peaasi, et tema katkist näopoolt täiesti nähtavale ei too. Ja seda Ray ei teinud. Aga Robin leidis küll, et tema ei jaksa enam narrida ja oodata ja mõelda igasuguseid asju, seega valusid ignoreerides ajas Ivy end rohkem sirgu ning tema käsi libises ümber Ray kaela, kui ta meest endale pisut lähemale tõmbas ja oma huuled pehmelt Raymondi omadele vajutas. Tema enda alahuul võis natukene katki olla, aga see ei teinud haiget ega olnud ka muidu kuigi suur haav ega ka väga rõve. Seega see oli hästi. Muidu poleks Robin teda vist veel vast suudelda julgenud.

Raymond oli üllatunud, kuid samas väga rahul asjade käiguga. Kutt naaldus Robinit vastu suudeldes veidi ettepoole, et naine ei peaks nii palju pingutama ja saaks patjadele toetuda. Neiu huuled olid nii mõnusalt pehmed ja soojad. Ausaltöeldes tundus see kõik uskumatu. Kuidas see täpselt juhtus, et ta nüüd selle kena neiuga siin suudles? Aga noormees ei mõelnud sellele pikemalt vaid nautis seda pehmet-pehmet suudlust. Noormees ei raatsinud üldse suudlust lõpetada. Ettevaatlikult libistas ta ühe käe Robini juustesse, samas kui teine jäi voodile teda toetama, et ta naisele otsa ei kukuks või vajuks ega midagi.

Robin tõesti toetus tagasi patjadele, kui Raymond talle lähemale tuli ja naeratas õrnalt suudlusesse. Ta sõrmed silitasid õrnalt mehe juukseid tema kuklal, kui ta ikka pehmet suudlust jätkas, nautides seda kohe väga. Rick polnud teda ammu nii pehmelt suudelnud, kui Ray siin. Ja nii hea oli! Eks Rickiga olles oli Robin õrnuse ja helluse üsna ära unustanud. Mees kaisutas teda mõnikord jah, ja oli armas, aga suurema osa ajast tegi ta siiski naisele haiget. Aga Ray ei olnud talle üldsegi haiget teinud, vähemalt mitte veel, ja see oli nii hea ja Robin kavatses seda nautida. Naine muutiski suudlust natukene ahnemaks, tõmmates meest endale lähemalegi.

Ray tundis läbi suudluse kergelt Robini naeratust ning see pani ka teda naeratama. Nii hea oli tunda Robini puudutust oma kuklal. Ja neiu huuli oma huultel. See suudlus oli nii õrn ja puhas ja nauditav. Ray kergitas kergelt kulmu, kui Robin teda lähemale tõmbas, kuid ka tema jätkas suudlusega nüüd juba veidi ahnemalt ja kirglikumalt. See oli nii hea lihtsalt. Ja Ray ei oleks elu sees tulnud selle peale, et naist peksta võiks. Tema jaoks tundus see nii mõistmatu ja ulmeline. Absoluutselt ei saanud ta aru, miks seda tegema peaks. Naisi pidi armastama ja nende eest hoolitsema. Nende vastu hea olema.

Robin nautis suudlust veel mõnda aega, kuni lõpuks sügavalt sisse hingates eemale tõmbus ja silmi avades naeratas. "See oli nii hea," ütles ta õrnalt sõrmedega läbi Ray juuste libistades. Robinit kohe üldse ei häirinud, et ta äsja oma kutist lahku läinud oli ja et nimetatud kutt koomas oli tema venna pärast. Ja et Ray seda kõike teadis. Sest nii hea oli hetkekski tunda, et on keegi mees, kes ei taha talle haiget teha ja samas ei ole ka tema vend. Tekitas Robinis nii kuradi hea sooja tunde ja pani naeratama.

Ray oli natukene pettunud, kui Robin eemale tõmbus, kuid naeratas ka ise õrnalt, kui oli veidi hinge tõmmanud. "Oli tõesti," ütles ta vaikselt, nüüd juba naisele sügavalt silma vaadates. Nii hea oli näha neiu silmades seda soojust täis pilku. Ja see suudlus.. Õrnalt libistas noormees käe Ivy juustest ta tervele põsele ning silitas seda õrnalt. Ray tundis end nii hästi ja erilisena, et ta sai siin niimoodi naisega istuda. Veidi naljakas oli mõelda, et veel veidi aega tagasi oli ta valmis lahkuma. Morris kergitas veidi pead ning tegi Robini otsaesisele õrna musi.

Robin naeratas, kui Raymond temaga nõustus, ning sasis veel kergelt tema juukseid. Talle meeldis teiste juustega mässata. "Siis ma loodan, et see ei jää viimaseks," sosistas Robin tasakesi. Täpselt nii kiirelt ta oligi valmis Rickist edasi liikuma. Ta oli ammu valmis Ricki maha jätma ja edasi liikuma, aga polnud julgenud seda teha. Ja nüüd oli tal nii hea tunne Raymondi suhtes. Mees oli kena, ta oli tore ja ta suudles nii hästi. Kes laseks sellise endal käest ära? Igatahes mitte Robin.

Nii mõnus oli, kui keegi tema juustega mängis niimoodi. Ray naeratas veel rohkem, kui neiu sõnu kuulis ning naaldus siis taas veidi lähemale, et silmad sulgedes Robinit taas suudelda. See hetk, kui ta huuled pehmelt naise omi puudutasid oli lihtsalt nii suurepärane. Noormees oleks võinudki end sellesse hetke unustada. Ettevaatlikult muutis ta suudlust ahnemaks ning libistas käe taas naise juustesse, et neid õrnalt sasida ja silitada. Nii head pehmed juuksed.

Robin naeratas kergelt, kui Ray talle lähemale tuli taas ning sulges silmad, suudeldes meest pehmelt vastu. Nii hea oli. Appi, kui hea meel tal oli, et just tema oli Rayle siin ümbrust näidanud, mitte keegi teine. Isegi, kui Ray ei tahtnud siia tööle tulla. Robin sai uue tutvuse, kohe väga hea uue tutvuse. Ja Ivy oli väga rahul. Ja sellega oli ta ka rahul, et Remy meest päris ära ei hirmutanud. Varsti tõmbus Ivy aga taas suudlusest eemale, vajutades veel paar musi ta huultele. "Nüüd on mul täitsa kahju, et sa siia tööle ei tule," muigas Ivy kergelt. Siis näeks teda ju palju rohkem.

Raymondil oli hea meel, et ta enne ära ei olnud läinud.Ta oleks ilmselt mõelnud hiljem, et millest ta ilma oli jäänud. Ja nad ilmselt ei oleks nii pea, või äkki ka üleüldse mitte kunagi jõudnud sinna kus nad olid praegu. Mõned inimesed oleks ilmselt arvanud, et asi käis liiga ruttu, et suudlusteks oli veel vara, aga Raymondit see ei huvitanud. Peaasi oli, et tema, ja Robin ka muidugi, õnnelik oleks. Ray naeratas kergelt, kui Robin siiski eemale tõmbus lõpuks. Nii meeletult hea oli naist suudelda. "Natukene, aga ma võin sind vaatamas käia." Võib-olla oli just hea, et nii läks. Huvitav mis Carteri isa või vennad oleks arvanud, kui ta töölisega suhtes oleks olnud. Pealegi oli Morrisel niimoodi rohkem vaba aega, vähemalt esialgu. Peaks ikka minema endale ratsapüksid muretsema.

Robin naeratas ja noogutas Ray sõnade peale. Muidugi, ta võis alati teda vaatamas käia. "Seda muidugi. Ja mina võin linna tulla." Võimalusi oli lõputult. Robin naeratas Raymondile kergelt, sõrmed õrnalt tema juukseid silitamas. Hea ikka, et mees sinna tulnud oli ja et ta Remyst liialt ära ei ehmunud. Aga hetke pärast tõmbus Robin tsipa tõsisemaks, kui tema kõhtu mingid valud läbisid, aga need läksid kiirelt üle. Ju siis sellest peksmisest. Robin hõõrus siiski oma kõhtu natukene ning naeratas hetke pärast Rayle. "Et sul siis tavapärane asi tööd otsimas käia ja tüdrukuid ära võluda?" küsis Ivy lõbusalt, pilk mehe silmis.

Ray naeratas kergelt ning sasis veidi Robini pehmeid juukseid. Kui naise ilme tõsisemaks muutus, kergitas ta murelikult kulmu ning pidi juba uurima, mis viga, aga Ivy jõudis temast ette. Noormees muigas naise küsimuse peale lõbustatult. "Oo jaa, igal võimalusel teen seda," ka tema pilk püsis Robini pruunides silmades, "kust ma mujalt ikka naisi leidma peaks endale." Mitte, et tal oleks mingi lademetes naisi olnud. Tegelikult ainult mõni üksik. Õrnalt tegi ta neiu tervele põsele musi. Nii hea oli musitada niimoodi ometi ju. Kõik see soojus ja lähedus oli nii mõnus.

"Seda ma arvasin," ütles Robin muiates. "Ega mul ka siin paremat teha ei ole, kui potensiaalseid töötajaid natukene teise pilguga vaadata," muigas neidis. Samas jamh. See oli natukene tõsi ka. Ta ei olnud küll kunagi Ricki kuidagi petnud, aga ta oli vaadanud teisi mehi küll ja veel. Ja isegi, kui Rick oli munn, ei suutnud Ivy end petma sundida. Ei tahtnudki nagu väga. Ja nüüd polnud enam vajagi. Kui neil Rayga midagi ikka välja tuleb, siis vähemalt praegu küll Ivy ei arvanud, et tal oleks vaja Ray'd petta.

"No siis on ju hea, et vaatasid," muigas Ray. Talle meeldis, et Robin oli lõbusamas tujus nüüd. Ja naeratas nii palju. Neiul oli meeletult ilus naeratus. Noormees hammustas kergelt huulde kuid liibus siis taas neiule veidi lähemale ja suudles teda nüüd juba üsna ahnelt. Ei saanud ilma lihtsalt. Nii mõnus oli suudelda Ivyt, ta oli väga-väga hea suudleja. Kõik muu ununes neil hetkedel. Väga kaua ta aga suudlusel kesta ei lasknud, vaid tõmbus eemale ning jäi neiule sügavalt silma vaatama. "Sa oled nii hea suudleja," sosistas ta siis, ta tahtis, et neiu ka teaks seda.

"On tõesti," nõustus Robin naeratades. Ta tõesti naeratas palju. Valuvaigistid hakkasid mõjuma ja tal ei olnud enam nii valus ning come on, nii kena mees oli siin ja musitas teda. Robin vastas suudlusele üsna rahulolevalt, naeratades siis jälle, kui Ray eemale tõmbus. "Sina ka," vastas neidis tasakesi, libistades sõrmed tema põsele, et seda õrnalt silitada. Ja Raymond oli nii kena ka. Hea, et Remy natukene hiljem tuppa ei tulnud ja neile sedasi peale ei sattunud. Siis oleks täitsa jama.

Robini hella puudutust enda nahal tunda oli nii hea. Raymond kohe ei saanud teisiti, kui pidi naeratama. Ta oli enne tulnud oma crushi vaatama, kes teda ei tundunud väga näha tahtvat ja nüüd ta oli siin selle kena tüdrukuga ja suudles. Tundus nii ebareaalne. Ja tõepoolest, hea et Remy veidi hiljem ei tulnud. Ilmselt oleks mees talle kohe kallale karanud, kui neid sellest olukorrast leidnud oleks. Aga õnneks seda ei juhtunud. "Ega sa väsinud ei ole?" küsis Raymond siis murelikult, kuid siiski naeratades neiult. Ta oli ju ikkagi vigastatud ja oleks pidanud puhkama.

Robin jälgis ikka Raymondit pehme pilguga ja õrnalt silitas tema põske enda sõrmedega. No kurat, kui kena ta oli. Tekitas Robinis nii häid tundeid. Nagu Rick kunagi oli suutnud. Kuni ta selle kõige rikkus sellega, et oma vägivaldset poolt järjest enam välja tõi. "Natukene olen," tunnistas Ivy siis muiates, kui Ray uuris, et ega ta väsinud pole. Oli ikka natukene. Ta peaks küll puhkama, aga ta ei tahtnud öelda, et Ray nüüd ära minema peaks. Ta ei tahtnudki, et mees läheks.

"Tahad tududa?" küsis Ray siis õrnalt naeratades, sõrmed neiu juustega mängimas. Tal oleks küll kahju olnud lahkuda, kuid samas ta teadis, kui oluline osa on paranemise juures puhkusel ja Ivy peaks magama. Ja ta ju saab alati homme tagasi tulla. Ta oligi juba üsna kaua seal olnud. Muidugi ta ei pea kohe minema ja võib veel veidi Robiniga aega veeta. Näiteks suudeldes, mida ta järgmisel hetkel ka tegi. Pehmelt-pehmelt surus ta oma huuled neiu omadele. Neiu pani teda ennast nii hästi tundma.

"Mm.. sa lähed ära siis ju," muigas Robin, aga siis suudles Ray teda juba. Nii hea! Robin ei hakanud veel eemale tõmbuma, vaid suudles meest pehmelt vastu, kuid naeratas varsti ja katkestas seda suudluse. "Millal ma sind jälle näen?" küsis Ivy siis huviga. Ta ju tahtis Ray'd veel näha, hästi paljugi! Mees tekitas temas nii hea tunde, kõhus olid sellised mõnusad liblikad ning Robin nautis seda kuradi väga.

Ray hammustas kergelt huulde, kui naine eemale tõmbus. Need suudlused olid lihtsalt meeletult mõnusad ja magusad. "Millal sa mind näha tahad?" küsis Ray naeratades vastu. Noormehel oli üsna vaba graafik tänu sellele, et ta muusikaga tegeles ja parasjagu muud tööd ei teinud. "Kui mitte varem, siis vast laadal ikka." Vähemalt Raymondil oli küll plaanis linnakese laadale minna ja uurida, mis seal toimub. Aga jaa, hea meelega näeks ta naist ka ise veel varem. Ta tundis ennast nii hästi ja kindlalt, kui Ivyga koos oli.

Robin kehitas küsimuse peale õlgu. "Kohe," pakkus neiu muiates. Kohe oli tõesti päris hea variant tema meelest. "Aga ma arvan, et laat on päris hea mõte. Kui me teineteist seal leida suudame." Aga noh, nende telgi juurde minnes leiaks Ray ta varem või hiljem ja mees oli piisavalt pikk, et lühike Ivy teda kaugemalt märgata suudaks, eksole. Kui ta tegeleb selle kindlameelse otsimisega.