And in my mind, in my head, this is where we all came from

Robin kehitas natukene õlgu küsimuse peale, aga kuulas enne Raymondit ilusti. "Jah, eks aega on," ütles tüdruk lõbusalt. "Mina aga ei taha siin tervet oma elu elada lihtsalt," muigas neiu seejärel. "Ma olen pisut reisinud küll, aga USAst välja ma saanud ei ole näiteks." Rikkad nad olid, aga Ivyt kuskile väga lastud ei oldud. Ja noh, siin ta siis oli, iga päev ühes kohas, iga päev sama rutiin. Ja läks natukene igavaks. "Ja kaua ma ikka vanemate juures elan. Varsti saab Remy ka koha endale, hakkab ise lapsi tegema, vot siis."

"Kui ma kunagi Austraaliasse peaks kolima, siis ma ehk kutsun su külla," muigas Raymond. Veider, et ta nii mõtles tegelikult. Mõte Carterite pojast, vahet siis väga pole kummast, lastega tundus naljakas. Oli ju Ray ikkagi harjunud neid pidutsemas nägema. "See päev on siis juba väga lähedal?" küsis ta siis kergelt naerdes. Ta oli millegi pärast ikkagi arvanud, et veel pikalt-pikalt on istandus vanema põlvkonna käes. Noormees vaatas vahepeal hetkeks aknast välja ning pööras siis taas pilgu Robinile. Naise vigastused, vähemalt see osa, mida ta nägi, aga kutt kahtlustas, et neid on veel, nägid ikka väga valusad välja. Nii kahju oli tal Ivyst. Kes üldse kukub niimoodi?

"Vaata, et sa siis ära ei unusta," muigas Robin vastuseks. Ta läheks küll külla. Ta läheks hea meelega niisama reisima. Hea mõte ju iseenesest! Koolis ta ju ei käinud, võiks midagigi head siis oma ajaga ju ette võtta. Ei? Küsimuse peale Robin naeris pisut, kuigi see tegi tema rinnus valu ja Ivy mässiski käed ümber enda rindkere. "Ei ole üldse lähedal," muigas ta. "Aga varem võiks siit ikka ära saada. Sa ajasid mulle reisimise isu peale, tead mis," ütles Robin lõbusalt.

Ega jah, mida veel ajaga muud peale hakata, kui reisida. Maailma näha ju hea. "Ei unusta," muigas Raymond. Kuidas saakski unustada sellisele ilusale tüdrukule antud lubadust. Vigastused unustame praegu ära eksole. "Siis tuleb reisima minna," naeratas Ray lõbusalt. Ta enda viimasest reisist oli ka juba tükk aega möödas. Võib-olla peakski vanematele külla minema vahelduseks. Või Euroopasse kuhugi. Ta oli küll üsna palju reisinud, aga samas oli ka palju kohti, mis tal läbi käimata olid veel.

Väga hea, kui ei unusta. Aga noh, ehk jõuab Robin iseseisvalt ka sinnakanti. Ja kes seda teab, kas Raymond üldse kolib sinna tagasi. Reisi jutu peale Ivy noogutas. "Jah, tuleks küll. Kui ma siit liikuma saan," muigas tüdruk. Kuigi ega niipea ta ikka ei läheks. Aga plaane hakkaks küll tegema. Emme-issi ei saa vastu vaielda ja otseselt vajalik Robin seal nagunii ei olnud. Seega ta võis vabalt reisida ja mõne lennukiga alla kukkuda.

Remy oli terve öö magamata olnud, sest mõtles juhtunule ja nüüd oli tal kange janu. Loomulikult mitte millegi muu kui alkoholi järele. Aga üleval nende toas polnud tal midagi ja ta pidi seega alla minema. Remy tõmbas endale teksad jalga ja halli t-särgi selga ning suundus toast välja, treppide suunas, kui ta kuulis oma õe toast juttu. Remy kortsutas kulme ning jäi seisma ja kuulas edasi. Robini hääle tundis ta ära, aga mitte selle mehe oma, kes seal oli. Mingi mees oli tema õe toas? Remy nagistas oma niigi katkiseid nukke ning suundus õe toa ukse juurde, kuulatades selle taga veitas. Jap, täiesti tundmatu hääl. Mees koputas korra uksele ja avas siis selle. Robin oli voodis teki all ja mingi võõras mees istus tema voodi äärel. Sawyer kortsutas kulme ning tema veidi paistes nägu tegi tema näoilme hirmutavamaks, kui see tegelikult oli. "Mida kuradit? Kes sa oled?" küsis Remy karmil häälel. Ilmselgelt polnud ta eilselst piisavalt üle saanud, et suudaks okeilt suhtuda sellesse, et mingi võõras mees tema õe toas on. Kas ta üldse sellesse kunagi okeilt suhtuda suudaks tho? Tema väike õde!

Raymond pidi just küsima, et millal see siis olla võiks, kui uksel koputust kuulis ning seejärel astus juba üks Robini vendadest sisse. Ta polnud varem veel näinud, et noormees nii halb välja näeks. Selles mõttes, et vigane ja puha. Tõepoolest, Raymondil hakkas hirmus veidi. "Raymond olen," sõnas noormees võimalikult rahulikult ning jätkas siis juba hoogsamalt, "mida kuradit mees sa peksad oma õde?" Kutt arvas, et ta oli lõpuks otsad kokku viinud, miks Ivy oma vigastustest rääkida ei tahtnud. Kukkumine my ass. Milline vend üleüldse oma õde peksma läheks? Haige ju! Ray oli nüüdseks püsti tõusnud ja seisis Carteri vastas. Õnneks ei olnud noormees temast pikem, nagu tavaliselt juhtus olema, vaid enam-vähem sama kasvu. Samas tundus Remy päris tugev olevat, ilmselt samuti füüsilise tööga harjunud. Raymond oli kergelt segaduses - ta ei tahtnud mingeid probleeme tekitada, aga samas ta ei saanud ka Carteril õde peksta lasta. Mismõttes keegi üldse nii teeb? See kõik ei mahtunud talle pähe.

Robin suunas pilgu ukse poole, kui keegi koputas ja hammustas huulde, kui Remy sisse astus ja kohe kurjalt Raymondi kallal võtma hakkas. Nojaa, Remy ei teadnud, kes Ray on ju. Aga siis tõusis Raymond ja juba süüdistas Remyt tema peksmises. "Kuulge, kuulge, rahu nüüd, Ray, lõpeta ära," ütles Ivy kulmu kortsutades, kuigi see valu tegi. "Remy ei peksa mind, segane oled?" küsis Ivy natukene etteheitvalt. Ta oli end oma voodis pisut siputanud ja sügavalt sisse hingates tõusiski, hoolimata oma riietusest. Ta oli piisavalt riides, et end Ray silme all mugavalt tunda. "Remy, see on Raymond. Kõik on okei," ütles Robin tasakesi, üks käsi ümber rindkere põimitud tugevalt, teise käe libistas ta aga Remy käele, et kutt midagi ei teeks. Ei ole vaja, et Remy Ray kohe ära hirmutaks. Mida ta ilmselt siiski nüüdseks juba on teinud.

Remy kõigepealt kergitas uskumatusest kulme ning siis kortsutas neid pahaselt. "Mina peksan oma õde?" küsis ta etteheitvalt. "Sind on ikka palju peapeale kukutatud vist," urises Remy pahaselt. Aga siis ajas Robin end juba voodist püsti ja koperdas nende vahele. Remy rahunes veidi. "Ja mida see Raymond sinu toas teeb?" küsis Remy oma õelt, pilk ikka võõral mehel. No mida? Ta oli kaitsev!

Nüüd oli Raymond segaduses. Aga miks siis..? "No sorry, et ma oskan ainult valesid järeldusi teha," ütles Raymond üpriski kurjalt kutile. Mis muu mulje tal sellest olukorrast oleks pidanud jääma? Tal oli natuke paha tunne, et Robin niimoodi ennast voodist välja pidi ajama tema pärast nüüd, ise ilmselgelt valudes. Ja üleüldse miks neiu ka tema peale kuri oli? Ray kuulas õe-venna vahelist vestlust ning sõnas siis kulmu kortsutades:"Ma arvan, et ma peaks lahkuma.." Remy oli ikka päris kaitsev oma õekese suhtes. No arusaadav ka muidugi, samas tundus talle, et natukene pingutas kutt vähemalt üle.

Robin ohkas tasakesi, aga vähemalt ei läinud Remy Ray'le kallale. Aga ilmselgelt oli Remy meest ehmatanud, sest Ray juba tahtis ju lahkuda. "Raymond kaalus paar päeva tagasi siia tööle tulekut ja ma tutvustasin talle maid. Aga ta ei võtnud siiski kohta, kuid tahtis mind näha," selgitas Robin vaikselt, hingates jälle sügavalt sisse. "Ta ei ole nagu Rick," ütles ta kindlalt Remyle aga ohkas siis. "Vähemalt mitte veel," pomises ta siis ja vaatas korraks nagu kartlikult Ray suunas. Ta ei uskunud, et ta oleks ka. Raymond tundus ju täitsa tore. "Sa ei pea minema," lisas ta siis Raymondile, aga kui ta tahab minna, siis ta võib seda teha. Remy siiski ilmselt oli hirmuäratav seal kellelegi, kes teda ei teadnud.

Remy silmitses Rayd veidi kahtlustavalt ning siis viis pilgu õele. "Okei," pomises mees viimaks. Aga ta astus oma õest mööda ja jäi Ray nina alla seisma. "Kui sa peaks kasvõi juuksekarva minu õe peas puutuma, murran mina su jalaluud," sõnas Remy ähvardavalt ning astus siis eemale. "Kena päeva jätku teile," pomises mees tujutult ja väljus toast, sulgedes enda järel rahulikult ukse. Ta marssis alla ning otsis endale alkoholi, mida siis enda tuppa jooma minna. See oli siiski ta esimene plaan olnud ometi. Küll Susanne pragab temaga hiljem või ühineb. Eks näis.

Ray kuulas endiselt mida õde-vend rääkisid ja üritas midagi aru saada, aga väga ei saanud. Mingi Rick siis oli see, kes Robinit peksnud oli? Kukkumise juttu ta igatahes enam ei uskunud. Ray juba kartis hetkeks, et nüüd ta saab mingi hoobi, aga ka Remy ähvardus oli piisavalt hirmus. Kui kutt lõpuks toast lahkus, ohkas ta veidi kergendunult. Kas ta nüüd siis peaks ära minema, või mitte? Väga segadusttekitav olukord oli igatahes. Ta jäi murelikult Robinit vaatama, teadmata mida neiule öelda. Tagantjärele mõeldes oli üsna tobe teha kohe järeldus, et Carter oma õekest peksnud oli. Aga samas ta ei saanud ka päris endale seda pahaks panna, sest noh.. Olukord oli selline.

Robin ohkas tasa, kui Remy ikkagi seal Raymondit veel ähvardama hakkas, aga ei peatanud teda. Äkki ongi parem, kui kohe teatakse, et tal on vend, kes tema nimel igasuguseid huvitavaid asju on valmis tegema. Mitte, et Robin arvaks, et Ray teda lambist peksma hakkaks. Aga kui Remy lahkus, silmitses Ivy veel hetke ust, siis vaatas Ray'le otsa ja astus tagasi voodi juurde, et ettevaatlikult tagasi teki alla pugeda. Oi kui valus tal sellest kõigest nüüd oli. "Remy ei teeks mulle kunagi haiget," ütles tüdruk siis tasakesi ja naeratas natukene. Remy kaitses teda kõigi eest, kes talle haiget teha tahtsid.

"Jaa, ma nüüd mõistan seda," sõnas ka Ray tasasel toonil. Ta oli ikka mõnusalt lolliks teinud end seal. "Kas sa nüüd tahad mulle rääkida, mis tegelikult juhtus?" küsis ta siis, kui istus taas voodiservale. Ta ju tahtis teada. Kutt ei teadnud küll miks, kuid mingil põhjusel ta hoolis Robinist. Ilmselgelt mitte veel nii palju kui ta vend, aga. Robin oli hea sõber ja endiselt ei välistanud Morris, et see võiks kunagi olla midagi enamat. Kunagi tulevikus.. Võib-olla ta peaks ikkagi Robini puhkama jätma ja minema ja elu üle järgi mõtlema? Tobe olukord küll.

Robin ohkas pisut ning sulges oma silmad mõneks hetkeks. "See.. kutt kellest ma eile lahku läksin või nii.. on mind peksnud ja muud sarnast head terve aja, kui me koos olime. Ehk siis aasta või rohkemgi," otsustas Robin lõpuks rääkida. "Ja ma ei rääkinud seda Remyle, kuigi oleks pidanud. Ja eile sattus Remy nägema, kuidas Rick mind lõi ja.. Rick on hetkel koomas." Robin ohkas natukene ning vaatas korraks Ray poole. "Aga oleks väga tore, kui keegi teine sellest rohkem teada ei saa." Sest seda teadsid niigi vähesed.

Ai ta tahaks sellele tüübile peksa anda. Kes kurat peksab oma naist? Tõepoolest, nüüd ei olnud temal ka kahju, et nad lahku olid läinud. Üleüldse kogu Robini jutt oli loogiline. Ta rahunes veidi, kuuldes et tüüp põhimõtteliselt sai oma karistuse kätte. Kuigi mitte ükski karistus ei tundunud õiglane naisepeksjale. Kogu Remy tegevus oli nüüd mõistetav, ta ilmselt oleks ise samamoodi käitunud sellises olukorras. "Jaa, muidugi," sõnas ta siis ettevaatlikult Carteri palve peale. Ega enam ei olnud vist midagi ette võtta? Murelikult vaatas ta naist, tahtes teda emmata või midagi, aga kartis talle rohkem valu põhjustada.

Robin naeratas natukene ning sättis juukseid oma paistes näo ees. Tahaks, et ta nägu juba korras oleks aga seda oli ilmselgelt liiga palju paluda. "Seega jah. Selle pärast ma nii olengi ja Remy nii kurjaks sai." Aga nii hea oli teada, et Remy hoolis. Nii palju hoolis, et ähvardaks võhivõõrast meest. Kuid see andis Ivyle ainult kindlustunnet, et ta ei ole üksi ja ei pea muretsema, et keegi talle haiget teeb. Mitte enam, igatahes.

Eks see paranemine võttis parasjagu aega jah. "Täitsa mõistan siis," sõnas Raymond kergelt kaastundlikult. Armas tegelikult, et Remy kohe niimoodi kaitses oma õde. "Palju sul on üldse õdesid-vendi?" küsis noormees siis siiralt. Ta ju ei teadnudki täpselt seda. Kahte Carterite perepoega ta oli näinud, aga muidu polnud tal väga õrna aimugi. Ja võib-olla saab siis Robin mõtted natukenegi eemale kui neil millestki rääkida on ja ei pea ehk nii palju valu kannatama. Morris oleks hea meelega kõik naise valud endale võtnud, et ei peaks näge,a teda kannatamas niimoodi.

Robin naeratas natukene. "Ma loodan, et ta sind väga ära ei ehmatanud," ütles tüdruk siis tasa. Ilmselt ikka ehmatas. Ja see ähvardus oli ka ikkagi täitsa tõsine ja Ray peaks sellega ilusti arvestama. "Mul on kolm venda, Remy ja Russell on vanemad, Robert on noorem," sõnas Ivy siis. Kõik R tähega. Raymond ise oli ka R tähega. R täht oli ilus täht! "Sul on õdesid-vendi?" küsis Ivy seejärel. Talle meeldis pigem Raymondist rääkida, kui endast.

No eks ikka ehmatas, aga pole hullu. Ja loomulikult oli see tõsine. Raymond mõistis, et Remy ei oleks elusees nii kuri olnud, kui ta seda tõsiselt poleks mõelnud ja tal oli ka põhjust. Ah, et see teine Carter siis oli Russell. "Su vanematele vist väga meeldivad R-iga algavad nimed," muigas Raymond kergelt. Aga jaa, ta isegi oli R-iga. "Ei ole, täitsa üksi pidin mängima lapsepõlves," vastas ta kergelt naeratades Robini küsimusele. Natuke oli tal kahju, samas ta sai ilusti oma suhtlemisoskust arendada tänu sellele.

"Su nimi algab ka R-iga," mainis Ivy lõbusalt. Aga eks neil kõigil olid keskmised nimed ka, ja need ei olnud R tähega. Õnneks. Kuuldes aga, et mees on ükskiklaps, Robin noogutas. "Armas. Mõnikord ma mõtlen, et tahaks ka üksiklaps olla siiski," ütles Robin. Aga noh, ta siiski oli kolme vennaga. "Aga hea on, kui mul nii palju vendi on." Robin naeratas ning siputas natukene teki all, et seda paremini sättida. Niih. "Kuidas oli siis olla nii, et keegi kuklas ei ela iga päev?" küsis Ivy huvitatult.

Raymond muigas kergelt omaette, kui Robin seal niimoodi siputas. Nunnu oli. "Üsna üksik," vastas ta siis neiu küsimusele siiralt, "pidin iseendaga mängima või ise endale mängukaaslased leidma." Ja nii see tõepoolest oli. Päris nukker tegelikult ju. Morris libistas vahepeal käega läbi juuste ning jälgis siis taas Ivy't. Ta arvas, et kui ta ise kunagi lapsi peaks saama, siis ta küll ühega ei piirdu. "Ma just mõtlesin nooremana, et tahaks endale venda või õde, aga kahjuks mu vanemad arvasid teisiti." Muidugi, kes teab milline ta elu siis oleks olnud. Äkki polekski kunagi USA-sse jõudnud või midagi.

"No jaa, selles suhtes võis tõesti üksik olla.." Ega Robin ka vendadega nukkudega just ei mänginud, eksole. Aga ta kasvas suures istanduses kus oli nii palju töötajaid, kes hea meelega pisi-Ivyga mängisid. Robin jälgis Raymondit ning hammustas natukene huulde enne, kui naeratas. Mees oli nii kena ikka. "Jama.. aga võib-olla just hea." Kes seda teab, eksole. Siis oleks kõik ju teisiti, ilmselgelt. Kui Ray'l oleks vendasid või õdesid. Ja Robinil oleks ka kõik teisiti, kui tal oleks mõni õde, või kui tal poleks vendi.

Raymondi pilk tabas täpselt selle hetke, kui Robin kergelt huulde hammustas. Paratamatult kergitas noormees selle peale kelmikalt kulmu. Ja see naeratus! Ray olekski võinud tundide viisi lihtsalt istuda ja neiut vaadata ja tal poleks küll saanud. Kutt naeratas ning sättis end siis paremini istuma, mille käigus käega õrnalt Robini jalga riivas. No loomulikult oli tekk vahel, aga noormees ehmatas siiski. Ta lootis, et ta naisele sellega haiget ei teinud. Eks jah, pidi tänulik olema, et kõik oli elus just nii läinud ja isegi, kui nende eludes võis mingeid halbu asju olla, siis alati oleks võinud veel hullemini olla.