Let's see how this goes

Andrew naeratas Roberti sõnade peale kergelt. "Aga kogemust tuleb ainult siis, kui sa ka tegutsed," mainis Drew lõbusalt. Ta napsas Roberti sõrmede vahelt tema telefoni, mida ta keerutas ning toksis oma numbri sinna sisse ja salvestas selle ilusti enda nime alla, aga koos silma pilgutava smailiga. Siis ulatas ta Robertile tema telefoni tagasi, naeratades jälle oma nunnut naeratust. "Ma kindlasti ootan su kõnet," ütles ta, kui Robert telefoni võttis. Endale ei olnud Andrew kuti numbrit võtnud, seega parem oleks, et Robert oma julguse kokku võtab mõnipäev.

"Ma poleks sul niisama kuhugi minna lasknud. Ma loodan," ütles Robbie naeratades vastuseks. Ta jälgis Andrew sõrmi oma telefoni puuteekraanil ja kui ta poleks suutnud oma mõtetes mingit normaalsust säilitada, oleks ta ilmselt seda armsaks pidanud. Nähes smaili, mille Andrew oma nime lõppu lisanud oli, naeratas ta veel laiemalt. "Ja ma kindlasti helistan sulle," vastas ta julgelt. Muidugi kavatses ta lubaduse täide viia. Värisevate sõrmede ja veidra tundega kõhus, aga ikkagi.

"Tee seda," ütles Andrew naeratades. "Ei tahaks jääda niisama ootama." Kuigi eks kui Robert talle lähiajal ei helistaks, unustaks Sloan ilmselt selle, mis siin bussis toimunud oli. Sest järelikult ei olnud see midagi erilist Roberti jaoks ja Andrew ei peaks ka oma pead siis vaevama selle üle. Aga ta tõesti nautis noormehe läheduses istumist. Kahju ainult, et neil nii vähe bussisõitu alles oli. "Elad sa Richmondis?" küsis Andrew siis lambist. Või elas ta seal, kust nad tulid?

"Ei jää. Luban," ütles Robbie naeratades. Mida enam Andrew talle naeratas, seda kindlam oli Robert selles, et ta helistab noormehele niipea, kui nad laiali lähevad. Ilmselt oli varsti lõppev bussisõit põhjuseks, miks temas mingi ärevus oli. "Nope," vastas ta poisi küsimusele muiates. "Ma elan sealpool, viinamarjade vahel," lausus ta, pöidlaga selja taha näidates. "Sina vist elad Richmondis? Ma oleks sind muidu varem näinud," ütles ta siis, veidi kulmu kortsutades.

"Aah, vägev," ütles Andrew viinamarjade peale. Tõesti vägev. Tahaks ise ka kuskil sellises kohas elada. Kutt oli raudselt sealt kuskilt istandusest. Damn! Tasuta vein! "Ma elan Richmondis jah," noogutas nooruk siis. "Ja seal on tõesti raske kõiki meelde jätta," muigas Sloan. Ja no ta liikus suht kindlates ringkondades. Isegi, kui Robert oleks teda Richmondis varem näinud, siis vaevalt nad väga suhelnud oleks. Samas, kes teab. Praegu Drew küll ei kahetsenud, et siia istunud oli ja värki.

"Ma olen üle 17 aasta viinamarjaistanduses elanud ja isegi minu arust on veel päris vägev," vastas Robbie muiates. Kui tema vanus välja öeldud sai, mõtles ta veidi aega, kui vana Andrew on. Üle 20 kindlasti mitte. Täiesti mõistuse piires vanusevahe siis. Robbie tundis selle mõtte peale tahtmist iseenda suunas silmi pööritada. "Richmond on minu jaoks vist natuke liiga suur," ütles Robbie siis. "Või ma ei tea, ma ei ole suurte rahvahulkade fänn vist lihtsalt."

"No mis seal mitte ägedat olla saab, kui tasuta vein ja viinamarjad," muigas Andrew. Come on. Damn. Tahaks ise viinamarjaistanduses elada ja endale veini teha. Ta oleks kogu aeg purjus siis vist. Kuigi ega nagunii palju puudu polnud. Okei, tegelikult ei joonud Andrew üldse nii palju. Ja poisi vanuse peale ei arvanud Drew suurt midagi, seitseteist oli igati mõistlik vanus. "No seal.. tuleb teada, kellega suhelda," muigas Andrew. "Kuigi eks neid, kellega ma suhtlen, on üsna palju.." Seega jah, talle vist meeldis seltskond. "Aga eks omavahel privaatsuses olla on ikka teine asi." Andrew naeratas jälle kavalalt Roberti suunas. Tahaks temaga omavahel privaatsuses olla ja uurida, mis head tal seal riiete all peidus oli.

"No, täpselt, mul on kümnendast eluaastast saati vein peaaegu kohustuslik," vastas Robbie muiates. "Ainuke asi, mille suhtes mu vanemad vabameelsed on." Hetkeks vajus ta naeratus veidi ära, aga kui Andrew taas rääkima hakkas, venis ta suu uuesti muigvele. "Kahekesi on minu arust ka parem," vastas ta kavalalt kulmu kergitades. "Või ma ei tea, maksimaalselt kolmekesi," ütles ta küll üsna süütu näoga, aga tagamõte oli ilmselge. Ka tema oli oma pilguga nüüd veidi vabam, lastes sellel lõpuks Andrew näolt allapoole libiseda.

Andrew jälgis Roberti nägu ja naeratas natukene nukralt. Jama, kui vanemad ei aktsepteerinud. Ja natukene tundus Drew'le nagu Robert oleks endiselt osaliselt kapis. Aga no, mis seal ikka. Andrew oli see, kes lapsest saati endale naiste plakatite asemel meestest postreid seinale pani ja muudest sarnastest asjadest. Seega olid tema vanemad selleks ajaks juba üsna vabameelsed, kui Andrew oma esimese kuti koju tõi. Ja eks nii oligi lihtsam, vanemad ei käitunud kuidagi idiootselt ja jõudsid asjaga ära harjuda selleks ajaks, kui Andrew' kutt lahkus. Kuuldes aga edasisi lauseid, naeratas Sloan lõbusalt. "No maksimaalselt kolmekesi, rohkematega läheb tõesti juba ülerahvastatuks," muigas Andrew. Mitte, et tal vähe kogemusi oleks. Oh ei. Andrew nagu otseselt ei varjanud seda, kui paljude inimestega ta olnud oli, aga ta teadis samas, et paljud pidasid selliseid inimesi hooradeks ja kelleks muuks. Drew aga võttis seda rohkem kui vaba tahet ja uudishimu. Sest ta ei kahetsenud ühtegi vahekorda, mis tal siiani olnud olid. Kõik oli kaitstud ja hea.

Robbie naeratas laialt, kui Andrew tema vaatega nõustus. Hetkeks oli nende vahele mingi nukker vaikus tekkinud - ilmselt oli ta Robbie kommentaarist tema vanemate kohta aru saanud - aga nüüd olid asjad õigel rajal tagasi. "Mitte et mul eriti mingeid tegelikke teadmisi oleks," ütles ta siis hetkeks maha vaadates. "Lihtsalt teoretiseerin." Ta eeldas, et ausus on kõige mõistlikum variant - parem tüübile kõik oma pisivead ette lugeda. Andrew polnud veel jooksu pistnud, nii et siiamaani paistis kõik töötavat.

Andrew naeratas jälle, kui Robert mainis, et tal tegelikult kogemusi nagu ei ole. "No ma võin kogemustest rääkida, et kahekesi on väga hea ja kolmekesi on ka täitsa okei," ütles Andrew üsna avameelselt. "Ja küll sa ka kord kogemusi saad. Noh, vähemalt mingeid kindlasti." Vaevalt Robert selline on, nagu Andrew, sest kaks aastat tagasi.. nojah. Ei olnud just ajad, mille üle Andrew tegelikult eriti uhke oleks. Aga oma süütuse kaotas Drew ammu-ammu ja pärast seda on ta sekselu üsna aktiivne olnud. Kuid juba pikemat aega oli Sloan vallaline. Siiski üheöösuhteid juhtus tihti.

"Teooria peab siis paika," vastas Robbie, mõeldes, kuidas ta selle kutiga seksist rääkima sattus. Ja Andrew polnud ka selle teadaande peale jalga lasknud, nii et Robbie naeratas talle ning nihutas end veel sentimeetri lähemale. Nüüd olid nende õlad üksteise vastas. Noormehe poole vaatamata lasi Robbie ka oma paremal jalal Anrew' vasaku vastu vajuda. "Aitäh julgustuse eest," ütles ta lõpuks pilku tõstes, muie näol, aga mõte siiras.

"Teooria peab paika," ütles Andrew naeratades. Tegelikult oli see armas, et Robertil kogemusi nagu polnud. Ja Sloan kindlasti ei jooksnud sellise teadaande peale minema. Come on. Süütud poisid olid nii toredad. Eriti tore oli nende süütus võtta. Või noh, see Andrew' hobide hulka nüüd ei kuulunud, aga kutt oli siiski kogenud nendega. Ta jälgis, kuidas Robert end nihutas ja naeratas, kui tundis kuti õlga enda oma vastas ja nende jalad kokku puutusid. Mmh. Tahaks teda rohkem katsuda. Tõsine kiusatus oli käsi noormehe reiele libistada ja teda juba praegu natukene õrritada. Aga Sloan surus oma käe rohkem vastu oma spordikotti, et seda mitte teha. "Pole tänu väärt," ütles Andrew kergelt naeratades, kui pilgu Roberti näole suunas. Nii nunnu poiss ometigi.

Robbie muigas, kui sai aru, et Andrew end tagasi hoiab. Eks oli vist mõistlik ka - keset rahvast täis bussi polnud see vist kõige targem asi, mida teha. Juba heteropaarile oleks viltu vaadatud, mis siis kahe kuti peale tehtaks. Ta vaatas Andrew'le nüüd korralikult ülevalt alla ja see kuidagi... sobis? Sa kohtasid teda vähem kui tunni aja eest, trummeldas Robbie peas, aga sellest hoolimata naeratas Robbie Andrew'le õrnalt. See veider tunne kõhus oli tagasi.

Andrew naeratas ka kergelt, kui Roberti silmi jälgis. No kurat. Peagi aga liikus jälle noormehe pilk Roberti kehale. Või pigem kõigepealt vaatas ta Roberti nägu, eelkõige silmi ja huuli, aga siis üha allapoole. Andrew tegelikult avaliku koha pärast ei hoidnud end väga tagasi, noh, ennegi avalikes kohtades huvitavaid asju tehtud, vaid ta hoidis end tagasi selleks, et mitte Robertit ehmatada ja liiga pealetükkivana näida. "Varsti oleme kohal," mainis Andrew siis, kui tema pilk tabas majad, mis linna ääres olid. Mõni minut veel ja nad on bussijaamas.. ja lähevad eraldi teid mööda. "Mis sa teed Richmondis üldse?" Andrew jah läks koju. Aga Robert?

Robert naeratas, kui Andrew teda silmitses. Tal polnud midagi, mida häbeneda. Vaid siis, kui Andrew ta huuli silmitses, tundis Robbie vajadust veidi niheleda. Sees keeras kõige paremal kombel. Pagana lihtne oleks need mõned sentimeetrid nende huulte vahel olematuks muuta, aga Robbie ei leidnud endas julgust - ja ta oli ka ümbritsevatest tõenäoliselt konservatiivsetest vanainimestest endiselt teadlik. Andrew märkuse peale vaatas ta aknast välja ja tundis ausalt öeldes veidi pettumust. "Haiglasse lähen. Viimane kontroll, et mind peast segi ei pekstud või midagi. Ma ei ole päris kindel, mida nad must ikka veel tahavad." Ta mõistis, et polnud Andrew'le oma armi(de) päritolust midagi öelnud, aga ei tahtnud seda ka eriti seletada, kui just Andrew ise ei küsinud. "Ja pärast seda lähen vast puhkan lihtsalt pead kuskil ja lõõgastun."

Andrew mõmises kergelt noormehe jutustuse peale ja silmitses tema arme. "No mulle tundub, et sa oled üsna mõistusel," ütles Sloan siis lõbusalt. Tal ei olnud väga vajadust küsida jah, et miks need tal seal olid. Ilmselgelt kas sai peksa või kukkus kuskil koledasti. Aga armid kaunistasid meest! Kuigi Andrew' puhul teda kaunistasid tätoveeringud. "Aga kõlab nagu hea plaan," sõnas Sloan hetke pärast. "Millal sa tagasi sõidad?" Täna ilmselt ju, või mis? Ooh, Robert võiks tema juurde jääda hoopis! Kuigi ta vist ei või. Igatepidi alaealine, nagu ta oli.

"Ma loodan, et olen. Kui sa mingi hallukas oleksid, oleks päris kurb," vastas Robbie muiates. "Ma mõtlesin, et kui ma juba siia pean tulema, siis võiks midagi mõistlikku ka teha, mitte arstide vahet sebida," lausus ta veel. "Täna õhtul millalgi vast. Nii ma kodus vähemalt ütlesin," ütles ta noormehe küsimusele vastuseks. Võib-olla mõtles Andrew selle küsimusega midagi rohkemat, aga uurida Robbie ei kavatsenud. Kui Andrew ainult huvi pärast küsis, oleks see vist veidi awkward olnud.

"Noh, hallukad on ka mõnikord päris head," muigas Andrew. Kui oled selliseid paremaid aineid tarbinud. Jamh. Taaskord ajad, mille üle Drew just kõige uhkem ei olnud. Aga ära said asjad proovitud ja mustast august ka välja ronitud. "Mkay. Mul oli siin väike uitmõte, et äkki kutsuks su endale külla või midagi, aga see oleks vist natukene kiirelt," seletas Sloan seejärel. Aga samas nad võiksid niisama ka linnapeal ringi tuterdada. Või siis ootavad ikka natukene aega ja ei hakka kohe kiirustama.

"Mulle meeldiks, kui sa päris oleksid," ütles Robbie taas naeratades. Kui noormees edasi rääkis, laienes see naeratus veidi. Niisiis oli ta Andrew küsimust ikkagi õigesti mõistnud. Ta mõtles, mida ta täpselt tahab, ja järsku tundis ta veidi hirmu. Arvestades seda, kui hästi nende vahel kõik siiamaani toiminud oli, võis ta aimata, kuidas õhtu Andrew juures lõpeks. Ei, selliseks asjaks oli aega vaja. "Ma vist selleks ei ole veel valmis," tunnistas ta maha vaadates. Ta küll teadis, et Andrew pole mingi douchebag ja selle pärast ei pettu, aga natuke häbi oli tunnistada ikkagi. "Aga lõunasöök on miski, millega ma küll hakkama saaks," lisas ta veidikese aja pärast.

Andrew naeratas noormehe tunnistuse peale kergelt. "Ma ei käsigi sul teha midagi, mida sa ei taha teha." Tema jaoks muidugi polnud ta süütuse kaotus midagi erilist, aga ta teadis, et oli neid, kelle jaoks olid paljud asjad olulised. Ja no ilmselgelt, nad olid alles tunnike tagasi kohtunud. Jah, Andrew oli kiireminigi kuttidega voodisse jõudnud, aga Robert oli siiski lapsukene alles. "Ning lõunasöök kõlab samuti hästi," ütles Andrew naeratades. "Mis sa arvad, kui ma lähen koju ja sina arsti juurde ning sa helistad mulle, kui sa ikka arvad, et on hea mõte minuga kokku saada?" pakkus Sloan hetke pärast. Nad hakkasid bussijaama jõudma juba ning kärsitumad inimesed juba trügisid ukse poole.

Robbie oli põhimõtteliselt teadnud, et Andrew talle nii vastab, aga ikkagi oli kergendus tohutu. Oskamata midgi öelda ning käitudes täiesti instnkti järgi, haaras ta noormehe käe ning põimis nende sõrmed. "Kokku lepitud," ütles ta vaikselt ning vaatas siis õrnalt naeratades Andrew'le otsa. Veidi aega olid nad nii, siis aga keeras buss jaama sisse ja Robbie haaras oma koti ning lasi Andrew käest lahti.

Andrew kergitas lõbusalt kulmu, kui Robert tema käest kinni võttis ja nende sõrmed põimis, aga ei tõmbunud eemale ega midagi. See oli armas. Aga ta ei osanudki enam nagu midagi öelda, vaid jälgis Robertit, kuni nad bussijaama jõudsid ning nad tõusma pidid. Sujuvalt pidi Andrew oma viimast võimalust kasutama ja kutti natukene katsuma ka siiski, libistades käega nii möödaminnes üle noormehe reie, kui end püsti ajas ja teiste inimestega koos bussist väljus. Aga ta ei tormanud kohe minema, vaid astus pisut eemale, et Robert ka bussist välja oodata.

Robbie jälgis Andrew'd, kui see bussist ukse poole astus, ja libistas püsti tõustes oma sõrmed üle sama koha, mida Andrew just puudutanud oli. ta peas oli naljakas tunne, kui ta bussitrepist alla astus. Andrew oli ta ära oodanud, seega jalutas poiss sinnapoole. Ta astus Andrew'le ehk veidi lähemale, kui vaja oleks olnud, ja naeratas talle, olles end veidi kogunud. "Niisiis. Helistan," ütles ta. Mingi vastumeelsus oli äraminemise suhtes.

Andrew naeratas Robertile lõbusalt, kui too tema juurde tuli. Damn, ta oli ikka pikem kui tema. Aga mitte väga palju pikem. Natukene kõigest. "Helistad," ütles Andrew muiates. Ta sirutas end natukene pikemaks, et Roberti põsele nunnu musi poetada. "Ma siis jään ootama. Edu arstide juures. Ma tõesti loodan, et nad sind vaimuhaigeks ei nimeta," sõnas noormees lõbustatult. Aga ta astus siis kutist eemale, et oma spordikott õlale tõsta ja lahkuda, minnes läbi suure bussijaama maja. So see bussisõit oli palju paremini möödunud, kui ta lootnud oleks.