Well, I came home like a stone

"Küll ma ükskord vendade jälgedesse astun ja ka kaklema hakkan," ütles Robbie naerdes. "Mees, mul on kolm korda nädalas jalkatrenn ja ma kandideerin kapteniks. Ma arvan, et sina oled minu kõrval ikka üsna roostes," sõnas ta siis naerdes. "Ma tahan sinuga millalgi mängida, küll sa siis näed." Tegelikkuses polnud ta sada protsenti kindel, kas ta vennale ära teeks - Remy oli hästi mängida osanud, kuid nüüd polnud Robert teda juba pikka aega väljakul näinud. "Ole nüüd ikka, kaks pokaali mind küll alkohoolikuks ei tee," naeris ta siis. "Okei, tehniliselt on ebaseaduslik. Aga kõik ütlevad, et targem on lasta lastel kodus juua."

Remy naeris venna üle kergelt ja hammustas taas oma võileiba. "Alohoolik oled sa nii või naa, vaata kus sa elad. Sul pole pääsu," arvas kees, kui oli oma suu tühjaks söönud. "Aga sama saatus sind ehk ei taba, mis Russellit. Ja selle jalkamängu sa saad, ära siis pärast nuta kui paari muhu võrra rikkam oled," sõnas Sawyer vägagi enesekindlalt. Aga tõsi ta oli, et väikevend sai koguaeg trenni, Sawyer polnud ammu trenni teinud selles mõttes. Sellele vaatamata oli ta tugev ikkagi ja õllekõhtu tal polnud. Isegi kui oleks, annaks see talle ainult massi juurde.

"Mina alkoholi ei valinud, alkohol valis minu," vastas Robbie naerdes. "Ja ära sina väga kurb ole, kui su ego kokku vajub nagu tühjaks lastud õhupall," sõnas ta trotsliku tooniga jalkajutu peale. "Ma olen parem, kui sa arvad. Parem, kui siis, kui me viimati koos mängisime, igatahes." Sellest oli kolm-neli aastat kindlasti möödas ja Robbie kasvuspurt oli tol hetkel veel toimumata olnud.

Remy muigas. "Oi, minu egoga on kõik korras ja nii ka jääb," arvas mees vägagi enesekindlalt. Ta silmitses oma venda ikka lõbusalt ning hammustas suure ampsu oma maitsekast võileivast. Kuuldes, et ta vend arenenud on, muutus Remy veidi mõtlikumaks. "Millal me viimati mängisime üldse? Issand, sellest on paar aastat möödas vist," arvas Remy. Tundus igal juhul nagu see oleks väga ammu olnud. Robert oli temast vist isegi lüheb siis, kui nad viimati mängisid. Igastahes oli kohutavalt lihtne teda mööda väljakut ringi loopida.

"Ma arvan, et mina olin kolm-või neliteist ja umbes 20 sentimeetrit lühem. Ja sina olid veel noor ja ilus," vastas Robbie lõbusalt. "Nii et keerulisem on sul kindlasti. Kui sa mulle üldse järelegi jõuad. Mul on nii palju pikemad jalad." Ta kraapis taldrikult rahuloleva näoga veel viimase hiigelsuure kahvlitäie ja jõi pokaali põhjani.

"Heei, ma olen endiselt noor... ja ilus," protesteeris Remy kulme kortsutades ning võttis lonksu oma veinist. Robert siin oli juba kaks pokaali tühjaks joonud ja Remy endiselt alles esimese kallal. Kuhu see kõlbab? "Su pikad jalad pole sulle mingiks eeliseks. Sa ajad nad sõlme ja koperdad nende otsa ja lendad kõhuli mutta. Kui midagi, siis on mul just lihtsam sind pikali joosta," muigas Remy rahulolevalt. Tema vennakene oli ju nagu nuudel. Mõni asi sellega siis võidu jalkat mängida eks ole.

"Kui sa nii ütled," vastas Robbie naerdes. "Minust kaheksa aastat vanem ikkagi." Ta kuulas venna teooriat muiates ja ütles siis: "Su arvamusi on vaja ümber kujundada. Need kaks..." ta patsutas kätega oma reisi, "...töötavad perfektselt. Sa ei saa mind pikali joosta, kui sa mind kättegi ei saa," ütles ta vennale rahulolevalt. Remy'l oli veel varateismeline kohmakas Robbie meeles, aga keskkool oli tema jalgadega imesid teinud.

"Just nimelt!" nõustus Remy. "Sinust kaheksa aastat vanem ja kaheksa aastat elukogenum ning targem," sõnas kutt tähtsalt. Oli tema ju käinud ülikoolis ja puha. Teadis väga hästi kuidas elu käima peab ja et ta endiselt on ikkagi noor ja ilus. "Ma olen nagu hea vein, ma lähen ajaga ainult paremaks ja ilusamaks," naeris Remy siis vägagi rahulolevalt. Täpselt nii peakski asjad olema, et lisaks tarkusele ja elukogemusele saad aastatega veel juurde ka ilu. Kuhu see vananemine ikka kõlbab.
Venna hooplemise peale hakkas mees aga taas naerma. "Sinu pikad jalad ei aita sul kiiremini joosta," oli Remy üsna kindel. Kuskil seal oli loogika ka. Pidi olema. Lühemad jalad peaks palju mugavamalt kiiresti liikuma kui pikemad jalad ju. Sellega mees ei arvestanud, et pikemad jalad läbivad hõlpsamini pikema vahemaa. "Pealegi, pole su koivad minu omadest midagi nii palju pikemad!" arvas Remy. Ta kallas endale veini juurde kui oli oma pokaali tühjendanud ning sujuvalt täitis ka venna klaasi. Tema polnud veel söömisega lõpetanud. Tegi endale uue võileiva, mille maitseainetega üle kuhjas. "Ma arvan, et sa saaks Robinilt ka jalgpallis pähe," naeris Remy siis. Okei, päris nii lootusetu ta vend ka polnud. "Sul mingeid mänge pole? Minu ja Russelli mängudel te vist ikka mõne korra käisite, aga sa pole nagu kordagi kedagi kuskile kutsunud," sõnas mees ning silmitses enda venda. Seejärel haukas ta suure suutäie oma maitsvast võileivast. Võib-olla oli Remy lihtsalt maha maganud midagi. Seegi võimalik ju.

"Rohkem nagu kaheksa aastat surmale lähemal," vastas Robbie naeru tagasi hoides. "Sa kuivetad siia viinamarjade vahele ära, paarikümne aasta pärast näed pigem rosina kui hea veini moodi välja." Ta silmitses venda lõbusalt, lükkas taldriku endast eemale ja sirutas jalad välja. "Selle ajaga, kui sina kolm sammu teed, teen mina ainult kaks. Võime vaadata, kui palju sa minust saja sammuga maha jääd," ütles ta naerdes. Kui Remy talle ütles, et Robin teeks talle ära, teeskles Robbie solvumist. "Ennekuulmatu," ütles ta. "Ma võin ta lihtsalt üle õla visata ja edasi joosta." Ta mõtles oma mängukalendri peale ja ütles siis: "Kolme nädala pärast on järgmine äkki? Terve talve ei toimunud suurt midagi. Pidin küll mõnel õhtusöögil terve pere vaatama kutsuma, aga nüüd saad sina esimese kutse," ütles ta muiates ning võttis uuest pokaalitäiest esimese sõõmu.