Such fair much fun aka massikas

Peksmisest Carterite juures olid möödunud mõned päevad, kui kätte jõudis kauaoodatud laadapäev. Kõik olid kogunenud kohaliku linnakese keskväljakule, kuhu olid pandud püsti mitmed pisikesed letikesed, kus inimesed oma asju müüsid. Kaugemal laval mängisid mingid inimesed pilli ja õhkkond oli üldse igati hea ja mõnus.
Ka Carteritel ja Bennettitel olid oma letid, kus nad enda veini müüsid. Seda proovida andsid väikestes topsides ja pudelite kaupa müüsid. Müüjateks olid siiski istanduste mingid töölised, mitte omanikud, kuid Carterite laua läheduses võis päris tihti papa-Carterit näha, kes uhkelt seletas, et neil on ikka nii hea vein ja kõik on nii hea ja kõik peavad ostma.
Ka Robin oli laadale jõudnud. Nii tore ja kirev oli seal kõik. Aga seekord Robin sellest väga rõõmu tunda ei saanud. Ta valutas igalt poolt aga isa oli käskinud ikka tal tulla. Nagu kõigil teistel oma lastel. Neid Robin aga praegu ei näinud kuskil. Nende isa ei teadnud, mis täpsemalt Robiniga juhtunud oli, taaskord räägiti talle 'Robin kukkus' valet. Kõik Ivy vennad siiski teadsid, mis juhtunud oli. Aga seega Ivy oligi end pisut meikinud, et ta nägu niiväga paistes ei tunduks. Ega lilla. Väkk lilla. Ning neidis hoidis pigem tagaplaanile, istudes nende leti taga katuse varjus ning jõi otse pudelist veini, pilk maas. Tal ei olnud põnev.

OT: Ronige kohale!

Eleanor oli üks töölistest, kes laadale müüma oldi pandud. Lisakommentaariga, et ta end ilusti üles sätiks. See vist mõjus, sest mingid noored kutid vahtisid küll rohkem teda kui veine. Nad polnud vast nii vanadki, et veini üldse osta, aga topsikese olid ennist Nora käest haaranud küll ja nüüd üritasid degusteerimist imiteerida. Ellie vaid naeris ja kui papa-Carter ei näinud, kummutas endalegi paar lonksukest jälle alla. Head veinid olid ju siiski.
Vahepeal viis ta paar vildakat pilku Robinile, kuid rahvast oli koguaeg nii palju, et tal polnud väga mahti miskit öelda. Viimaks kui mingi esinemine jälle peale hakkas, jäi rahvast pisut hõredamaks ja Nora sai samuti toolile maha potsatada. "Hei.. Kõik ok?" küsis ta siis Robinilt. Tegu oli küll praktiliselt tema ülemusega, aga kui vaja, võis ta ka sõbranna eest neiule olla ja ta mured ära kuulata ju.

Robin oli selle aja peale juba ikka kena pool pudelit veini ära joonud. Pisut vähem. Aga arvata võib, et Remy või Russell, või hädajuhul Robert veab ta koju sealt hiljem. "Mmhmh," mõmises Ivy, kui Eleanor temaga rääkima hakkas. "Tahad ka?" küsis ta siis muiates, kui pead pisut tõstis ja oma veinipudeli Eleanori poole ulatas. Ikka tahab, eks? Robinit nagunii ei huvitanud, kui vana Eleanor oli. As in, kas ta on piisavalt vana, et juua. Sest ega Robin ise ka pole ja ilmselt saab peapesu selle pärast nüüd hiljem, aga kes teab. Ta ei olnud nii purjus veel, et midagi korraldada. Vist. "Kuidas müümine edeneb?" küsis Ivy siis lõbusalt. Oli ta jah siin istunud terve aja, aga ega ta ausaltöeldes ei jälginud, mida ja kui palju müüdi.

Muidugi oli ka Charles laadal kuid mitte ostmas, müümas ega vahetamas vaid töötamas. Sellist asja nagu lõbu tema ei teadnud. Või noh, teadis, aga mitte siis, kui töö vajas tegemist. Ning laadal oli tema töö veel eriti mitmekülgne. Vahepeal käis ta ringi degusteerijate juures, aitas neid, tõi neile veini juurde, rääkis nendega juttu, uurides, kuidas neil läheb ja kuidas neil olla on (kuigi see eriti teda ei huvitanud, kuid ta pidi mingit huvi üles näitama, eriti sellepärast, et papa Carter ringi jõlkus), vahepeal käis ta hobuste juures (neist nii mõnigi oli oksjonile toodud) ning uuris nende tervist, võrreldes enda hobuseid Bennettite omadega. Kuid põhiliselt viibis ta siiski koos papa Carteriga, arutades temaga äriasju ning kommenteerides laata.

Viimaks õnnestus tal vanem Carter kannult raputada ning ta suundus teistest natuke eraldi ühe telgi juurde, kus olid puidust kõiksugu nikerdused alates kaelaehetest lõpetades kujukeste ja miks mitte ka mööbliesemetega. Ta võttis kätte ühe mängudoosi ning avas selle. Viis, mis sealt kostuma hakkas, oli tuttav ning mehe nägu kahvatas pisut. See viis! Ta mäletas seda liigagi hästi. Kui noormees veel Carterite juures polnud ja tema vanemad veel elanud olid, oli tema ema talle seda sama lugu ümisenud siis, kui poiss oli alles pisike olnud. Oh neid ammuseid aegu! "Palju see maksab?" uuris Chuck, tõstes viimaks enda tumehallid silmad vanamehele, kes teisel pool "letti" mingeid asju korrastas ning kes ilmselgelt selle telgi sisu eest vastust kandis. "Nelikümmend viis dollarit," vastas too enda habet sügades, uurides Charlesi välimust. Jah, too oli kõigest tööline kuid ta kandis kalleid ülikondi ning nägi väga hoolitsetud välja. Tema tumehall ülikond sobis nagu valatult mehe silmadega, kui ta üllatusest need vanamehele viis. "Päris kallis," kommenteeris Chuck muigvelsui, eeldades, et vanamees oli meelega hinna nii lakke ajanud, sest ilmselt arvas ta, et Charles on mõni rikkur. Olgu, raha tal oli, kuid ta ei laristanud seda. "See on antiik. Kuulus kunagi Vene viimasele stsaarile," seletas see, kuid Charles tõstis enda käe. "Ja-jah. Ma võtan selle," lausus ta tagataskust rahakotti võttes ja selle vahelt mõned rahatähed võttes. Tema mängudoos pakiti pisikese kilekoti sisse ning Charles pöördus ringi, et telgi juurest ära minna.

Üsna loll küsimus, sest keegi ei vastanud sellele kunagi ausalt. Kes ikka hakkab oma hinge sellise küsimuse peale ette laduma. "Noo ikka," muigas ta pakkumise peale ja võttis pudeli vastu, et sealt üks lonks rüübata. Head veinid olid neil. Nora jättis pudeli enda kätte lootuses, et Robinil läheb see meelest. Kui tagasi küsib, siis ta ikka annab, aga no.. Neiu oli päris palju joonud vist juba. Ei olnud vaja, et ta jamadesse sattub. "Päris hästi. Perepea teeb head reklaami üle platsi kisamisega," muigas Nora. Mees seletas kõigile, kellel kuulmine enamvähem korras oli, kui head nende veinid olid. Ja Bennettid üritasid üle karjuda. Fun.

Robin tõesti vähemalt praegu unustas ära selle väikese asja, nagu veinipudel, mis tal enne truult käes oli olnud. Ta hoopis näppis oma juukseid ja sikutas jaki kapuutsi rohkem pähe, aga siis lükkas selle peast ja hõõrus oma meigitud põske. Valus oli, aga õnneks ei olnud näha enam seda lillat lärakat. Kodus peseb maha selle. Aga ribid ka ikka kergelt valutasid. Kuid keda see tervis ikka huvitab, eks? "Jaah, eks siin peab valjuhäälne olema," muigas Robin. "Need laadad on siin muidu täitsa põnevad, tulemata kindlasti siia ei tasu jätta." Ivy nagu rääkis asjast, aga samas kaldus ta võimalikult palju teemast eemale ning ei pannud väga midagi tähelegi.

Ehk suudab Eleanor tüdrukut vähemalt mõnda aegagi pudelist eemal hoida. Ta oli üsna kindel, et mingi mure ikka Robinit rusus, aga torkima ta ka ei hakanud. Kui tahtis rääkida, siis tema võib kuulata ja nõu anda. Kui ei, siis olgu nii. Vahepeal viis Nora pilgu paarile inimesele, kes veine uudistama tulid, kuid kui nood edasi liikusid, läks ka neiu pilk tagasi Robinile. "Tundub jap päris äge. Ma lähen vaatan ise ka mingi hetk ringi," sõnas Nora. Ta oli varem ka suviti laatadel müümas käinud. Kunagi isegi hobustega sõitmas ja võistlemas. Olid ajad. "Mis värk teil nende Bennettitega on?" uuris Nora, silmates taas üht 'vastasklanni' tüüpi nende poole vihaseid pilke saatmas. Weirdos.

"Muidugi vaata ise ka ringi," ütles Robin naeratades. Neil oli siin tööliseid küll, kes Eleanori vahepeal asendada said. Ei pidanud ta siin tervet laata paigal passima ju. Küsimuse poole vaatas Robin Bennettite poole. "Üks kari lolle on," kehitas Ivy õlgu. "Nad on meie konkurents või midagi ja suhted pole just parimad," muigas Ivy. Nüüd hakkas ta aga oma veini igatsema, see tuli jälle meelde, ja ta sirutas käe Eleanori suunas, et tüdruk talle ta veini tagasi annaks. Veel juua! Ilmselt peaks keegi Ivy praegu ära viima hoopis.

Arabella ei osanud just kuigi palju nendest traditsioonilistest laatadest arvata, kuid ta oli peaaegu alati igal sellel üritusel kohal. lmselgelt olid siin mängus ka emme-issi mõjud, kes nõudsid, et ka kõik lapsed end näole annaks, mis näitaks, kui palju kogu see perekond nende "ühisest" ärist hoolis ja kui palju tahtsid nad tegelikult ka aidata. Mis tähendas ka seda, et igaüks pidi vähemalt korragi nende kõige tähtsamast letist ehk veinide juurest läbi käima ning klientidele naeratama ja enda isiklikke lemmikuid soovitama. Mis muidugi olid need kõige kallimad sealt. See oli üks asju, mida neidis kohutavalt vihkas, sest isegi kui pidev nägu-peeretab-peas hoidmine välja jätta, siis oli tõsiselt tüütu seal olla, kui tema isa ja Carterite peremees üksteisest põhimõtteliselt üle karjusid. Ta vihkas ka naabreid, ausõna, aga kas nad ei oleks võinud avalikus kohas natukenegi tasem olla?

Seetõttu venitas ta nii kaua kui võimalik, et mitte veinide juurde minna, tuues ettekäändeks selle, et laadal on veel nii palju huvitavat vaadata. Jalutades ühest kohast teise, hakkas ta suunduma ühe telgi poole, kui kellegi häält enda nime hüüdmas kuulis. Bella peatus ja viis pilgu hüüdja poole, tundes näost ära enda tuttava keskkoolist. Naeratades ja tollele lehvitades, sisimas aga lootes, et too ei tule temaga rääkima, sest ta ei olnud teda juba koolis eriti sallinud, tegi ta kiiremini selle sama sammu telgi poole, põrgates aga peale seda kellegagi ka kokku. "Mida..," libises üle ta huulte, olles valmis koheselt paar vandesõna kuuldavale tooma, sest ilmselgelt ei meeldinud talle mingisugused kokkupõrked, kui siis pilgu üles tõstis ja hallis ülikonnas olevat Carterite töödejuhatajat märkas. "Oo, näe, Carterite põhisabarakk. Kas sa mitte enda peremeeste sabas tilbendama ei peaks, nagu üks truu koer ikka, mitte teistel tee peal ees passima?" lausus ta, hääl sügavalt pilkav ja ükskõikne, hakates rahumeeli edasi minema. Ta isegi ei viitsinud meest teietada, mis sest, et too võis oma 10 aastat Arabellast vanem olla. Tegu oli lihtsalt ühega nendest naabrite töötajatest, kes oli Carterite põhitõed enda omaks võtnud ja kõik, kes seda tegid, olid Bennettite vaenlased.

"Küll jõuab veel," arvas Eleanor. Hiljem oli üks esinemine, mida ta vaatama plaanis minna. Loodetavasti polnud kõigil teistel töölistel sama plaan, sest kui keegi jääda ei tahtnud, oli lahke ja endsalgav Nora ikka see, kes oma plaanid maha mattis. "Aga nagu.. Kust see alguse saanud on? Või see on ka mingi taoline asi, mis on nii ammusest ajast olnud, et keegi ei tea põhjuseid?" uuris neidis kerge muigega. Ja siis tahtis Robin oma pudelit tagasi. Kerge ohke saatel ulatas Ellie selle talle tagasi, silmitsedes tüdrukut siiski murelikult. "Äkki tahad koju viia? Keegi saaks su raudselt ära viia. Keegi töölistest kas või," pakkus Nora.

Robin kehitas küsimuse peale õlgu. "Noo.. lihtsalt on. Nad lihtsalt on keegi, kellega suhelda ei tasu," muigas Ivy. "Sina ka, nad on halb uudis," ütles tüdruk kättesaadud pudeliga viibutades ning võttis sealt mitu ahnet lonksu. Vein oli hea ja Ivy oli juba harjunud seda jooma nagu limonaadi. Kodu peale tüdruk naeris pisut. "Kui ma saaks kodus olla, siis ma poleks siia tulnudki. Mis sa arvad, miks ma siin muidu joon?" Aga vähemalt istus Ivy paigal ja ei teinud kellelegi häbi enda lolli käitumisega. Vaid oli üsna mõistlik. Aga vähemalt Eleanorile saab ta vastu vaielda, Remyle või Russellile enam väga ei saaks, vaid need vist võtaks ta lihtsalt sülle ja viiks minema.

"Okei, jätan meelde.. Bennettitest hoian eemale," muigas Eleanor ja tõstis kolm keskmist sõrme õhku. "Skaudi ausõna," lisas näitsik naerdes. Mitte, et ta kunagi skaut olnud oleks. Kas need pole mitte ainult poisid? Või olid need pioneerid.. "No aga keegi ei paneks tähele kui sa praegu koju läheks. Kui su isa küsib, siis valetame, et sa läksid mingit esinemist vaatama ja.. Ega tal kulub nagunii enamus aega istanduse reklaamimisele," arvas neidis. Samas mine tea, äkki oli hiljem mingi üritus, mida nad kõik koos pidid vaatama minema või miskit. Aga no mingi vabanduse andis ikka välja mõelda ju. Hakkas halb või miskit.

Nagu kõik teised Carterid, nii oli ka Remy laadal. Nad olid Susannega kahekesi tulnud Remy Camaroga, aga pea kohe, kui nad kohale jõudsid, tiris Papa Carter Remy kuskile midagi tegema ja Susanne läks oma sõbrannaga jumal teab kuhu. Remy aitas veinikaste tassida leti taha ja kadus siis mõneks ajaks, et koos isa ja Charliega mööda laata ringi tuiata ja tarka nägu teha. Tema näos oli veel kergeid kaklusjälgi näha, aga päikeseprillid suhteliselt varjasid kõik jäljed ja nukid, mis endiselt katki olid, hoidis Remy kenasti teksade taskus. Mingil hetkel kadus Charlie tema ja isa juurest ära ja siis sai Remy samuti jalga lasta ja papakene jäi üksinda kisama kui hea vein neil on. Remy seadis kindlad sammud nende leti juurde, võideldes sooviga Bennettite lett kummuli keerata. "Hei," tervitas Remy Robinit ja Eleanori, kes leti taga jõid. "Kallake see vähemalt teise pudelisse või midagi, seda on suht hästi näha, mida te lakute seal," muigas Remy kergelt ning kummutas endale kaks degusteerimistopsi järjest sisse. "Susannet pole näinud?" uuris kutt siis neidudelt ning silmitses oma õde. "Terve pudeli on üksi tühjaks joonud?" küsis Sawyer Eleanorilt, murelik pilk ikka Robinil.

"Tublitüdruk," muigas Robin, vehkides ikka pisut hoogsalt oma veinipudeliga, natukene pillas isegi maha ja vandus tasa. "No on.." Ivy raputas pead, aga jõi siis jälle paar lonksu. "Ei ole hullu, ma olen jumala okei." Vähemalt võttis alkohol valu ära. Või muutis seda tuimemaks. Seega tal oli tõesti päris hea olla. keda see väike joove ikka huvitab. Kuigi ta hea meelega magaks oma pehmes voodis praegu selle asemel, et siin istuks ja jooks. Või tegelikult oleks oma voodis koos veinipudeliga... jep.. täpselt nii olekski.
Kui Remy aga sinna ilmus, naeratas Robin oma vennale säravalt. "Pool pudelit kõigest!" protesteeris neiu siis aga. "Ja mis meil sellest teisest pudelist, me peame reklaamima, et meie vein on hea, ja mis oleks parem kui sellest veinist purjus inimene?" seletas Robin, ise kuidagi Remyle otsa vaadata üritades.

Eleanor tervitas Remyt rõõmsa naeratuse ja käeviipega, viies pilgu siis viivuks Robinile. "Aint nobody got time for that," teatas ta mingi pudelite ümberkallamise jutu peale. Prsh. As if. "Me degusteerime. Nii hea on, et ei saa pidama. Hea reklaam," sõnas ta enda jutule kaasa noogutades ning muigas siis kui Robingi samas suunas mõtles. "Ja mina sain ka paar lonksu," lisas Nora juurde. Nüüd oli küll juba rohkem kui pool pudelit, aga jamh. "Aga see on ta viimane pudel ka," lubas Eleanor. Ta on Robinist pikem nii et kui kakluseks alksi üle läheb, siis teeb ära küll.

Tänane sündmus oli midagi sellist, kust Liam eemale hoida ei saanud, kuna tema pidi siiski ühel heal päeval istanduse üle võtma. Praegu aga kuulus isa abistamine tema põhiliste kohustuste hulka. Mitte et ta oleks hakanud koos papa Bennetti ja papa Carteriga võidu karjuma, kelle vein see kõige kvaliteetsem ja ostmisväärilisem on. Küll aga täitis ta kõikvõimalikke muid ülesandeid, mis isa talle enne jaganud oli, nii et tegevusest Liamil just puudust ei olnud. Praegu seisis noormees Bennettite leti juures ning rääkis ühe võimaliku kliendiga juttu, soovitades tal proovida küll üht, siis jälle teist veini - peaaegu iga sordi kohta oli Liamil ka oma lugu rääkida. Välimuse põhjal otsustades oli laadalise näol tegu ühe pealtnäha rikka hallipäise ja kalleid riideid kandva onkliga. Ega ka Liam end täna tagasi ei hoidnud, sest kandis temagi tumehalli soliidset ülikonda, mis sobis noormehele selga nagu valatud. Carteritest üritas mees täna võimalikult vähe välja teha, sest isa oli talle enne laata rohkem kui ühe korra maininud, et selline sündmus pole skandaalide jaoks õige koht. Nagu tüüp seda ise ei teaks. Mõne tigedust täis pilguga noormees küll konkurente kostitas, aga rohkemat täna tema poolt ei tule. Kui just mõni Carter ise ülbitsema ei hakka...

OT: Ma pidin oma välimusest pildi ka panema ju. -.- Here it is!

"See on teie mõlemi viimane pudel terve teie elu jooksul, kui isa näeb," sõnas Remy muiates ning kõndis siis leti taha. "Sa tead, et ta ei taha mingit jama, nii et püüa käituda," sõnas Remy ning kükitas õe juurde ja võttis talt pudeli käest, et ise sealt mitu suurt sõõmu juua. Hea vein oli nende istanduses vähemalt. "Tule, lähme norime Bennettitega tüli või midagi," arvas Remy siis hoopiski ning tõmbas õe püsti. Purjus Robin oli tore seltsiline võitluses Bennettite vastu. Tegelikult tuleks tüdruk koju viia.

"Kas ma ei käitu sinu meelest siis või?" küsis Robin silmi pööritades. Aga ta lasi Remyl pudeli võtta ja jälgis, kuidas mees jõi. Noneh. Alles rääkis siin, et kui isa näeb, siis on jama. "Mine nori ise tüli," muigas Ivy siis, aga purjus, nagu ta oli, tõusis ta taltsalt mehe tõmbe peale ning läks temaga kaasa, kuhu iganes Remy teda ka viia ei tahtnud. Teda Robin usaldas isegi siis, kui ta on ise purjus ja Remy ka purjus oleks. Ikka teaks, et temaga ei juhtu midagi halba. Ja praegugi oli ta absoluutselt kindel, et Remy ei lase tal kuskile kukkuda ega endale piinlikkust valmistada. Ega muid lollusi teha.

"Ära muretse, mul silmad kuklas ka," muigas Nora ja lehvitas siis õele-vennaksele rõõmsalt, kui nood tüli norima suundusid. That should be fun. Tüdruk ise pööras pilgu nüüd taas klientidevoolule ja ajas end kerge ohke saatel püsti, krahmates siis ühe kandiku degusteerimiseks mõeldud topsitäite veiniga ja puistas sekka veel pisut istanduse infoga visiitkaarte, mis vahepeal otsa olid saanud. Ühe teise töötaja enda kohale leti taha smuugeldanud, suundus ta rahva sekka, et laiemalt reklaami teha. Seal leti taga ei näe keegi ta ilusat kleiti ju.

"Käitud käitud," naeris Remy lõbusalt. Ta võttis õe endale käevangu ja nad suundusid rahva sekka. Remy vaatas ringi, pilk casually üle Bennettite leti libisemas. Ta turtsatas, kui märkas Liamit ülikonda kandmas. Remy kandis seda asjandust võimalikult vähe, ka siia tulles polnud ta end nii üles löönud, et ülikonda kandma peaks. Aga nende töödejuhataja Charlie oli küll lipsu ette ajand. Samas käis tema suht koguaeg sedasi ringi. Tea, kas tal üldse muid riideid oli. Ja nii nagu Eleanor läks rahvale veini pakkuma, liikusid rahva seas ringi ka Bennettite degusteerimisneiud, kandikute ja veinitopsikestega. "Isa ei lubanud draamat korraldada, aga igasuguseid asju võib juhtuda," arvas Remy lõbusalt ning nad kõndisid õega üsna rahulolevate nägudega edasi. Neile vastu jalutav Bennettite tööline hakkas eemale astuma, et nendega mitte kokku põrgata, aga Remy tegi kiire sammu kõrvale ja põrkas neiuga ikka kokku, ajades kõik rivaalitseva istanduse visiitkaardid ja degusteerimiseks mõeldud veini maha. Sealjuures õnnestus tal kandikut sedasi müksata, et punast veini tema riietele ei lennanud. Kui siis ainult tema musta värvi ketsidele või teksadele, aga sealt ei paista plekid õnneks välja. "Te peaksite ettevaatlikum olema," ütles Remy ülbelt Bennettite töölisele ning pööritas kergelt silmi, mida tema päikseprillide tagant siiski näha polnud.

OT: Mic Charlie... CHARLES! Tänks!


Tegelikult ei olnud selline massiüritus selline, mis oleks noormehele mokkamööda olnud. Oh, kaugel sellest! Parema meelega oleks ta istunud istanduses, vaatanud üle valdused, kontrollinud taimi, teinud uue töölisekandidaadiga intervjuu ning muud sarnast, kuid selle kõige asemel, et teha seda, mida ta kõige paremini oskas, pidi ta ringi jõlkuma laadal, kus inimesed valjult kädistasid, naersid, laulsid ning talle otsa komistasid! Charles oli vastu igasugusele füüsilisele kontaktile, mis tema osaks võis saada (seksuaalvahekord oli teine asi).
Sellegi poolest ei liikunud ta paigast kui pisike Bennett talle vastu põrkas ning kohendades aeglaselt ning tüdinud ohkega enda lipsu, pööras ta viimaks ringi, et ära kuulata tänitused, mis talle vägagi üllatuslikult osaks said. Mille kuradiga ta selle ära teeninud oli? Jah, ta töötas Carterite juures, jah, ta austas neid täielikult, sest nad võtsid enda heast tahtest noormehe enda juurde elama kui too oli alles pisike ning tööle siis, kui ta oli alles viisteist ning seadusega ei oleks veel tööl käia tohtinudki! Carterid riskisid tollal enda maine ja varaga ning seda Charles'i nimel! Ning üleüldse, tema isiklikud põhjused ei olnud nüüd küll kellegi asi. Sellepärast vaataski ta ülevalt alla plikatirtsu poole, kes, nagu kõik Bennettid, oli endast ikka kuradi heal arvamusel. Kas mitte tema ei olnud see, kes ise vastu meest põrkas?

"Vabandust, kuid kas mitte teie polnud see, kes ei suutnud minule vastu panna ning end mulle külge kleepisite? Ei, ärge vastake midagi, mul on targematki teha, kui teiesuguse ärahellitatud jõmpsika vingumist kuulata," sõnas ta äärmiselt rahulikul kuid kindlameelsel toonil. Manades huulile ühe enda fuck-off naeratustest, mis sõnu ei vajanud, pöördus ta mängutoosikotiga minekule. Mida kaugemale ta sellest vinguvast tüdrukust eemale saab, seda parem. Bennett või mitte - kõik naised olid ühesugused, absoluutselt kõik! Nad vingusid iga olukorra peale kui said, halasid, melodramaaditsesid. Oeh!
Kuigi kaugele ta aga ei liikunud. Juba peagi leidis ta end juba järgmise telgi juurest, mis müüs umbes sarnaseid asju, kui eelmises. Võib-olla on ka seal midagi, mis meenutab noormehele tema kadunud lapsepõlve?

Robin patseeris Remyga kaasas ning itsitas, kui ta vend ühe Bennetti töölise otsa kõndis. "Väga ebaviisakas oled, tead mis," ütles Robin sellele tüdrukule tähtsalt ning vajus kergelt rohkem Remy otsa, kui hetkeks tasakaalu kaotas. Aga Robinil tähelepanu sellele Bennetti töötajale rohkem ei jagunud, vaid tema pilk leidis Charlesi, kes eemal mingeid asju vaatas. "Lähme kiusame Charlesi," nurus Ivy seekord Remyt endaga kaasa tirides. Sest Charlesi oli nii tore kiusata ja nii väga oli vaja, et mees aru saaks, kui purjus Ivy on. Aga nii hea purjus oli olla! "Hei, Charles!" hõikas Ivy meest siis valjemal häälel, et nad ikka tema tähelepanu saaks ja tema asjalikkuse hetke rikuks. Kuigi tööd Charlie just ei teinud, eksole. Miks ta tööd ei teinud? Aga hetk hiljem rändasid Ivy mõtted hoopis teist rada mööda.

Väga naljakas. Arabella pööritas vaid Carterite töödejuhataja sõnade peale silmi, hakkamata oma aega enam mehe peale kulutama. Ei saaks just öelda, et ta hääletooni järgi eriti vinguv oleks kõlanud. Oma maheda ja madala hääle juures kõlas kõik, mis ta ütles sedamoodi, nagu tal oleks nii sügavalt ükskõik, kui vähegi olla saab. Mis tekitas inimestes tihtipeale küsimust, et miks ta üldse vaevus midagi ütlema. Siinkohal ei oleks neidis osanud neile mitte midagi vastata, sest teatud kohtade juures oli tal praktiliselt võimatu suud kinni hoida. Eriti veel, kui asi puudutas kuidagi Cartereid. Nad ei pidanud isegi otseselt midagi tegema, et Bella poolt mõnda teravat kommentaari enda poole saada. See tuli iseenesest - nagu talle oleks mingisugune päästik sisse kodeeritud, mis avaneb juhtudel, kui Carterid või nende töölised on läheduses. Nothing personal, really.

Jalutades telki, vaatas Arabella seal mõnda aega ringi, leides aga üsna kiiresti, et seal ei paistnud tema jaoks mitte kui midagi huvitavat. Pisut veel venitanud, et mitte väga ebaviisakas välja näha - ta oli kogu ülejäänud maailma jaoks viisakaks üles kasvatatud, siiski -, lahkus ta sealt peagi, hakates sihitult mööda laata edasi tammuma. Kaugele ta aga omadega ei jõudnud, sest koheselt oli ta tunnistajaks sellele, kuidas kaks naabrivõsukest Bennettite töötajale meelega otsa astusid, raisates niiviisi väärtuslikku kraami ja viies vaese tüdruku piinlikku olukorda. Robin ja otseloomulikult Remy. Viivitamata sekunditki, võttis Bella automaatselt suuna nende juurde, peas juba väga palju sõnu, mida ta neile öelda tahab, kuni talle siis viimasel hetkel meenus, et avalikus kohas karjumine ei ole õige tegu. Niisiis sundis ta oma hääle rahulikuks, viies näole pilkava naeratuse, kui oli noorte vaatevälja jõudnud. "Carterid. Kas teie veinimüümisel läheb tõesti nii halvasti, et te meie tegevust siin avalikult saboteerida üritate?" küsis ta, hääletoon viisakas, viies hetkeks ka pilgu nende töölisneiule, kes enam kuidagi käituda ei osanud ja paistis koheselt nutma hakkama tahtvat. Talle kiiresti noogutanud, andis ta sellega tüdrukule märku, et too võib sealt koheselt lahkuda ja hetkeks oma töö pooleli jätta.

Tundus, et ärahellitatud võsukestest lõppu ei tulnud, olgugi, et tegelikult ei olnud Charlesil Carterite vastu midagi. Ta austas nende isa väga, emaga käitus lugupidavalt, kuid mis puudutas lapsi, siis nendega suhtles ta ainult siis, kui tõepoolest pidi ning sedagi äärmise sundimise tahtel, sest need lapsed ei teadnud tõepoolest piiri. Arabellast sai mees juba lahti, kuid tundus, et tal tuli veel kellegagi suhelda, mis tähendas seda, et ta hingas sügavalt sisse ning manas enda näole sunnitus poolmuigvel naeratuse. "Preili Carter," lausus ta peaga kaasa noogutades, pilk tütarlapse silmile koondades. Ta ei olnud küll nendest väga palju vanem, kuid ta oli vaatamata kõigele tööline. Noh, vaatamata sellele, et papa Carter Chucki soosis, temaga arvestas ning talle väga vastutusrikkaid ülesandeid täita jättis. Ilmselt oli lapsehoidmine üks nendest, olgugi, et vanamees ise seda tunnistada ei tahtnud. "Härra Carter," lausus ta seejärel, vaadates Remy poole. "Loodan, et naudite laata," ütles ta enda käed sügaval tumehallide viigipükste taskus hoides ning pilku endiselt kahel noorel hoides.

Kuid kui Chuck oli lootnud, et pääseb Bennettite noorimast võsukesest, siis ta pidi eksime. Taaskord marssis too tumedajuukseline kaunitar tema poole, kuid seekord võttis too sõna Carterite suunas, mis muutis olukorda. Mehe tumehallid silmad lõid hetkeks särama, oodates väga suure huviga, mis nüüd saama hakkab. Catfight? Lihtsalt sõnelus?
Kuid olgugi, et see võistlus võis päris põnev olla, pidi Charles Carterite jaoks välja astuma. Sellepärast pööraski ta enda jaheda pilgu tagasi neidisele ning lausus: "Juba teine kord kõigest kahe minuti jooksul. Mul on tunne, et te ise otsite meelega meiega tüli, kas pole? Enne olite ju hoopis teie see, kes minu otsa koperdas ning ma ei usu, et kogemata." Tema huultele ilmus jäine naeratus, kui ta, pea viltu, tütarlapsele ootavalt otsa vaatama jäi, tahtes teada, mis nüüd edasi saama hakkab. Mehel ei olnud küll kombeks lapsi kiusata, kuid ta ei saanud parata, kui inimesed nii tüütud, kärsitud ning ülisuurte tähelepanuvajadustega oli. "Või on sul enda õe ja vennaga tõesti nii igav, et sa tahadki minu ja Robini ning Remy'ga siin juttu puhuda? Vaevalt su issi selle üle rõõmustaks." Ning nende sõnadega sättis ta end taaskord minekule, jättes noored omavahel kisklema. Tal oli vaja tööd teha ning just seda ta tegema läks - Carterite veinitelki, papa Carteri juurde. Seal oligi tema koht.