Such fair much fun aka massikas

OT: TŠAAALIII!

Remy ülbe naeratus venis vaid laiemaks, kui ta nägi tütarlapse kohmetust ja oskamatust midagi vastu öelda. Olid ikka mökk-mökk töötajad neil Bennettitel. Aga Remy ei saanudki mingit totakat kommentaari visata, sest juba ilmus Arabella välja ja hakkas seal seletama. "Avalikult saboteerida?" küsis Remy kulme kergitades ning turtsatas. "Ma arvan, et selleks pole vajadust," sõnas kutt. "Teie töölised saavad sellega ise väga hästi hakkama. Meie ei pea oma edu pärast muretsema. Sina aga oled tigedana nii tore vaatepilt, et viska või tippi sulle riiuli vahele," muigas Sawyer üleolevalt, hoides endiselt oma õde käevangus, et too ümber ei kukuks seal. Muidugi tuli ka Charlie sinna veel seletama. Gaad, kas tal midagi muud teha pole? Kas ta ei näe, et Remy oskab ise oma kaklusi kakelda. Nahhui ta topib oma nina sinna? Õnneks läks ta kohe ka ära ja Remy sai nautida rambivalgust taaskord.

Kui algselt suutis Arabella veel oma cool'i hoida ja vaatas Remyt pilguga, nagu oleks tegu ühe kõige lollima inimesega maailmas ja tema peale pole isegi mõtet aega raisata, sest midagi head sealt niikuinii välja ei tulnud, siis selle viimase lause peale kadus küll hoiak hetkeks ära, värvides neidise põsed automaatselt punaseks. "Sa pagana..," alustas ta, unustades ära, kus nad on, kui nende sama töödejuhataja taaskord välja ilmus ja neiut oma sõnadega lahkelt kostitas. Ta pööras oma tähelepanu mehele, unustades hetkeks vanima Carteri-poja ära, kuulates tolle sõnu. Kelle ta sinna üldse kutsunud oli, kurat küll? Ta suutis alati oma rahulikku ilmet hoida senikaua, kuni talle vastu hakati, mis tegi ta üsna halvaks osalejaks vaidlustes.

Kui Charles minema jalutas, vaatas Arabella hetkeks tollele järele, kibeledes juba järgi jooksma, kuid ta pööras oma silmad hetkeks tagasi Carteritele. "Kui armas. Teie tööline peab tulema teile sõnu suhu toppima," lausus ta, tahtes isegi naeratada, kuid ta oli liiga ärevile juba aetud, et see tal välja tuleks. Rohkem midagi ütlemata, liikus ta nende juurest eemale, tehes mõned kiiremad sammud, et Schmidtile järgi jõuda, astudes tolle peatamiseks otse mehele ette. "Vabandust väga, aga mis su kuradi probleem on? Tundub, et Carteritega koos töötamine tekitab mingisugused enesehinnanguprobleemid, et tuleb lausa mingeid lollusi välja mõelda lihtsalt selleks, et enda ego natukenegi upitada," lausus ta, olles küll silmnähtavalt ärritatud, kuid õnneks suutis ta oma häält piisavalt vaiksena hoida, et mitte tähelepanu äratada. Ta ei olnud eriline karjuja niikuinii.

OT: Mida kuradit, Charles ei tulnud kellegi juurde. Robin ise tuli koos Remy'ga Charlesi juurde nagu ma aru sain Lõpetage mu süüdistamine, öääääää!


Ning taaskord ei saanud Chuck eriti kaugele minna, sest juba peagi kuulis ta taaskord, et keegi kõneles temaga. Mis neil inimestel viga oli? Kas nad ei saanud aru, et ta ei olnud mingist sotsiaalsest suhtlemisest huvitatud, veelvähem oli ta huvitatud selgituste jagamisega.
Sellegi poolest pööras ta end näoga neidise poole ning ohkas vaikselt. Ning just sellepärast ta naiste seltskonda ei nautinudki. Nad kõlbasid ainult üheks - voodimängudeks - ning ei midagi enamat. Ainult üks kisa ja hala ning ausalt öeldes ei olnud Charles dramaatiline inimene. Tal oli asjadest tihtilugu täiesti ükskõik ning tüdimus tema silmis peegeldus tihti, ka nüüd.

Kui neidis viimaks vait jäi, astus Chuck talle lähemale ning naeratas laialt, külmalt. "Sinu jaoks, plika, olen ma härra Schmidt. Oleks tore, kui sa enda sinatamise enda idiootsetele sõpradele hoiaks," lausus ta äärmiselt rahulikult, hoides pilku endiselt neidise silmadel. Olgu, tegelikult ei olnud ju tema välimusel viga midagi. Vastupidi - tütarlapse tumepruunid silmad, siidised juuksed ning jumekas nahk meeldis mehele väga, kuid tolle suhtumine andis soovida ning just sellepärast Chuck nõnda käituski. Ta suhtus inimestesse täpselt nii nagu teised temasse suhtusid. "Ning teiseks - kas ma valetasin? Sa ei põrganud mulle otsa? Ning see on nüüd juba teine kord kui sa mulle siin järgi jooksed. Meeleheitel? Sa oled ju täitsa kenake, mine sebi mõni põllumees ära," lausus mees, lõbus helk silmis säramas, kui ta enda käe sirutas ning korraks ühe tütarlapse tumeda juuksesalgu enda kätte võttis ning seda ümber enda nimetissõrme keris. Ta lasi selle aga koheselt lahti ning vaadates veel korraks küsiva pilguga neidise poole juhuks, kui too tahab veel midagi mehele nina alla hõõruda, asus ta minekule, kuigi ta kahtles, et ta ka seekord kuigi kaugele jõuab.

Ot: Nad ainult lehvitasid

"Mind ei huvita, misasi sa oled," lausus Arabella vastu, vihates olukorda, et sel hetkel jäi ta oma olemusega mehele natuke nagu alla. Erinevalt härra Schmidtist, ei suutnud ta ennast külma ja kaalutlevana hoida ning mitte näha välja, nagu ta oleks kohe valmis plahvatama. Eks oli tegu ka vanusevahes, mis vist tüdrukule natuke märku andis, aga ta ei tahtnud sellele mõelda, üritades seda täielikult ignoreerida. Nagu ka seda, et too oli ka palju pikem ja nägi igati väärikas oma fancsys ülikonnas välja, samas kui Bella ise oli kõigest tummesinistes teksapükstes, pikkade mustade saabastega ja üleskeritud käisetega nahktagis, mille avatud hõlmade alt paistis välja lohvakas bändilogoga maika. Sama hästi oleks ta võinud ka oma vanas pidžaamas olla!

Kui Charles tema juuksesalga enda sõrmede vahele võttis, pidas Arabella hetkeks hinge kinni, kuid selleks kulus ainult sekund. Mehe õnneks jõudis too enda käe eemale viia enne, kui neidis talle vastu sõrmi laksanud oleks. "Ma arvan, et pigem peaksid sina see olema, kes siin austust avaldama peaks. Ma olen Arabella Bennett, sina aga kõigest Carterite tallalakkuja. See peaks olema ilmselge, et mina ei ole kohe kindlasti siin see, kes kellelegi järele jookseb," lausus ta, muutes enda hääle natuke vajlemaks kui enne, sest mees oli selja pööranud ja hakkas juba minema minema. Seekord ei kavatsenud tüdruk teda ise peatada. Eks ole näha, kas too julgeb talle veel midagi öelda. Ta teadis, et ta ei tohiks sellist suhtumist väga valjult nii ravasttäis kohas näidata ja ta oli ka täiesti kindel, et see jõuab tema isa kõrvu kõigest loetud sekundite jooksul, kuid hetkel oli tal sellest täiesti ükskõik.

Ka Raymond oli laadale jõudnud. Ta oli plaaninud juba kohe alguses Robin üles otsida, kuid viimasel hetkel oli teda korraldajate poolt appi kutsutud. Nimelt pidi inimene kes algselt helipulti valitud oli paar tundi hiljaks jääma, mistõttu oligi Ray see, kes esinejatel heli reguleeris ning pauside ajal muusikat mängis. Mitte midagi erilist, aga ikka tegi ta asja südamega.

Kui noormees lõpuks puldist pääses, otsustas ta veidi ringi vaadata. Juba eemalt tundis ta ära Robini, kes oma vennakese käevangus oli. Tundus, et neil oli mingit jagelemist ühe teise naise ja mehega. Ta hakkas vaikselt sinna poole liikuma, teepeal ühelt Carterite töötajalt veel degusteerimistopsi ja naljapärast ka visiitkaardi haarates. Vein oli palju parem, kui need mida ta varasemalt maitsnud oli, kuid siiski mitte päris tema maitse järgi. Võib-olla pidi ta lihtsalt rohkem jooma veini, et see talle meeldima hakkaks. Ta jõudis lõpuks ka Carteriteni, kelle kaaslased vahepeal lahkunud olid. "Hei," sõnastas kergelt muiates noortele. Vähemalt üks neist tundus eriti lõbusas tujus olevat.

Välimus

Robin tõesti klammerdus endiselt Remy käe külge ning vaevu pani tähele, mis seal ümbruses toimus. Või noh, ta pani kõike tähele aga seda kõike oli nii palju! Kui hea oli ikka purjus olla. Aga kohe kindlasti pani ta tähele, kui Raymond nende juurde ilmus. "Ray!" kilkas Robin ning vabastas end Remy haardest, et paar tasakaalutut sammu astuda ning Raymondit kallistada. Hehee! Aga ta tõesti ei seisnud ilma tasakaaluta enam püsti. "Ups," muigas tüdruk, kui end sirgu ajada üritas. "Remy," nurus ta siis oma venna abi. Sirgelt ta nüüd seisis, aga ta hoidis üsna tugevalt Raymondist kinni, et mitte uuesti kukkuda.

Remy oli väga pettunud, et mitte keegi mingit draamat ei teinud. Paar ähvardavat sõna ja juba jooksis Arabella Charlie järgi, nagu mingi koer. No mida. "Mul on mingi peatükk vist vahele jäänud," pomises kutt oma pettumust varjamata, kui nad Robiniga kahekesi olid jäänud. Arabella jooksmisest jäi mulje, nagu oleks tal Charlesiga mingi teema olnud. Aga kes teab, ehk oligi. Õnneks või kahjuks ei pidanud nad endale kaua uut tegevust otsima, sest juba ilmus sinna Ray. Oli ikka Ray? Remy kergitas üht kulmu, kui nägi kuidas ta õde Rayle kaela vajus. "Mida?" küsis Remy lõbusalt ning ristas rinnal käed. "Minu meelest saad sa täitsa hästi hakkama," arvas mees. Ta jälgis neid kahte hetke ja vaatas siis nende perekonna telgi poole. "Sina lõbutse, mina lähen vaatan, kas on tööd veel teha või kas ma leian Susanne üles," sõnas mees. Robin on ju kenasti Ray kätevahel ja noored tundusid hakkama saavat. Remy turtsatas veel korra ja läks siis nende telgi poole, möödudes veel tigedast Arabellast, teda müksates. No ei saa normaalselt olla ju, pidi norima.

Ray naeris natuke lõbustatult, kui Robin talle kaela vajus. Tore, et neiul nii hea meel teda näha oli. Kuigi see võis ka olla alkoholi süü, aga parem oli ikkagi mõelda, et kutt temas selliseid emotsioone põhjustas. Igaks juhuks naeratas Raymond sõbralikult Remyle enne kui too lahkus. Noh, et nagu.. viiskas olla või midagi. Noormees toetas neidu, et ta ikka püsti püsiks korralikult. "Sul on väga lõbus, mulle tundub," sõnas ta muigega. Kutil ei olnud midagi selle vastu, et Ivy lõbutses, pigem oli tal just hea meel seda näha. "Kuidas sulle laadal meeldib siis?" küsis ta seejärel Carterilt, kerge muie näol mänglemas.

Robin nurises, kui Remy minema läks hoopiski ja tema sedasi purjus olekus endale piinlikkust tegema jättis. "Nüüd on kohe eriti hea," noogutas Robin muiates, kui siis mõnusalt Raymondi vastu ennast toetas. Nii hea! Ja õnneks polnud tal enam väga valus ja juuksed ei varjanud tervet tema nägu, tänu meigile. "Laat on igav aga sina oled päris põnev," teatas Ivy seejärel, lükates ühe oma käe ümber mehe ja surkas sõrmed tema särgi alla tema seljal. "Amuse me now!" nõudis Ivy lõbusalt, kui oli korra kikivarvukile tõusnud, et mehe huultele vägagi veinimaitseline musi poetada. Siis juba vaatas tüdruk ringi. "Jänkud!" kilkas ta korraga, tahtes siis, et nad hoopis jänkusid vaatama läheks.

Hea oli näha, et Robin juba paranes jõudsasti. Robini sõrmi oma särgi all tundes kergitas ta kelmikalt kulmu. Huvitav, palju veini Robin ära oli joonud? Kutt naeratas, kui neiu talle ühe tõepoolest väga veinise musi tegi. Ah et nii avalikult kohe. Ta omakorda jõudis Robinile põsele musi teha, kui neiu juba ringi vaatas. Päris lõbus oli nii ausaltöeldes. "Lähme siis vaatame jänkusid," muigas kutt ning sättis asendi paremini, et ta saaks naist kõndimise ajal toetada. Pole vaja, et ta kukuks ja end jälle vigastaks või midagi. Siuke kena neiu tema embuses, tekitas mõnusa tunde. Laat läks kohe palju paremaks.

Robin oleks kohe hea meelega jänkude juurde keksinud ja gravitatsiooni eiranud, aga kahjuks gravitatsioon tõmbas teda täitsa tugevalt maa poole ja Robin püsis Raymondi haardes. Pole vaja tõesti oma kena nägu rohkem ära rikkuda. "Nii nunnud!" kilkas tüdruk, kui ühe jänku varsti kätte sai, olles nüüd juba põlvili puuri kõrvale vajunud. Vähemalt ei lällanud neiu ringi ja ei tekitanud oma perekonnale niiväga piinlikkust. Aga eks Raymondi ees natukene ikka. Vähemalt ei saanud Ivy sellest praegu aru. "Vaaata!" nõudis Robin jänkut üles tõstes, et Ray teda vaataks. "Nii armas!!" Nii nunnu jänku oli!

Ray kükitas Robini kõrvale maha ning jälgis neiut. Nii hea oli teda nii õnnelikuna näha. Ta muigas kergelt, kui Robin talle jänkut näitas ning paitas looma õrnalt. Oli tõesti armas loomake. "Tahad endale saada seda jänest?" küsis ta siis naeratades naiselt. Need ju olid siin müügiks ikka, või ei? Ta ei näinud parasjagu läheduses kedagi, kellelt küsida ka. Aga kui Robin oleks tahtnud seda jänkukest endale, siis ta ju võis selle saada. Ta jälgis naeratades, kui õrn Robin loomakesega oli ning tegi kerge musi neiu pealaele. Nii mõnus oli olla temaga siin.

"Ei taha," muigas Ivy. Ta ei olnud loomadega eriti.. osav. Neil oli küll kodus küll neid aga ta ei tahtnud konkreetselt endale ühtegi pisikest loomakest, kelle eest ainult tema hoolitsema peab. Ta unustaks ära. Või tüdineks ära. Hobusest oli ju tüdinenud, üsnagi. "Lähme joome, kas sa tahad veini?" küsis Ivy siis entusiastlikult, kui jänese tagasi pani teiste juurde ja end püsti ajada üritas. Ray abiga ta suutiski tõusta. "Meil on nii hea vein, oled sa seda üldse proovinud? Kindlasti ei ole, lähme proovime!" Aga samas tahaks ju mööda laadaplatsi ringi keksida ja vaadata, mis seal veel huvitavat oli...

"Kui nii siis nii," muigas Raymond ning ajas ka ennast püsti, kui nägi, et Robin jänese ära paneb, siis ka neiut aidates. Noormehel ei olnud küll plaanis end päris täis juua, aga natuke ikka võis ju, seega võttis ta neiu taas käevangu, et teda toetada. "Ma tegelikult enne proovisin natuke, aga alati võib veel proovida," muigas noormees. Hea vein oli ju. Ja küll nad veel ka ringi vaadata jõuavad. Ta suunas neid sinna suunas, kus arvas Carterite telgi olevat ning uuris samal ajal neiult: "Mis sa siis vahepeal ka head korda saatnud oled?" Polnud nad ju paar päeva näinud teineteist.

Robin toetus mugavalt Ray otsa ning kehitas õlgu. "Voodis vedelenud," muigas tüdruk. "Oleks hea meelega veel seal olnud, aga vanemad käskisid siia tulla ja siin ma nüüd olen! Ja sinuga ma pidin ka kokku saama ju ometigi." Robin naeratas Ray'le lõbusalt, aga sikutas teda siis natukene teises suunas. Ei lähe veel jooma, aga kohe lähevad. Robin tahtis hoopiski mingi teise leti ääres mingeid karbikesi vaadata. Okei, ei olnud nii põnevad, kui kaugelt tundusid. "Ja mis sina teinud oled?" küsis Robin end siis hoogsalt pöörates, et käed ümber mehe mässida ja teda vaadata.

"Tubli tüdruk," muigas Ray. Oli ju tubli, et puhkas? Tema arust küll. Ta kergitas kergelt kulmu, kui neiu teda teises suunas tõmbas, kuid ei öelnud midagi vaid kuuletus talle. Ray põimis käed samuti ümber Robini ja jäi siis kavalalt vaatama teda. "Tööd ja.. tööd," vastas ta kergelt naeratades neiu küsimusele. Jap, nii igav elu tal oligi. Natuke kahju et ta muusikaga tegelemist nüüdseks juba kui tööd võttis, aga samas seda see ka oli. Ta muigas veidi ja siis suudles lühidalt kuid pehmelt neiut. Mõnus oli.

Remy jõudis just siis nende perekonna leti juurde, kui Susannegi sinna ilmus. Mees naeratas ning põimis käe ümber naise ja vajutas musi tema põsele. Ta sirutas vaba käe ja võttis tuutust ühe friika, mille endale suhu pistis. "On sul huvitav olnud?" küsis Remy lõbusalt naeratades. Temal kindlasti oli huvitav olnud, aga nüüdseks oli tal igav ja ta pigem otsis võimalusi, et Bennettitega tüli norida, kui et tegi isa jaoks tööd või midagi. "Kust sa selle said?" küsis mees muiates kui neiu õllepudeli poole noogutas, mis tema käekotist välja piilus. Remy isa ilmselt pööritaks silmi selle peale. Laadal peaks ikka nende veini reklaamima ja seda jooma. Või midagi. Üldse ei pidanud nende isa õllest nii palju lugu, kui seda tegi Remy. Kahju iseenesest. Õlu oli mõnus ju. Koguaeg ei saagi veini larpida. Remy võttis tuutust veel ühe frikartuli, et see suhu pista.

"Olen, eks," ütles Robin naeratades. Kuuldes, et Ray oli tööd teinud, oleks tüdruk tahtnud küsida, et mis tööd ta siis ka tegi, aga Ray katkestas teda suudlusega. Nii hea! Robin vastas suudlusele innukalt aga üsna kohe tõmbus jälle eemale. "Lähme kiusame kedagi," ütles tüdruk Ray'd endaga taas kaasa vedades. Eks Ray siis peab ise jälgima, kas Ivy suudab püsti seista. Praegu isegi natukene suutis. "Remy!" kilkas Ivy, kui mehe ja tema kihlatu juurde jõudis ja oma vanema venna ribisid surkis tema selja tagant. "Sa kadusid nii ära, sa oled ebaviisakas!" Ivy tõusis kikivarvukile ning vajutas venna põsele nunnu musi. "Anna meile veini, ole nunnu."

Raymond naeratas laialt, kui Robin suudlusest eemale tõmbus. Neiu oli nii püsimatu, pani teda isegi kergelt naerma. Aga ta läks ilusti Ivyga kaasa, aegajalt teda veidi toetades, kuid ta püsis üsna hästi püsti isegi. Võib-olla oli asi suures kiiruses. Ray muigas ning tervitas lõbusalt Remyt ja tema kõrval seisvat naist. Robin oli nii armas niimoodi oma vennaga ja tundus, et ta sai ilusti hakkama, seega noormees esialgu lihtsalt jälgis ja muigas kergelt, samal ajal prille puhastades.