Pianoing

"Minu omadele on konkurentsi vaja," ütles Robbie rahulolevalt. "Kui ma leian kuti, kellel on kenamad juuksed kui minul, vean ta otsemat teed altari ette," lisas ta naerdes. Siis ta tõsines. "Või noh, siis, kui mul lubatakse," lisas ta silmi pööritades.

Robin naeris kergelt kuti sõnade peale, silmad peas säramas. Nii hea oli temaga sellistest asjadest rääkida ikka. "Noo küll lubatakse," muigas tüdruk. "Kuigi ma ei tea selle osariigi seaduste kohta väga, kas siin geiabielud lubatud on, või ei." Paljudes ju ei olnud.

Robbie ohkas. "Abielluda ma ei tohi," sõnas ta tõsinedes. "Hiljuti otsustati, et see keeld on põhiseaduse vastane, aga ma ei tea, millal midagi reaalselt muutuma hakkab. Isegi kui abielud seaduslikuks tehakse, siis selleks, et lapsi saada, kui ma seda tahtma peaks, tuleb kuhugi mujale kolida." Ta näris alahuult ja ütles siis veidi kibedalt muiates: "Vähemalt ei ela ma Kansases või Texases või kuskil. Saaks ka hullem olla."

Robin noogutas pisut noormehe jutu peale. "No aega on veel õnneks," arvas tüdruk siis naeratades. "Ja eks abielu kõige tähtsam polegi." Ja enne 21-aastaseks saamist ilmselt ei tohi Robert küll kellegagi abielluda ega mingeid lapsi saama hakata, seega oli aega neil seadustel muutuda ja täieneda. Ja loodetavasti paremuse poole.

"Ega ma praegu küll kuhugi ei kiirusta, jah," ütles Robbie uuesti naeratades. "Lihtsalt nõme tunne on, et minusuguseid kuidagi vähemaks peetakse." Isegi, kui ta tahaks noorelt peret looma hakata, ütleksid mingid pagana vabariiklased talle, et sorry, mees, tüdrukutega on kõik okei, aga meestega mitte mingil juhul. Selline vahetegemine oli Roberti arvates idiootne. Ta võis ainult loota, et inimestele mingil hetkel mõistus pähe tuleb.

Robin naeratas pisut nukralt selle jutu peale. "See tõesti on nõme, aga kahjuks ei saa me neile kuidagi selgeks teha, et see kõik on normaalne." Robinile ka ei meeldinud, kuidas geidesse suhtuti, aga ta ei saanud sinna suurt midagi teha. Ainult seda, et ta ise toetab vähemusi. Ja on vastu kõikidele neile idiootidele, kes arvavad, et see on haigus ja midagi muud rõvedat.

Robbie noogutas süngelt. "Kui pensionieaks ka veel abielluda ei tohi, siis saan kurjaks," ütles ta, et vestluse meeleolu veidi rõõmsamaks muuta. "Ja siis mingid jobud arvavad, et see on valik. Muidugi ma valiks endale mingi hunniku probleeme, mida tüdrukutega koos olles poleks," ütles ta sarkastiliselt.

"No selleks ajaks ehk ikka võib," muigas Robin. "Ja mõnes osariigis on ju lubatud." Polnud kindlustatud, et Robert igaveseks siia jääb ju. "Noo nad ei saa lihtsalt aru, kuidas asjad käivad, isegi, kui see neile nii lahti seletada, kui vähegi võimalik," ütles Ivy õlgu kehitades, hääles samas kerge pettumus. "Aga õnneks need vanurid surevad varsti ära, kelle meelest see halb on." Ja ehk maailm paraneb.

"Loodame," ütles Robbie naeratades. "Ei no jah, kui midagi muud üle ei jää, siis võin kas või Marylandi kolida. Aga nõme küll, kui ainult abiellumise pärast kuhugi ära minema peab." Õe jutu peale ta muigas. "Kas ma kuulen su häälest verejanu?" küsis ta lõbusalt. ""Õnneks surevad varsti ära", ma pole sellist juttu sinult enne kuulnud," ütles Robbie ning sasis õe juukseid. "Inimõigused on ühed hirmsad asjad," naljatas ta.

"Ega sa ei pruugi nagunii siia jääda kogu eluks ju," ütles Robin naeratades. "Mina küll igatahes ei kavatse siia elama jääda, tahaks maailma avastada ikka ja värki." Pealegi istandus jääb ju Remyle. Ta käiks kahtlemata külas, aga ta ei tahaks siin elada. Küsimuse peale Robin naeris lõbusalt. "Noo, võib ka nii öelda," muigas Robin. Ehk tal oli mingi väike varjatud raev Ricki vastu ja ta tahtis seda nüüd kõigi teiste idiootide peal välja elada. Kes teab. "Inimõigused ja need inimesed, kes neid õigusi koostavad. Minu meelest peaks kõigil olema samad õigused, mustanahalised ja homoseksuaalid on ka inimesed, mitte loomad."

"No, praegu eriti ära ei kipu. Laps olen vist veel, hoian ikka kodu ligi," ütles Robert muiates. "Mingil hetkel tahaks muidugi igal pool käia, aga Virginia pole kõige hullem koht, kus elada, kui idiootsed seadused välja arvata." Robert naeris samuti, kui Robin talle vastas. "Ma ei julge sinuga sellistest asjadest rääkidagi, kui sa surma üle rõõmustama hakkad," sõnas ta hirmu teeseldes. "Jaah, see, kuidas täiskasvanud inimesed mingite põmmpeade poolt laipade, loomade ja lastega ühte kategooriasse lükatakse, on küll... naljakas."

"No praegu tõesti, aga hiljem." Robin naeris jälle, kui Robert seal hirmu teesklema hakkas ning jälgis noormeest lõbusalt. "Naljakas ja natukene väga loll." No olid ju tõelised idioodid valitsuse etteotsa topitud. "Aga ma olen kindel, et see muutub. Väga paljud juba võitlevad reaalsete võrdsete õiguste eest, midagi peab sellest ju tulema ka."