Pianoing

"Ma saan aru, mida sa mõtled," ütles Robin tasa. Jamh. Ka tema oli oma vanemaid vendi vihastena näinud. Ilmselgelt. Nad mõlemad olid mitmeidki kordi Robinit kasvõi kaitsenud mõne lolli poisi eest ja see ajas täitsa hirmu peale. Ja eriti nüüd, kui tüdrukul oli vägivaldne kutt. Pani Robini veel rohkem vägivalda kartma. "Mina toetan sind ikka jah," ütles ta naeratades siis. Robin sasis õrnalt kuti juukseid ning toetus taas kergelt vastu klaverit. "Aga ma võin seal samas olla, kui sa Remyle või Russellile räägid. See annaks sulle julgust juurde." Ja võib loota, et nad siis ei saa nii tigedaks, kui väikeõde seal samas on.

"See oleks hea, kui sa seal oleksid," ütles Robbie õrnalt naeratades. "Äkki nad siis ei löö." See pidi kõlama naljakalt, aga jättis Robbie'st hirmunud mulje. Ta vaikis hetkeks. "Aga natuke kergem on nüüd olla," ütles ta. "Kui keegi teab." Tõsi, Robin ei olnud esimene, kellele Robbie midagi öelnud oli, aga keegi teine ei olnud talle nii lähedane. Ega hetero. Ta naeratas õele. "Aitäh sulle. Jälle."

"Ma ei luba neil sind lüüa," noogutas Robin naeratades. "Väga hea, kui sul nüüd parem olla on. Sa ju tead, et saad mind usaldada." Robin silitas õrnalt Roberti juukseid ning kallistas teda siis uuesti. "Sa oled ikka minu nunnu pisivenna ja keegi ei tohi sulle haiget teha," ütles tüdruk kindlalt. Ka mitte tema oma vennad. Ning jah, Robin oli tüdruk, aga oma pere suhtes oli ta ikka kaitsev.

Robbie kallistas oma õde tugevasti vastu. "Sa oleksid mu lemmikõde isegi siis, kui mul neid rohkem kui üks oleks," vastas ta naeratades. Vähemalt hetkel polnud tal vaja millegi muu pärast muretseda - esimene samm oli edukalt tehtud. Õde oli tal endiselt alles.

"Awww," naeratas Robin lõbusalt. "Aitäh. Ma vist lemmikut venda valida ei tohi, aga sa oled niinii kallis mulle ikka," ütles Robin, vajutas musi kuti juustele ning tõmbus siis poisist pisut eemale. Jah, Robin avalikult lemmikut venda valida ei tohtinud ja ega tahtnud ka. Aga ometi usaldas ta Remyt kõige rohkem. Siiski ei ütleks ta, et Remy ka kohe lemmik oleks. Nad kõik olid talle nii kallid. "Aga ära siis üksi kellelegi rääkima hakka." Nii igaks juhuks.

Robbie ajas silmad ainult pooleldi teeseldud hirmust suureks. "Mitte mingil juhul," lubas ta õele. "Ja sina oled mulle ka kallis. Sa tead seda," lisas ta naeratades. "Ma mõnikord unustan ära, et sa mu suur õde oled, sest sa oled nii pisike, aga sa oled ikka palju targem kui mina," ütles ta siis vaikselt naerdes. "Ma olin ennast igasuguste mõtetega täitsa metsa ajanud."

Robin jah teadis, et ta on oma vennastele kallis, aga hea oli seda kuulda sellegipoolest. Eks Robert ka teadis, et ta Robinile kallis oli. "Ei tasu nii palju mõelda siis," ütles Ivy lõbusalt. "Kui sul on muresid, siis tule ja räägi ikka, mitte ära hoia enda sees." Räägib tüdruk, keda tema mees aasta aega juba peksnud on pidevalt. Ja millest Robin siiani rääkinud ei olnud. Aga kõik ta vennad kenasti uskusid, et Robin oli lihtsalt kohmakamaks muutunud.

"Sa tead mind küll, mul ei tule rääkimine eriti hästi välja," vastas Robbie õele muiates. "Ma olen väiksest saati selline olnud." Vahel pidi ka tema pere Robertist sõnu välja kangutama, kuna poiss ei osanud või ei julgenud alati öelda seda, mida tahtis. "Aga aitab nüüd minust küll. Kuidas sul läheb?" vahetas ta siis teemat. Talle aitas südamepuistamisest küll ja tema südamerütm polnud ikka veel normaalsele tasemele tagasi jõudnud.

"Tean," ütles Robin naeratades. Aga see oli nunnu. Mingis mõttes. Aga kohati tahtis ikka oma pisivennaga ju rääkida. Mis siis, et Robert temast mingi kaks pead pikem oli. Ei ole hullu, eksole. Kui poiss aga teema tema peale pööras, kehitas naine õlgu. "Nagu tavaliselt," ütles ta midagi täpsustamata. Hästi ei läinud, aga kui ta ütleks, et läheb halvasti, hakkaks Robi küsimusi esitama.

"No kuule, nii me ei jõua kuhugi, kui sa niimoodi vastad," ütles Robbie muiates. "Mida sa viimasel ajal siin teinud oled? Millest sa mõtled? Kuidas Rickil läheb?" küsis ta õelt süütu näoga. "Mina rääkisin sulle kõik ära, ära nüüd sina midagi tagasi hoidma hakka."

"Pole kuskile jõuda," ütles Robin lõbusalt. Ricki mainimise peale hõõrus Robin kergelt oma käsivart, kus mehe pigistamisjälg oli, aga tüdruk harva kandis avalikult T-särke, seega ei olnud seda näha. "Mul pole midagi rääkida ju," muigas Ivy. "Rick käib tööl ja siin, nagu ikka." Enamiku öödest veetis Rick siin, kartes ilmselt, et Robin mõne teise mehe juurde hiilib. Kuigi Rick Robinit peksis, oli ta ise ikka paras pussy, kui muud asjad ette juhtusid. Kasvõi teised mehed.

"Ta hiilib siin ringi nagu kass, ainult sinu tuppa ja kööki, ma peaaegu ei näegi teda," naljatas Robbie. "Ma ei tea temast peaaegu midagi. Sa pead meid enne tuttavaks tegema, kui ta sind altari ette veab." Robin tundus alati tõõmsameelne, kuigi viimasel ajal kuidagi kohmakavõitu, seega ei osanud Robbie nende vestlusest mingit hoiatavat nooti otsidagi. Ta oletas, et kui midagi valesti oleks, räägiks õde talle sellest.

Robin naeris kergelt Roberti sõnade peale, kuigi tegelikult sugenes tema pilku kerge hirm. Ta ei olnud siiani sellele mõelnud, et on ju ka võimalus, et Rick temaga abielluda tahab. Ta tõesti ei olnud sellele mõelnud, aga nüüd, kui Robert seda mainis, oli see nagu jäävesi Ivy kaela. "Ei noh, siis aega on," ütles Robin aga muiates, reetmata seda, kuidas tema süda oli tugevamini peksma hakanud ning talle kerge kananahk tekkis. Oh kurat. Abielu. "Ta ju on õhtusöökide ja nii ikka olnud," arvas Robin siis. Nende vanematele Rick meeldis. Õnneks või kahjuks.

"No, õhtusöögilauas on meid seitse tükki ja mu ees on täis taldrik, siis mul küll aega sõbrustada pole," ütles Robbie naerdes vastuseks. "Aega on? Sa ei taha Rickiga pesa punuda ja lapsi saada veel?" küsis ta siis. Tõsi, ka Russell ei olnud veel endale tüdrukut leidnud, aga Robin ja Rick tundusid vähemalt seltskonnas päris õnnelikud olevat. "Okei, võib-olla on vara veel, aga ikkagi," lisas Robbie siis muiates.

"No jah, söök ka tähtis," nõustus Robin. Aga Robert ei jätnud mitte seda Ricki ja pere teemat ja see võttis Robinil seest järjest õõnsamaks. "Ei ole sellist soovi tõesti," ütles ta siis kindlalt, muie huulil, aga tema hääl värises ning tal oli järjest raskem hirmu enda silmis peita. "Me oleme veel nii noored ju." Remy oli jah kihlatud, aga neil ka nagu lapsi tulemas ei olnud ju. Aga Robin silmitses nüüd kindlameelselt klaverit, sõrmed õrnalt vastu selle pruuni pinda trummeldamas, et käsi ei väriseks.

"No, sul on aega," ütles Robbie. Ta vaatas õde veidi aega murelikult ja ütles siis: "Me võime millestki muust rääkida, kui sa tahad. Sa oled kuidagi tõsisem järsku." Robin küll naeratas, aga miski tema tavapärases rõõmsas olekus oli valesti. "Või kui midagi on valesti, siis räägime pigem sellest?"

Robin kergitas natukene kulmu ja raputas pead. "Eih, kõik on hästi," sõnas naine muiates. "Ära muretse. Aga me võiksime ehk millestki muust rääkida küll," lisas Ivy. Ta tõesti ei tahtnud Rickist rääkida ja eriti nende tulevikust. Koos. Sest ta ei tahtnud ette kujutada, et neil on lapsed, et nad on abielus. Et ta peab ikka seda peksu kannatama.

Robbie silmitses õde veel veidi kahtlustava pilguga, kuid andis lõpuks alla. Võib-olla mõtles ta lihtsalt välja, et kõigil pereliikmetel on mingid luukered kapis. Või on nad ise kapis. Mis iganes. "Okei. Räägime siis millestki muust. Millest iganes sa tahad," ütles ta õele naeratades. Robin tundus ikka veel natuke kuskil eemal olevat ja see tegi Robbie't veidi rahutuks.

Robin naeratas natukene laiemalt, kui Robert seda enam edasi ei surkinud. "Lihtsalt ma ei tea, kas mina ja Rick püsime enam kaua," ütles ta lõpuks. "Aga ära ütle seda talle, ega kellelegi teisele." Ta tõesti tahtis Ricki maha jätta. Nii väga. Ja kui ta ise ei suuda, siis tema viimane valik oli, et ta räägib Remyle, mis toimus, ja ta vend aitaks teda. "Aga nüüd me võime millestki muust rääkida. Näiteks, kuidas sul koolis läheb?"

Robbie silmad läksid suureks. "Miks nii?" küsis ta, kuid tõstis siis vabanduse märgiks käed üles. "Ei pea sellest rääkima, kui taha. Või tahad? Räägime koolist. Okei. Mul pole aimugi, kuidas sa nii hästi hakkama said, sest see on õudne. Ma arvan, et muuhulgas ei planeerinud ema-isa mulle ajusid ka," ütles ta. "Matemaatikas olen endiselt läbikukkumise äärel, kõik muu on enam-vähem veel."

Robin ei öelnudki küsimuse peale midagi, ja raputas natukene pead. Ta tõesti ei tahtnud sellest rääkida, mitte Robertiga. Nad keegi kolm ei olnud aru saanud, mis toimus, ja tal oli hea meel. Vähemalt praeguseni. Aga sees oli ikka kõhe. "Ei ole see kool midagi hullu," arvas Robin muiates. Tal oli seal jah tõesti hästi läinud. "Sa võid kooli asjadega ka minu käest abi küsida ju, ma aitaks sul aru saada asjadest." Ega ta ilmaasjata suurepärase tunnistusega ei lõpetanud ju. Midagi tal seal ajukeses oli ka.

"See on õudne ja ma ei viitsi enam," vastas Robbie tüüpilise teismelise tooniga. "Kui jalkakapteni tiitel mängus ei oleks, oleks ma juba ammu kõiges läbi kukkunud." Ta naeratas õe vastuse peale. "Kui sa tahaksid mulle matat selgeks teha, peaksid sa korrutustabelist peale hakkama ja ma ei usu, et sul minu peale nii palju aega raisata on," vastas ta muiates. "Juba matemaatika võtaks su 25. sünnipäevani, mis siis ülejäänust rääkida."

Robin naeris pisut ning raputas pead. "Sellega ei läheks üldse kaua. Pealegi sul pole su viimane aasta ju. Ma arvan küll, et ma saaksin sind aidata, kasvõi nende osadega, mis te praegu võtate. Ära lase niimoodi kooli käest," arvas Ivy lõbusalt. "Kasvõi proovime nii, et ma aitan sind natukene." Ta saab ju osa selgitada kutile ja Robert saaks kenasti aru asjast ja saab ise ülesandeid teha.

"Ma ei saagi kooli käest lasta, sellest sõltub see, kas ma saan sügisel kapteniks või ei," ütles Robbie. "Lihtsalt ei viitsi rabeleda enam nii palju. Kui sa tahad, me võime seda jama vaadata kunagi. Logaritmid näiteks on täiesti must maa, ma ei saa neist sittagi aru," lisas ta ja vaatas muiates Robinile otsa. "Kui sul tõesti mitte kui midagi targemat teha ei ole kui minuga matemaatikat õppida. Mina kavatsen keska ära lõpetada ja kogu selle jama igaveseks ära unustada."

Robin naeratas kergelt. "No vot. Siis ma aitan sind. Logaritme võin sulle täitsa õpetada," ütles Ivy. Nüüd hakkas lõpuks see kõhedus tema sees hajuma, aga natukene oli ikka halb olla. Ilmselt õhtul mõtleb veel palju sellele. Oi, tema küll ei tahtnud Rickiga abielluda. Kurat, et ta sellele variandile kunagi varem mõelnud ei olnud.