Pianoing

"Sa oled ingel, tead seda?" küsis Robbie naeratades ja sasis Robini juukseid. "Sa võib-olla päästsid mu keskkoolikarjääri. Kui ma kapteniks saan, pühendan iga värava sulle," lubas ta suurejooneliselt ja muigas. Järsku tundus kooliminek natuke vähem katastroofilisena. Kui ta oleks varem teadnud, et Robinil veel matemaatikast kõrini pole, oleks ta kohe õe abi küsinud.

Robin naeris kergelt ning noogutas. "See oleks kohe väga armas sinust," ütles tüdruk lõbusalt. Aga tal ju tõesti ei olnud Roberti aitamise vastu midagi. Come on, tema pisivenna. Ja kui tal on vaja abi, siis Robin aitab teda. Ükskõik, mis abi tal vaja on. Isegi, kui Robert tuleks tema juurde palvega, et ta aitaks tal tema kuti kuidagi siia majja smuugeldada, et keegi midagi aru ei saaks, või vastupidi, et Robin viiks ta kuskile deidile, siis Robin muidugi teeks seda. Ja ükskõik mis muud asja ka. Noh, mõistuse piires.

"Tahad kohe minuga mässama hakata või kunagi hiljem?" küsis Robbie naeratades. "Mul hakkas enne aju kärssama, aga äkki sinuga on lihtsam. See peab homseks tehtud olema nii või teisiti." Lisaks tundis ta end õega koos mugavalt ja kui ta sai meeldiva kasulikuga ühendada, oli see ainult hea.

Robin kehitas õlgu. "No põhimõtteliselt võime ju minna kohe siis vaatama, mis sul teha on," sõnas neiu. Tal ei ole nagunii midagi muud teha ja hea, kui mõtted Rickilt eemale saab. Robin ajas end rohkem sirgu nüüd, et nad saaksid minna Roberti tuppa ja natukene matemaatikaga tegeleda. "Teiste ainetega on sul okei?" küsis Robin siis huviga.

"Rohkem okei igatahes. Matemaatika on absoluutne õudus, muuga saan peaaegu hakkama," ütles Robbie ning hakkas enda toa poole kõndima. "Sa hellitad mu ära niimoodi, ma hakkan arvama, et kõik inimesed on ilusad ja head," sõnas ta muiates.

"Siis on hea, kui vähemalt muuga hakkama saad. Aga võid ka vajadusel teiste asjade puhul abi küsida," ütles Robin naeratades. Kuti järgmiste sõnade peale Ivy naeris kergelt. "Noo, oma pisivennat peab ju hellitama," ütles ta muiates. Kuigi praegu oli Robin see pisike, kes oma venna kõrval kõndis, eks. Aga õnneks jõudsid nad juba Roberti tuppa ning Ivy potsatas tema voodile istuma.

"Pisivenna olen sulle tõesti," ütles Robert naerdes. Tüdruk ulatus tema kõrval kõndides vaid vaevu tema õlani. Nad jõudsid Roberti tuppa ning poiss võttis laualt sinna laiali jäetud vihiku, õpiku ja pastapliiatsi. "Sa võid alustuseks lihtsalt selgitada, mille kuradiga üldse tegu on, enne pole mõtet ülesannete kallale minnagi," ütles ta, kuid tegi vihiku ikkagi lahti. Viimased kaks lehekülge olid üleni täiskirjutatud ja maha soditud.

"Noo, vanus loeb," ütles Robin lõbusalt. Teda see otseselt ei häirinud, et ta oma vendadest lühem oli. Hea oli ju, kui sul on kolm venda, kes kõik on pikemad. Isegi, kui kõige noorem vend on kõige pikem. Aga Robin ei pidanudki ju mingi pikk olema. Seega teda ei häirinud see üldse, erinevalt Remyst, kellele see ikka nagu haiget tegi, et ta nii lühike oli. "Eks ma püüan sulle siis asja selgeks teha." Robin sättis end mugavamalt istuma, et Robert ka näeks, mis ta teeb, ning asus talle selgitama, mida see osa endast üldse tähendas, pannes kirja kõikvõimalikud tähtsamad asjad ning kontrollis aeg-ajalt, kas Robert ikka saab aru ja mäletab.

Robbie üritas jälgida. Raamatus oli kõik nagu hiina keel tundunud, aga kui Robin talle asju inimese moodi ja arusaadavas inglise keeles selgitas, hakkas kuskilt midagi koitma. Robbie tegi ka ise oma varesejalakäekirjaga märkmeid, üritades asju endale selgeks saada, ning joonistas olulisematele valemitele raamid ümber ja vaatas mahatõmmatud ülesandeid, üritades aru saada, mida ta valesti oli teinud.

Robin seletas kõike rahulikus tempos, et Robert ikka jälgida jõuaks ja varsti tundus, et kutt sai vähemalt teooriast aru. "Püüa nüüd mõnda oma kodust ülesannet lahendada," pakkus Robin naeratades. Kui ta ise teeb, siis küll ta hakkama saab, eks? Ja Robin selgitab, kui miski ikka segaseks jäänud on. Aga nii hea oli mõelda logaritmidele selle asemel, et mitu last Rick saada tahab ja kas ta neid ka peksaks.

Robin hingas tugevalt ja kiiresti välja. "Okei," ütles ta veidi ebakindlalt. Ta võttis neist esimese ette, pusis selle kallal veidi aega ja hakkas siis vanduma. "Fakk, see ei tööta," ütles ta pahaselt. "Peaks ju? Või teen ma vale valemiga?" Robbie viskas end selili. "See on nii saaaaaaaaaaaast," venitas ta pahaselt ja kallutas siis pead, et Robinile otsa vaadata. "Ma ütlesin sulle, ma olen täiesti lootusetu," ütles ta.

Robin jälgis, mis Robert tegi ja muigas natukene, kui Robert pahaseks sai. "Küll sa hakkama saad, ära anna kohe alla. Näita mulle, mis sul siin on." Robin võttis kuti asjad ja uuris ülesannet. "Ei ole vale valem, sa lihtsalt teed väikese vea. Sa pead jälgima ilusti, mida sa teed. Proovi uuesti," ütles Robin vihikut tagasi Robile ulatades. Saab hakkama küll ju, suur poiss!

Robbie ohkas veel kord ja hakkas uuesti tööle. Kulmu kortsutades vaatas ta kord õpikut, siis vihikut, siis märkmeid, ja lõpuks kirjutas midagi uut. Kui ta lõpuks jõudis vastuseni, mis õpiku lõpus olevaga klappis, vaatas ta suurte silmadega Robinile otsa. "See ei ole kunagi varem nii valutult juhtunud," ütles ta vaikselt ja naeratas siis.

Robin jälgis, kuidas Robert ülesannet taas lahendas ja naeris kergelt kuti sõnade üle, kui ta selle korralikult lahendanud oli. "No näed. Ei ole ju nii hull, lihtsalt aru peab saama, mida teed," ütles Robin naeratades, kui käe sirutas, et Roberti juukseid sasida. "Tubli oled," ütles neiu tunnustavalt.

"No probleem selles oligi, et ma ei saanud ei õpetajast ega raamatust midagi aru," ütles Robbie õele naeratades. Kui Robin tema juukseid sasis, sirutas Robbie käe välja, et õele sedasama teha. "Aitäh," vastas ta lõbusalt. "Sa tegid mu päeva umbes kolmsada protsenti vähem lootusetuks."

Robin naeratas lõbusalt ning lükkas oma juukseid taas näo eest eemale, pilk lõbus. "Siis on väga hästi. Aga püüa oma kodune töö nüüd ära teha," ütles tüdruk. Siis saab Ivy teda veel aidata, kui tal mõni probleem veel tekkima peaks ning see osa saaks Roberti paremini selgeks ka.

Robbie naeratas õele veel kord ja pöördus siis oma ülesannete juurde tagasi. Veidi aega oli õe ja venna vahel vaikus, kui Robert omaette nohisedes ülesandeid teha üritas. Mahatõmbamisi oli aina vähem ja kuigi Robbie üsna tihti selle ja teise asja peale kulmu kortsutas, pidi ta tunnistama, et matemaatika polnud teisest klassist saati nii edukalt läinud. Siin-seal küsis ta Robini abi, kui esimese paari korraga ise hakkama ei saanud, ning rahulolutunne aina süvenes.

Robin aitas oma venda, kui too abi palus aga muidu lihtsalt jälgis, mis poiss tegi. Lõpuks saigi ta oma ülesanded tehtud ja Robin naeratas kutile tunnustavalt. "Tubli oled," ütles Ivy oma venna üle uhkust tundes. "Ei olnudki ju nii raske, või mis?" Tal oli ikka väga hea meel, et poiss hakkama sai ilusti.

"Ei olnud," vastas Robbie rõõmsalt. "Ma leidsin endale õpetaja, kes mulle reaalselt midagi pähe taguda suudab. Ma loodan, et sa oled valmis seda mitu korda nädalas tegema," lisas ta. Siis lõi ta õpiku ja vihiku plaksuga kinni ning keeras end selili, pea õele sülle toetades. "Tee nüüd mu juustega midagi natuke aega, ma puhkan oma ajusid," ütles ta rahulolevalt ja sulges silmad.

"Muidugi olen valmis," ütles Ivy naeratades. Ega tal midagi targemat nagunii teha ei olnud. Ja Robertit oleks ikka hea aidata ju. Siis sättis Robert end juba mugavalt pikali ja toetas pea neidise sülle, mille peale Ivy kergelt itsitas. "Sa oled nii armas ikka," ütles ta, aga libistas sõrmed Robi juustesse, et neid silitada ja sasida, hakates pikematest salkudest talle varsti ka patsikesi punuma. Nii mõnusad juuksed olid ta vennal ikka.

Robbie naeratas komplimendi peale laialt ja sättis pead mugavamalt õe sülle. Kui Robin neid sasima hakkas, mõmises ta vaikselt ja rahulolevalt. Varsti tegi ta ühe silma lahti ja vaatas Robinile otsa. "Kas sa teed mulle punupatse?" küsis ta kahtlustava häälega, kuid muigas.

Robin kergitas küsimuse peale kulmu ning suunas oma pilgu sellesse ühte Roberti silma, mis tal lahti oli. "Muidugi ma teen sulle punupatse, mida sa siis arvasid?" küsis Ivy naeratades. Kaks tükki olid juba valmis! Nad hakkasid laiali vajuma juba, sest kinni ei olnud Ivy neid sidunud, aga nii tore oli tema juustega mässata.

Robert naeris tasakesi ja pani oma silma uuesti kinni. "Ma loodan, et sa mu juukseid veel rohkem lokki ajada ei looda, sest ma ei usu, et see võimalik on," ütles ta. "Ja ma näeks täielik jobu välja, kui sa kõik mu juuksed kuskile patsi pistaks," lisas ta siis.

Robin naeratas ja kehitas õlgu. "Noh, kindlasti oleks võimalik, aga selleks peaks need sul märjad olema." Ja siis oleks poiss ikka puhas lammas. Mõnikord oli Robin endalegi pärast peapesu patsikesi pununud ja järgmistel päevadel lammas olnud. Nunnu oli! Aga ta eelistas oma sirgeid juukseid. "Kui mul siin patsikumme oleks, siis ma punuks nad kõik patsi, aga kahjuks mul pole ja nad vajuvad kõik lahti," ütles Robin kergelt pettunud häälega. Jama oli ju ometigi.

"Sa tead, et ma sikutaks need patsid nagunii lahti, niipea kui sa ära läheksid," vasts Robbie lõbusalt. Robin oli seda ka enne üritanud ja Daniel oli välja näinud nagu 13-aastane, kes oli rastapatse tahtnud, aga polnud päris kindel, mis need rastapatsid on. Lisaks olid tema juuksed piisavalt lühikesed, et patsid ta peas veel totramad välja näeksid.