Is it now good or bad?

"Kui sa nii ütled," muigas Ray seepeale. Eks Robin teadis paremini oma venda siiski. "Kohe see uks otse seal, voodi kõrval," naeratas noormees siis, neiu küsimusele vastates ja tõusis ka ise, et film välja võtta ja ära panna ning laual asju natuke korda saada. Noormees kallas ka endale mahla, enne kui tagasi diivanile istus, küljega, et mõtlikult aknast välja vaatama jääda. Mõnus film oli ja tore oli, et Ivy talle külla oli tulnud.

"Aitäh," ütles Robin muiates. Ta suundus vetsu ning paari minuti pärast olid tal asjad aetud. Aga selle aja jooksul oli tal seal üsna halb hakanud ning isegi näo külma veega pesemine ei aidanud. Tüdruku kõht ja selg valutasid kergelt ning tema süda läks pahaks, kui ta vannitoast välja jõudis. Ivy hingas sügavalt sisse, kui ukse enda järel kinni lükkas. "Ma peaks vist.. koju minema," pomises Ivy kätt enda kõhule surudes. Oi, see ei olnud üldse mõnus.

Ray praktiliselt hüppas diivanilt püsti kui Robin välja astus. Neiu oli kahvatu ja üleüldse nägi välja nagu tal oleks halb. "Mis mureks?" küsis ta, kui oli paari kiire sammuga Ivyni jõudnud ja teda nüüd õrnalt toetas. "Võib-olla sa peaks pikali heitma, kuni sul kasvõi veidi parem hakkab?" Muidugi ta saaks neiu koju ise ära ka viia, aga ehk oleks kindlam, kui ta esialgu oleks lihtsalt paigal. Neiul oli nii järsku ju halb hakanud, äkki läheb järsku üle ka? Õrnalt suunas ta Robinit diivani poole, ootamata neiu vastust ära. "Soovid sa vett või midagi?" küsis ta siis veel murelikult.

Ivy ei osanud midagi väga öelda, Ray küsis nii palju, et need kõik küsimused läksid tal peas sassi. Siiski läks tüdruk Ray'ga diivanile ning potsatas sinna istuma, nüüd mõlemad käed vastu kõhtu surutud, kus teda tugevad valutorked läbisid. Ei olnud hea. Ei olnud. "Ma ei tea, mis juhtus," pomises Ivy lõpuks. "Nii valus on." Isegi Ricki peksmised ei olnud nii valusad olnud.. vist..

Ray muretsemine aina kasvas. Siiski üritas noormees mõistuse selge hoida ja ratsionaalselt tegutseda. "Kas ma kutsun sulle kiirabi?" küsis noormees, kui Robin valusid kurtis, "või viin su ise haiglasse?" Kui ikka nii valus on, siis peaks ju professionaalide poole pöörduma. Endamisi mõtles noormees, kas asi võis äkki olla selles peksmises, oli ju küll mõnda aega juba möödas sellest, aga äkki Robinil oli mingi sisemine vigastus, mis alles nüüd välja lõi või midagi. Murelik pilk silmis ootas ta neiult vastust, valmis järgmisel hetkel juba tegutsema.

"Mmh, mkmm," tegi Robin ning surus silmad hetkeks kinni, kui oma kõhust tugevalt kinni hoidis. Mis toimus? "Ma pean.. Remyle helistama," pomises tüdruk siis. Remy teab, mis ta tegema peaks. Okei, ilmselt ta peaks haiglasse minema, aga ta peab Remyle teatama nii või teisiti. Ja miks mitte siis nüüd kohe praegu, äkki kutt saab talle üldse järgi tulla või midagi sellist. Ivy ei tahtnud Ray'd koormata.

Raymond ohkas kergelt. "Sa saad teepeal ka helistada talle, või ma võin ise helistada," sõnas noormees murelikult, "aga ma arvan, et esimese asjana me peaks sind ikkagi haiglasse toimetama." Kõhuvalu ei olnud nalja asi, eriti kui see oli nii tugev, et valust kõveras pidi olema ja tal ei olnud mingit probleemi Robinit transportida ju. Mismõttes koormaks? Raymondil oli kõrini sellest, kuidas inimesed olid koguaeg mures, et nad on koormaks või midagi. For fuck sake, kui on probleem, siis tuleb sellega tegeleda. Seetõttu läks ta esikusse, et tuua sealt Robini jakk ja jalanõud, pani ka end riiddesse ning vaadanud veel hetke ringi, et miski ohtlikult laokile ei jääks, aitas neiu riidesse ja haaras ta siis sülle, et ta oma autoni viia ja ta tagaistmele lebama panna. Hetke enne toast väljumist märkas noormees diivanil veel mingit plekki, aga praegu ei olnud tal aega sellele pikemalt mõelda, veelvähem sellega tegeleda.

"Okei," pomises Robin lõpuks nõustudes. Ta üritas ise ka hakkama saada, aga ta siiski lubas Rayl teda aidata ning ka autosse viia. Valud ei läinud paremaks, ainult halvemaks ning suhteliselt hull oli olla. Nagu suremise tunne või midagi. Tüdruk tundis ka külmavärinaid ja väga palavikuline oli olla. Mis toimus? See ei saanud söögist ega joogist olla ju.. Autos aga sai kuidagi Robin oma telefoni välja, aga ei suutnud eriti rääkida, seega ta hoopis saatis Remyle sõnumi oma seisukorrast ja kirjutas, et Ray viib ta haiglasse, aga ei unustanud lisada seda, et Ray ei teinud talle midagi.

Kuna nende väikeses linnakeses haiglat ei olnud, siis pidi Ray Robini Richmondi viima, mis muidugi võttis omajagu aega. Ta õnneks sõitis piisavalt kiiresti, et tavalise tunni aja asemel kulus sinna jõudmiseks ainult pisult üle poole tunni. Vahepeal uuris ta iga natukese aja tagant, kuidas neiul olla oli. Kui nad lõpuks haigla juurde jõudsid, läks Raymond kiiruga autost välja ning võttis Ivy taas sülle sealt autoistmelt. Hellalt kuid samas kindlalt teda hoides kandis Morris naise haiglasse sisse ning pöördus esimese ettejuhtuva isiku poole, kes tundus haiglapersonali kuuluvat. Ei olnud temal aega keskenduda kas see oli nüüd arst või õde või kes. Õnneks juhatati neid ruttu valveõe juurde, kes siis juba asjalikumalt tegutsema hakkas ja lasi Rayl Ivy ühele vabale voodile pikali panna, et siis neiu kaebuseid põhjalikumalt kuulata. Noormees ei tahtnud väga neiu juurest lahkuda.

Mingil hetkel siiski saadeti Raymond ruumist välja, et Ivy korralikult üle vaadata ning temalt mitmeid proove võtta. Ning kuskil tunnikese pärast oli Ivy haiglapalatis, morfiinikotike kõrval tilkumas. Nimelt oli tal nüüd avastatud, et ta oli olnud rase, aga oma lapse kaotanud. Kui Ray taas Ivy juurde lasti, oli naine rahunenud ega polnud valudes, kuid ta vaatas tühja pilguga lage ja mõtles kõige üle. Ta oli olnud rase. Ta kõhus oli kasvanud tema ja Ricki laps, ning nüüd ta kaotas selle lapse. Olgu Rick nii munn kui tahes, Ivy oli kurb. Aga morfiin muutis teda piisavalt uimaseks, et ta nutta ei suudaks. Ta kaotas oma lapse.

See tund oli tundunud rohkem nagu kolm-neli tundi, mil Raymond oli ooteruumis närvis olnud, kuid lõpuks ometi tuldi talle teatama, et ta võib nüüd Robini juurde minna ja noormees praktiliselt hüppas püsti. Kahjuks talle küll ei seletatud, mis neiul viga oli, õel oli kiire või midagi, aga ehk teeb seda Ivy ise. Kohvitops, millest ta praktiliselt lonksugi polnud võtnud, sest oli nii mures, näpus kõndis ta kiirel sammul naise palati poole aeglustades tempot alles vahetult ukse taga. Ta koputas kergelt ning astus siis vaikselt sisse. Kes teab, äkki neiu magas peale kõiki neid protseduure, misiganes taga siis ka ei tehtud. "Hei," sõnas ta vaikselt, kui nägi, et Robin on siiski üleval ja läks ta voodile lähemale, "kuidas sul on?" Neiu nägi nii nukker ja kurb ja samas ka tuim välja seal. Võib-olla oli see valuvaigistitest? Ta sättis ennast Robini voodi kõrvale toolile istuma.

Robin ei reageerinud kohe, kui Ray sinna tuli, aga pärast mõnda hetke pööras ta oma pead, et Raymondi suunas vaadata, pilk tühi, nagu ta ei näeks meest, kuigi tema suunas ta vaatas. "Ma ei tea," sosistas ta lõpuks, kui talle ka küsimus kohale jõudnud oli. Tüdruku kanüüliga käsi libises tema kõhule ning ta kergitas oma pead, et selles suunas vaadata. Seal oli olnud laps. Reaalne inimene. Väike laps. Ja enam ei olnud.

Ray ohkas. Nii veider tunne oli, kui neiu temast praktiliselt läbi vaatas. Robin tundus omadega ikka täitsa läbi olevat. Pidi see õhtu siis niimoodi lõppema? Ta oleks tahtnud midagi öelda või teha, aga ilmselgelt ei osanud. Robinil oli endiselt valus? Vähemalt käis see mõte noormehe peast läbi, kui Robin käe endale kõhule libistas, aga muud ta ilmselgelt ei osanud järeldada. "Kas sa tahad rääkida?" küsis ta siis lõpuks neiult vaikselt. Äkki tahtis? Kuigi noormees kahtles selles tegelikult.

Robin ohkas vaikselt küsimuse peale. "Kas Remy on tulnud?" küsis ta tasakesi hoopis vastu, sõrmed hajameelselt kõhtu silitamas. Laps. Ta peab Ray'le nagunii rääkima. Aga teda praegu huvitas rohkem see, kas ta vend tuleb teda vaatama või ei. Sest Robin pidi talle ka ütlema. Remy eest ikka seda saladuses ei hoiaks. Nagunii oli mees pahane, et ta ei olnud peksmisest rääkinud. Nüüd aga laps.. Robin ei teadnudki praegu, kas ta on raseduse katkemise pärast õnnetu või tänulik.

"Ei ole," ohkas Ray vaikselt, "vähemalt ma ei ole teda näinud." Ta jälgis natuke Robinit ning pööras siis mõtlikult pilgu veidikeseks aknast välja. "Kas sa tahad ma helistan talle?" küsis ta siis neiult ettevaatlikult. Ta oleks pidanud juba enne selle peale tulema, et seda teha. Noormees kartis, et neiu tõukab teda eemale, kuid ei hakanud ka tagant surkima. Küll ta räägib, kui on õige aeg. Senikaua võis ta oma mõtete käes kannatada küll. "Ma lähen helistan Remyle, sa ürita magada," sõnas noormees siis ning tõusis, et palatist väljuda. Mingil põhjusel ei tahtnud ta neiu nina all ta vennaga rääkida, võib-olla ta alateadvuses kartis natuke, et Remy on tema peale kuri. No ja ilmselgelt kulus neiule puhkus ära peale sellist katsumust.

"Mkmm," tegi Robin. "Ära mine," ütles ta siis ka sõnadega. "Küll ta tuleb." Kui ta tuleb. Ja no kui ei tule, siis pole sinna ka midagi teha. Aga Robin tõesti ei tahtnud, et Ray praegu ära läheks. Siis ta võib-olla tõesti hakkaks meest eemale tõukama. Ta ei tahtnud seda teha. Talle meeldis Raymond ju väga. Ja Ivy arvates vähemalt võis täitsa öelda, et nad on paar, vähemalt talle nagu tundus nii, seega oli Ray'l ka igati õigus teada. Kuid praegu ei öelnud naine veel midagi, ta tahtis kindel olla, et Ray ei lahku.

Noormees ohkas taas, kuigi isegi veidi kergendunult, kui Robin soovis, et ta ei läheks. Ta istus taas toolile ning jäi neiut mõtlikult vaatama. Keeruline olukord, noormees ei teadnud üldse, mida öelda. Seega ta vaikis seal mõnda aega ning tõusis siis kergelt, et neiu otsaesisele pehme musi vajutada. Alles tükk aega hiljem jõudis noormehele kohale, et tal pole ju vanema Carteri numbritki. Kahju, tõesti kahju, et nende õhtu oli niimoodi haiglas lõppenud. "Soovid sa midagi?" küsis ta siis neiult, kui oli tagasi istunud peale Robini juuksesalgu kõrvataha sättimist.

Robin naeratas väsinult, kui Ray ikkagi sinna jäi. Aga ta vaikis ka nüüd, sõrmed ikka kõhul mängimas. "Ei," ütles ta vastuseks, kui Ray küsis, kas ta tahab ka midagi. Ei tahtnud. Ainult ehk aega tagasi keerata ja mõista, et ta on rase. Mitte juua nii palju. Ricki selle infoga teda löömast hoida. Oeh. Nii palju, mis teha oleks saanud. "Ma olin rase," pomises naine mõne hetke pärast suvaliselt. Ta ei vaadanud Ray suunas, tahtmata näha, mis reaktsioon tal sellele infole on.

Ray noogutas vaikselt omaette, kui Robin vastas, kuid ei öelnud midagi. Ta lihtsalt istus seal ja mõtles niiöelda elu üle järele. Noormees ehmatas päris korralikult, kui Ivy sõnu kuulis. Ausalt öeldes kahtles ta esialgu, kas ta üldse õigesti kuulnud oli, samas kõik Robini tühjus ja kõhu silitamine tundusid nüüd loogilised ja õiges kohas olevat. Päris.. hull olukord. Noormees ohkas vaikselt. Ta oleks tahtnud midagi öelda, kuid mõistis, et ilmselt ei tee miski nii või naa praegu naise enesetunnet paremaks, peale aja. Aeg parandab kõik haavad, nagu öeldakse. Ta lihtsalt nihutas tooli voodile veidi lähemale ning põimis enda sõrmed neiu omadega, neid kergelt pigistades. Ta tahtis anda märku, et ta on kohal. Et ta on olemas ja ei kao kuhugi. Et ta on valmis olema Robinile toeks.

Robin ehmus natukene, kui Ray puudutust tundis, aga see pani teda natukene paremini tundma end, tõesti. Aga ainult natukene. Vähemalt oli Ray sealsamas. Ja talle tundus, et Ray ei jookse ära ka, seega see oli hea. Või noh, mis tal ikka vaja joosta, enam ei olnud teise mehe last Robini kõhus. Ei olnud seda hetke, et kas ta nüüd ikka tahab teise mehe last kasvatada. Sest seda last enam polnud. Robin nohises tasa ja pööras pead, et Ray suunas vaadata, aga ei öelnud ka midagi. Ei olnud enam midagi öelda. Ta hoopis pigistas Raymondi kätt, tänulik, et mees seal oli.

Ray hoidis endiselt Robini käest kinni ning vaatas sõnatult neiule otsa. Tõepoolest, ei olnud midagi öelda. "Sa peaks puhkama," sõnas ta siiski lõpuks vaikselt. Robinile kuluks natukenegi und ära. Ja Ray võis ju seal olla, kasvõi terve öö Carteri käest kinni hoida, ta ei kavatsenudki kuhugi minna, ära joosta. Rayl oli kahju, et selle lapsega niimoodi oli läinud. Tal oli kahju Ivyst ja kahju lapsest. Ta võttis seda kui Robini last, mitte kui teise mehe last ja ilmselt oleks ta üles kasvatanud küll, kui talle võimalus oleks antud. Neiu oli talle väga-väga kallis. Ilmselt nad olid nüüdeks paar juba jah.

Robin ohkas jälle tasakesi mehe sõnade peale. Peaks vist jah puhkama. "Tule siia," palus Robin siis aga tasakesi. Tundus, et Remy vähemalt praegu veel saabumas ei ole, ning seega võis ta ju Raymondi kaissu nuruda. Vennalt kalli ei saanud ju. Ivy nihkuski voodi äärest eemale, et Ray ka sinna mahuks. Kanüül ja muud juhtmed-asjad olid tal teisel pool, seega need ka ei häiriks. Ivy lihtsalt tõesti vajas kellegi lähedust praegu.

Ray kõhkles hetkeks. Ei tea, kas see ikka on nii hea mõte. Samas ta mõistis, et Robin vajas lähedust ja noh, mis temaga ikka teha saadakse. Halvimal juhul lihtsalt aetakse ta sealt ära. Seega ajas Raymond end toolilt püsti ning sättis ettevaatlikult, et ta jumala eest Robinile kuidagi haiget ei teeks, neiu kõrvale ja võttis ta ettevaatlikult kaissu. Tal oli hea meel, et Robin talle rääkinud oli ja teda eemale tõuganud ei olnud, sest see oli see, mida ta kõige rohkem kartnud oli.

Robin sättis end natukene, kui Ray end tema kõrvale sättinud oli ja puges mehele lähemale, sulgedes oma silmad. Kanüülita käsi libises mehe alt tema ümber, aga teine jäi rohkem paigale, sest kanüül ja voolikud. Tõesti, kui seda morfiini temasse ei tilguks, siis ta nii rahulik ei oleks vist. Aga praegu oli ta rahulik ja ta sai kaissu ja kõik oli hästi. Ei. Kõik ei olnud hästi, aga vähemalt midagigi oli hästi. Ja et tal päris soe oli Ray kaisus, ja mõnus ka, jäi naine üsna pea tukkuma, hingates sügavalt.

Remy oli Robinilt saanud väga vähe ütleva sõnumi, mis teda ilmselgelt muretsema pani. Aga ta ei saanud päris kohe kodust tulema, aga varsti sõitis ta siiski haigla poole juba. Õige pea oli mees haiglas ja küsis oma õe asukoha kohta. Talle öeldi palati number, kuhu Remy siis ka sisse sadas. "Hei ma..." mees vaikis, kui voodis oma õe kõrval Raymondit nägi. Ta ohkas. Ei olnud tema keegi, et teha ettekirjutusi, kellega ta õde võib ja ei või semmida, aga äärmiselt kahtlustav oli ta ikkagi. Robin tundus magavat, seega astus Remy vaikselt voodi juurde. "Ma sain ta sõnumi," sosistas Remy. "Mis juhtus?" küsis kutt siis ning viis pilgu Raymondile. Tema väike õeke seal niimoodi!