Jalutuskäik

Õhtupoolik. Kell lähenes vaikselt seitsmele ning taevas kumas veel maheda valgusega, mis mõne aja pärast kustuma hakata kavatses. Tänavad olid kõik suhteliselt rahulikud, inimesi liikus juba õige vähe, enamus tagasi oma kodudesse. Pikk lokkis peaga brünett oli aga erandiks - tema üritas kodust just võimalikult kaugele pääseda.

Damaria armastas oma perekonda, kuid sealne õhkkond oli viimasel ajal üsna tihedaks muutunud. Tema ema keevaline prantslanna iseloom, kasuisa osavõtmatus ja õe mässav teismeiga olid kõik lainetena kokkulöönud ning tema oli korraga nende kõigi keskele sattunud. Dammie'le meeldis segadus, kuid seda vaid juhul, kui see oli tema enda tekitatud. Sellised olukorrad süstisid neidu masendust.

Sihitu kõndimine viis Damaria väikesse parki, mille keskel asus mänguväljak. Üle rohu sinna lonkinud, potsatas noor naine tühjale kiigele. Õhtune valgus andis kogu sellele kohale mõnusalt nostalgilise kuma ning see vaatepilt tõi tema näole naeratuse.

Marcuse tööpäev oli lõppenud ja ta otsustas oma armsamaga veidi aega veeta. Noormees kihutas oma Harley-ga mööda väikelinna tänavaid ringi, et esiti oma mõtteid tuulutada ja teisalt leida pargi lähedal võimalikult hea parkimiskoht, et oma suksu sinna jätta. Marcus aimas, et Dam võiks olla pärgis, sest neidise kodune olukord oli üsna paksuks muutunud.

Viimaks Marcus selle õige koha ka leidis, seiskas oma tsikli, tõusis sadulast ja tegi oma sammud mängiväljaku poole, sest kus mujal neiu ikka olla võiks, kui mitte mänguväljakul kiigejärjekorras? Marcus silmitses juba eemalt kiigel istuvat lokkis juustega brünetti, kes kiigel end edasi-tagasi kiigutas. Kiiver käes jalutas noormees näitsiku seljataha ja surus talle õrna musi põsele, et mitte tütarlast liialt ära ehmatada.

Suksu

Loobunud enda pead täitnud suminast, oli Damaria lubanud endale selle hetke, et laskuda vaikselt oma privaatsesse mulli. Neiu eksles oma mõtetes, mõtlemata siiski midagi konkreetset. Kiigehoog oli vaikne, peaaegu olematu, kuid piisav, et tuul tema juukseid kammiks. Päike linnakese kohal oli vajunud madalamale ning sellega oli ka valgus läinud kuldsemaks.

Tundes tuttavlikke pehmeid huuli enese põsel, tuli Damaria oma vaiksest mõtisklusest välja ning naeratas lõbusalt. "Hei," lausus tütarlaps tervituseks, surudes jalad vastu maad, et kiigehoog peatada ning keeras end osavasti istumislaual ringi, jäädes nüüd näoga Marcuse poole. Ta sirutas enda käed üles ja ette poole, kavatsusega noormees endale lähemale tõmmata.

Marcus naeratas ja lasi kiivril ettevaatlikult sõrmede vahelt langeda, et tüdruk omale kiigelt sülle tõsta."Heia," vastas noormees ja suudles neidist. "Mis sa nüüd siis niiviisi siin kõigud?" uuris Marcus tütarlapselt kes endiselt kuti süles oli ja ilmselt veel nii pea sealt lahkuda ei kavatse.

"Seda nimetatakse kiikumiseks. Ma kiikuSIN," vastas Damaria tarmukalt, sõnalõppu eriliselt toonitades, nüüd mugavalt kaksiratsi noormehe süles olles, jalad puusade ümber ning käed kaela ümber mähitud, "kuid enam ilmselgelt mitte." Dammie kallutas oma pea õrnalt viltu, pigistades ühe silma kissitades kinni. See kõik koos näol püsiva naeratusega tuli kokku kena nunnu ja kavala ilmena, mida neiu näol nii tihti näha võis.

"Kas sa täna kuttidega ei pidanud kokku saama?" uuris Damaria kahtlevalt, kuna tema mäletamist mööda pidid noorukid täna koos veidi jämmima ning õlut jooma. Ehk oli ta selle mõne teise päevaga segi ajanud? Kui nii, siis ei olnud tüdrukul midagi selle vastu. Tal oligi tuju midagi meeletut, tobedat või toredat teha ning Marcusega koos oleks see midagi veel võimsam olnud.

Marcus muigas ja tegi mõtlikult viltuse näo pähe. "Täna minu mäletamist mööda küll mingit tsilli-grilli olema ei peaks, aga ma ei tea ka, keegi mulle helistanud ei ole," naeris Marcus. Tänu turtsakatele klientidele on Marcus hakanud oma mälu kohati kaotama, kuid see ei ole mitte midagi tõsist, vist?

"Kuidas Sul täna läinud on?" uuris kutt tüdrukult, et mitte tekitada piinliku vaikust. Marcus kõigutas end edasi-tagasi, enesel kaval muie näos ja tegi tütarlapsele silma.

"Aga Kris helistas eile..." Damaria jättis enda lause lõpetamata ning suudles Marcust. Kui nii, siis oli noormees täiesti tema päralt ja muu teda ei huvitanud. Olidki täna mingid plaanid olnud, oli see rahva enda kaotus, et nad üle kinnitada-helistada ei suvatsenud. Nad ise teadsid millest nad ilma jäid. Ja mille Damaria juurde võitis.

Tüdruk libistas end noormehe sülest sujuvalt maha, kuid jäi endiselt Terrance ette seisma, üht kätt tema peopesasse libistades, sõrmi kuti sõrmedega põimides. "Hämmastavalt hallilt, üksluiselt ja igavalt. Lausa kahetsusväärne," tunnistas tüdruk huuli mossi tõmmates.

"Kris helistas? Ütle, et ma olin pesemas sel hetkel ja sa võtsid vatsu," naeris Marcus, kui nii siis nii. Marcus ei viitsi kellelegi üle helistama hakata, ometi käis Matt täna töökojast läbi oma vana rattarisu remondi kohta uurimas. "Matt käis täna läbi ja päris mu käest oma käula remondihinda, jutuks nagu ei tulnud, et täna mõne loo teeme. Ei tea,"

Kutt lasi neidise sülest maha ja suudles teda. "Kuida nii hull siis?" Marcus naeratas neidisele magusalt ja kallistas teda.

"Ei, me käisime koos pesemas, Marcus," muigas Damaria, käsi kergelt läbi noormehe juuste libistades. "Aga sa tegid süüa, kui ta helistas... Ise nad teavad, millest ilma jäävad," ütles neiu viimaks oma mõtte ausalt ja valjult välja.

"Jämmid täna koos minuga? Õlled, pitsa, muusika?" pakkus tütarlaps vasikasilmil välja, näol ootav naeratus. Muidugi oli Marcus nõus, selles ei saanud kahtlust ollagi, pakkumine oli lihtsalt täpselt niipalju liiga hea. Damaria libistas end noormehe embusest välja ning keksis liivakasti juurde.

Marcus naeris, eks tema oligi enamasti see, kes süüa tegi- vanaema poolt päritud anne. "Õlut on, pizza tuleb tuua. Laulad ise?" Marcus naeratas, korjas oma kiivris maast ja järgnes neidisele liivakasti juurde. "Sa liiga vana ei ole selleks?" uuris Marcus naerdes. Dam polnud millegi jaoks vana, ta on alati hingelt nooruslik.

"Toon sulle kühvli ja mannergu?" muigas Marcus, siit kuskilt ju peaks neid saama, kasvõi liivakastist endast, sest väikesed lapsed unustavad oma asju alatase liivakasti või mänguväljaku lähedale.

Damaria armastas Marcuse valmistatud sööke. Ja kutt nägi lihtsalt kuratlikult seksikas välja, kui ta köögis askeldas. Paljas mõtegi sellest oli juba kergelt ülesküttev. Dammie naeratas. "Õlut on, pizza teeme ise! - topeltjuustu, peekoni ja kõige mu paremaga! Laulda ma võin, kuni sina saadet mängid," rääkis tütarlaps, enda peas juba erinevaid plaane kokku lükates. Tal ei olnud mingit probleemi kodust või poest midagi pizzamaterjaliks kokku osta. Ise tehtud pizza oli ju siiski kõige etem. Andis võimaluse fantaasia kasutamiseks ning hiljem ei saanud kedagi kiruda, kui ei maitsenud.

Küsimuse peale, ega neiu liiga vana ei ole liivakastis mängimiseks, saatis Damaria noormehele altkulmu etteheitva pilgu ning suunas siis oma silmad tagasi liivale. "Ehitame liivalossi?" pakkus ta korraga välja, silmis lõbus sädemeke.

Marcus vaatas kella "Meil on veel üksjagu aega, et poodi minna," nooruk naeratas. Ilmselt laulab Dem kogu see aeg oma häält lahti, kui Marcus pizzat valmistab, aga sellest pole midagi. Kutile meeldis kuulata, kuidas neiu lõõritab. Mõnel korral on Marcus üritanud Dem'i endaga proovi kaasa meelitada, aga kahjuks see ei õnnestu, vähemalt mitte nii, et ka tüdruk laulab.

"Ehitame," naeris Marcus ja pani oma kiivri liivakasti kõrvale niiviisi, et liiv sinna väga sisse ei läheks, sest pole ju väga mugav sõita, kui liivaterad kuskil kiivri ja juuste vahel on. Paljas mõte sellest ajas Marcusele kananaha ihule.

"Teeme ühe tagasihoidliku kolme nelja torni ja tiivaga lossi esiteks ning seejärel lähme poodi?" pakkus Damaria plaani välja. Ta lõi rõõmsalt käsi kokku ja hüppas siis liivakasti, seades end põlvili keset liiva istuma. Tema käeulatusse jäi paar sinna unustatud kühvlit ning väike punase-valge täpiline plastikämber. Sinise kühvli ulatas neiu Marcusele, rohelise jättis ta enda kätte. Sujuva liigutusega seadis Damaria oma vallatult lokkis juuksed pealaele paksu ja lustakasse patsi ning manas siis näole keskendunud ilme, asudes kühveldama, et alumise niiske liivakihini jõuda, mis ehitamiseks vajalik oli.

"Teeme nii,"naeratas Marcus. Kutt istus liivakasti servale, et mitte oma pükse väga liivaseks teha ning asus kühveldama. "Mina kühveldan, Sina ehitat?" küsis noormees naerdes ning kaevus liivakasti, et külm ja niiske liiv sügavustest kätte saada ja pisikesse mannergusse lajatada.

"Ehk siis mina olen töömees ja sina oled arhitekt?" küsis Damaria muigvel ilmel, mis segunes tema näol oleva keskendumisega. Talle ei olnud kunagi meeldinud õhulosse ehitada, kuid liivalossid olid vägevad. Õhulossid olid mõeldud unistajatele, mitte tegijatele. Ja Damaria uskus endasse kui tegijasse. Tütarlaps haaras märga liiva täis saanud ämbri ning keeras selle teistpidi, saades hoolika ja ettevaatliku töö tulemusega esimese torni. Endapoolt väljakaevatud märga liiva hakkas ta vormima lossihakatise seinteks.

"Just nõndamoodi," naeris Marcus, ning kühveldas järgmist ämbri täit liiva lossi jaoks. Kell ei olnud väga palju ja seetõttu jalutas nii mõnigi inimene pargis. Inimesed kes mänguväljakust möödusid vaatasid noori väga veidrate pilkudega, sest pole just igapäevane, kui kaks täiskasvanud inimest liivakastis liivalossi teevad. "Sa oled armas, kui süvened," tegi Marcus Dam'le komplimendi.

Sellegi poolest ei olnud praegusel kellaajal enam mänguväljakul väikesi lapsi, mistõttu nemad kahekesi paistsid iseäranis hästi silma. Kuid Damariat see ei huvitanud. Ta teadis, et ta on äge ning muu ei olnudki oluline. Nad mõlemad olid lihtsalt ägedad. Kuuldes kommentaari enda süvenemise armsuse kohta, tõstis Damaria pilgu oma progressioonis olevalt ehitiselt ning näitas Marcusele keelt. Niipea, kui uus ämbritäis valmis oli, valis neiu tornile sobiva koha ja peagi sai lossi laius piiritletud. Müürid kõrgusid ning lossi tornide otsa tekkisid ka kergelt kaarjad katuseharjad. Damaria teadis, mida ta teeb.

"Ehitad lossi ümber enese ikka?" küsis Marcus naerdes, ning jälgis tüdruku tegutsemist, ise samal ajal liiva juurde kühveldades. Marcus mõtles endamisi, kas homme samal ajal võiks see loss siin veel püsti olla või kaob see homme? Vaevalt, et väikesed lapsed seda alles tahaksid hoida. "Teeme mõne mehikese ka juurde?" uuris Marcus ning üritas silmata mõnd langenud oksa, mida veidi hakkida võiks.

"Iga kuninganna vajab lossi, mida valitseda," kinnitas Damaria noogutades. Hetk tagasi tal küll seda plaani ei olnud, kuid nüüd näis see suurepärase ideena. Nii oli lihtsam seda ehitada.. või tegelikkuses ei olnud, kuid neiule meeldiski noateral käia. Katsu siis end keerata nõnda, et Sa teist torni või seina ära ei lõhuks. Kuid ta teadis, et saab suurepäraselt hakkama!

"Printsi või valvuri?" küsis Damaria uudishimulikult Marcuse pakkumise peale. Talle meeldis see idee, kuid tal oli vaja kindlat ploti teada. Ja kui juba näiteks prints teha, võiks ka mõne neiu printsessiks teha, kasutades mõnd puult langenud lehte seelikuna ning rohukõrsi..

"Ära müüri lõhu,"naeris Marcus. "Ma lähen toon mõne priskema oks," ütles kutt ja kõhveldas neidisele veel paar kühvlitäit liiva ning läks siis ühe priskema oksa järgi, mida ta eelnevalt silmas. Marcusel on pidevalt nuga kaasas, seega ei ole probleemi ka parajate pikkustega tegelaste meisterdamine.

"Kogu krempel," naeratas Marcus, kui oli oksaga tagasi tulnud. "Ei, ma ei võtnud kogu puud maha," naeris ta. Noormees kühveldas liiva juurde, et näitsikul oleks pidevalt meisterdamismaterjal olemas.

Damaria liivaloss hakkas täiusele lähenema. Ta näol oli tõsine ning keskendunud ilme, nagu ta tõesti teaks, mida ta teeb. Kuid tegelikkuses võis kindel olla, et mõne algkooli lapse poolt ehitatud loss oleks isegi ehk parem olnud. See-eest oli see Damaria enda seni loodutest parim. See oli suur, ilus, omamoodi kunstiline ning tema valitses seda, istudes keset lossihoovi. "Üks mehike tee värava juurde," juhendas neiu Marcust tähtsal ilmel, "ning teisele otsi mõni leheke või miski kleidiseelikuks ja aseta ta torni." Damaria viipas käega kõige kõrgema torni poole.

Marcus naeratas ja hakkas puust 'mehikesi' välja lõikama, kellest ühe asetas ta värava juurde, teisele tegi ta sälgu sisse, et puuleht sinna külge panna, "näeb printsessi moodi välja küll," naeris Marcus. Mees tegi lisaks veel mõne mehikese, et need siis lossi eri paikadesse panna. "Teeme kraavi ka?" uuris Marcus.