And I fell heavy into your arms

Kell oli kaheksa hommikul ja suurem osa töölisi oli aetud istandusse, viinamarjade vahele kuivanud oksi lõikama ja värki. Remy oli end päris varakult üles ajanud ja üritanud asjalik olla, aga ta ei saanud väga paberimajandusega tegeleda, sest ta isa tegeles sellega oma kabinetis. Võib-olla ta ei tahtnud piisavalt, kes teab. Igal juhul oli ta veidi aega veetnud veinikeldris ja viimaks otsustanud, et mängib õiget omanikku ja ratsutab eemale põldudele, kus töölised parasjagu on. Ainus probleem oli selles, et tal polnud ju oma hobust. Vendade omasid ära ajama ei hakanud. Seda enam, et Russelli hobused olid mingid eepiliselt kallid võistlushobused ja too lööks ta maha kui ta neid kasvõi puudutaks. See oleks omamoodi fun muidugi. Aga Sawyer otsustas hoopis Robini hobuse võtta, sest ta aimas, et ta õeke tuleb varsti sellega ratsutama ja mõelda vaid, milline on ta nägu, kui ta hobune kadunud on. Seega saduldas Remy asjalikult õe hobuse, tõusis sadulasse ning kappas põldude vahele. Ta jõudis õige pea sinna, kus traktor seisis ja paljud viinamarjade vahel oksi lõikasid suure hoolega. Ta nägi veidi eemal võõrast punapäist tüdrukut, keda ta enne küll näinud polnud. Sawyer võttis hoogu maha ning ratsutas neidise poole. "Hei," tervitas mees teda. "Sa oled siin uus?" küsis ta. Lahe pärija, ei teadnud isegi, kes tal seal töötavad ja kes mitte.
Sawyer kandis tumedaid ratsapükse, pikki tumepruune ratsasaapaid, valget t-särki ja selle peal tumedat jakki, mis oli eest lahti. Oli kena päikesepaisteline päev ja ta oleks igal muul ajal ka päikseprille kandnud, aga kuna ta ratsutas, kartis ta neist ilma jääda ja ei olnud prille pähe pannud.

OT: Eleanor

Nora oli samuti üsna varakult ärganud ja kohe tööle hakanud. Päikesepaisteline ilm andis talle energiat justkui juurde nii et neidis oli üsna mitme tööga juba hakkama saanud ja nüüd siis põldude vahele koos teiste töölistega tulnud. Üks abivalmis ja üsnagi nägus noormees näitas talle ära, kuidas oksi õigesti eemaldada ja töö läkski lahti. Kuna nemad olid otsese päikese käes, oli neiul üsna kiirelt soe hakanud nii et ta oli enda firmamärgiks saanud ruudulise särgi ümber vöö sidunud, jäädes topi väele. Pikad teksad olid tal siiski jalas, sest päris lühikeste pükste ilm ka veel polnud ja pruunid ratsasaapad olid kõige otsas. Need olid lihtsalt kõige mugavamad pikka aega jalul olemiseks. Veel olid tal käes pruunid nahast kindad, et käed ikka terveks jääks oksakääre kasutades.
Kuna neiu oli pleierit laadida unustanud, ei olnud tal seekord klapid kõrvas ja tüdruk ümises ise mingit suvalist laulujuppi, mis kuskilt kõrvu oli jäänud ja nüüd peast ära kaduda ei tahtnud. Küll aga kuulis ta nüüd üsna hästi et keegi tuli.. Ja see tulija oli hobusel. Ja see hobune tuli tema juurde. Lähedale. Error! Oksakäärid pudenesid neiul käest, kukkudes õnneks ta jalast mööda nii et varbad jäid kõik külge. Nora taganes kaks sammu, püüdes rahulikult hingata ja suutis selle kõige juures veel isegi noogutada. "Jah.. Eleanor," pigistas neidis paar sõna endast välja, silmitsedes ainiti hobust. Kes oli nagu hiiglane tema silmis. Nora oli nii hirmunud, et ta ei tundnud Cuppyt isegi ära.

Sawyer jälgis imestunult, kuidas neidis kohe seal asju pillama hakkas ja värki. "No-noh, ega ta ei hammusta.. Kõvasti," muigas Remy äärmiselt lõbusalt. Muidugi ei saanud tema hobuse hirmust väga aru. Ta ema oli nad kõik hobuse seljas ju sünnitanud. Või midagi väga sinna lähedale, sest hobused olid Remy mäletamist mööda koguaeg neil seal olnud ja ema oli neid kõiki koguaeg utsitanud sadualsse ja ratsutama. Aga kuna tundus, et tüdruk oli ikka päris ehmunud, tuli Remy sadulast alla ning ulatas hobuse ohkad ühe eemal seisva töölise kätte. "Oled kombes ikka?" küsis Sawyer endiselt lõbusalt ning kummardus ja võttis maast käärid, ulatades need neidisele. Oli ta need ju maha pillanud. "Kaua sa siin siis olnud oled?" uuris Remy. Mitu päeva ta asju maha oli maganud juba? Loodetavasti polnud see neidis neil seal nädalaid töötanud nii, et Remy asjast midagi ei tea, see oleks küll kuradi sitt variant.

"J-jah, ma tean.." sõnas Eleanor, astudes veel sammukese tagasi. Aga see hirm oligi irratsionaalne. Kuskil sisimas ta teadis jah, et kõik on korras, aga hirmumõtted olid need, mis võitluses peale jäid. Õnneks tuli mees hobuse seljast alla ja lasi looma veidi eemale talutada. Ning Nora rinnult oleks nagu kivi kerkinud ja ta sai taas hinge tõmmata. Kusjuures ise polnud ta märganudki, et ta praktilislt hinge kinni hoidis vahepeal.
Kergelt värisevate kätega võttis ta ulatatud käärid vastu, punastades siis ise, märgates kui pagana arg ta ikka on ja kui väga see välja paistab. "Jah, vabandust," vastas neidis, viies pilgu siis mehele enda ees. Üks Carteri vendadest, nagu ta eeldas. "Kõigest teist päeva," vastas Nora õrna naeratusega. Vähe, aga samas olid tal päris mitmed asjad juba selged ja täna hommikul oli ta üsna kaua üksinda ringi siiberdanud. Muidu ikka mõni teine tööline juhendas algul kõrval ja hiljem ka veel kontrollis pisut. Õnneks olid nad kõik abivalmid ja Nora sai nendega hästi läbi.

"Mille eest sa vabandad?" ei saanud Sawyer aru ning naeris lõbusalt. Selle eest, et ta hobust kartis või selle eest, et ta kombes on? Naised olid ikka naljakad. "Ei noh, poleks arvanud, et kohtan naist, kes hobust kardab. Muidu ikka kõik tahavad poni endale ju väiksena," arvas mees lõbusalt naeratades. Vähemalt tema meelest kõik tahtsid. Robin isegi tahtis kui ta väike oli. Nii väga tahtis hobust. Ja siis ta sai ja jõudis kohale, et polegi nii äge kui ta arvas, et see on. Nende ema suutis neis kõigis igasuguse armastuse tappa vist. Okei, Robert näiteks suutis endiselt klaverit mängida ja vist isegi nautis seda, aga Remy näiteks täiesti jälestas klaverimuusikat. Kui talle midagi üldse peale sunnitud asjadest meeldis, oli see tennis. Vat see oli mõnus ja lõõgastav tegevus, aga seda ka ainult seni, kuni su vastane piisavalt koba on või midagi. Kellele ikka meeldiks pähe saada. "Nii et paar päeva juba," viis mees siis teema hobustelt kõrvale. "Suvetööd teed siin või pikemaks ajaks?" uuris nooruk. Kevad oli ju käes ja suvetöölised umbes nüüd neile sinna sisse hakkasid sadama igast ilmakaarest.

Eleanor viis küsimuse peale pilgu mehele, lõbus naeratus temagi huulile ilmumas. Üsna totter olukord tõesti. "Ma polegi päris kindel," muigas näitsik. Eks ikka selle eest, et ta sedasi reageeris. Üsna piinlikkust tekitav tema jaoks.. Ta oli ka üks neist kangetest, kellele ei meeldinud üldse midagi karta. Ja eriti hulluks tegi asja see, et väga muid hirme tal polnudki. Ämblikud, hiired, kõrgused, kinnised ruumid.. Kõik olid väga okei. Ja siis tuli hobune ja temal lõi jalust vedelaks. "Ma tahtsin ka," mainis Nora vaid õlgu kehitades. Ja saigi.
Teemamuutuse peale neiu noogutas. Tundus nagu ta oleks nädalaid seal olnud, aga vaid mõned päevad vedas välja tõesti. "Suvetööd vist ikka pigem.. Ideeliselt peaks ma selle ajaga välja nuputama, mida ma enda eluga edasi peale tahan hakata. Eks näha ole.. Kui mingit plaani paika ei saa, siis ehk jään kauemakski," seletas Ellie. Eks ta vanemad tahaks kindlasti, et ta seal kenasti rabaks ja sügisel ülikooli poole teele läheks. Aga teda väga ei tõmmanud see kõrgharidus. Tahaks kohe elama hakata, mitte veel õppida.

Remy kuulas tüdrukut ja muigas kergelt noogutades. "Siin mõtlevad kõik, mida oma tulevikuga teha," sõnas mees lõbusalt. "Ja tavaliselt venib see mõtlemisaeg pääris pikaks, nii et soovitan sul end mugavalt tunda," muigas Sawyer. Ta surus oma käed jaki taskutesse, pilk ikka lõbusalt tüdrukul. "Kuidas sulle töö tundub siiani üldse? On põnev ja nii glamuurne kui filmides tundub?" uuris mees lõbusalt. "Majutusega on korras sul üldse? Ma eeldan, et on. Kes sul sisse seada aitas?" uuris Remy. Palju küsimusi, aga ta tahtis end järjepeale viia eks ole. "Tead mis mulle just meenus? Ma olen üks ääretult ebaviisakas kombetu harimatu mats," turtsatas mees järsku naerma. Seejärel sirutas ta oma käe neidise poole. "Mina olen Remy, Remy Carter," tutvustas ta ennast viimaks. Tüdruku nime kuulis küll, aga enda nime vastu ei öelnud. Jättis endast kindlasti kõige ülbema ülemuse mulje kohe esimesel kohtumisel. No tegelikult ta suht oligi. Töölised kindlasti vatrasid nende perekonnast.
Iga perekonna liikme kohta osati midagi öelda ja nüüdseks oli Eleanor juttude järgi ilmselt üsna hea pildi juba saanud. Või siis ka mitte, kes teab. Robinist räägiti kui kõige armsamast tüdrukust, ta oli istanduse printsess ja seda heas, mitte halvas mõttes. Kõik töölised armastasid teda. Isegi kui Robin tegi karmi häält, nad ikka armastasid teda. Russellist räägiti ilmselt seda kuidas ta end ikka ja jälle täispeaga koju sai või ei saanud, kuidas ta ratsutab ja üldse huvi ei tunne. Robert oli ka töölistele pigem meeltmööda, aga too ei tegelenud nagu istandusega üldse, ta ju käis koolis ka alles. Küllap põgeneb sealt nii kiirelt kui saab, vähemalt seda arvasid töölised. Remy kohta räägiti, kuidas kutt isa sunnil asjaga tegeleb, aga iga natukese aja tagant käitub nagu tõeline hellitatud rikkur ja lamab basseinis keeldudes istanduse vastu huvi tundmast. Lisaks veel Remy kaklemishood ja ülbus. Siis oli veel loomulikult Remy kihlatu, kes töölistes mingis mõttes judinaid tekitas ja nad teadsid rääkida, et Mamma ja Papa Carter just väga hästi sellest neiust ei arva. Papa Carter oli aga väga karmi käeline mees, kes tihti peale oma käske ei põhjendanud ja mitmelgi korral oma paha tuju tööliste peal välja elas. Vallandatud polnud veel keegi lihtsalt Papa paha tuju või Remy ülbuse tõttu.

"Tundub jah.. Enamus on vist üsna noored siin ka," arvas Eleanor. Neidis võttis vahepeal kindad käest ja pani need maha, asetades oksakäärid sinna peale. Need pagana käärid. Hetke enda peopesi uurinud, et sealt mingeid raske töö poolt jäetud märke leida, viis ta pilgu siis tagasi mehele. "Töö on.. raske, aga teostatav," arvas Nora, naerdes siis kergelt glamuursuse jutu peale. "Ma ikka päris linnast katusekorterist ka tulnud pole. Ma ikka tean, mis tunne on sõnnikut rookida ja sigade toiduküna pesta," muigas neidis. Glamuursust ta küll taga ajama sinna ei tulnud.
"Küll sa küsid palju," sõnas neidis siis kergelt naerdes, noomides end mõtteis siis koheselt. Ta oli alati liiga semu kõigiga, aga tema ees oli üks ta tööandjatest siiski, nii et võiks teietada vähemasti. "Majutusega on kõik korras. Olen lausa toas üksinda praegu, mis on eriti mõnus. Ja su.. teie õde Robin näitas mulle ümbrust ja võttis mu üldse vastu," vastas Nora siis järgemööda kõigile küsimustele. Mehe 'enesekirumise' peale näitsik esiti kohkus, kuid hetk hiljem jõudis talle kohale, milles asi. "Ei, pole hullu, ma tean, kes te olete," sõnas ta leebe naeratusega, võttes pakutud käe siiski vastu. "Mina olen Eleanor.. Mida ma juba ütlesin," hakkas ta siis endki tutvustama kui mõistus jälle poole peal kohale jõudis. Ta oli pereliikmeid ringi liikumas näinud ja kolmega neist juba ka suhelnud. Kui pereisa tervitust suhtlemiseks nimetada saab. Remy oli nüüd siis neljas Carter kellega tal kokkupuude oli, aga ka ülejäänuid oli ta näinud ja nende kohta kuulnud.
Ei saaks öelda, et töölised just väga klatšisid.. Kuigi noh seda ka muidugi. Aga nad tutvustasid Norale endiselt istandust ja selle ümbrust ja inimesi ja sinna juurde käisid ka laused stiilis "see seal on Russell, ta on pidevalt purjus" või "see seal on Remy, tüüpiline rich kid". Aga Nora eelistas mitte teiste arvamusele tuginedes kellegi kohta miskit kindlat järeldada vaid inimesi ise õppima tunda.

"Suvel on noori rohkem," sõnas Remy. Muidu üldiselt oli neil ikka vanemaid inimesi seal ka. Suvi ja kevad oli see aeg, kui istandus oli täis igasuguseid inimesi. Mõni kasutaks seda ehk ära, et erinevate inimestega suhelda, oma maailmapilti laiendada või midagi. Aga Remy tavaliselt ei kippunud väga töölistega semutsema. Eleanoriga rääkis ta ka põhiliselt ainult selle pärast, et polnud neidist varem näinud ja tundis, et on liiga palju eemal olnud kõigest.
"Sa ei pea mind teietama, ma arvan. Mu isa võid, aga mind küll mitte, ma tunnen end siis nii vanana," naeris Sawyer kergelt, ta pigem jääks sina juurde. "Aga Robin on tore, siis ta ilmselt näitsa sulle kõik vajaliku ära ja mul polegi sinuga väga midagi rääkida," naeris mees kergelt. Ta silmitses hetke neidu hindavalt. "Kas ma võin midagi natuke isiklikumat laadi küsida?" uuris Remy siis huviga. Tal hakkas peas midagi väga huvitavat tärkama.

"Nojah, loogiline.. Kõik vanemad saadavad oma võsukesed maaõhku hingama," muigas Eleanor. Tema meelest oli see ideaalne suvetöö. Füüsiliselt koormav küll, aga see eest sai koguaeg väljas olla ja uute inimeste ümber ja see ümbrus oli hingematvalt ilus. Sisimas oli ta vist ikkagi maalaps, olgugi, et suurlinnas kasvanud.
Sinatamise peale neidis vaid noogutas. Ta oligi arvanud, et sealt miskit taolist vastuseks tuleb, aga viisakusest tuli ikka ära oodata kuni teine inimene lubas ka end sinatada. Vähemasti sedasi oli talle õpetatud. "Robin on tore tõesti ja väga abivalmis. Ma arvasin, et mõnel teisel töölisel lastakse mulle asjad kätte näidata, aga ta oli ise valmis minuga tegelema," nõustus neidis.
Mehe küsimuse ja veidra pilgu peale kergitas Eleanor viivuks üht kulmu, kuid noogutas siis. Mida hullu sealt ikka tulla saab. Ja pealegi oli uudishimu suur.

"Robin on jah, tore ja suure südamega," noogutas Remy. Tal oli kõige toredam õde kogu maailmas. Ilmselt põhiliselt selle pärast, et Robin oli ainus õde tal üldse. Aga no ta oli tore. Kõigile meeldis Robin. "Sa lõpetasid just keskkooli eks?" küsis Remy siis. "Kui vana sa oled? Mingi.. kaheksateist?" pakkus kutt. "Ja seda tahaks ka teada, et kas sa oled vallaline?" küsis mees lõbusalt muiates. Ta ei mõelnud üldse sellele, mis mulje ta seal jätab praegu. Tal oli palju olulisem mure eks ole ja Eleanor võis täitsa selle lahenduseks olla. Väike suvefling ei teeks absoluutselt mitte kellelegi paha. Remy arvates.

Küsimust kuuldes oli Nora vaat et pettunud lausa. No kui öeldakse, et miskit isiklikku küsitakse, siis ootaks ikka ägedamat kraami, mitte tõestusmaterjali ta koolihariduse kohta. Samas ehk oli sedasi ainult tema tutvusringkonnas..
"Jah, lõpetasin.. Ning olen kaheksateist," vastas neidis esimestele küsimustele, muiates siis kui see kolmas ja juba ootustele vastav ära tuli. "Jah, olen," vastas neidis ausalt. Ega see ei tähendanud, et ta kohe jumal teab milliste vihjatud ettepanekutega nõustus. "Vastasin nõuetekohaselt?" küsis neidis lõbusalt naerdes vastu. Nägu oli Remy'l küll selline nagu hauks ta mingit eriti hullu plaani. Hakkab välja pimpima naistöölisi? That would be.. fun.. not.

Remy naeratas asjalikult. "Ideaalne," noogutas mees. Tõeliselt ideaalne. "Sa tundud väga arukas ja sõbralik ja elav noor neiu," sõnas Sawyer siis, endiselt kavalalt naeratades. "Ära seda nüüd kuidagi pahasti või valesti võta. Ma lihtsalt.. Väga tahaks sind oma vennale tutvustada, kui sa mõistad mind," muigas Remy kavalalt. Ta väikevennal oli naist vaja ja Eleanor tundus täitsa asjalik valik olevat, ainult et ta ei saanud lootma jääda, et need kaks kohtuvad ja ongi kohe midagi, ta pidi natuke ikka abile lootma ja Eleanori asjaga kurssi viima.

"Ma tänan," muigas Eleanor komplimentide peale, mis kõlasid küll rohkem moosimisena. Nagu talle oleks väga vaja kenasid kutte pähe määrida. "Mõistan-mõistan," naeris naine. Ta aimaski, et sealt miskit taolist tuleb - kas siis sõber või vend. Remy ise oli kihlatud ometigi ja see oleks ikka way too weird olnud, kui ta enda jaoks sedasi pärima tuleks. "Küsimus - millisele vennale?" uuris neidis. Ühega neist oli ta nimelt juba kokku põrganud ja teisest samas ei teadnud praktiliselt midagi ja oli möödaminnes näinud vaid. Mõlemad olid kenad, nii et ega tal väga vahet polnud. Uudishimu vaid. Ning jah, ta oli reaalselt nõus sellise naljaga. Ta tuli sinna siiski meeldivalt aega ka veetma, mitte ainult tööd rassima 24/7.

Remy naeratus muutus veelgi laiemaks. Plaan läks suurepäraselt. Eleanor oli igati ideaalne. "Robertile, noorimale meist," vastas Sawyer. "Ta on endiselt keskkoolis, aga teil on ainult mingi aastane vanusevahe, nii et ei maksa muretseda selle pärast. Tal pole vist kunagi tüdrukut olnud, ta pole kordagi midagi maininud mulle ja me räägime naistest nii et jah, tal pole tüdrukut olnud. Seega ma oleks äärmiselt tänulik, kui sa temaga prooviks veidi ja ma võin korraldada teile mingi deidi või asja," ühesõnaga oli Remy väga mures, et tema vend lõpetab selle keskkooli süütult ja nii ometi ei saanud. Vähemalt võiks tal mingigi kogemus olla naistega, eks ole.

"Robert," kordas Eleanor, pannes mõtteis nime ja näo kokku ja tuletades meelde, mida ta noormehe kohta kuulnud oli. "Ühesõnaga see ainus mees teie peres, kelle kohta mingit sitta ei räägita," ütles neidis üsnagi otseselt välja. Nad olid tema silmis selle piiri ületanud juba vestluses, kus tema pidi teesklema, et kõik ümmardavad oma ülemusi ja mida kõike. Remy teadis nagunii ise ka, mida neist räägiti. Põhiliselt siiski seda, et Russell joob ja paneb kõike mis liigub ja Remy korraldab igasugu jamasid seal ja ülbitseb. Eleanorile tundus küll ta seni samas normaalne. "It's a date sellisel juhul," sõnas Nora naeratades. Noormees tundus tore ja nunnu ja miks pagana päralt mitte.

Remy kortsutas hetke kulme. "Minust ja Russellist räägitakse sitta?" küsis mees tõsinedes. Mida kuradit? "Ei okei, see on mmingi teema teiseks korraks. Ma lähen nüüd, aga ma annan teada sulle, kus ja millal," sõnas Remy siis asjalikult. "Lasen sul tööd edasi teha. Aga jah, põhimõtteliselt ma loodan, et kõik läheb hästi. Edukat tööpäeva siis," viipas Remy käega ning suundus oma hobuse juurde, et tagasi maja poole ratsutada. Ta õde oli just talli astunud, kui Remy hobuse tagasi viis. Mees naeris kergelt ning ulatas hobuse ratsmed õele, kui oli sadulast maha tulnud, siis kiirustas ta majja, et oma plaani edukakalt täide viima hakata.

OT: Minu poolt läbi.

"Ei. Misasja? Kust sa seda kuulsid?" tuli kiire vastus. Klõnks. Busted. Nii otsekohene vist ka ei tasu olla.. Kutid nähtavasti ise ei tea, mis jutud nendest levivad. Ega inimesed olid ikka rahul oma töö ja tööandjatega. Lihtsalt kahjutu klatsimine.
"Okei.. Jään edasisi juhiseid ootama," muigas Eleanor. Nagu Charlie Ingel. "Ilusat päeva sullegi," soovis neidis ja sikutas kindad uuesti kätte, asudes oksi edasi lõikama, nüüd juba üsnagi unelev ilme näol.