Let us make some magic

23-aastane Posts : 99

Hommik. Lõuna. Õhtu. Sellises igavas rutiinis venisid mehe päevad. Üldiselt käis ta päris tihti treeningutes, mis olid juba ammu kohustusteks muutunud. Rutiini lõhkusid siiski mõned võistlused, uued töötajad, kellega lollitada, ja Susanne. Drew ei teadnudki ausalt öeldes, kuidas neil see afäär oli alanud. Kas algatajaks oli Susanne või tema? Ilmselt oli asi vastastikune, kuna Russell ei oleks varem uskunud, et enda vennale midagi sellist teeb. Nüüd oli ta jälle kihlatute majaosas.

"Õhtust, Susanne," lausus mees ning vaatas ringi. Remy oli eemal, tõenäoliselt väljas. Siiski tasus üle kontrollida. "Remy on siin?" küsis Drew ja pani käed püksitaskutesse ning imetles vaatepilti, mis talle avanes. Susanne oli ju täielik silmailu. Peale selle oli talle ajusid ka jagatud, totaalne täismäng. Ometi oli neil omavahel vaid selline kerge ja lõbus suhe, mis ei jõudnud seksist kunagi edasi. Mõnes mõttes mõnus, mitte mingeid kohustusi üksteise ees, samas oli inimene, kellega võis näiteks küünis natuke mässata, kui keset päeva mõlemad väga januseks muutusid. Negatiivseks küljeks oli muidugi fakt, et tegu oli Remy kihlatuga ning Drew'l olid tekkimas pisut sügavamad tunded naise vastu, kes pidi olema tema jaoks keelatud vili.

Mees kandis pruune pükse, musta küünarnukkideni tõugatud varrukatega õhukest trikotaažpluusi. Jalas olid mehel mustad kerged ketsid ning vasakul käel oli naharibadest, pärlitest ja medikast koosnev käevõru. See oli kingitus ühelt healt sõbrannalt, keda Russell pidas justkui enda õeks. Puust pärlitesse olid põletatud pisikesed sõnad, mis tundusid üsna absurdsed ja tähenduseta, näiteks "linnupesa", mis oli, tõsi küll, kahele pärlile mahutatud. Kõik sõnad tähistasid mingit sisenalja, mis oli Russelli meelest väga isiklik ja hea kingitus.
OT:Susanne

23-aastane // vabakutseline jurist Posts : 141

Susanne oli end selleks õhtuks vaikselt pisikesse katusealusesse kööki sisse sättinud, istudes laisalt puidust lauakese taga, üks jalg istumise alla keritud, teine põrandale toetatud. Terve pisike laud oli kaetud mitmesuguste ametliku ja vähemametliku välimusega lehekestega, mis kokku moodustasid naise viimase mitte just kõige suurejoonelisema juhtumi slash kliendi paberimajanduse, mille täitmise kasuks oli ta puhtast igavusest vahelduseks otsustanud. Üllatuslikult, ja seda eelkõige iseenese jaoks, Suzele reaalselt meeldis see töö - okei, mitte just taoliste 'kellel on pärast lahutust õigus koos muretsetud jack russelli terjerile' juhtumitega tegelemine, aga every once in awhile sattus ta lauale ka paar huvitavamat kohtukeissi ja.. juristitöö lihtsalt sobis talle nagu valatult.

Nagu ka Carterite kaks vanemat perepoega.. ja seda liigagi hästi. "Sullegi, Russell," vastas näitsik noormehe lähenedes pead tõstes, jäädes teda pastapliiatsit sõrmitsedes silmitsema, lõbustatud naeratus huulile kleebitud. Tolle küsimust kuuldes hammustas Suze õrnalt huulde, raputades seejuures aeglaselt pead. "Noup. Ta peaks papa Carteriga kuskil 'äriasju ajama' or so I've been told," lisas näitsik pastakat paberikuhjale visates, ajades end seejuures laua taga sirgu. Oli veider, kui automaatselt naise mõistus end ümber häälestada suutis. Ta oli Remysse kõrvuni armunud, see polnud saladus. Vastasel juhul poleks näitsik ealeski tolle abieluettepanekut vastu võtnud. Remy oli sarmikas, ta suutis teda naerma ajada ning võis olla kaunis ettearvamatu, mis Susanne tähelepanu algusest peale köitnud oli. Ja ta tundis end mehega koos olles reaalselt õnnelikuna. She really was fucking happy. Ja olenemata sellest.. olenemata kõikidest nende inside jokedest ja üksteisemõistmisest, hakkas Suze' süda kiiremini põksuma ka Russelli läheduses - mitte niivõrd sellises 'oumaigaad, I'm so in love' mõttes, aga tahtis ta seda või mitte, teda oli noormehe poole algusest peale tõmmanud.. täpselt nii nagu Remy oli talle omal ajal silma jäänud. THERE WAS CHEMISTRY, WHAT COULD SHE DO ABOUT IT!? Ning üks asi oli viinud teiseni ja nüüdseks oli.. nüüdseks oli ta cheating slut. Fucking classy.

"Tulid sa Remy pärast?" uuris Suze pikema pausita, Russellit ühega oma säravatest naeratustest kostitades. Ning enne kui näitsik oleks end peatada suutnud, libisesid ka järgmised sõnad koos väljakutsuva kulmukergitusega üle ta huuli: "Või minu juurde?" Yup, cheating fucking slut all the way... dancing on the edge like most of her life. Mis naise riietusse puutus, siis.. ta oli kodus ning tegemist oli õhtuga, mis tähendas lühikesi lillasid valgete täpikestega pidžaamapükse, lack of bra-d, lohvakat valget t-särki, mille näitsik puusa kohal lõdvasse sõlme oli sidunud ning sassis nö bedroom lokke.

23-aastane Posts : 99

Mehe silmad jooksid korraks üle paberite, mis olid tõenäoliselt seotud mõne kaasusega. Ta läks lähemale ja tõstis ühe paberi, et seda lugeda. Igav legaalne jama. Russell pani paberi tagasi ning võttis pastaka naiselt käest ja pani selle lauale. "Äriasjad. Selge. See tähendab, et paar tundi on meil aega sinu... Kaasusega tegeleda," lausus Drew, muie näol. Nad ei olnud Remyle vahele jäänud ja Rus ei plaaninud ka. Ta lootis, et millalgi suudab Susanne otsustada, kas ta tahab olla Remy või Russelliga, muidugi tahtis Drew, et otsus oleks tema kasuks, aga see selleks.

"Muidugi tulin ma Remy pärast," vastas Drew naeratusega. Järgmine küsimus jäi vastuseta ning Carter läks hoopis naisele lähemale. "Kurat küll, kuidas viimane nädal on mind hulluks ajanud," teatas mees. Remy oli viimasel ajal pidevalt kodus, Rus ja Susanne ei saanud üldse koos olla. Okei, neil ei olnud selline suhe, et nad peaksid pead-jalad koos olema, ei. See oli puhtalt füüsiline, aga ka sellist suhet võib igatsema hakata ning nagu enne mainitud, olid mehel tekkinud teatud tunded naise vastu. "Kas ta ööseks tuleb koju?" uuris mees enda venna kohta. Kui ei tule, siis saavad nad pidada pidžaamapidu, kui tuleb, siis on vaja kiiremini enda janu rahuldada.

23-aastane // vabakutseline jurist Posts : 141

Susanne' hingamine kiirenes Russelli lähenedes märgatavalt. Asi oli adrenaliinis ning naise mõistuses, mis teadis paremini ning üritas end tulutult kehtestada. Ta teadis, et see on vale - vastupidiselt loole, mida ta teod jutustasid, polnud ta tegelikult moraalikompassita südametemurdja. Samuti polnud ta lihtlabane kullakaevaja, kes oma lõbuks oma tagumiku Carterite maamajas sisse oli seadnud, et siis kahe vennaga mängida ning lõpuks õhulosside lagunedes kerge südame, kopsakama rahakoti ning laia naeratusega päikeseloojangusse joosta. MUIDUGI teadis ta kui vale see kõik oli ning kui kohutavaks inimeseks see teda muutis. Tal oli probleeme - nii palju oli kindel. Suze oli kogu selle lühikese.. afääri või misiganes see oli.. jooksul korduvalt kavatsenud seda lõpetada. Trampida jalgu ja öelda, et nüüd on kõik. Ta kavatses Remy'ga abielluda, for god's sake. Ta oli andnud mehele lubaduse elu lõpuni temaga.. ning ainult temaga magada, mida ta küll kohutavalt rikkunud oli, aga seda kõike sai ju parandada? Üks hetk lõpetab ta selle ära, nad keerlevad koos altari ette, elu läheb edasi ning Remy ei pea kunagi mitte midagi teadma. Eks!?

Ometi ei olnud tänane see saatuslik 'It's over, Russ, I can't do it anymore' päev. Selle asemel kaardusid Susie suunurgad kuratlikus naeratuses kõrgemale, ta pulss kogus tuntavalt tuure ning neidis võis praktiliselt kuulda adrenaliini ning erutust veres pulbitsemas. Ah fuck it, üks.. või paar.. korda rohkem ei saa seda olukorda veel hullemaks muuta. Ei saa ju!? "Tule siia," pomises Suze äkitselt ühe hingetõmbe jooksul, sõrmi Russelli särgikrae külge haakides, et meest enesele järsult lähemale tõmmata ning huuled tolle omadele suruda. Ta ei hakanud midagi tolle viimase nädala kohta ütlema. Oleks olnud vale nõustuda ning 'mind ka' õhata nagu oleks kooselu Remy'ga igav, talumatu ning hall ja Russ ainus päikesekiir kõige selle keskel. Fuck this, talle meeldis Remy'ga koos elada. Talle meeldis tema kõrval ärgata ning poolmagades, laiskade liikmete ning udutava meelega hommikuses päikesepaistes nahkerdada.. sest see erines sootuks õhtusest kirepuhangust - see oli lihtne ja intiimne ja paljastav. Talle meeldis oma külmasid jalgu hommikusöögi ajal Remy sülle pista ning see, kuidas mees neid olenemata virisemisest kunagi minema ei lükanud. Ta armastas Remy't. Nii et ei.. temaga koos olemine ei olnud teda hulluks ajanud. Sugugi mitte. Vastupidi. Tuli välja, et hoopis temast eemalolek muutis ta.. hulluks ja debiilseks ja pani ta täielikke lollusi tegema nagu.. Russelliga magama.

Huuled siiani näljaselt mehe omadele kleebitud, tõusis Suze umbropsu pimesi laua tagant püsti, selle peal olevaid paberilehti või vähemasti suuremat osa nendest lõdva randmega eemale lükates, tegemata väljagi dokumentidest, mis kaarega toolidele ning põrandale maandusid. Hetk hiljem istus naine ise nende asemel.. ning järelejäänud lehtede keskel, sõrmed haagitud Russi pluusi värvli külge, et seda oskuslikult üle mehe pea sikutada. "Mh?" pomises brünetitar vaikselt, kui talle meenus häguselt ennist esitatud küsimus. Kas Remy tuleb ööseks koju? Miks ta seda küsis? MIKS pidi Russ oma goddamn vennast rääkima. Vennast, kellest Susanne lihtsalt ei saanud hetkel mõelda, sest vastasel juhul oleks süütunne end ilmutanud ja.. IT WAS JUST SEX.. IT WAS. Ja Susanne isegi ei teadnud, miks ta seal praegu Russelli külge klammerdus, aga siin ta oli ning ta teod liikusid kordades kiiremini kui mõtted. "Ma ei tea," pomises naine ebamääraselt, mehe huuli uuesti suudlusega sulgedes.

23-aastane Posts : 99

Russell naeratas kuratlikult, kui Susanne andis järjekordselt ihale järgi ning tõmbas mehe endale lähemale. Drew käed peatusid naise pihal ning mees suudles enda venna kihlatut vastu, nagu oleks see täiesti normaalne asi. Neil oli kogu see afäär juba ammu normaalsuse piiridest väljunud. Kui asi oleks tõesti piirdunud ühe korraga ja siis, kui noored ei oleks olnud kihlatud, oleks ilmselt see üks kord unustatud. Nüüd oli asi kuidagi iganädalane, aeg-ajalt juhtus tihemini, aeg-ajalt harvemini. Kõik olenes sellest, kui tihti viitsis Remy enda perse siit majast välja vedada. Drew ei tundnud end tegelikult väga süüdi, Susanne oli see, kes süütu flirdiga kaasa läks, kahe inimeseta afäär ju ei toimi.

Mees liikus naisega kaasa, kui ta kuulis paberitesahina häält. Pakaa kaasus, hello sex. Russell suudles ahnelt Susanne', kellest ta pidi hetkeks eemale tõmbuma, et üks riideese saaks eemaldatud. Russell ei vastanud naisele midagi. Ta tõukas särki naise seljas pisut kõrgemale ning aitas siis riidetükil üle pea tulla, et see eemale tõugata. Mmm, no bra. Good. Drew huuled liikusid nüüd naise kaelale ja sealt edasi rindadele. Ta käed libisesid reitele ja sõrmed puutusid pükste alumist äärt, kuid siis viis Russ käed värvlile, mida ta pisut madalamale tõukas. Mehe hingamine oli kiirenenud ja ka pulss ebanormaalselt kõrge. Mida erutunud inimesest ikka oodata. Ta tõukas enda jalanõud jalast ning tõmbus naisest hetkeks eemale, et jätta talle ainsaks katvaks riideesemeks püksikud.

20-aastane Posts : 603

Sel saatuslikul ajal otsis Robin oma vanemat vennakest taga, et temaga pisut vestelda. Tal oli üsna igav ja neidis lootis, et äkki suudab Remy ratsutama meelitada või midagi sellist. Vähemalt midagigi tegema. Robin sammus ülemisele korrusele, kus Remyle ja Susanne'le oli eraldatud oma korterimoodi osake, olles üsna kindel, et Remy on kodus. Tema vähemalt ei teadnud, et Remy kuskil ära peaks olema. Sellega ta muidugi ei arvestanud, et Remy ja Susanne võiks seksida või midagi muud sarnast. Siiani ei olnud Robin sellisel ajal sinna üles läinud, seega see trauma oli tal kogemata, jumal tänatud selle eest.

Tüdruk lükkas omal juukseid üle pea, et need näo ees teda ei häiriks, kui korteri ukse avas ning sisse astus. "Remy kuule, sa lubasid minuga.." alustas Robin entusiastlikult, kui edasi sammus ning pilguga meest otsis. Ja midagi ta ka leidis. Tüdruk tardus, kui tema pilk leidis kööginurga, kus paarike vägagi asjalikult ametis oli. "Oh my god, sorri, sorri, kohe lähen," vabandas Ivy ahhetades. Seda ta küll näha ei tahtnud!! Aga enne, kui ta pöörduda jõudis, taipas tüdruk, et ta ei vaata kohe üldse mitte Susanne'iga nahistamas oma venda Remyt, vaid oma venda Russelli. "Russell? Susanne?? MIDA??" Robin küll absoluutselt ei olnud tahtnud kellegi seksile peale sattuda ega midagi, aga see tuli kuradi oodatamatult ja nüüd ei läinud Ivy mitte kuskile. "Mida vittu te teete siin? Kas te olete IDIOODID VÕI?!" Robin vaatas oi kui kurjaks muutunud pilguga nii Susanne'i kui Russelli, üritades vältida siiski nende.. peaaegu alasti kehade vaatamist. Polnud otseselt küll midagi, mida Robin juba näinud polnud, aga MIS KURAT SEAL TOIMUS??

23-aastane // vabakutseline jurist Posts : 141

Kogu selle afääri kõige ärevakstegevam, kõige adrenaliinitekitavam osa oli ilma mingisuguse kahtluseta vahelejäämise faktor või lihtsalt.. fakt, et tegemist oli millegi vale ja moraalse koodeksi järgi keelatuga. Ta mõistus lülitas end välja, süda muutus passiivseks ning alles jäi vaid soontes pulbitsev veri, loomalik iha ning see meeldivalt ebameeldiv kõditunne alakõhus - midagi sellesarnast, mis tekkis ameerika mägedel suurel kiirusel sõites või autoga järskudest küngastest üle sõites. See oli.. the rush of life, mille järele joostes oli Susanne elama õppinud. Keskmise lapsena oli tema see nö 'kõige tähelepanematum' mis tähendas, et ta tegi seda mida tahtis, millal tahtis ja kellega tahtis - ta elas suurelt ja valjult ning kõigel sellel polnud erilisi tagajärgi. Ning seesugustel hetkedel tundus ka see, mida nad Russelliga tegid ekslikult samasugune - hullumeelne, tagajärgedeta, vastutustundetu. Suze võis olla end näiliselt rebinud lahti sellest elus ja maailmast, kust ta tuli, but boy, was she addicted to the rush of life.

Ja nüüd lajatasid need tagajärjed talle valusalt vastu nägu.. või vähemasti andsid end näole, tegid otsa lahti paratamatusele. Susanne polnud.. ilmselgetel põhjustel.. kellegi lähenemist kuulnud. Ta pani vaevu ukse avanemist tähele, liiga ametis vale venna külge klammerdumise ning tolle huulte suudlemisega. Küll aga kuulis ta Robini vabandusi.. liigagi selgelt.. ning hetkega kadusid nii loomalik kirg kui mõistust udutav loor. Äkitselt tajus ta kõike liigagi selgelt ning meeldiv adrenaliin asendus paanikaga. Murdosasekundiks Suze tardus, huuled millimeetrikese kaugusel Russi omadest, käed siiani mehe kehal, kuskil säramas mingi lootus, et Robin pöörab ringi ja jookseb välja enne kui millestki aru saab.. mingisugune mõte kuskil mõistuse tagumistes soppides lubamas, et see jääb viimaseks korraks.. et puhtalt pääsemise korral lükkab ta mehe eemale, paneb end riidesse ja ei tule enam kunagi selle adrekalaksu juurde tagasi. Aga nii ei läinud.. quite obviously. "Fuck.." kostus vaikne vandumine, mis ainult Russi kõrvu võis jõuda, üle neidise huuli kui Robin neid ära tundis. Natuke liiga järsult.. natuke liiga kiiresti.. lükkas ta Russelli eemale, libistades end lauaäärelt maha ning haarates enese riiete järgi. Kogu selle aja võis kuulda üle ta huulte kostumas vaikseid vandesõnu, mille kuulmiseks Robin liiga kaugel seisis. Need olid, hands down, mõned Susanne' elu kiireimad liigutused. Hetkega leidis ta kuskilt oma püksid, järgmisel hetkel tõmbas ta neid mööda oma pikki jalgu üles ning juba varsti tiris ta pluusi üle pea. Ta pea oli ühtaegu täiesti tühi ning täielik mess. Mida kuradit ta ütlema peaks? Mida kuradit ta üldse sai öelda Remy õele, kes oli näinud kaugeltki rohkem kui vaja. OI SEE OLI CPR? HE COME ONTO ME!! IT'S NOT WHAT IT LOOKS LIKE. I CAN EXPLAIN!? Siin polnud mitte kuradima midagi öelda. Ja kogu selle aja jooksul kisas tüdruk edasi - oh, what did it look like they did there!? "JAH, ME OLEME IDIOODID! HAPPY!?" vastas ta värisevate kätega lohvakat särki uuesti mingisugusesse sõlme sidudes lihtsalt selleks, et kätele mingisugust tegevust leida.. et need lihtsalt kasutult kõrval ei ripuks.

23-aastane Posts : 99

Noored tiriti nende maailmast välja hääle poolt, mis kuulus ilmeksimatult Robinile. Hetkeks jäätus Russell ning ta silmad peatusid Su omadel. Siiski pidi õde veel ühe pilgu heitma. Mees astus naisest eemale ja korjas maast üles pluusi, mille ta selga tõmbas. Põrandalt jalavarjud ka kätte võtnud, hakkas ta neid jalga panema, vältides Robini pilku. "Lihtsalt palun unusta see ära," ütles Drew viimaks, silmad Robini pruunidele kinnitunud. Ta teadis, et nad ei saa naisega end kuidagi sellest jamast välja keerutatud, seega oli targem võtta õelt lubadus, et ta hoiab enda huuled kinni. Muidugi tundis Russ piinlikkust, kui su oma õde näeb sind millegi seesugusega tegelemas, siis on tõenäoliselt igasugune usaldus ja respekt, kui seda üldse veel oli, kadunud. Nüüd peksis süda lihtsalt kergest hirmust, et Remy saab asjast teada. Ta ei oleks uskunud, et ta enda perekonnale nii teeb, kuid just see oli juhtunu. Kui Robin käitub, et midagi ei ole juhtunud, saavad nad kõik rahus edasi elada, eks?

20-aastane Posts : 603

Robin tundis mingit tõsist peapööritust, kui see kõik värk endiselt seal edasi toimus. Või noh, see ei olnud mingi hallutsinatsioon, see ei olnud mingi halb uni. See kõik juhtus seal päriselt. Russell ja Susanne olid ilmselgelt seksima hakkamas ning Robin oli päris kindel, et see ei olnud neil esimene kord. Russelli sõnade peale raputas Ivy aga pead. "Sa teed nalja, jah? Sa oled.." Robin tõesti ei tundnud enam mittemingisugust usaldust ega respekti selle vanema venna vastu. Ta pigem tundis, nagu tal oleks nüüd üks vend vähem. Mis siis, et Russell ei olnud otseselt talle haiget teinud. Aga niimoodi Remyle teha.. ja et Susanne niimoodi Remyle tegi. Robin oli ju neid näinud koos, nad armastasid teineteist.. mis neil nii valesti oli, et Susanne pidi Remy vennaga voodisse ronima? Kuigi tehniliselt nad ei olnud voodis, aga mõte jäi samaks!

"Kaua see teil juba kestnud on?" küsis Robin siis, jättes eelmise mõtte lõpetamata. Ta teadis, et ta peab Remyle seda rääkima, aga samas ei suudaks ka tema Remyle seda uudist avaldada ja tema südant murda. Ta pidi enda peas kõigepealt kõik asjad selgeks saama ning siis sai ta otsustada, mida ta saadud infoga teeb. Aga Remy pidi teadma. Ei saa olla nii, et need kaks pääsevad niisama ja ehk jätkavadki seda kohutavalt keelatud suhet. Robini südametunnistus ei laseks. Nad peaksid ise Remyle rääkima!

23-aastane // vabakutseline jurist Posts : 141

Suutnud pluusisaba kuidagi sõlme siduda, ristas Susanne käed närviliselt rinnal, jälgides silmanurgast Russellit, kes Robinile mingisugusest küljest läheneda ja asja siluda üritas - kuigi isegi tema sai siinkohal aru, et sellest ettepanekust suurt kasu pole. Õrnalt alumist huult näkitsedes jälgis Suze õe-venna vahelist arveteklaarimist, mis seisnes suuremal jaol üksteise põrnitsemises, oskamata või tahtmata midagi öelda. She had screwed up.. big time.. ja kõige hullem pidi alles ees ootama. Alles nüüd hakkas kogu selle afääri väärastunud miinuspool talle kohale jõudma. Varem oli asi olnud.. harjumuspärases spontaansuses ja põnevuses ja nüüd oli see kõik lihtsalt.. vale. Ning ometi tuli tal see siin ära klaarida. Ta ei olnud põgeneja tüüpi, kuid kahjuks oli ta.. mitte just allaandja, aga 'tulgu, mis tuleb' tüüpi inimene.

End sirgu ajanud, tõmbas Suze sõrmedega kiirustades läbi oma tumedate lokkide, siludes segamini juukseid kasutult silmilt eemale. "Paar kuud, kui sedagi," võttis ta vastamisau seekord endale, pilku Robinile viies. Ta ei olnud siin kuigi kaua elanud.. nad oldi Remy'ga ametlikult kokku kolinud alles pärast Susanne'i lõpetamist - peamiselt sellepärast, et 1) koos olla ja 2) Suze ei peaks tagasi koju minema.. ning iseeneseltmõistetavalt ei olnud Susanne Carterite majja jõudes esimese asjana Remy venda jumpinud. See kõik oli tegelikult võrdlemisi värske.. paar kuud kõlas hullemini kui see tegelikult oli - kuigi, hands down, oli see siis kümme või ühe korra, cheating was still cheating. "Ja mitte pidevalt.." lisas ta hetk hiljem, et Robin ei saaks mingisugust 'every day for the past few months, wtf' järeldust teha. Tegelikult oli see keskmiselt kuskil.. korra nädalas toimunud asi - vahel rohkem, vahel vähem. Ilmselt oleks Susanne suutnud nende.. hook-upid kahe käe sõrmedel kokku lugeda ning sõrmi oleks ülegi jäänud. Ta tundis ühest küljest vajadust end õigustada.. aga see oleks olnud mõttetu bullshittimine, sest.. mida tal tegelikult öelda oli? Mitte sittagi. Vähemasti Robinile mitte.

23-aastane Posts : 99

"Ma olen mis?" küsis Russell. Järgmisena vastas õnneks Susanne, seega ei pidanud mees mõtlema, kas valetada asi pisutki paremaks või mitte. Nojah, samas valetamine valetamise otsa ei toimi. Mees mõtles, kuidas Remy oli reageerinud sellele, kui Rick oli Robinile haiget teinud. Suze on talle ilmselt veel õrnem koht, ometi teadis Drew, et ta on tänu pidevale trennile füüsiliselt ehk paremas vormis ning suudab vanema venna vihale vastu panna. Mees lootis, et Robin siiski ehk suudab enda suud pidada, kuigi Russ teadis, et Robin ja Remy on väga lähedased. Oeh, sellist asja ta küll ei tahtnud. Russell arvas, et see väike afäär, mis neil oli, oleks tõenäoliselt peale ta hooaega suve lõpus otsa saanud, sest mees teadis, et kolib siis vähemalt mõneks ajaks eemale, et aru saada, mida ta elult tahab. Su ei oleks tõenäoliselt kaasa tulnud, seega oleks pidanud Russ üksinda lahkuma. Ta oleks sellest ometi üle saanud.

"Robin, see... Kui see jääb meie kolme vahele, siis... Siis oleks kõige parem. Sa tead küll, milliseks Remy võib muutuda," lausus mees veenval toonil. Üldiselt ta oskas inimestega manipuleerida, kuid sellist asja vaid hääletooni ja teatud pilguga ei silu. Tuli lihtsalt oodata ja vaadata, mis juhtuma hakkab. Kõige parem oleks olnud selline stsenaarium, kus Remy ja Su otsivad endale eraldi maja ja lihtsalt kolivad minema. Või siis tõmbab Russ ise minekut, kuid hetkel ta seda teha veel ei saanud. "Keegi ei võidaks, kui sa sellest räägiksid," lisas Drew. Jah, see tegu oli täiesti väär, kuid Remy ei pidanud sellest teadma.

20-aastane Posts : 603

Robin turtsatas, kui Russelli kuulas. Ja see kuradi paar kuud ei teinud ka asja paremaks. Ehk siis põhimõtteliselt kogu selle aja, kui Susanne oli siin olnud, olid need kaks keppinud. Kuradi.. "Siis oleks kõige parem? Kellele? Teile, et te saaksite edasi Remyle haiget teha?" Robin raputas pead. Jah, tema ja Remy olid ikka päris lähedased, Ivy võis julgelt öelda, et Remy on tema parim sõber, lisaks sellele, et ta tema vanem vend oli. Ja kuigi Ivy ei tahaks ise seda Remyle rääkida, ei saa ta lasta neil kahel siin jätkata. "Ja kui te nüüd ütlete, et te enam ei tee, siis te teate ise ka väga hästi, et ma ei usu." Robin hingas sügavalt sisse ning vaatas Susanne'i suunas. "Armastad sa ka üldse Remyt või oled temaga lihtsalt raha pärast koos?" küsis Ivy nüüd natukene ehk külmemaltki. Russell oli tema vend, hoolimata kõigest, aga Susanne.. jah, Robin sai temaga päris hästi läbi, ta ei vihanud teda, nagu ta vanemad, aga praegu oli Susanne tema jaoks ei midagi muud, kui naine, kes tema venda petab.

23-aastane // vabakutseline jurist Posts : 141

Susanne silmad vilksatasid taas Russellile, kui mees oma õde maha rahustada üritas, sõnadega, mis.. ausalt öelda kuigi veenvad polnud - või oli asi lihtsalt naise enese äkilises pessimismis. Ta teadis, et ta oli sitasti teinud. Hale küll, aga tuleb välja, et tal oli sellele järeldusele jõudmiseks olnud vaja reaalset füüsilist vahelejäämist, karmi reality checki - ning sellega koos ka teab kust tulnud eneseviha. Fucking hell, miks ta ei võinud normaalne olla? Miks ta pidi.. ma ei tea.. pidevalt midagi tõestama, oma elu ära rikkuma - she FINALLY had it good, kas tal oli tõesti nii meeleheitlikult vaja enesele tõestada, et ta ei väärinud seda kõike? Ei väärinud stabiilset elu, kedagi, kes teda ilma mingisuguste tagamõteteta jumaldas, korralikku sissetulekut, normaalset perekonda - kes teda küll ühelt poolt vihkas ning teiselt poolt liigagi palju armastas, but that was that. Pidi ta tõesti endale tõestama, et sellest sitamajast pole väljapääsu? Rikkuma kõik ära enne, kui temale haiget tehakse? Mis tal viga oli? Miks ta pidi selline enesehävituslik inimvare olema, kes, tõsi küll, suutis tavaolukorras liigagi head nägu teha.

Susanne oli juba arvestanud sellega, et Russ teeb suurema osa rääkimisest - oli loobunud suu avamisest juba paari esimese minuti jooksul, taibates, et sealt tuleks ainult sappi ja eneseõigustusi - ning ta pidi vabandama.. mitte vabanduste taha peituma. Sestap tuli Robini äkiline otsene temapoole pöördumine üllatusena, Suze' teataval määral rajalt maha võttes. Võttis hetk aega taipamaks, mida tüdruk küsinud oli. "Raha pärast ko..? Shit, for real? That's not fucking fair.." koperdas naine Robini viimaste sõnade otsas, enne kui iseloom enesest märku andis ning kogu selle süütunde hetkeks kuhugi tagaplaanile surus. "Mul on probleeme, okei? Ma keeran oma elu perse.. veel enam, ma keelan teiste elusid perse ja that's all on me, okay? Mina olen kurjajuur, the bad guy ja mida kõike veel - kutsu mind petjaks, südametemurjaks, litsiks.. milleks iganes veel. Ma olen selle ära teeninud, okei? Ma tegin sitasti ja ma tean seda. Ma ei tea miks mul võttis nii kaua aega, et ennast selle eest vihkama hakata, aga siin see on.. Palju õnne ja aitäh. Aga ma ei ole mingi kuradi kullakaevaja. Jah, okei.. ma ei pruugi kõige säravama mainega perekonnast tulla ja mu elu on olnud üks paras rongiõnnetus, aga what the fuck.. I don't give a shit about your money. Ma sain varem selleta hakkama, saan ka kuradima tulevikus, sest.. üllatus-üllatus, kõik ei keerle mingi kuradima ülapaisutatud paberikuhja ümber." voolasid sõnad valjult ja tänavatelt külge saadud järskusega üle Susanne' huuli, kui ta ootamatult süüdistatava positsioonilt süüdistava omale sattus, pritsides sõnu ilma igasuguse filtrita, sest she was not a fucking gold-digger. Ta teadis raha väärtust.. ja tõsi, suure numbriga palgatšekk tõi naeratuse ta näole, aga ta ei vajanud Carterite kuradima raha. Ta teenis ise.. mitte küll nii palju kui ideaalis võimalik, aga SHE WAS GETTING THERE. Ta oli äsjalõpetanu, for god's sake. "Fucking rich brats," pomises ta vaevukuuldavalt, mingisuguses.. sisseharjunud judgementis, end rahunemiseks Robinist ära pöörates ning närviliselt sõrmedega läbi juuste kammides. Tal oli temperamenti.. korralikult.