just a little bonding

Oli veel keskpäev ja taevas lõõmas särav kevadpäike, kui Arabella üleni porise ja kriimustatuna peamajja ilmus, käes kiiver ja motokrossi jaoks mõeldud tugeva põlemis- ja tuulekindla jaki hõlmad eest lahti. Ta lonkas pisut ja ta tuju oli sant, sest ta oli just pisut eemal asuval tühjal väljal natuke sõitmist harjutamas käinud, kuid loomulikult suutis keegi peata kana sinna ilmuda ja täiesti lollisti neidisele teele ette ilmuda, nii et Arabella juhitavuse kaotas ja külili lendas. Õnneks mitte midagi hullu, pigem oli see laks tema egole kui füüsisele, kuid sellele vaatamata oli see endast natuke märke maha jätnud nii väliselt kui seesmiselt.

Viitsimata saapaid jalast võtta, jalutas ta otse kööki, kus enda õde märkas, asetades kiiviri laua peale. "Ära mitte mõtlegi mu välimust kommenteerida," porises ta pahaselt, sasides enda elektrit täis juukseid. "Jah, ma tean, et mu kerge hobi ongi ohtlik, aga ausõna, see poleks pooltki nii hull spordiala, kui inimesed lihtsalt ei oleks nii lollid ja käiksid natuke silmad lahti ringi. Järgmine kord sõidan ma neile lihtsalt otsa ja proovigu ainult mind selles süüdistada." See ei olnud esimest korda, kui Arabella väikese õnnetusega hakkama sai, kuid siiamaani oli ta õnneks vägagi kergelt nendega pääsenud. Jumal teab, kaua see veel kesta võib. "Raudselt oli tegu mõne Carterite uue sulasega, kellel puuduvad ajud. Täpselt nagu tema peremeestelgi," lisas ta nagu muuseas, otsides kapist välja ühe klaasi, et see veega täita. Kogu ta külg eestotsas jalaga valutas ning ta pea käis kohutavalt ringi ja muidugi ei suutnud ta mõelda muule kui sellele, et raudselt olid kõiges süüdi Carterid. Nagu alati.

Lastes jääkülmal veel klaasi voolata, keeras Arabella peagi kraani kinni ning jõi umbes kolmveerand kllasist tühjaks, tundes, kuidas värske vesi mõnusalt tema kehasse voolab ja justkui uue energia annab. Samuti iatas see natuke peapöörituse vastu, mis oli igati positiivne. Ilmselt aitaks pikali viskamine teda veel rohkem, aga kelle siis ometi selleks veel aega on. Asetanud klaasi kapile, viis neidis pilgu enda õele, kes märkusega lagedale tuli. Iska oli nende peres ilmselt ainus, kes suudis enam-vähem tolerantsuse piirile jääda. Eks muidugi ei pääsenud ükski pereliige täielikult kogu sellest suurest vihast, kuid vanim õde oli alati kuidagi pehmem nende suhtes olnud. Miski, mida Arabella mitte kuidagi ei mõistnud. Talle oli väikesest saadik selgeks tehtud, Et Carterid on pahad ja ilmselgelt võttis ta selle koheselt ka tõepähe. Väiksena tähendas see seda, et nendega ei tohtinud mängida ja nüüd.. lihtsalt seda, et tegu on inimestega, kellelt ei tasu midagi head oodata. Ja seda tuli muidugi isiklikult nendele meelde tuletada, sest aeg oli täpselt nii palju teinud, et juba naabreid nähes kippusid keelele kõiksugused krõbedad sõnad.

"No ilmselgelt tean. Nad ei suuda mitte kuidagi vait olla, kui nende lähedusse sattuda. Ja miskipärast kipuvad nad pidevalt igalpool tilbendama," lausus Bella, saamata päris täpselt õe irooniast aru. Või siis ei tahtnud saada, kes seda teab. Ta võttis enda joogiklaasi uuesti kätte ning jõi selle ülejäänud veerandi samuti lõpuni, pannes selle seejärel tagasi oma endisele kohale. Ta pööritas pisut silmi, kui õe küsimust kuulis. Ta teadis väga hästi, kuidas tema isa Carteritesse suhtus - kes Bennettitele siis ometi selle vihavaenu edasi kandnud oli? -, mistõttu teadis ta ka seda, kus tasus olla ja kus mitte. "Ei, ega ma hull ei ole. Tead küll, meie maade vahel on mingisugune suur plats, kus on alati hea harjutamas käia. Pole liiga kaugel ning pole täis igasuguseid istutatud asju, nii et millegi mahaniitmist ma kartma ei pea," sõnas ta. Esimestel aastatel oli ta muidugi üritanud nende maadel harjutada, kuni ta poolkogemata paar viinamarja maha sõitis ja selle eest ühe korraliku peapesu sai. Üsna kiirelt omastas ta lähedalasuva platsi, muutes algselt ilusa rohelise ala üsnagi mullaseks kohaks, kus hängida. "Ainuke miinus selle koha juures on see, et maa ei kuulu kellelegi ja nii meie kui ka Carterite töölised kipuvad sinna töllerdama. Eriti veel tänu sellele, et paps lasi sinna minu pärast mõned pingid sättida. Juhuks, kui ta peaks tahtma mind harjutamas näha. Pluss see ala on üsna hea shortcut meie ja Carterite maa vahel ja töölistel ei ole nii suurt vihavaenu üksteisega kui meil.."

Kuuldes Iska soovitust, vaikis Arabella viivu, mõeldes pisut selle üle. Kui mitu korda oli ta isale kõigest rääkima läinud, et meelega perekondadevahelist tüli provotseerida? "See oleks iseenesest päris hea karistus. Hoiaksid ehk edaspidi oma töölisi ohjes," arvas tüdruk õlgu kehitades. Ta ei pidanud ennast otseselt õelaks inimeseseks, aga kui miski teda päriselt ja kohe täie rauaga närvi ajas, siis olid need Carterid. Ja ta ei hoidnud ennast absoluutselt sellistel juhtudel tagasi. Ometi oli tema õel õigus ja sel hetkel oli targem tõepoolest vait olla. "Samas ei ole ma sajaprotsendiliselt kindel, et tegu nende töölisega oli. Võis ka vabalt mõni linnakodanik olla, kes sattus valel ajal valesse kohta," lisas ta peale pisikest viivitust. Teisi inimesi ei kippunud nende maade lähedusse just kuigi tihti - kui tegu just mõne kummagi pere hea tuttavaga ei olnud -, kuid ta ei saanud seda võimalust ometi välistada. "Nii et ma hoian oma suud kinni. Ma luban."

Ta ei olnud peeglisse veel vaadanud, mistõttu ei teadnud ta veel päris täpselt, mis tal seal olla võis, kuid kui ta seda teinud oleks, oleks ta ilmselt ära ehmatanud. Asi nägi kindlasti hullem välja, kui ta ennast tunnis, nii et oma väikest õnnetust ta vanemate ees küll varjata ei oleks saanud. Kuigi tal oli kiiver peas olnud, ei hoidnud see siiski ära põsele tekkinud marrastust, mis väikeste punaste täppide näol endast märku andis. Ta isegi ei julgenud oma nägu puudutada, sest siis oleks raudselt valus olnud. Lisaks oli ta oma käe veriseks hõõrunud ja tema jalal oli paar veriseks kukutud haava. Lisaks veel lihase äranihestama, mis oligi peamine põhjus, miks ta lonkas. Ja kõik need haavad olid täpselt paremal küljel, nii et tema kohta võis öelda poolsant. "Vist küll. Aga ma lähen käin enne pesus ära ja vahetan riided ära, siis otsin su üles. Parem enam-vähem ennast korda teha enne, kui ma emale või isale vahele jään," lausus ta kergelt muiates ning juba ta lippaski köögist minema, võttes suuna vannituppa, lootuses mitte kellelegi vahepeal ette jääda.

Alles vannitoas, kui Arabella oli ennast korralikult riidest lahti koorinud, nägi ta, kui korralikult ta kukkunud oli. Peale jalgade ja käte oli ka tema paremal küljel mõned kriimustused. Huvitav, et see üldse nii palju haiget ei teinud.. Ilmselt oli asi adrenaliinis, sest mida aeg edasi, seda rohkem ta ka katkiseid kohti tundma hakkas. Ning üks pilguheit peeglisse näitas ka, et tema nägu ei olnud puutumata jäänud. Tore. Jälle peab ta ennast mingite puudrite ja asjadega vaevama hakkama. Tal oli üsna perfecti näonahaga õnnistatud, mistõttu vältis ta selliseid asju nii tihti kui võimalik, kuid kahjuks suutis ta enda näo pidevalt ära kriimustada. Ja praegune põsel olev marrastus ei näinud mitte sugugi ilus välja. Kergelt ohates keeras neidis dušši nii kuuma, kui ta taluda suutis, peale ja astus vee alla, et kogu see peale saadud pori maha pesta. Peamiselt oli see tal näos ja juustes, sest keha oli tihedalt riietega kaetud. Loodetavasti saavad nad tema riided puhtaks, sest ta oli päris rahul selle jakiga ja ta ei viitsinud jälle miljon aastat poodides tuhlata, et veel ühe selletaolise leida.

Ennast mõnda aega seebitanud ja šampoonitanud, astus Arabella dušši alt välja, rätiku ümber keha vedades. Enne maha visatud riided sättis ta seal asuvasse pesukorvi, lootes, et see võimalikult kiiresti tühjendatakse, sest äkki sai ta sellised plekid, millega tuleks kiiresti tegeleda. Vereplekid näiteks. Samas ta ei olnud päris kindel, kas neid jäi sinna või mitte. Rätiku ka ümber enda juuste laotanud ja endast ühe araablase teinud, vaatas ta korra enda jalgu ja käsi, otsustades, et ta ei pane enne riidesse, kui on haavad korralikult ära puhastanud. Mis aga tähendas seda, et ta ei saanud päris välja minna, kui ta ennast alasti võtta kavatses. Avanud ukse ja näinud, et kedagi ringi ei komberda, keda saaks õde kutsuma minna, hüüdis ta võimalikult valjult tüdruku nime, lootuses, et too siiski kuuleb ja reageerib ning vannituppa tuleb.

Nädalavahetus möödus kiiresti ning peagi pidi ka Liam tagasi koju minema, kuna seal ootasid teda teatud kohustused, mis kaasnesid vanima poja staatusega. Isa ei sallinud seda, kui ta hommikuti väga kaua magas või mõni päev end üldse näole ei andnud. Reedese õhtu veetis Liam Richmondis oma sõpradega, kuni üks väike vahejuhtum nimega Robert Carter pildile ilmus. Kuna sel ajal oli Liam joonud palju rohkem kui tavaliselt, tekkis väikesest sõnelusest kiirtoidukohas nende vahel korralik tüli, mida kroonis kaklus. Liam oli sel õhtul endaga äärmiselt rahul, sest Robbie sai rusikaheitluses tunduvalt rohkem kannatada kui tema. Peale selle oli Liam teada saanud, et noorim Carter on gei – vähemalt noormees arvas, et nähtu põhjal võib seda järeldada. Milleks muuks nimetada Roberti ja mingi võõra tüübi avalikku kurameerimist? Praegu polnud Liam oma avastusest veel kellelegi rääkinud, sest ta ootas selleks õiget hetke, kuni Carterid esimesena togima tulevad. Küll nad siis tema käest saavad. Pea püsti ja kerge naeratus näol, sisenes noormees kööki, et külmkapist midagi näksimiseks haarata. Seal aga nägi ta Iskat, kes aknast välja vaatas. Peagi kostus Liamini ka Arabella hääl, mis hüüdis Iskat nimepidi. „Noh, mida teie kaks siin korraldate?“ jättis noormees tervituse sujuvalt vahele, nagu tal juba kombeks oli, ning läks selle asemel külmkapi kallale.

Mis mõttes ise tulla? Ilmselgelt ei saanud, kui ta juba hüüdma hakkas! "Ma olen paljas!" kõlas taaskord Arabella hääl, kuid ta oli juba otsustanud alla anda. No mis seal ikka. Päris alasti ta end seal allkorrusel võtma ei hakka, pole vaja meesperekonnaliikmetele või töölistele šhokki teha, kui need juhuslikult mööda jalutama peaksid juhtuma. Niisiis puges ta vannitoast välja, rätik endiselt ümber, ning jooksis otse enda tuppa, sammud ilmselt kööki kostumas. Jõudes enda valdusesse ja lüües ukse koheselt ka kinni, viskas ta rätiku seljast ja otsis endale esialgselt pesu välja, mille ta endale selga tiris. Tema jala haav oli päris kõrgel reiel, mistõttu ei tahtnud ta eriti pikki pükse panna. Ja seelikuid ta üldjuhul ei olnud harjunud kandma, sest need kipuvad pigem tema tegevusi takistama. Jäi üle lühikesed dressipüksid, mis olid piisavalt lühikesed, et peaaegu terve ta jalg siiski näha oleks, ja piisavalt pikad, et mõni tähelepanelikum vaatleja neid aluspüksteks ei loeks. Või keegi niikuinii loeks, aga vähemalt saab ta sellisel juhul ise neid ümber veenda. Ettevaatlikult ajas ta endale ka puuvillase maika selga, tehes kõike, et see tema külje peal olevatele kriimustustele vastu ei läheks. Särgi nii palju üles kerinud, et see kriimud välja jätaks, aga rinnad kenasti ära kataks, lahkus ta oma toast lootuses, et keegi vale inimene talle vastu ei kõnniks. Nagu näiteks ema või isa, kellele ta peab jälle selgitama hakkama, et need haavad näevad välja hullemad kui tegelikult on.

Jõudnud kööki, hakkas talle koheselt silma Liam, kes ennast külmkappi sättinud oli, automaatselt tahtes särki tagasi alla tirida. Mitte, et ta oleks olnud paljastavama riietusega, kui seda on kas või bikiinidki. Tegu oli lihtsalt tema vennaga. Imelik oli venna läheduses palja kõhuga olla. "Iu, Liam, mine ära. Tüdrukute asjad," ütles ta noormehele, ignoreerides fakti, et nad olid köögis ehk kohas, kus normaalsed inimesed käisid söömas. Arabella läks Iska juurde istuma, ise enda punastele kohtadele näidates. "Need hakkavad veits juba tundma hakkama, nii et palun ole õrn," lausus ta nii igaks-juhuks. Loodetavasti ei hakka õde talle mingeid vastikuid asju peale määrima, mis põrguvalu teevad.

Ups. Liamil polnud plaanis kedagi ehmatada, aga kukkus nii välja. Oma õdedega polnud noormees tõesti juba pikka aega midagi koos ette võtnud, kuid see oli ilmselt arusaadav, kuna neil kõigil on oma isiklikud huvid ja kohustused. Võtnud külmikust paki apelsinimahla, otsis Liam endale klaasi ja valas sinna jooki. Kui noormees kuulis, mida Iska rääkis, tõusis temas jälle esile viha Carterite perekonna vastu. Kõigest mõneks minutiks oli Liam suutnud need elukad unustada, aga nüüd tuli kõik tagasi. "Kõlab küll Carterite moodi," kortsutas mees kulmu. Mõni ikka noris meelega järgmist muhku? "Aga küll ma neile näitan," lubas Liam. Mingi esialgne plaan oli tal juba olemas.

Liam muigas kergelt, kui kuulis Arabella vastust Iskale. Ta oli vist tõesti ebasobival ajal kööki marssinud. Äkki peaks tagasi minema? Noormees avas uuesti külmkapiukse, et võileivamaterjal välja otsida, kui Arabella kööki ilmus. "Oota natuke. Ma teen endale paar võileiba ja lähen kohe minema," sõnas tüüp lõbusal toonil. Kui ta aga end ümber pööras ja neid haavu õe kehal märkas, ei saanud noormees vait olla, kuna need nägid välja hullemad kui ta arvas. "Nagu näha, siis ma pean kohe kirve võtma ja kellelegi Carteritest kallale sööstma," kommenteeris vanim Bennett. Mitte ükski Carter ei jama niimoodi tema perekonnaga.

Arabella isegi ei mõelnud selle peale, et Iska erialaks olid tegelikult hoopiski loomad ja tehniliselt võttes ei oleks ta vist tohtinud neidist enda kallal väga suure innuga asjatada. Aga ta usaldas enda õde ja peale selle ei arvanud ta, et nendes haavades midagi hullu on. Natuke tegid aia, eriti veel, kui nendele vastu minna, aga muidu oli kõik tip-top. Eks? Ta vaatas muretult vanemale õele otsa, ise oodates juba väikest kokkulappimist, kui Liami poolt kurjad sõnad kohtusid. "Ah?" ütles ta selle peale, tahtes juba hukkamõistvalt Iskale otsa vaadata, sest millal oli ta neidisele loa andnud Bella väikestest kahtlustustest rääkida, kuid õde oli juba tema juurest minema läinud, et Liamile sõnu peale lugeda. Spioone.. Kammoon, nad üledramatiseerisid seda täielikult. Seda võis ainult Arabella ise teha.

"Tegelt ka, pole siin hullu midagi. Need on kõigest kriimustused. Nendega saan ma kiiresti kohe tagasi sadulasse hüpata. Oleks mul aga mingi luumurd või muu selline kahjustada, siis võ- aah!" Ta oli just enda seletustega poole peale jõudnud, kui Iska marlilapikesega tema haava puutus, tekitades vastikult kipitavat valu. Bella kulmud läksid kortsu, kui ta enda silmad puhastamisele viis, ise mitte üritades enam rohkem valu välja näitavat häält teha. "Sa pidid õrn olema ju," lausus ta solvunult, üritades samal ajal endast üle olla. See ei olnud ometi esimene kukkumine ja ta ju teadis, et puhastamine võib päris nõme protsess olla. Tahtmata seda punaseks muutuvat vett vaadata, viis tüdruk enda silmad tagasi Liamile. "Tee mulle ka võileibu," palus ta.

Kui Iska teda hoiatama tuli, turtsatas Liam kergelt. Mida need närud talle ikka teha julgeksid? Maha ju ei lööks - sellest tuleks ilge jama. Aga õe rahustuseks otsustas Liam siiski nende sõnadega nõustuda, kuna ei soovinud, et tema pärast liigselt muretsetakse. "Olgu pealegi, ma ei lähe nendega ise norima ega tõsta jalga võõrale maale. Aga kui nemad alustavad, ei kavatse mina alla jääda," rääkis noormees. Ega ta ei kippunudki üldiselt Cartereid esimesena torkima, kui jätta välja see purjus peaga toimunud kaklus McDonald'sis Carterite noorima pojaga. Isegi kui Liam järele mõeldes mõistis, et pingutas selle teoga pisut üle, ei kahetsenud ta ikkagi mitte midagi. Kollanokale kulus õpetus ära.

"Veab Carteritel, et sul luumurdu pole," kostis Liam Arabella sõnade peale juba tunduvalt rahulikumal toonil. Ei ole praegu tõesti tarvis mingit suurt skandaali korraldama hakata. Aga kui midagi sellist peaks korduma, pole Liam enam nii leebe. Noormees oli juba need paar võileiba, mis ta endale teha lubas, valmis saanud, kui Bella soovi kuulis. "Hea küll, aga ainult täna," jäi tüüp praegu nõusse. Tavaliselt ta nii lahke polnud, kuid täna võis ju ühe väikese erandi teha. Ei kuku tal ju sellest käed küljest ära, kuigi neil on ka teenijad täiesti olemas.

Muidugi veab nendel, sest kuigi ka Arabella ei olnud eriti vaimustatud sellest ideest, et Liam nendega otseselt tüli norima läheks, siis ei saa ta ju ka nendel niisama minna lasta, kui asi juba tõsisem oleks. Natuke jama oli ainult see, et nendel oli kolm poisslast seal, samal ajal kui Bennettitel ainult kaks.. Jäi üle ainult loota, et see noorim Carter ei osanud kakelda. Samas, kes teab - too nägi päris korralik volask välja juba. "Love ya," sõnas ta vennale, saates noormehele särava naeratuse. Santide eelised - ei pidanud enda jaoks ise midagi tegema. Mis sest, et tegelikult ei olnud tal eriliselt viga midagi.

Kui Iska omadega valmis sai, viis ta hetkeks pilgu enda plaasterdatud haavadele. "Aitäh sulle," sõnas ta muiates, kerides särki tagasi alla. Nojah, loodetavasti ei pea need kaua seal olema. Kuigi rannahooaeg ei olnud veel alanud ja kellegagi voodisse ta veel niipea ronida ei kavatsenud, ei meeldinud talle siiski plaasterdatud olla. Väga ebamugav. Õe ettepanekut kuuldes, turtsatas Bella naerma. "Wow, wow, tame your wildness there, sister," lausus ta lõbustatult, viies hetkeks pilgu Liami poole, et näha, kas ka võikud olid juba valmis. "Kuigi mõte on hea. Kunagi käisime me neid koguaeg salaja kiusama. Miks me enam seda ei tee?" Oh neid aegu, kui nad veel väikesed olid..

Liam oli üllatunud, kui just Iska pakkus välja mõtte Carteritele vingerpuss korraldada. Tavaliselt on Iska nende peres ju see, kes kurjadesse naabritesse kõige normaalsemalt suhtub. Siiski ei leidu Bennettite seas ühtegi sellist, keda Carterite olemasolu üldse ei häiriks - selle perekonna vihkamine oli neil justkui veres. Iska mõttel polnud aga viga midagi. Tõepoolest võiks nad midagi andekat välja mõelda ja selle väikese nalja ära teha. Ainult et nende vastased ei jäta kindlasti vastukäiku tegemata.
"Kui te suudate midagi head välja mõelda, siis minul pole selle vastu midagi, et neile mingi sigadus korraldada," oli ka Liam selle ideega nõus. Natukese aja pärast sai Liam Arabella võileivad samuti valmis. "Aga palun, siin nad on," viipas noormees oma 'meistriteoste' suunas ning hakkas enda omi juba vaikselt hävitama. Ka Liam ei teadnud, miks nad enam salaja Cartereid kollitamas ei käinud. Ei saa ju seda vabanduseks tuua, et nad on selleks liiga vanad. Naabrite kiusamiseks ei saa kunagi olla liiga vana.