Very much forbidden

Kell oli saamas pool üks öösel, kui Iska enda kindlat pilku aknast välja hoidis ning pimedust uuris. Tema isa tuli viimaks, jahipüss õlal, enda ringkäigult koju, kontrollimaks, et keegi keset ööd nende saagiga jamama ei hakkaks. See poleks esimene kord mil ta mõne Carterite töölise öisel ajal enda maalt saaki rikkumas leiaks. Kuid tundus, et seekord polnud ta kedagi märganud, sest läbi akna oli kosta, kuidas ta viisijuppi vilistas. Neidis kuulas veel mõni aeg kuidas välisuks käis, sammud mööda treppi üles tulid ning need viimaks Iska magamistoa vastas oleva master bedroomini viisid. Uks avanes ja sulgus ning seejärel oli vaikus. Ilmselt läks Harry tagasi magama, sest lähima kümne minuti jooksul neidis temast enam ei kuulnud ning ta teadis, et enda töö tõttu on mees väga sügava unega.

See kõik tähendas aga seda, et Iska libistas õlgadele teksatagi, jalga pruunid poolsaapad ning tõmmates enda pika paksu hobusesaba ühele õlale, vaatas neidis end suurest peeglist. Tema lühike lumivalge satside ja pitsidega armas kleit kattis vaevu neidise sääri ning õlasall tütarlapse kaela ümber jättis tütarlapsest siiski viisaka mulje. Praegusel aastaajal ei olnud öösiti ka kuigi külm, mis tähendas seda, et jahe neiul kohe kindlasti ei hakanud. Ta tõmbas üle enda pea peene rihmaga pisikese õlakoti, kuhu ta libistas enda telefoni, võtmed ning... kondoomi. Sügavalt sisse hingates ning enda põski õrnalt näpistades, et neile natuke loomuliku jumet juurde anda, väljus Iska uksest ning vaatas koridoris ringi. Kõik uksed olid suletud ning vanemate magamistoa suunast kostus ilmselget norskamist. Hinge kinni hoides sibas neidis trepist alla, ukseni ning kui tal oli õnnestunud majast väljuda, haaras neidis trepi kõrvalt enda naiste jalgratta ning hakkas sellega istanduse poole sibama. Ta ei mõelnud hetkel kaamerate poole, mis tema minemasõitmist jäädvustasid vaid seadis kindlalt enda sammud läbi istanduse viinapuude vahele, sõites peaagi istanduse lõppu. See võttis omajagu aega, sest tegu oli ikka väga suure maalapiga ning Lizbeth tundis, kuidas tema sääremarjad valusaks muutuvad.

Viimaks oli ta kohal - kaugel istanduse lõpus - ning ta ronis rattasadulast maha. Ta vaatas enda ümber ringi, kuid kedagi veel näha polnud. 'Äkki ei õnnestunud tal minema hiilida?' mõtles tütarlaps endamisi huulde hammustades. Siiski otsustas ta natuke oodata. Ta vajus ühe istiku alla istuma ning heitis enda pilgu pimedasse taevasse. See oli täiuslik, täis tähti ning pilve tagant piilus isegi kuu. Värisevalt sisse hingates sulges neidis enda silmad ning jäi ootavalt ööilu kuulama.


ot. Teema kinni!

Töö istanduses oli pikk ja vaevanõudev. Päevad algasid juba enne kukke ja koitu ning lõppesid alles peale päikeseloojangut. Töö oli ka füüsiliselt koormav ning kõige parem asi, mida pärast tööd teha, oli lihtsalt voodile vajuda ja magada. Niikaua, kuni kõik jälle otsast hakkas.

Ilmselgelt ei pidanud paljud istandustes just eriti kaua vastu, kuid piisava tahtejõu ja füüsilise tugevusega, oli seegi ületatav. Raha, mis sealt tuli, polnud ka just paha.

Täna oli Steven'il seljataga küll üsnagi pikk päev, kuid kuna tal õnnestus end töölt natuke varem lahti võtta, ei olnud ta just nii väsinud, kui tavapäeval. Töölt varem äratulemise plussiks oli see, et ta jõudis korralikult süüa, pesta, natuke pikutada ja ka poes käia.

Nüüd, kui noormees oli natuke muusikat kuulanud ja arvuti taga lõõgastunud, hüppas ta kiirustades püsti. Kurat. Kell oli juba kaksteist läbi. Iska lubas poole ühe ajal enda juurest liikuma hakata ja seda pidi tegema ka Steven.
Poiss toppis jalga teksad ning pani nende taskutesse telefoni ja rahakoti. Laualt haaras ta võtmed, samal ajal tagi selga ajades. Siis noormees seisatas. Telefon, rahakott, võtmed. Peaks kõik olema? Ta ajas veel käe tagitaskusse ja tundis seal midagi krõbisevat. Väga hea. Steve tõmbas taskuluku kinni, lukustas oma toaukse ja hakkas liikuma.
Väljas oli päris mõnus - kuu paistis ja kogu istandus oli vaikne. Tema ringiliikumine ei häirinud enam kedagi, inimesed olid sellega harjunud.

Õige pea jõudis poiss kohtumispaika. Ta nägi tüdrukut juba eemalt, istiku all istumas ja seega hakkas ta vaiksemalt astuma. Jõudes neiu seljataha, asetas ta oma suu õrnalt neidise kaelale ja suudles seda.

Stevenile meeldis Iskaga koos olla. Tüdruk oli tore, väga armas ja muidugi ka väga atraktiivne. Aga noormees ei olnud just kõige osavam asjade tundmises. Ta nautis neidisega veetud aega ning see oli parim osa tema päevas. Kuid samas ei soovinud ta pühenduda. Talle meeldis, et ta sai tulla ja minna, millal soovis ja kellega soovis. Muidugi ei hakanud ta Iska ees oma vallutustega praalima ja oli parem, kui tüdruk sellest üldse ei teadnud. Senimaani oli noormees enda arust ka üsna vaikselt oma asju ajanud. Hunt ju kodulähedalt ei murra.

"Mina sind ka," sosistas Steve vastuseks ja suudles tüdrukut. Neiu oli kaunis nagu alati, hele nahk ja suured silmad. Tüdruk istus veel ja suudluse ajal libistas Steven oma käed ta pihale. Üks käsi hakkas vaikselt allapoole libisema, liikudes lõpuks tüdruku reieni.

Noormehe õnneks, oli ta aastatega saanud üsnagi heaks valetajaks. Oli ju sageli vaja käia mõnel peol või suurüritusel, kuhu ta ema teda niisama lubanud ei oleks. Nii saidki Steven ja ta vennad just valetamises väga osavaks. Nüüdseks oli tal järel vaid üks vend. Õe ja ema elu oli samahästi kui läbi. Aga oma perekonnast Steven praegu mõelda ei tahtnud. Ka nende kohta eelistas ta valetada, kui keegi küsis. Ta eelistas öelda, et tema vanemad ja õed-vennad elavad linnaäärses oaasis ning neil pole ühtki muret ei minevikus ega tulevikus. Nii see siiski ei olnud..

Steven ei vihastanud neiu küsimuse peale. Ta vaatas hoopis neiule sügavalt silma ja silitas õrnalt neiu käsi. "Iska, kallikene," alustas ta "sa oled ainus, keda ma tahan. Kes on olnud, need on olnud. Ma naudin igat koosveedetud hetke." ütles ta. See iseenesest polnudki ju vale. Steven tõesti nautis igat hetke ja sel hetkel tahtiski ta ainult seda tüdrukut. Seal niimoodi istudes, käsikäes ja kuuvalgel, ei mõelnud noormees kellestki teisest ja pühendas end täielikult neiule.

Steven ei lasknud ennast häirida faktil, et tema ja Iska suhe oli keelatud. Steven oli vaba mees vabal maal ja ainus, mis talle teha sai, oli see, et Bennettid peksavad ta läbi. Või siis lasevad peksta. Aga siis saab Steve süüdistuse esitada või jalga lasta. Või mõlemat.

Poiss naeratas ja vajutas tüdruku ninale musi. Seks Iskaga oli muidugi vapustav kui noormees mõistis, et see ei ole kõik, mis nende vahel on. Ja mõnikord oli tore ka lihtsalt rääkida, kuigi.. Eks oli teada, et seks tuleb niikuinii.

Kui Iska Carterite kohta küsis, mõtles noormees hetke. Siis tõusis ta püsti "Oota natuke," ütles ta ja kadus hetkeks nurgataga. Sealt tuli ta tagasi oma seljakotiga, mille ta juba õhtul sinna sokutanud oli. Kotist võttis ta välja piknikulina, pudeli veini ja paki küpsiseid. Muidugi olid kotis ka klaasid.


"Kallan välja?" küsis ta tüdrukult võluva naeratusega.

Muidugi tegi Stevenile heameelt, et Iskale üllatus meeldis. Piknikutekil oli muidugi mitu otstarvet, mis lühidalt kokkuvõttes kõlaks nii: kaua sa ikka rõskel maapinnal aeleda viitsid. "Mulle meeldivad su juuksed," ütles noormees õrnalt ja silitas neiu pikka patsi. "Ma tõin asjad siia juba töölt lahtisaades," lisas ta siis vastuseks neiu küsimusele. "ma tahtsin veini kõrvale juustu tuua aga kartsin, et see läheb õhtuks juba halvaks. Ja sinu isa mind ei hirmuta. Ta on küll tugev ja mõjuvõimas, kuid mitte ülim." seletas Steven.

"Ja meil pole mingit tähtpäeva. Lihtsalt mõtlesin, et kui me juba veiniistanduses oleme.." muigas noormees. "Ma pean ju sinuga veedetud ajast viimast võtma veel enne, kui sa jälle kooli lähed ja sealt endale mõne rikka ärahellitatud jõmmi leiad, kes sulle lillede asemel porchesid ostab." rääkis noormees nüüd naljatades. Ta teadis suhteliselt kindlalt, et neiu ei jätaks teda mingi suvalise jorsi pärast. Nad olid ju juba nii palju koos läbi teinud ning nähtavast ei hirmutanud tüdrukut ükski karistus - ta tahtis vaid Steveniga koos olla.

Kuigi - kuhu nende suhe üldse areneda saaks? Bennettid ei lubanud mingi hinnaga neil koos olla ja põgenemisel pole ju pea kunagi mõtet.

"Ainus koht, kust sinu isa mind vallandada saab, on tema enda istandus." ütles Steven kindlalt. Nii see ka oli. Ta sai küll inimesi mõjutada, kuid mitte kõik ei kartnud teda. Vaadaku kasvõi Cartereid. Võiks öelda, et neil oli kohati rohkemgi võimu ja kuniks Steven neid vihale ei aja, on tal veel palju avatud uksi.

Pärast seda, kui Steven Bennettite juurest lahkuma pidi,sai ta pea kohe Carterite juurde tööle. Seda, et ta oma töös osav oli, teadsid pea kõik ja väike romanss vaenlasega.. Ütleks nii, et see tuli pigem isegi kasuks. Ka linnapeal ei tulnud Stevenil probleeme, sest nägupidi teda eriti ei teatud. Ka eesnimi oli piisavalt tavaline, et keegi otsi kokku ei viiks.

"Iska, sa tead väga hästi, et ma ei tule kuhugi. Mul on siin kohustusi," ütles ta siis, mõeldes oma perele. "Ja pealegi on mul Carteritega üsna hea leping. Ma jäin ju oma viimasest palgast teie pool ka ilma ja mu eelarves on selletõttu endiselt auk. Su isa ei maksnud mulle viimast palka, lepingurikkumistasudest rääkimata." seletas noormees.

"Ja ma ei oskaks New Yorkis midagi teha. Mul pole kõrger haridust ja ma ei usu, et nad seal istandusetöölisi vajavad. Ning sinu kulul ma elama ei hakka." sõnast ta resoluutselt. Pealegi meeldis talle ta elu nii, nagu see oli. Suurlinn ajaks kõik asjad vaid keeruliseks. "Ja Carterid on üsna mõistlikud inimesed. Isegi toredad, kui nii võib öelda."

Seda, et Steven juba tükk aega teiste tüdrukutega semmiski, Iska õnneks ju ei teadnud. Nii sai poiss edasi oma asju ajada, teiste tüdrukutega ringi aeleda ja keegi ei saanud selle käigus haiget. Veel mitte, vähemalt.
Steven kallas ka endale veini ja võttis sõõmu. See polnud küll tema tavaline joogivalik, kuid hädakorral kõlbas seegi.

Raha teemast rääkides, Steven ärritus veidi "Just nimelt. Raha pole probleem - sinu jaoks. Minul on seda vaja. Mitte ainult minu jaoks. Mu ümber on inimesi, kes sõltuvad minust ja sellest rahast, mida ma teenin."
Poiss mõtles hetkeks ja jätkas siis: "Tead, miks ma Carterite juurde tööle läksin? Sest kusagilt mujalt siin linnas ei saa nii head palka!"

Kuid nähtavasti ei jätnud tüdruk oma jonni ja nii sai Steven veel pahasemaks "Nad pole toredad? Sama  võiks ju öelda sinu pere kohta. Carterid hüüdsid sind nimedega. Bennettid lõid mind istandusest välja, ähvardasid mind tappa, kui ma veel selle koha lähedusse tulen ja tead mis.." noormees ohkas.  "Sinu kallis perekond saatis kaks kappi mind läbi peksma. Kuidas see kõlab?"

Kohe peale öeldut, Steven kahetses seda. Iskal polnud vaja seda teada. Tema ei olnud sellega seotud.
"Palun vabandust, see ei ole sinu süü." ütles ta siis vaikselt ja tõmbas neiut endale lähemale. "Sa oled mulle väga oluline."

"Ja mida sa oma isale ütled? 'oi, Steven rääkis mulle meie tavalisel salakohtingul, kuidas sa ta läbi lasid peksta ja nüüd ma olen vihane'?" hakkas Stevenil juba kopp ette saama. "Sa ei oleks saanud midagi muuta! Ja kuidas kurat sa aru ei saa, et ma ei taha teie raha. Ma ei taha su raha! Kurat küll, Iska." tõstis noormees juba häält. Muidugi ei saanud tüdruk sellest aru. Ta oli kasvanud raha sees. Kõik tema ümber oli hea ja lilleline.

Steven vaatas neiule tõsiselt otsa "Kasva suureks, Iska. Minul ei ole seda luksust minna sõrmenipsu peale teise maailma otsa. Mul on kohustused, mida ma ei saa jätta. Sinul on lihtne, sa võtad kätte ja lähed." hakkas poiss juba rahunema. Aga siis hakkas neiu sonima midagi 'isa õnnistusest'.

"KUULA MIND!" hüüatas Steven "Kas sa vaatad ka, kus me elame!? Meil pole vaja kellegi isa õnnistust! Mul pole seda vaja. Samamoodi pole mul vaja TEIE raha. Muidugi läksin ma tööle kusagile, kust ma saan normaalset palka. Ja sina võid muidugi minna kuhu tahad, aga minul on siin kohustused. KOHUSTUSED! Tead sa üldse, mida see sõna tähendab? Tead sa seda tunnet, kui pead millegi eest vastutama ja hoolt kandma? Ise raha teenima, et ots-otsaga kokku tulla!?"

Steven tõusis püsti ja astus paar sammu eemale. Ta hingas sügavalt ja kobas oma taskuid. Kurat, suitsupakk jäi maha.

Steven ohkas hetkeks ja vaatas siis neiule järele. Ta ei saanud ju asju nii jätta. "Ma hoolin sinust tohutult aga mu elus on inimesi, kellest ma pean rohkem hoolima." hüüdis ta neiule järgi ja see lause ei kõlanud absoluutselt nii, nagu ta tahtis. Kurat. Ta jooksis tüdrukule järele ja seisis tema ette. "Mu õde on ratastoolis ja ema keeldub voodist tõusmast."

Kõik. See oli kõik. Rohkem noormees öelda ei tahtnud. Ta ei oleks sellest üldse rääkinud aga tal oli tunne, et teda on selleks sunnitud. Ja nüüd oli ta vihane. Ta oli vihane enda peale, et ta seda rääkis, ta oli vihane Iska peale, et too talle muud võimalust ei jätnud ja eelkõige oli ta vihane oma vanema venna peale, et see pilves peaga rooli istus ja selle õnnestuse põhjustas.

Steven oli murtud. Ta liikus neiu juurest tagasi piknikulinale, istus maha ja võttis suure sõõmu otse pudelist. Asjad ei pidanud nii minema. Steven pidi praegu kolledzis käima, tegema oma eluga midagi olulist, kuid selle asemel oli ta kinni selles kuradi linnakeses. Ta oli sunnitud teenima nii palju raha kui võimalik, et püsiks väike lootuskiir tema õe tervenemiseks. Kõik oli ju võimalik, eks?

Steven tundis, et ta jutt ei jõudnud tüdrukule ikka absoluutselt kohale. "Ma ei rääkinud sulle, sest mu pere ei puutu sinusse.  See ei puutu kellegisse teisse, peale minu pere." ütles ta siis. Ja tõsi see ka oli - nii, nagu teised pered ei halanud oma peresiseste asjade üle, ei teinud seda ka Steven.

"Ja kogu see viha, mis teie ja Carterite vahel on.. See ei ole inimlik. Saage oma pseudoprobleemidest üle ja koos töötades suudaksite te suuri asju korda saata." Steven teadis, et see mõte ei mahu Iskale ilmselt pähe, aga kui ta oli juba selline  pühak ja heategija, miks oli temas  siis see kustumatu viha kellegi vastu, keda ta isegi ei tundnud?

Ja siis tuli jälle raha teema. Steven hingas sügavalt, et mitte ärrituda. Iska oli nagu eksinud loom, keda ehmatades ta lihtsalt minema jooksis.
"Katsu nüüd minust aru saada, Iska." ütles Steven sügava ohkega "Ma ei soovi, et minu pere oleks sinu heategevusprojekt. See kehtib nii sinu kui ka kõikide teiste inimeste kohta. Mõtle nüüd natuke, kui sa maksaksid kõik kinni. Mõtle, mida mina tunneksin. Ma ei saaks sinuga enam vabalt koos olla, ma oleksin su tänuvõlglane ja see aheldaks mind sinu külge nagu koera."

Tegelikult ei olnud Steven kuigi kindel, et kogu see teema oli hetkel õige. Iska haletses teda nüüd ja see muutis nende suhetes tohutult palju.
"See poleks ju õige, kui ma oleksin sinuga kohuse- või tänutundest, eks?"