Pahapeal

Oli reede õhtu ja kuna Carterid olid just mõne hea tehinguga hakkama saanud, said töötajad natuke varem lahti ja ka natuke preemiat. Seega istus ka Steven, nagu mõned teisedki, baaris ja jõi õlut. Õhtu oli soe, kuid miskipärast baaris väga palju rahvast polnud.

Steven ootas tegelikult sõpra, kes oli nähtavasti teda alt vedanud. Nojah, mis seals ikka. Mees vaatas baaris ringi, kuid esmapilgul ei märganud ta seal kedagi erilist. Eks linnakeses toimub ka teisi pidusid, peab vaid paar kõnet tegema.

Iskaga noormees täna kokku ei saanud. Neil ei olnud see eelnevalt kokku lepitud ning noormehele meeldiski rohkem see, et nad igal õhtul ei kohtunud.

OT: hõivatud

Kuigi Arabella ei olnud veel 21 ehk võimalus legaalselt alkoholi osta puudus, ei tähendanud see loomulikult seda, et ta vägijoogist eemale hoiaks. Alates sellest, kui temas too sisemine mäss tõusis, leidis ta endale mõningaid tuttavaid, kelle kaudu kõik vajalik kätte saada ning loomulikult kuulus sinna hulka ka alkohol. Oli reede õhtu ja ilmselgelt ei olnud neiu kodus, vaid sai linnas paari endiste klassiõdedega kokku, et väike istumine korraldada. Ta ei olnud neid ammu näinud, mistõttu jutt venis pikaks ja kaasa võetud vein läks ludinal. Selleks ajaks, kui neiud otsustasid lahku minna - üks pidi bussi peale tõttama ja kahekesi ei viitsitud ka enam olla -, oli Bellal juba päris tore kogus alkoholi veres. Mitte, et ta päris kõikunud oleks - kui välja jätta endine kerge lonkamine, mis tulenes paar päeva tagasi toimunud väikesest külili sõitmisest mootorrattaga -, kuid meeleleolu oli tal igatahes laes ja koju ei viitsinud ta ka veel minna. Mistõttu ta ennast kohalikku baari sättis.

Olles olnud esialgselt plaaninud siiski ainult sõbranna juurde minna, ei olnud ta välimus just kuigi silmapaistev ja ööklubilik. Kõigest musta värvi retuusid, pikad kontsadega saapad, valge lohvakas kampsun ning kõige peal must nahktagi, mis hoidis õhtust kevadtuult eemal. Astudes baari sisse, vaatas ta laisalt ümbrust, märgates üsna koheselt selle inimeste vähesust. Nojah, ega see väike linnake ei hiilanud just erilise aktiivsusega. Võtnud suuna leti äärde, istus ta pukile ja tellis seal olevalt baarmanilt endale ühe viinakokteili. Vastuseks küsiti talt dokumenti. Figured.. Oleks pidanud sellega arvestama vist ja endale hiiglasliku meigikihi kodus peale määrima. Seetõttu proovis ta varuvarianti, nõjutades leti peal mehele natuke lähedamale, särav naeratus näol. "Ole nüüd, väike drink ei tee ju midagi halba. Ma unustasin dokumendi koju," lausus ta süütult. Baarman vaatas teda hetkeks arupidavalt, küsides seejärel, ega Arabella Bennettite tütar ei ole. See kustutas neidise naeratuse muidugi koheselt. Pagana väikelinnad! Kusagil ei saanud rahulikult olla ilma, et teda ära tuntaks. Tundus, et tema ilmselt piisas, sest baarman ütles peale seda resoluutselt, et tema ei taha papa Bennettiga tülli minna ehk tema alkoholi ei müü. "No tere talv! Mis kuradi Bennetitte tallalakkumine see siis olema peaks," lausus ta, sellet silmnähtavalt endast väljas. "No selge, eks ma jätan selle meelde." Viimane lause pidi vist kõlama ähvardavalt, kuid baarman ei teinud sellest väljagi, mistõttu Arabella baarist lihtsalt välja jalutada otsustas. Küll ta endale mõne muu tegevuse leiab! Välja jõudes ta aga kaugemale enam ei läinudki, vaid toetus vastu baari seina ning läkitas endale ühe sigareti, mida ta tõmbama asus.

Steven jälgis kogu jagelust eemalt. Muidugi teadis ta, kes antud neiu on. Seda teadsid ju kõik. Noormees ostis baarmenilt ühe pudeli viskit, mis oli tunduvalt liiga kallis ja väljus baarist. Ta vaatas mõlemale poole - seal oli ainult Arabella.
"Kas suitsu võib küsida?" uuris ta sõbralikult. Naabritega peab ju ikka häid suhteid hoidma.

Kui äkitselt keegi tema juurde ilmus ja suitsu küsis, viis Arabella pilgu noormehele, avastades üsna koheselt, et too paistis ähmaselt tuttav. Steven ei olnud enam tükk aega nende juures töötanud ja ilmselgelt ei olnud tüdruk temaga selle aja jooksul mitte kordagi kokku puutunud, mistõttu ei suutnud ta nägu ja nime kokku panna. Peale selle ei teadnud ta ilmselgelt, et ta Iska mingisugune secret lover on, sest kuigi õed said omavahel väga hästi läbi, ei avaldanud nad siiski kõiki saladusi üksteisele.

Niisiis otsustas ta ignoreerida seda, et kutt tuttav tundus - väga paljud selle linna inimesed tundusid talle tuttavad niikuinii - ja ulatas talle sõnagi lausumata sigaretipaki, ise enda suitsust tossu välja puhudes. Ta suutis juba kergelt maha rahuneda selle äsja juhtunud suhtes ja nüüd oli tal ainult mõttes see, mida ta edasi teha võiks. Seal linnakeses peaks vist üks pubi veel olema, aga suure tõenäosusega tuntakse seal ta ka ära, sest ta on kuradi Bennett ja kõik teavad Bennetteid. Mistõttu pidi mingisuguse uue lahenduse otsima. Ta viis hetkeks pilgu noormehele. "Ega sa juhuslikult ei tea mõnda kohta, kus ma saaksin segamatult hängida ilma, et ma kogu oma perekonnanime pärast põdema peaksin?" küsis ta, ise eriti suuri lootusi vastuse osas omamata. See oleks küll üks miljonile, kui juhuslik inimene talle midagi pakkuda oskaks. Samas, kes teab.. Küsida võib alati.

Steven oli isegi natuke üllatunud, et Arabella teda ära ei tundnud. Sellest, kuidas teda minema aeti jäi mulje, et tema pilt on nende kaminasimsile riputatud lootuses asendada see tema peaga. Aga seekord tal vedas. Huvitav, kas ka Arabella oleks talle sealsamas jalaga kõhtu virutanud, kui ta oleks teadnud, kes noormees on?
Arabella nägi välja hoopis teistsugune, kui tema õde. Ta oli kuidagi.. Metsikum. Puudus hele nahk ja õrn olek. Neidis nägi välja selline, nagu loomade ravimise asemel läheks ta parema meelega jahile ja tooks sealt suurima metsseapea, mida inimesed näinud on.

Tüdruku küsimuse peale kusagil hängida ei tulnud Stevenil esijalgu midagi pähe "Hängida saab vast igalpool. Siin linnakeses on pargid ja tänavad ja.. Kindlasti paar sobivat kohta." ütles ta muigega. Steven võttis suitsu ja süütas selle põlema. Mentooliga, öäk.

Muidugi Arabella teadis kogu seda jama seoses Iska ja tolle töötajaga, aga tal oli oma pea liiga palju teisi mõtteid sellel ajal täis, et tollele afäärile erilist tähelepanu pöörata. Algul pidas ta seda isegi veidi lahedaks ja loomulikult romantiliseks, kuni ta sai teada, et too tööline läks Carterite juure tööle ehk tollest sai mõttetu vend. So that escalated quickly. Ta torutas mõtlikult huuli, kui noormehe vastust kuulis, olemata ilmselgelt sellega rahul. "Ma mõtlesin pigem midagi sellist, kus oleks hea seltskond, palju alkoholi ja mõnus muusika, aga i guess it's too much to ask for," lausus ta õlgu kehitades, pistes suitsupaki tagasi taskusse. Eks muidugi ei olnud tal otseselt midagi tänaval jalutamise vastu, aga tal olid olnud muud mõtted peas ja parem oleks ennast vist kodu poole sättida. Millega ta üldse sinna minema peaks? Jala? Taksoga? Takso tuleks mingi sada aastat Richmondist kohale, sest selles kolkalinnas ilmselgelt ei olnud vastavat teenust. Äkki mingi buss loksus veel sinnapoole? "Thanks anyways," lisas ta nii igaks-juhuks juurde, viitsimata endiselt ennast veel paigast liigutada. Peale selle ei olnud tal veel suits lõpuni tõmmatud.

Nüüd tõmbas Steven taskust telefoni ja helistas sõbrale. Paari minuti pärast pani ta telefoni ära. "Nii, siit paari kvartali kaugusel on üks korteripidu. Tuled või ei?" küsis noormees Arabellalt, toppides samal ajal oma viskipudelit seljakotti.

Sel hetkel oli Stevenil ükskõik. Ühest küljest võis ta antud peole üksi minna, teisest küljest võiks ta sinna ilmuda Arabellaga. Peol ei olnud palju inimesi, kes Stevenit teadsid ja need kes teda teadsid, oskasid oma suud kinni hoida.

Samas ei võinud peos üldse kindel olla - selleks ajaks kui ta sinna jõuab, võivad inimesed juba laiali läinud olla, võib olla narkoreid või alkoreid või misiganes.

"Kui sa oled huvitatud, siis võiks liikuma hakata." ütles ta tüdrukule. Mis seal õues ikka passida. Kojusaamisega võib hiljem probleeme tekkida, aga ei pruugi. Pealegi hakkasid bussid juba üsna varakult sõitma niiet kui mingiks ajaks kusagile cräshida saaks, oleks päris tore.

Sel ajal, kui noormees seal ühe kiire kõne tegi, lõpetas Arabella oma suitsuga, kustutades selle esialgu vastu pubi seina ning visates seejärel kusalegi nurka. Ta oli otsustanud edasi liikuma hakata, et näha, kuhu jalad viivad, kui kutt talle ootamatult pakkumise tegi. Okei, see oli miski, mida ta arvanud ei olnud ja hetkeks ei osanudki neidis midagi sellele vastata. Minna või mitte? Ta oli ju ometi tahtnud mingisugust tegevust ja seltskonda kusagil ja 'korteripidu' kõlas täpselt nii, nagu tal mõttes oleks olnudki. Sellegipoolest hakkas peas äkitselt mingisugune hääleke teda sõimama ja karjuma, et tegu olevat ju täiesti võhivõõra kutiga ja kes teab, mis vägistajatepessa ta neiu viia võib.

Oli see siis juba veres olev alkohol, totaalne idiootsus või vajadus järjekordse adrenaliinilaksu järele, igatahes noogutas Arabella, nähes taaskord välja täiesti muretu ja valmis ükskõik milleks. She just wanted to have some fun ja miks mitte sellel teekonnal ka uusi tutvusi sobitada. Kes teab, äkki leiab lausa eluarmastuse sealt pesast. Kunagi ei võinud teada. Samas ei kujutanuks ta ette, mis oleks juhtunud, kui ta ühel päeval oleks kuti koju isa ette toonud ning küsimusele "kust sa ta leidsid" ausalt vastanud.. Oh, you know.. Just some random party in complete stranger's house.. "Läksime siis," lausus Bella õlgu kehitades, lastes võõral noormehel teed juhtida. "Mis su nimi on, muidu?"

Steve mõtles korra isegi mainida, et ta ei ole mingi kahtlane kommionud, kuid veel viimasel hetkel sai ta end pidama. Lause "Ära karda, väike tüdruk," ei kõlaks vast eriti julgustavalt.

Noored hakkasid liikuma, Steven oli teejuhiks. Tüdruku küsimuse peale vaatas poiss neiule otsa. Sellelt tsikilt ei tahaks jalaga munadesse küll saada. "Kenneth." ütles ta lõpuks ja tegelikult ta ju ei valetanud - Kenneth oli ta keskmine nimi, mida ta ainult eriolukordades kasutas. Näiteks siis, kui on vaja varjata, et sa käid kellegi õega ja töötad naabertalus.
"Ja sina oled meil Arabella, jah?" uuris ta siis muigega. Muidugi ta teadis seda. Kõik teadsid seda.

"Me pole enam kaugel, veel paar tänavavahet," ütles Steven "ma loodan, et pidu veel elab."

Arabellal ei olnud küll päris kindel, kas ta noormehe nime ka hiljem meelde jätab, kuid praegu ta igatahes noogutas arusaadavalt, kahtlustamata endiselt midagi. Oleks tüüp aga enda esimese nime öelnud, oleks neidisel ilmselt mõte kiiremini töötama hakanud, sest üks nimi, mida nende majas väga aktiivselt ühel perioodil öeldi, oli justnimelt Steven. Üldjuhul koos sõnadega 'aga ma armastan Stevenit' või 'ma ei taha sellest Stevenist mitte midagi enam kuulda' ja nii edasi ja nii edasi ehk ilmselgelt oleks seda nime kuuldes just esimene mõte sinna läinud. Ning kuna too oli olnud asiaat, siis üks pluss üks ja ta oleks juba kahtlustama hakanud, kas mitte too ei olnudki see sama tööline, kes paraja jama Bennettite juures tekitas.

"Jep," noogutas tüdruk enda nime kuuldes, hakkamata isegi enam üllatuma. Ilmselt teadis too juba neidise tervet elulugu, nagu kõik need inimesed seal linnas arvasid teadvat. 'Noorim Benneti-tüdruk, mässumeelne, sõidab motokrossi, kakleb poistega' ja nii edasi ja nii edasi. Tegelikult ei viitsinud Bella isegi enam mõelda sellele, mida teised temast arvasid ja mis lugusid juba kokku mõeldud võis olla. Sest millest muust sellises väikeses kohas ikka rääkida võis, kui mitte kahest vaenujalal olevast tähtsast perekonnast ning nende liikmetest.

Ta noogutas mõistvalt, kui Kenneth teatas, et nad varsti kohal on, enda jakihõlmasid veidi koomamale tõmmates. Natuke külm hakkas. Õnneks oli see kevad siiski üldjuhul päris soe ehk paksude sulejopede ja saabastega ringi käima ei pidanud. "Sa oled kohalik, eks? Su nägu paistab veits tuttav," mainis ta nagu muuseas, viies korra pilgu noormehele.

"Jeap, kohalik," ütles Steven ja näppis oma telefoni. Saatnud ära ühe sõnumi 'täna olen ken. dont ask', pani ta selle tagasi taskusse. Oli üsna raske inimestele valetada, kui su sõbrad iga hetk tõe välja rääkida võivad. "Ma teen juhuotsi. Enamasti ehitustel." mainis ta justkui möödaminnes. Ega see täiesti vale ju ei olnud - istandustes tuli ikka ehitamisi ette.

Ja juba nad olidki jõudnud mainitud 'korteripeole'. Korteriks osutus seekord terve neljapere kortermaja, mille mingid rikkurid endale olid soetanud ja seal nüüd laiasid. Ilmselgelt oli võsukese vanemad ära sõitnud ja nüüd toimus seal midagi, mida võiks nimetada standartseks labrakaks. Terve esimene korrus oli inimesi küll täis, aga mitte pungil. Oli ruumi liikuda ja soovi korral ehk isegi istuda. Teisel korrusel oli inimesi vähem, enamasti olid seal need, kes privaatsust tahtsid.

Steven astus kohe ühele nahktagis tüübile ligi ja  tervitas teda kättpidi. Samuti mainis ta ära neiu, kelle ta kaasa oli tirinud. Noormees võttis kotist viski ja pani selle lauale, teiste alkohoolsete jookide juurde, mida paistis terves majas olevat enam kui küll.

"Soovid sa midagi juua?" uuris ta tüdrukult pärast seda, kui oli teda ka paarile oma sõbrale tutvustanud.

Nagu ta aravanud oligi. Arabella noogutas arusaadavalt, kui too enda töökohta või asja ka mainis. Õnneks ei olnud ta eriline snoob, kes suhtleks inimestega vastavalt nende staatustele. Ta oli juba lapsest saadik enda pere tööliste ja nende lastega väga hästi läbi saanud, kuid see võis suuresti olla tingitud ka sellest, et kedagi teist ei olnud lähedalt võtta. Carteritega nad ju läbi saada ei tohtinud. Vähemalt suutis ta nüüd kõigisse nagu võrdsetesse suhtuda, kui tegu just tema naabrite töölistega polnud, kes neile kõrri juhtusid kargama. Siis võis ennast maksma panna küll. Muidu aga mitte.

Ta ei pannud vahepealset telefoninäppimist isegi tähele, sest praegusel sajandil ei olnud enam juhuseid, kui keegi justkui muuseas enda nutikaid taskust välja ei võtnud, et sealt kiiresti kas või facebooki kiigata. Korralik sotsiaalsuse tapmine, aga mis seal ikka teha. Neidis jalutas Kennethiga mööda linnakest, kuni nad tolle korterini jõudsid ja sisse astusid. Sisustuse järgi paistis tegu olevat pigem paremal elujärjel olevate inimestega, nii et Bella lootis, et ta seal enda koolikaaslastega kokku ei juhtu. Mitte, et ta otseselt põeks või midagi, aga ta lihtsalt ei viitsinud jälle tuttavate nägudega koos olla. Koguaeg üks ja sama jama.

Ta tervitas noormehe sõpru ja tuttavaid sõbralikult vastu, lastes ennast edasi juhtida. Vähemalt ei kõlanud kõlaritest klassikaline klubimuusika, vaid midagi mõnusamat, mis oli juba positiivne. Inimesed paistsid hästi läbi saavat ja kogu aura oli päris chill, mistõttu ta lootis, et see pidu väga masendavaks ei osutu. "Yes, please," sõnas ta vastuseks, olles valiku osas üsna ükskõikne. Mis iganes Kennethil varuks oli. "Võtaks mingi joogi ja istuks maha kusalegi mõneks hetkeks. Ma ei viitsi enam seista. Või sa võid muidugi oma sõprade juurde ka minna, küll ma omale tegevust leian," lausus ta, ise samal ajal ringi vaadates.

"Vali endale istekoht, ma toon midagi juua," ütles poiss Arabellale ja läks topse otsima. Need ta ka leidis. Topsidesse segas ta ühe "Paksu mehe". Mis antud kokteili pärisnimi oli, ei osanud Steve küll öelda, kuid sedasi oli teda vähemalt õpetatud.

Kui ta tüdruku juurde naasis, polnud too veel istunud. "Mu sõbrad said siiani ise hakkama ja ilmselt saavad edaspidigi," naeratas ta. "Pealegi, ma ei tea kõiki siinviibijaid ja seega ei saa ma sind päris üksinda jätta. Kes teab, millal suur kuri hunt tuleb ja väikse vaese Punamütsikese ära sööb. Või vägistab. Või misiganes. Ja kui nii juhtub, siis langeb kogu linna viha just minu peale ja seda ma endale lubada ei saa." seletas Steven.

Ega see kõik ju päris vale ei olnudki, igasuguseid kahtlaseid tüüpe liikus ringi. Ja pealegi - Arabella tundus üsna tore kaaslane olevat.

Esimeste tähelepanekute kohaselt oli Arabella sel peol üks noorimaid. Vähemalt neist inimestest, kes allkorrusel olid. Seega pidanuks ära langema tülikad kohtumised tema klassikaaslastega. Ka Steven ei märganud kedagi rohkemat oma tutvusringkonnast, kui need paar tüüpi, kellega ta enne rääkinud oli.

"Okei," noogutas Arabella vastuseks, otsides silmadega mingit kohta, kuhu minna. Nähes ühte vaba diivanit, võttis ta suuna selleni, kui siis Kenneth enne temani jõudis. Ta silmitses noormehe käes olevaid topse, endal peas kõlamas lause, et võõrastelt ei tasu lahtiseid jooke võtta. No ta oli eeldanud, et too toob mingisuguse siidri- või õllepudeli, aga kui kokteil, siis kokteil. Tänanud, võttis neidis ühe topsidest enda kätte, samal ajal ennast sinna samasse diivanile sättides, eeldades, et kutt teeb ise sedasama.

Bella kuulas Kennethi juttu, turtsatades pisut tolle sõnu kuuldes. "Tänan muretsemast, kuid ma saaksin endaga vast hakkama," lausus ta enesekindlalt. Okei, ega kunagi ei tea. Ta ju ei käinud mingisuguseid võistluskunste harrastamas või niisama poksimas, et ta mõnele mehemürakale tuule alla oleks suutnud teha. Kuid vähemalt uskus ta enda loodetavasti kiiretesse jaladesse. "Pealegi, kust ma üldse tean, et sina ise üheks suureks kurjaks hundiks varsti ei osutu? Su nägu võib küll tuttav olla, aga ma ei tea siiski sinust mitte kui midagi," lisas ta, silmitsedes noormeest. No ta tõepoolest lootis, et too on päriselt ka normaalne kutt ja ta ei pea hakkama mõtlema selle peale, kuidas elusalt ja puhtalt välja saada. See oleks kohutavalt tüütu.

Arabella võttis enda joogist lonksu, krimpsutades joogi kangesuse peale natuke nina. Misasja ta sinna kokku seganud veel oli? "See on päris kange," mainis ta nagu muuseas enda topsile viidates. Loodetavasti on seal siiski ainult alkohol ja mõni pealejook või midagi.