This one has a different title

27-aastane // tööline Carterite istanduses Posts : 41

Oli üsna varajane hommikupoolik, kell võis olla alles pool kümme kui juba oli Charlesi ringi kõndimas näha. Tema ilme oli asjalik kui ta istanduses ringi vaatas, kontrollides viinamarjapuid ning rääkides juttu ka paari töölisega kes olid samuti juba varajalt platsis. Mees ei kavatsenud aga kaua istanduses olla, sest tänase päeva pidi ta olema kontoris. Kontor asus aga Carterite majas, mis tähendas seda, et ta pidi teiste pereelu segama, olgugi, et ta seda sugugi teha ei tahtnud. "Tunne end nagu kodus," oli papa Carter öelnud, kui noormees esimest korda majja üldse astus, kuid sellegi poolest oli sealolemine tema jaoks natuke ebameeldiv. See oli ka täiesti loogiline, miks ta end nõnda tundis - ta ei kuulunud sinna, olgugi, et ta oli nüüdseks üle kümne aasta Carterite juures tööl olnud ning tema vanaisa oli enne seda ligi nelikümmend aastat Carterite teenistuses olnud. Kuid siiski.

Sellegi poolest tahtis töö tegemist ning nüüd astuski Charles enda tumehalli ülikonnaga tagumisest uksest sisse, jõudes kööki. "Hommikut," lausus ta vaiksel toonil teenijannale, kes hommikusöögiga askeldas. "Omletti?" pakkus ta ka Charlesile, kes naisele ainsamatki pilku ei pööranud. "Tänan, ei," vastas ta resoluutselt, suundudes hoopis kohvimasina poole. Mis hommik oli see ilma kohvita? Pealegi ei suutnud ta enda silmigi lahti hoida kui ta ei saanud natuke koffeiini enda verre.
Kallanud kohvi kruusi, rüüpas ta sellest mõned sõõmud ning kributas enda nina. "Täna natuke lahjem?" päris ta, viis alles nüüd enda tumehallid silmad naisterahvale, kes justkui kangestus. "Oi, vabandust. Kas teen teile uue?" päris ta, hääletoon kergelt värisev. Ilmselgelt oli Charles tolle tuju ära rikkunud, kuid mees ei kavatsenudki vabandama hakata. Selle asemel pomises ta kõigest, et uut ei ole vaja ning tõmmates kiirelt käega üle enda juuste, suundus noormees reipa sammuga kohvikruusi kaasa võttes kabineti poole lootes siiralt, et ta mõne Carterite ärahellitatud võsukestega kokku ei puutu. Ta oli neist küll ainult mõned aastad vanem, kuid siiski hoidis ta neist distantsi. Igasugune ringi hängimine ei tulnud nende puhul küll kõne allagi. Sellegi poolest ei tundnud ta nende vastu mingit viha. Ei, tegelikult austas ta kõiki Cartereid väga. Nad oleks võinud Chucki pisikesest peast ju ka minema peksta, kuid selle asemel lasksid nad vanaisal poisi üksi just seal üles kasvatada.

Jõudnud kabineti, suundus mees koheselt akende juurde, tõmmates kardinad akna eest ära ning vajus seejärel pehmele toolile istuma. Kohvikruus leidis endale koha kruusialusel ning lülitanud arvuti sisse, asus mees enda meile uurima. Enne meilid, seejärel töölised, nende palgalepingud ning kõik muu.

OT: Teema kinni!

23-aastane // vabakutseline jurist Posts : 141

Susanne oli alati vähese unega olnud. Ta oli kasvanud suures peres ja lärmakas linnaosas. Kaua magada polnud lihtsalt füüsiliselt võimalik, kui sa end kõrvatroppide ja paksu teki abil just muust maailmast välja ei lülitanud. Rahvas jooksis majast sisse ja välja, kõigil oli kogu aeg midagi vaja, mida väljendati selgelt kisades ning keegi ei vaevunud ustele koputama - kaasa arvatud tema ise, sest.. noh, you adapt, you fight and you live. Ning isegi kui sissemagamised kõne alla tulid, siis jättis see ilma privileegidest nagu hommikusöök, lõunaraha ning soe vesi. Olenemata sellest, et Suze oli juba mõnda aega Carterite maamajas elanud, polnud ta suutnud siiani sajaprotsendiliselt selle kõigega kohaneda - kõigest aluspesus ringipatseerimine väljaspool magamistuba polnud aktsepteeritav, otse mahla- ja piimapakkidest joomine ei olnud okei, blunt otsekohesus ning vulgaarsed naljad ei läinud mitte ning kõik ootasid respekti ja ustele koputamist.. rääkimata siis sellest, et maja oli pidevalt piinlikult puhas ning neile tehti kõik ette ja taha ära. Isegi enese pesu pesemist peeti tabuks, what was that about!?

Sel kindlal hommikul polnud Suze aga aluspesus patseerimise ja otse piimapakist joomise nägugi. Oma tööd võttis ta üllatuslikult tõsiselt - mis ei tähendanud küll kriipsuks pigistatud suud ning ranget krunni, vaid pigem lihtsalt.. pühendumist ning vähe professionaalsemat suhtumist, kaotamata siiski enesele omast naeratust ja vahetut suhtlemisvõimet - oli ta selle nimel siiski aastaid koolipinki nühkinud ja töötanud. Tal polnud seni küll otseselt oma praksist ega töötanud ta ka kindla firma heaks, vaid pigem.. vabakutselisena, aga aeg-ajalt pakkus ta legaalset nõu istandusele ning arvestades seda kui lähedal linn oli, siis jutud levisid.. ja Susanne haaras kinni igast võimalusest, mis ta oma sarmi ja naeratusega ligi meelitada oli suutnud. Pealegi oli tal luba kasutada nii vastuvõttudeks kui lihtlabaseks paberitööks maja kontorit - ning sinna ta parasjagu teel oligi, seljas kitsas must pliiatsseelik, küpse ploomi tooni siidisest materjalist triiksärk ning paar peene kontsaga musti lakk-kingi. All professional and clean.

Paar paberit näpu otsas tormaski Susanne varsti kontorisse sisse, tumedad juuksed suuremalt osalt lokkidena seljale langemas, neist vaid väike osa silmilt eemale lükatud ning paari lõksuga kuklale kinnitatud. "Woah.. vabandust.. tere?" jäi näitsik ukse läheduses seisma, silmitsedes laua taga istuvat meest pisut segaduses 'rajalt maha võetud' naeratusega. Okei, ta teadis, kellega tegu on. Too oli seal kauem olnud kui tema, istunud aeg-ajalt nendega koos maha ning.. no üleüldse oli Suze teda siin-seal näinud ning mehega isegi paar lauset vahetanud. "Charles.. õigus? Ma ei teadnud, et kabinet võetud on. On see okei, kui ma paar paberit faksin, sest.. apparently, on siiani inimesi, kes eelistavad fakse meilidele," sai näitsik hetkelisest ootamatusest hetkega üle, 'oh people' ilmel naerdes käes olevate lehekestega vehkides. Ta oli ilmselgelt heas tujus. Kogu tema olekust kiirgas lihtsust ja positiivsust ja ehk isegi pisut ärevust, sest.. tal pidi päeval üks kohtumine aset leidma - antud faksitavad paberid olid eeltöö sellele - ning kui kõik hästi läks, võis teda öödata ü s n a krõbe lahutuscase koos veel krõbedama palgatšekiga. Ta võis rikkuses elada, aga that was not her money.. ja pärast vaesuses veedetud lapsepõlve pani kopsakas - ning iseteenitud - palgatšekk silmad ikka särama küll.

27-aastane // tööline Carterite istanduses Posts : 41

Charlies tõmbas käega üle enda juuste, vaadates kullipilguga meili, mille ta eile õhtul kell 22:45 saanud oli - ajal, mil ta enam enda meile ei uurinud. Kuigi peaks nagu näha, sest see meil oli selline, mis muutis nii mõndagi ning ajas teda, rääkimata siis papa Carterist, väga vihale. Ta ei ropendanud, kunagi, kuid praegu hoidis ta väga keelt hammaste taga. Meilil seisis:

"Lugupeetud härra Charles Schmidt,

Kahe nädala eest tellisite meilt kuuskümmend viiekümne liitrist tammest tehtud vaati veini hoistamiseks. Kahjuks peame teile teatama, et praeguse lugemise korral on meil neid ainult neli. Siiralt vabandan, et selline kahetsusväärne olukord alles nüüd tekkis ning me sellest alles praegu teada anda saime. Ehk õnnestub meil teha veidi teistsugune kaup? Meil on ka teisi sorte vaate. Soovite siiski kindlalt tammevaate?

Siiralt teie,
Amanda O'Hara
Tegevdirektor, International WineStuff, INC.

Charles jõllitas meili viimaseid ridu. Amanda? Seejärel turtsatas ta naerma kui talle kohale jõudis. Naised ei saanud ju kunagi korralikult millegagi hakkama? Mehel oli nendega rohkem kui küll halbu kogemusi. Tema ema suri väga noorelt, jättes pisikese Charlesi maha. Naine, keda ta oli kusjuures armastanud, pettis teda teise kutiga, jättes noormehe viimaks tema pärast maha ning üks teine naine, kelle juurest ta lohutussseksi küsis, otsustas rasedaks jääda ja lapse saada. Kusjuures nüüd keelas ta Charles'il enda poega näha ning mees pidi lihtsalt igal kuul veerand enda palgast naisele lapse kulutuste katmiseks andma. Chuck oli enam kui kindel, et tegelikult ei näe Matt rahast pennigi ning see kõik läheb selle litsaka naise riietusele, meigile, soengule ning küüntele. Miks mitte ka tema koerale?

Tüdinud ohkega kirjutas Charles lühida ning konkreetse vastuse selle kohta, et tema tahab kindlalt ainult tammevaate ning saatnud SEND, kuulis ta järsku kedagi koputamata kabinetti sisenemas. Tema sinakashallide silmade pilk peatus tumedajuukselisel kaunitaril, keda ta teadis perekonna jurist või mingi muu asjandus olema. Lemmikloom igatahes. "Tulge sisse," lausus ta napisõnaliselt, nihutades end tooliga lauast natuke eemale, akna poole, et Susanne või misiganestemanimikapolnud saaks enda asjad ära teha ning seejärel minema minna. Mehel polnud ausalt öeldes mingit tuju kellegi lora kuulata ning seetõttu tõusiski ta viimaks püsti, kõndides tasasel sammul puhvetkapini. Leides sealt kristalse klaasi ning natuke kangemat, kallas ta viskit, enda lemmikjooki, klaasi ning suundus sellega akna juurde tagasi. Üks käsi ülbelt viigipükste taskus, hoidis mees enda pilku aknast väljas ning ta rüüpas nina kributamata sõõmu enda viskit.

Viimaks pööras ta enda pilgu siiski üle enda õla ning ta vaatas taas Suzie poole. Kas too oli öelnud faksid? Charles polnud kindel, kas ta faksimasinat kasutadagi oskas, kuid kindlasti oli see effektiivsem kui meilimine, sest antud hetkel oleks ta soovinud midagi puruks peksta või kasvõi puruks murda, kuid arvuti oli natuke kallim kui paber, mis oleks võinud faksimasinast välja tulla. "Sina oled Susan, kas pole?" proovis ta enda nime meeldejäämisskilli, mis ilmselgelt feilis. Kuid mehe nägu ei peegeldanud mingisugustki kõhklemist. Kui ta tahtis, et selle tüdruku nimi on Susan, siis tema jaoks oli ta Susan.
Aeglaselt pööras ta enda pilgu tagasi aknast välja, vaadates, kuidas eemal üks tallipoiss hobust karjamaale ajab.

23-aastane // vabakutseline jurist Posts : 141

Puhtast viisakusest mehe mingisuguse half-assed loa ära oodanud, liikus Susanne kindlal sammul faksimasinani, mis seisis kabineti nurgas kirjutuslaua läheduses. Ei pidanud olema mõtetelugeja, et ära tabada mingisugust kinnist vibe'i, mis Charlesist õhkas - napisõnalisus, külm pilk, peatne lahkumine kirjutuslaua juurest ja nii edasi, mis olid kõik üsna selged 'ära räägi minuga' märgid. Suurelt osalt sellepärast hoidis ka Suze enese suu kinni - mitte hirmust ega austusest, vaid pigem viitsimatusest kellegi attitude'ga vastamisi seista. Tal oli hea tuju, ta karjääris oli üht-teist toimumas ning ta ei kavatsenudki seda kellegi kibeda ilme pärast rikkuda.. sest olgem ausad, mehest õhkavat arrogantsust võis füüsiliselt tajuda, mis polnud Susanne'le sugugi võõras. Okei, võib olla mõtles ta alateadlikult töödejuhatajale paar halvemat iseloomuomadust juurde ainuüksi Remy'lt kuuldud juttude põhjal sellest, kuidas mees mööda valdusid ringi marssis nagu kuuluks need temale ning kuidas ta pea oli nii sügavale tagumikku surutud, et seda oli pea võimatu sealt kätte saada.. Reeglina ei sekkunud Suze teiste inimeste draamasse, ei võtnud selliseid lugusid kui fakte ega kujundanud oma arvamust juttude põhjal, aga oh well.. ta võis põhimõtteliselt tunda, kui vastumeelne tema kohalolek Charlesile oli.

Seepärast tuli pisukese üllatusena see, kui mees järsult oma suu avas ning teda vale nime ja ilmselge üleolekuga adresseeris. "Close. It's Susanne.." vastas ta mehele silmanurgast pilku heites, toksides seejuures masinasse kliendi faksinumbrit sisse, olles enne kindlaks teinud, et kõik paberid olid õiget pidi, õiges järjekorras ning ideaalselt sirged. Ta oli eeldanud, et Charles teab tema nime - too oli istanduses üks mainekamaid töölisi, mis tähendas, et peale professionaalsete suhete kutsuti meest aeg-ajalt ka peresisestele õhtusöökidele ja muudele üritustele, kust.. ilmselgelt.. ei puudunud ka Suze. Nad ei pruukinud Remy'ga veel abielus olla, ta ei kandnud mehe perekonnanime ega abikaasa tiitlit, kuid sellegipoolest oli ta rohkemal või vähemal määral osa perekonnast - mis ei pruukinud just kõige meeldivam olla, arvestades tema suhteid ämma-äiaga, kellele ta ilmselgelt teistsuguse tausta ning trastiliselt erineva suhtumisega ei meeldinud. Aga oh well, Susan'i ja Susanne'i erinevus seisnes eelkõige kirjapildis ning erinevas rõhuasetuses ja.. keda üldse kottis, kas mingisugune töödejuhataja mäletas ta nime või mitte?

27-aastane // tööline Carterite istanduses Posts : 41

Kuulnud tumedajuukselise kaunitari vastust enda küsimusele, ei peegeldunud mehe silmis ükski emotsioon. Mis vahet sel oli, mis tütarlapse nimi oli? Tegu oli tegelikult sissetungijaga, nagu mehe endagagi, ainult selle vahega, et Charles oli Carterite juures juba lapsest saati olnud ning ta polnud ühegagi neist kihlatud. Ta oli selle raja juba käinud ning tal oli poegki, kuid sellest kõigest ei tulnud midagi head nagu alati. Mehe usk naistesse ning armastusse üleüldiselt oli kadunud ning heatujuline, rõõmsameelne, hell ja armastav Charles oli kõigest minevik. Enam ta ei naeratanud särasilmselt kui oli tunnistajaks uue varsa sündimisele, enam ta ei läinud kokkadele appi, et endalegi üllatuseks oma suurepäraseid kokaskille presenteerida. Nüüd oli ta mees, kes oli kaelast jalatallani ülikonda sisse mässitud, kelle pilk oli väga kinnine ning mittemidagi ütle ning kelle jaoks ei olnud inimesed midagi väärt. Noh, Carterid välja arata. Ta oli neile endiselt tänulik, et nad üldse mehe enda juurde elama võtsid kui too oli kõigest viisteist ning tema eest hoolitsesid, enda kulutustega Chuck'i vanaisa maha matsid ning seejärel viieteist aastasele poisile tööd pakkusid ning nüüd teda endiselt enda juures hoidsid. Kuigi nüüdseks oli ta ammu kätte saanud enda varad - päranduse, mille tema vanemad talle jätnud oli, kuid mille ta sai kätte siis kui ta kakskümmend üks sai - ning ta oleks saanud istandusest abalt lahkuda ja alustada uut elugi, siis sellegi poolest eelistas ta olla seal. Carterite juures oli tema kodu ning ta austas neid ning seetõttu austas ta ka Susanit..või Susanne'i või mis iganes tema nimi ka polnud.

"Vabandust," kostus üle mehe huulte, olles isegi üllatunud. Ta heitis veel kiire pilgu neidisele, olles sunnitud nentima, et tegu oli väga kauni naisterahvaga, keda oli õnnistatud imelise kehaga, kelle tumedad juuksed olid kutsuvad neist kinni haarama ning kelle esinduslik välimus oli ülikonda kandvale töödejuhatajale vägagi meeltmööda. Chuck polnud aga kunagi eriline naistemees olnud. Võis öelda, et ta tundis end nendega isegi natuke ebamugavalt, kuid tavaliselt ei teinud ta sellest tundest sugugi välja. Õrnema soo esindajad olid tema jaoks eikeegi, sest veel ei olnud ta kohanud kedagi, kes oleks teda teisiti mõtlema pannud. Kuid sellegi poolest tahtis Chuck veel midagi öelda, sest tema hallide silmade pilk oli naelutatud neidise poole, kes faksimasina kallal asjatas. "Vajad sa sellega abi?" päris ta viimaks, tundes, kuidas lipsusõlm tema kõri ümber pitsitama hakkas. Hea meelega oleks ta selle kuradile saatnud, koos enda ülejäänud riietega.