Kill Russell: Vol 1

Russell ärkas koomast üles. Tegelikult mitte, ta lihtsalt ärkas üles. Kiirelt pesus käinud, pani ta sinised teksad ja musta T-särgi selga, hallid ketsid jalga, ning võttis ka õhukese halli pusa kaasa. Köögis selle selga pannud, jättis mees luku eest lahti ning tõukas käised küünarnukkideni üles. Ta võttis kapist tumesinise tassi ja kallas sinna kohvi, tass käes, jalutas ta välja. Oli mõnus hommik, kell oli ilmselt midagi kümne kandis. Russ nägi Robinit, kelle ees tundis Drew tõsiseid süümepiinu. Okei, ta keeras asjad persse, ikka tõsiselt persse. "Hei, Robin," tervitas Drew enda õde.

Robin oli parasjagu õues, just telefonikõnet lõpetamas, kui Russelli majast väljumas märkas. Kes teda ka nägi ja teda tervitas. "Hei," sõnas Robin kergelt kulmu kergitades, kui telefoni taskusse libistas ja pilgu Russellile kinnitas. Pärast seda, kui ta Russellile ja Susanne'ile peale oli sattunud, ei olnud tüdruk kumbagisse just üleliia hästi suhtunud. Nojah, ta ei öelnud midagi halba, aga Russelliga ta pigem ei suhelnud ja Susanne.. ütleme nii, et ajas südame pahaks, kuidas naine õhtusöögilauas Remyga käitus. Aga Robinil polnud südant Remyle öelda, mitte veel.

"Kellega sa rääkisid?" üritas Russell mingisugust small-talki arendada. Ta ei tahtnud, et Robin suhtuks nüüd elu lõpuni temasse nii. Jah, sellest oli juba Drew aru saanud, et nii Susiet kui ka Drew'd oli Robin vältinud, seda ka üpris edukalt. Siiski ei saanud ta mehest lahti öelda, nad olid ometi perekond. Russell lonksas kohvi. Maja läheduses ei paistnud kedagi olevat, töölised olid juba ammu ärganud ja töömesilaste kohustusi täitma läinud. Perepoja elu oli hea. Drew mõtles, et suve lõpus lõpetab tõesti spordiga ära ja läheb kuhugi mujale.

Robin muigas küsimuse peale kergelt, libistades käed oma jaki taskutesse, mida ta kandis. "Igatahes mitte oma venna naisega," sõnas ta kulmu kergitades. Ei, ta ei kavatsenud seda niisama jätta ja Russellile anda seda rahu, mida ta tahtis. Ja ta kavatses Remyle rääkida. Varsti. Aga mitte kohe ja praegu. Ta pidi välja mõtlema, mida ta ütleb. Aga Russell ja Susanne ei pääse niisama sellest. Mis sellest, et Robin teadis, kui vägivaldseks Remy muutuda võib ja seekord oli Russ siiski tema naisega maganud. Ja see vaevalt Remyt külmaks jätab.

"Kas sa jätaksid selle?" küsis mees tõsinedes. "We fucked up big time. Aga see ei kordu," lisas Russell. Ta tundis end niigi sitasti, Robini guilt trip ei aidanud asjale kaasa. "Me õppisime piisavalt, et mitte enam samasse auku kukkuda," mainis mees ning lonksas uuesti kohvi. Hommikul läks seda alati paar tassi, ülejäänud päeva üritas Drew ilma kofeiinita läbi saata. Mees tundis end hetkel kui ülekuulamisel, jälle tuli see vastik pitsitav tunne kõrri, mis muutis neelatamise ebameeldivaks.

Robin ohkas pisut ning silmitses Russelli, raputades siis kergelt pead. "Sa oled mu vend ja ma hoolin sinust väga, aga tundub, et sina sama meie vastu ei tunne," ütles Robin tasa, silmitsedes ikka Russelli. "Te väärite hullemat, kui see, et mina teid kord päevas kurjalt vaatan, ja sa tead seda." Oma venna naisega magama! Kui segane peab olema selleks? Kui segane see naine olema pidi?

Nagu ikka oli Remy hiline ärkaja. Ta susserdas alumisele korrusele, kandes teksasid, t-särki ja pusa. Mees oli otsustanud minna välja veidi pead tuulutama või isegi ratsutama ehk, aga kui ta kuulis maja taga Robini ja Russelli hääli, suundus ta sinna hoopiski. Ta kuulis vaid mõnda üksikut fraasi ega osanud seetõttu väga midagi vestlusest arvata. "Kes väärib hullemat ja miks?" küsis Remy lõbusalt kui oli oma õe ja venna juurde astunud ning vaatas korda mööda üht ja teist. Ta tahtis ka vestlusesse süveneda ja mõista, millest nad räägivad ning oma hinnangu anda eks ole! Remy tuju oli üsna hea isegi. Mis selelst, et Susanne oli hommikul vara ära läinud ja ta pidi üksinda ärkama. Öö oli vähemalt kenasti möödunud.

"Mida ma siis pean-," Russell katkestati Remy poole. "Mitte keegi," raputas mees pead. Sue ja Russell said ilma selle jamata edasi elada ja mineviku ära unustada. Robin oleks pidanud Drew arvates sama tegema. Kes ikka tahaks, et sünniks mingisugune mõttetu jama sellest veast. Mees lootis, et see on midagi, mis läheb nende kolmega hauda. "Hommikust," lisas Russell ja lonksas kohvi, mis koos närvilisusega tõstis pulsi kohe kõrgemale.

Robin võpatas, kui järsku Remy häält kuulis. Sedasi praegu ta küll midagi öelda ei tahtnud talle ju. "Hommik," sõnas tüdruk, kui käsi sügavamale taskutesse surus, Russelli poole jaheda pilgu saatis ning siis Remyle kergelt naeratas. Ei tahtnud ju, et mees sedasi teada saaks või midagi. Aga nii kibeles välja tulema see kõik. Tüdruk hammustaski natukene keelde endale, et end tagasi hoida.

Remy kergitas oma kulme. "Te käitute veidralt," arvas mees. "Rääkige nüüd, mis värk on," käskis kutt. "Kes väärib hullemat? Mida sa tegema peaks, Russ?" ei jätnud Remy uudishimu oli liiga suur ja uudishimu vajas rahuldamist. Millest olid tema vend ja õde rääkinud, et seda varjata püüavad nüüd? "Arvate, et ma ei oska saladust hoida või midagi?" küsis Remy siis muiates. Olid nad ikka naljatilgad küll. Äkki nad rääkisid Robertist. Kas see kõlaks loogiliselt?

"Mitte mingit värki ei ole," vastas mees, nagu ei oleks tal tõesti millestki rääkida. "Ma peaksin linna kolima," lisas ta, justkui oleksid nad Robiniga seda teemat arutanud. Millalgi pidi keegi siit välja kolima, Russell oli ilmselt esimene. Vanematega natuke nadi juba selles eas ikka veel ühe katuse all pesitseda. "Hoiad-hoiad," lisas Drew ning jällegi otsis ta tegevust kohvitassist. Suured sõõmud võtnud, jäi ta Robinit silmitsema, kuna kartis, et õde annab Sue ja Drew üles.

Robin hingas sügavalt sisse, tahtes midagi teravat torgata Russellile, et kas Susanne'iga hakkab kolima või. "Seda sa tahaks," pomises tüdruk, pigistades käed taskutes rusikasse. "Ma lähen tuppa," lisas neidis siis naeratades, kui siis maja poole tagasi astus. Ta tõesti ei tahtnud seda praegu rääkida. Russ oli sealsamas ja jumal teab, mis Remy teeks.

Remy kortsutas tungivalt kulme. "Kuulge, mis värk on? Teil ilmselgelt on mingeid probleeme ju. Rääkige ära, mis värk on," sõnas kutt tõsisemalt ning astus Robinile ette, laskmata tal tuppa minna. See asi hakkas seal teda häirima juba. Et nad olid mingid veidrad. "Miks te tülis olete?" küsis kutt siis. Ilmselgelt olid nad tülis ja Remy tahtis teada, mis värk oli. Miks nad normaalselt suheldud ei saanud.

"Nagu ma juba ütlesin, mitte mingit kuradi asja ei ole!" ärritus Russell. "Me ei ole tülis, lihtsalt sitt hommik," lisas mees närviliselt. Ta pigistas tassi enda käes ja mõtles, et peaks isegi varem hooaja lõpetama. Ta ei tahtnud enam sellise stressiga tegeleda. Mees teadis, et millalgi ta peab siit ära saama, muidu ta lihtsalt upub. Drew tundis, et seisab praegu kalju peal ja kohe tuleb tõuge. Pidi lihtsalt tulema, arvestades seda, mis ta tegi.

Robin seisatas, kui Remy tema ette seisis ning ohkas. Miks ta peab seal olema? Aga vähemalt seisis ta nüüd kahe venna vahel. "Russ.." ütles Robin vaikselt. Ei ole vaja ärrituda. Jah, nad olid tülis, kind of. Nad nagu ei olnud otseselt tülis, aga Robinile lihtsalt kohe üldse ei meeldinud see, mis Russell Remyle teinud oli. Aga nüüd pigem tundus talle, et Russ pahvatab ise tõe välja.

"Mida vittu mees? Rahune maha," sõnas Remy kulme kortsutades kui oma venda vaatas. "Sitt hommik my ass, ma olen su sittasid hommikuid näinud. Sa varjad midagi. Te mõlemad varjate," sõnas mees nüüd samuti kergelt ärrituma hakates. "Mulle ei meeldi, kui minu eest midagi varjatakse nii et rääkige välja," käskis Remy tõsiselt ja silmitses kord oma venda kord õde. Mingi kuramuse jama oli seal praegu ja ta tahtis teada, mis jama. Midagi varjati konkreetselt tema eest. kellele selline situatsioon meeldiks eks ole.

Russell tõmbas käega üle näo. "Just... Just forget about it," lausus Drew pearaputusega. Tema huulte vahelt see asi välja ei tule mitte kunagi. "Lase mind nüüd läbi, ma lähen viin tassi kööki," lausus Drew natuke normaalsema hääletooniga. Ta arvas, et tõenäoliselt Remy ei lepi eitamisega, aga tasus proovida. Drew lihtsalt ei kujutanud ette, mis Remy teeb, kõige rohkem oleks tal kahju olnud sellest, et tõenäoliselt ei usalda mees enam mitte ühtki naist, enda venda veel pealekauba.

Robin ohkas natukene. "Las see olla, Remy," ütles tüdruk vaikselt. Ta heitis pilgu Russi suunas ning hammustas natukene huulde. "Ma võin sulle rääkida. Aga mitte praegu, lähme kuskile mujale." See annaks Russellile aega ennast valmis seada vähemalt või mis iganes ta teha ei otsustaks. Aga ta ei tahtnud näha, kuidas Remy kohe ta teisele vennale kallale läheb.

Remy kergitas kulme. "Kuskile sa ei lähe," ütles ta Russelile. "Ja sina räägid kohe mulle, mida te siin asjatate enne kui ma väga tigedaks saan," ütles Remy pahaselt. Ta ei kavatsenudki seda asja nii lihtsalt jätta. Mitte mingil juhul. Tema vend ja õde jamasid temaga praegu ja ta pidi teadma miks. Mis seal toimub?

Robin ohkas jälle ja vaatas murelikult Russelli suunas. "Ma ei räägi enne, kui me omavahele jäänud oleme," ütles Robin siis ikka pead raputades. Olgu Russell teinud nii lolli teo, kui tahes, tahtis Robin seda Remyle omavahel olles öelda. Ja ta teadis, et Russellile võib haiget teha, et Robin rääkida kavatses, aga mõelnud siis enne, kui oma venna naist keppima hakkas.

"No mis kuradi tramburaid te korraldate?" ärritus Remy. Kaua nad jamavad selle pasaga juba, öelgu välja. "Ah võite mõlemad persse käia," nähvas Remy tigedalt ning marssis tuppa ära. Sitta sellega. Ta võib neile silent treatmenti ka teha siis kui nad sellised eided on ja ei saa ära räägitud oma asju. Remy ei viitsinud sellega kuigi kaua jamada. Tal oli ärgates hea tuju olnud, nüüd oli see mingi mõttetu jama pärast ära rikutud.

Robin ohkas, kui Remy rohkem ärritus. Aga vähemalt ei pidanud tüdruk kohe talle rääkima, mis toimus. "Ma räägin talle. Varsti. Nii et ole valmis, mis iganes sealt ka ei tule," ütles Robin siis vaikselt Russellile. Pärast hetkelist kõhklust astus ta oma venna juurde ning kallistas teda põgusalt. "Kuradi kahju, et te nii rumala asjaga hakkama saite, aga mina ei suuda vaadata seda, kuidas Susanne Remyt nunnutab, nagu midagi ei oleks juhtunud." Robin tõmbus eemale ning, vennale korra otsa vaadanud, suundus samuti majja. Varsti otsib Remy üles ja räägib talle, aga annab paar minutit rahunemisaega.