Watch out, there she comes

Puude vahel võis lippamas märgata üksikut kuju. Neidise pikad juuksed lehvisid tuules, moodustades sasipuntraid, mida ta pärast kindlasti vandudes harutada sai. Kuigi ilm oli jahedapoolne, olid ta õlad paljad ja nahktagi oli Noral üle käsivarre visatud. Kulunud ja katkised heledad teksad ning valged tennised olid üleni tolmuga kaetud ning nüüd ilmusid sinna juurde ka muruplekid. Aga ometigi otsustas Kenna üle muru silgata, sest sillutatud tee oli liiga kaugel.
Ta oli niigi juba paraja rännaku läbinud. Ega emme-kasuissi siis autoga teda minna ei lasknud. Oh ei, kuidas üks ilus linnamaastur farmi küll sobituks. Nii et Ellie oli kenasti bussiga mõningad tunnid loksuda saanud, siis teise bussi ümber istunud, et seal veel edasi loksuda.. Ja kõige lõpuks hääletanud. Seal osas kadus ka see tagi seljast, et šansse suurendada. Üks kena kutt oli ta umbkaudu istanduse juurde ära visanud, aitas kotidki maha laadida ja kadus siis seitsme tuule poole. Ja nüüd leidiski Nora, et ta on juba liiga palju kõndinud ja lõikas otse.
Mingi aednik jättis korraks oma töö pooleli, vaadates tüdrukut kui sissetungijat, aga muidu polnud keegi nagu väga välja ka teinud.

Viimaks jõudis ta eeldatavasti siis peamaja ette. Muud hooned olid igatahes väiksemad ja loogika nagu ütles, et kõige uhkem koht peaks kõige tähtsam olema. Neiu jäi uksest kümmekond meetrit eemal seisma ja lasi enda kodinatel lõpuks tolmusele teele potsatada. Õnneks oli ta enda elu suutnud ära mahutada kolme kotti, milledest ühe oli ka ta ema kaasa surunud. Aga no ta oli pisike ja väsis ruttu. Mis oli igati ühe hea farmitöölise eelduseks ju. Ausalt.. millega see papa-Shay küll mõtleb.
Veidi hinge tõmmanud, krahmas Ellie oma kodinad uuesti kätte ja kõndis päris ukseni välja, silmitsedes sellel olevat suursugust koputid mõned hetked, mõeldes, kuidas ta oma kodinatega veel seda kopsida saama peaks. Jaa maha need asjad taas kukkusidki. Vabanenud käega kolistas ta päris julgelt uksele, jäädes siis veidi närviliselt ootama. 'Palun olge normaalsed' mõtles neidis enda juukseid siludes, lükates mõned pusad peitu ja kaootilisemad salgud kõrva taha.

Robin oli samal ajal ainus, kes kodus oli. Või noh, ainus, kes kuulis koputust. Kokad olid köögis ja võib-olla oli keegi veel oma toas kuskil, aga Robin oli elutoas ning vaatas oma tahvelarvutist sarja. Ta oli tänase päeva jooksul juba jõudnud ratsutamas käia, veini pisut joonud ning muud toredatki teinud. Jah, Robin tohtis veini juua, kuigi oli seadusi arvestades veel alaealine. Tema vanemad ei olnud tal seda keelanud ka lapsena ning nüüdseks oli ta kõik paremad ja vähem paremad alkohoolsed joogid ära proovinud ning talle olid omad lemmikud kujunenud juba ammugi.

Nüüd aga lukustas tüdruk oma tahvelarvuti, pani selle lauale ning ajas end oma triibulist must-valget särki siludes püsti, sättis eest avatud musta kardigani, mis ta seljas oli, veel olid tal jalas mustad kitsad teksad ja nunnud mustad papud, ja liikus ukseni, mille ta hetke pärast avas. "Tere, kuidas saan sind aidata?" küsis Robin sõbralikult naeratades, kui oli hetke tunnistanud noort neiut, kes neil ukse taga oli oma mitmete kompsudega. Robin oli igati teadlik uutest töölistest ja muudest asjadest, mis neil istanduses toimusid, aga ega ta iga uut kohe nägupidi ära ei tundnud. Ilmselgelt. Robin toetus kergelt õlaga vastu ust, kui oma pruunide silmade huvitatud pilguga endavanust tüdrukut silmitses, olles oma lahti olevad juuksed silme eest ära lükanud. Huvitav-huvitav. Kas temasugune siis sobib siia tööle? Kuigi jah, ka Robin oli igasuguseid asju siin proovinud. Ta oskas täitsa ka korralikku veini teha, ilma kõrvalise abita. Ei olnud probleemi.

Here we go.. Uks avanes Nora ees ja automaatselt kaardusid ta suunurgad ülespoole viisakaks naeratuseks. Hea, et veel kniksu ei teinud. Pisut üllatunult vaatas ta endaga üsna samavanust tüdrukut, kes ukselt vastu vaatas. Ta oli oodanud, et kohe tuleb mingi karmi käega istanduse omanik, lajatab talle nimekirja kohustustest ette ja saadab ta kuskile pööningule asju lahti pakkima. See siin tundus palju rohkem.. tsiviliseeritud.
Kuigi samas ei näivat tüdruk teadvat, miks Eleanor üldse seal on.

"Ee.. Tere! Ma olen Eleanor McKenna," otsustas neidis end viimaks tutvustada, kasutades harjumusest vaid üht perenime. Ja noh, osalt seetõttu, et tal viskas kopa ette kõigi 'nii noorelt abielus?' küsimus. Korra neiut pilguga puurinud, lootes leida sealt vähemasti nime kuuldes mingeid äratundmismärke, otsustas ta siiski jätkata. "Ma tulin.. tööle. Tähendab, mu is..kasuisa suhtles vist teiega ja teatas, et ma tulen. Ja noh.. siin ma siis nüüd olen!" teatas Nora, tehes kätega mingi ebamäärase 'surprise' stiilis liigutuse.
Kurgu puhtaks köhatanud, põimis neidis käed enda ees kokku, lastes tagil nende liitumiskohta kortsu vajuda, ja piidles tüdrukut enda ees. Awkward..

Robin kergitas natukene kulmu, kui nime ära tundis. "Jah, ma tean su tulekust," ütles neidis siis lõbusalt. "Mina olen Robin," tutvustas ta end naeratades. "Mu vanemaid ei ole praegu siin, aga ma võin sulle ise näidata, kus sa ööbid ja mida sa tegema hakkad, kui sulle sobib, või soovid mu vanematega suhelda?" pakkus Robin siis. Tema jaoks ei olnud väga awkward. Eleanor ei olnud esimene inimene, kellele Robin tema töökohustusi selgitaks. Ja oli üsna ilmselge, et neiu tuli sinna ka elama. Tööliste majja, loomulikult, aga et ta igapäevaselt siia sõitma ei hakka. Neid oli siin küllaldaselt juba ja kindlasti oli ka Eleanorile tuba või vähemalt osa toast olemas. Aga kui Eleanor tahaks istanduse omanikuga rääkida, siis ta võib ka oodata, kuni Robini isa tuleb, ei ole probleemi ju, või mis. Lihtsalt Robin ei teadnud, kui kaua tal läheb. Ja ilmselt oleks Eleanoril endal toredam endavanusega siin suhelda, mitte karmikäeliseid käske kätte saada. Robin oli natukene leebem ka, ei paneks kohe tüdrukut mingit rasket tööd tegema, sest oli ilmselge, et neiu ei olnud just kõige tugevam. Aga eks see kõik vajab siin harjumist.

"Ohjumaltänatud," sõnas Eleanor enne kui pidama sai. "Vabandust, ma lihtsalt.. Kartsin, et keegi ei teagi, et ma tulen ja siis on mingi eriti imelik olukord," lisas ta koheselt kergelt naerdes. Neidis noogutas agaralt tüdruku jutu peale, haarates enda kodinad juba uuesti näpuotsa. "Aa ei, mulle sobib nii kuidas teile," arvas ta. No muidugi oli parem, kui mingi omaealine asjad kätte näitas. Rohkem.. tema pilgu läbi või miskit. Ja ta kaldus arvama, et maja peremees oli vast üsna Nathani sarnane 'mul pole aega' sorti mees. Teda küll tülitada ei tahaks.
"Mida ma siin täpselt üldse tegema hakkan siis?" uuris Nora nii ääri-veeri, astudes uksel eest ära, et Robin ka välja pääseks. Ta kasuisa oli üsna hägune olnud selle koha pealt. Umbes mingi 'no ajad karja või ma ei tea kas nad lasevad sind loomade ligi' jutt. Millest oli eriti palju kasu. Üsna naljakas oli ka tööle tulla, teadmata, mida sa üldse tegema hakkad, aga noh.. Ups. Kuskil bensiinijaamas ta ka 24h istuda ei tahtnud, et sealt mingeid kopikaid korjata. Pealegi oli ta siiski üks-neljandik maalaps ja oli ikka ühtteist teinud. Ja kuigi tal füüsilist jõudu tõesti nii palju polnud, et lehma kukile võtta, oli ta vastupidav ja sitke väike sell, nii et terve päev ringi joosta polnud mingi probleem. Saabki kena päevituse ja hea une.

Robin naeratas lõbusalt, kui Eleanor seal sedasi närviliselt rääkis. See oli armas tegelikult. Mõnes mõttes hea ka ju, et tüdruk end sedasi tunneb. Robin ei peagi temaga päris semustuma. Ja ega ta kutile väga ei meeldiks ka, kui Robinil mingid väga lähedased sõbrad järsku tekiksid. Isegi, kui tegemist on tüdrukutega. Rick oli selles suhtes ikka väga ebaviisakas. Aga noh, mis sa ära teed. "Mulle sobib sulle ise näidata," noogutas Robin, ning lükkas papud endale jalga, et välja tulla ja sulges ukse enda järel. Ehk oleks viisakas aidata Eleanoril tema asju tassida, aga siiski seda ta ei teinud. Eleanor peab harjuma, et tema on siin see, kes tööd peab tegema. Seega ta võib oma asju täitsa ise tassida.

"Siin on palju asju teha. Hobuste eest hoolitseda, viinamarju korjata, aidata veini teha. Midagi me ikka sulle teha leiame. Ma arvan, et hobuste eest oleks sul tore hoolitseda," seletas Robin, kui tüdrukut mööda teed tööliste maja poole juhatas, mis eemalt paistis. Eks siin oli palju asju, mida teha jah. Paljud olid siin tööl ühel kindlal asjal, aga oli ka neid, kes tegid seda, mida oli vaja, et tehtud saaks. Tallipoisid olid jah tallipoisid, aga mõned aitasid tallis, mõnikord läksid viinamarjapõllule, mõnikord aitasid aednikku. Olenevalt vajadusest täiesti.

Eleanor vinnas seljakoti õlale ja võttis suuna sinnapoole, kuhu tüdruk liikuma hakkas, lastes pilgul pisut ringi käia. Teisi töölisi seal ikka leidus.. Inimesi liikus ringi igalpool. See neiule meeldis. Üksinda olla oli igav ja..üksik. Mida rohkem inimesi ümber sebis, seda parem. Mis võis ühe üksiku lapse jaoks üsna veider eelistus olla, aga Nora ise võttis seda nii, et ta üksi olemise mõõt sai täis.

Kuuldes ühte kindlat h-tähega sõna, viis Nora pilgu kiirelt Robinile, tundes juba, kuidas sisimuses kõik sõlme tõmbus. Kunagi oli ta nende loomakestega kenasti läbi saanud, aga ütleme nii, et see vana hea 'kui kukud, roni kohe sadulasse tagasi' tõdemus tema puhul ei toiminud. Korraks mõtles neidis lihtsalt kaasa noogutada ja hiljem selle probleemiga tegeleda, aga samas oli parem see kohe eest ära saada. "Mitte, et ma kohe vinguma tahaks hakata, aga.. Ükskõik mis, peale hobuste," sõnas ta viimaks siiski. Kasuisa ei võinud siis seda väikest kommentaari juurde lisada? "Ma võin nende järelt koristada ja kõike, aga hobuste endiga kokku puutuda ei tahaks," püüdis ta siis asju veidike siluda. No midagigi.. Roogib sõnnikutki vähemalt. Samal ajal kui hobune on kaugelkaugel. Ja kinni kusagil. Eelistatavalt.

Robin oli juba üsna kindel, et laseks tüdrukul hobuste eest hoolitseda, kuni neiu ütles, et ta ei soovi hobustega tegelda. "Miks mitte?" küsis ta siis huvitatult. Kui on mingi hea põhjus, siis muidugi ei hakka teda sundima, aga kui ta lihtsalt niisama jonni pärast ei taha hobustega tegeleda, siis võiks nagu ikkagi tegeleda nendega. Robin võis sõbralik ja tore välja näha, aga käske andis tüdruk siin ikka, nagu ta oleks selle koha omanik. Kuigi jah muidugi, ta oligi. Mingil määral. "Hobused on ju täitsa toredad." Kuigi jah, eks Robin ise ka nendega nii väga ei tegelenud ega kokku ei puutunud. Tal oli oma hobune ja ta hoolitses tema eest, kui tuju tuli ning käis temaga ratsutamas, kui soovis. Aga ta ei olnud mingi fanaatik, nagu ta ema ilmselt soovinud oli. Aga ta ei kartnud neid ega midagi, täitsa hea oli mõnikord nendega tegeleda. Ka teistega, peale enda oma. Hobused olid toredad.

Eleanor oli väga lootnud, et nad libisevad sellest teemast lihtsalt sujuvalt üle ja talle antakse mingid muud korraldused. Inimestel oli ikka hirme ju. Mõni kartis ämblikke. Kuigi nende kartmiseks polnud Nora silmis üldse põhjust. Pisikesed ja kahjutud. Hobused olid suured ja hirmsad. Ja ometigi oli imelik karta hobuseid aga mitte ämblikke.
"Halvad kogemused lihtsalt," andis Ellie väga lühikese ja suhteliselt ei midagi ütleva vastuse. Tervet pikka juttu ta küll rääkima ei hakanud, eriti veel mingile võhivõõrale. Olgugi, et too oli suuremal või vähemal määral tema tööandjaks. Kui ei sobi, siis küll ta muu koha leiab. Mingi teine istandus pidi seal lähistel kuskil olema.. "Aga jah, kõige muuga saan hakkama," lisas neidis siiski reipalt. Viitsib ta jee kuskile teise istandusse hääletama hakata. Katsuks ikka selles esimeses hakkama saada.

Robin noogutas kergelt. "No me sind siis hobustega tegelema ei pane," nõustus Robin. "Seal kaugemal igatahes on tallid," ütles ta käega viibates. Seal ees parasjagu oli ka üks hobune, kellega keegi ratsutama läks, aga nii kaugelt ei saanud Robin aru, kes see oli, kes hobuse selga ennast sättis. "Aga siin majas ööbid sina koos ülejäänud siin elavate töölistega," sõnas Robin siis, kui nad juba tööliste majale lähemale olid jõudnud. "Lähme vaatame, kas on sulle mõnd head vaba tuba ja saad oma asjad ära panna. Robin astus majja ning lasi Eleanoril ka sisse tulla. Ta sai ühe seal oleva töölise käest ühe vaba toa võtme ning juhataski Eleanori mööda koridore edasi, et teda tema toaga tutvustada. "Uks käib nii seest kui väljast lukus aga vargusi siin just toimunud ei ole, kuid soovitan siiski seda lukustada," ütles Robin naeratades, kui tuppa astus, jättes võtme praegu lukuauku. "See kapp on ka sinu oma siis ja siit leiad ka voodiriided. Köök on kõigil ühiskasutatav ning vannitoad on mitme peale. Sina saad kasutada seda, mis on siin koridoris vasakule minnes teine uks." Umbes nagu ühikas elamine oli see värk seal. "Siin on ka midagi puhkeruumi sarnast, telekas ja diivanid ja asjad."

Eleanor hingas veidi kergendunult, kui teemaga lõpuks edasi mindi. Eemalolev hobune teda väga ei häirinud.. Paanika tekkis siis, kui loom tema lähedale tuli. Varsad ja ponid olid ka väga okei muide.. Aga eks ta seda jõuab hiljem ka mainida. Pole vaja selle teema juurde naasta.
Majja jõudes vaatas neidis taas uudishimulikult ringi. Hakkab ta siin ju elama siiski. Kergelt neiu jutule kaasa noogutades liikus ta Robini järel enda tuppa, lastes asjadel siis taas maha kukkuda. Palju kergem hakkas kohe. Õiged uksed meelde jätnud, noogutas Nora taas. "Ma eeldan, et ma väga palju siin tsillima ei hakka," muigas neidis siis. Ta tuli sinna siiski tööd tegema ja vähemasti ta vanavanemate farmis oli küll sedasi, et töö ei saanud kunagi otsa. Samas polnud nendel muidugi nii palju töölisi.. Aga ka mitte hiiglaslikke viinamarjapõlde. "Kui sa kohe tahad mind miskit tegema panna, siis ma vahetaksin hea meelega riided ära," arvas Ellie pilku enda tennistele viies. Mine tea, äkki tahtis Robin talle kõik asjad ära näidata ja siis ta pakkima jätta või miskit.. Aga samas äkki plaanis kohe lauta viia või kuskile.. Õnneks oli Ellie emaga ühe shopingutiiru teinud enne äraminekut nii et ta kott oli täis ruudulisi pluuse ja mugavaid ratsasaapaid (oh seda irooniat taaskord) ja muud.. maiset kraami.

"Väga palju tõesti mitte," nõustus Robin muiates. "See on siin rohkem nagu magamiseks. Aga muidugi on sul ka vabu päevi ja lühemaid päevi, aga töö on siiski üsna raske." Robin teadis küll. Ta võis jah olla peretütar, ja veel ainus tütar, ning kuigi teda hellitati, oli ta kõikvõimalike töödega juba kursis ning teadis väga hästi, mida pidev töötamine tähendas. Aga sellega harjub lõpuks ära. Eleanori edasist palvet kuuldes Robin aga noogutas. "Ma ootan sind siin koridoris siis," ütles Robin naeratades. "Siis näitan sulle edasi, kus mis asub." Robin astuski toast välja, sulges ukse enda järel, et Eleanor ilusti oma riided ära vahetada saaks. Eks see maja ja kõik oli küll enamasti lihtsalt ööbimiseks. See oli ilusti mööbeldatud ja midagi otseselt nagu puudu ei olnud, aga ei olnud seda luksust, nagu peamajas oli, et igal lapsel oma magamistoas oli ka eraldi vannituba ja nii edasi. Remyl lausa oma korterisarnane ala. Aga ega Ivy rohkem tahtnudki. Talle piisas oma toast ja vannitoast väga hästi. Ja kui ta tahaks korteris elada, koliks ta Ricki juurde. Oligi tüdrukul vedanud, et Rick teda enda juurde kolima ei sundinud.

Eleanr noogutas nõustuvalt ning asus siis enda kottides tuhnima. Teksad otsustas ta jalga jätta, sest need olid niigi vanad ja juba ostes katkised, kuigi seda küll pigem moe pärast. Tennised viskas ta kohe nurka, sest need lähevad arvatavasti äraviskamisele, ning otsis siis välja hoopis enda helepruunid ratsastiilis saapad. Riietuse juurde sobitas ta ühe kreemja topi ja pruunides ja hallides toonides ruudulise eestnööbitava pluusi. Kiirelt enda telefoni ja ühe patsikummi haaranud, astus ta toast välja, pannes selle enda järelt siis korralikult lukku ja pistes võtme samuti taskusse.
"Nii, võime minna," sõnas näitsik, sikutades juuksed kõik ühele õlale, et siis kõndimise ajal neid patsi punuda. "Kus siin muidu lähim pood on?" uuris Ellie. Esiteks olid tal osad asjad ikkagi jäänud kaasa pakkimata (dingdingding hambapasta) ja teiseks oli ju kööki ka mingit söögikraami vaja.

Robin ootas kannatlikult, vahepeal enda telefoniga tegeledes. Saatis Rickile paar sõnumit, sest mees juba nõudis, et Ivy tema sõnumitele vastas, aga lükkas vidina tagasi taskusse, kui Eleanor tuli. Ta hakkas ka kenasti väljapääsu poole liikuma, kui Eleanor ütles, et nad minna võivad ning kehitas küsimuse peale õlgu. "Mitte väga kaugel, mõne kilomeetri kaugusel. Siin on üks väike linnake. Töölised käivad seal üsna tihti ja ma usun, et sa saaksid mõne auto peale kindlasti, kui nad lähevad, pead nendega lihtsalt natukene suhtlema," selgitas Robin, samas kui nad majast väljusid. "Ma näitan sulle talle ka siiski, need on kõige lähemal," lisas Ivy seejärel, hakates tallide poole minema. No teeb natukene tutvust sellega, mis seal oli. Sest kes teab, äkki midagi ta ikkagi peab seal tegema ju ja siis on mingigi mälestus.

Eleanor noogutas kergendunult. Vähemalt ei pidanud mingi tund aega sõitma kuskile. "Mul on endal ka load muidu," pidas ta targaks ära mainida. See ka hea asi ju.. On vaja kuskilt kaugemalt miskit tuua või miskit kuskile viia.. Kui nad muidugi usaldavad teda enda masinate rooli. Aga jah, teiste töölistega kavatses ta nagunii tutvust teha. Töötavad ja elavad koos ju siiski. Ja Nora oli üsna agar suhtleja. "Ja see paar kilomeetrit pole miskit ära kõndida kas või," arvas ta veel. Talle tundus, et istanduse sildist peamajani oli juba mõni kilomeeter. Isegi üle muru lõigates.
Tallide jutu peale noogutas Eleanor veidi ärevalt. Ta ei saanud sinna midagi parata. Kuigi tallis olid hobused ju enamasti siiski oma boksis kinni. Aga vahel hirmutas teda isegi see kui keegi hobust temast mööda talutas. Eks ta seal saab sellest hirmust vähemalt üle, aga hobuse selga ta enam ei istu. "Olgu," sõnas ta siiski, tahtmata liiga suur äpu ka näida. Ta tuli sinna siiski tööle ja hea oli, et nad üldse ta hirmuga arvestasid. Tegelikult oli neil nagunii järjekord ei midagi kartvaid ja palju tugevamaid ja kogemustega töölisi ukse taga. Jumal teab, mis jutuga Nathan nad ära moosis, et nad ta üldse tööle võtsid. Äkki maksab ise peale veel..

"See on väga hea," ütles Robin naeratades. Load tulid alati kasuks. Iseasi jah, kas teda rooli lastakse. Aga eks ta peab teiste töölistega suhtlema hakkama ja küll usaldus tuleb ja küll tal ka sõita lastakse. Väga hea oleks ka see, kui neiul endal auto oleks, aga paistis, et seda tal siiski ei olnud. Aga nad jalutasid nüüd tallide suunas, Robin rääkis vahepeal veel mingeid infokillukesi istanduse kohta ja nende pere kohta. Et Eleanor ikka teaks. Selle ajaga jõudsidki nad talli. "Ja siin on siis hobused. Sa ei pea neid katsuma, kui ei soovi. Ja nad on kõik kinni praegu, mulle tundub." Ta aimas, et Eleanor lihtsalt kartis neid. Aga on ikkagi võimalik, et tüdruk peab siin tallides midagigi tegema. "On võimalik, et sa pead neile süüa panema või nende tagant koristama, kui seda vaja peaks minema ja kedagi teist seda tegemas ei ole, aga me üritame arvestada sellega, et sa eelistaksid midagi muud," sõnas Robin tüdrukuga mööda vahekäiku edasi sammudes. Ilusad hobused. Aga ühe juures ta peatus ja naeratas, sirutades käe, et tema nina silitada. "Tema on minu oma, kellega ma ilmselt kõige rohkem ka ratsutanud olen," selgitas Ivy lõbusalt.

Jeah, ta kasuisa oli vist arvanud, et siin on rohkem mingi mööda põlde ringi rallimine. Nii tsiviliseeritud kohta ei osanud Eleanorgi oodata. Seal oli isegi telefonilevi ja puha. Ehk isegi internet? Mitte, et talle väga palju aega tumblris passimiseks jääks. Aga neiule meeldiski end tegevuses hoida.
Käed taskutesse suskanud, nügides nõmedalt suurt nutitelefoni veidi eest, jalutas ta Robini kõrval edasi, uurides ka aegajalt ühe või teise asja kohta. Lihsalt mingid suvalised 'mis kell äratus on' ja 'mis loomi teil siin on' stiilis küsimused.
Talli jõudes muutus neiu olek küll veidi närvilisemaks, kuid väga ta seda välja ei näidanud. Hobused olid ilusad tõesti ja õnneks ka temast ohutus kauguses. Kuid Nora jaoks piisas vaid sellest, et üks ratsu enda boksis kaks sammu tegi ja neidis astus juba kolm kiiremat sammu temast eemale. Aga üldiselt ta ikka päris püksi ka kohe ei teinud. Nii palju kainet mõistust ikka oli, et ta aru sai, et loomad talle ligi ei pääse. "Mis ta nimi on?" küsis Ellie looma silmitsedes. Hobustel olid lahked silmad.. Need olid ta lemmikasjad loomade juures. Sest ega ta sellepärast hobuseid ei vihanud. Vastupidi.. Väga ilusad loomad ka tema arvates, aga lihtsalt.. hirmuäratavad. Vähemalt praegu.

Robin naeratas natukene hobusele ja pöördus sama naeratusega Eleanori poole. "Cuppy," sõnas neidis lõbusalt. Hobune oli üsna tüüpilist pruuni värvi, nagu nad enamus siin tallis olid, ning üsna suur. "Kas tahad ka katsuda? Ta ei hammusta ega midagi," uuris Ivy seejärel lõbusalt. Aga Eleanor ei pea midagi tegema, mida ta ei taha teha. Lihtsalt Robin tundis, et ta võiks ju aidata tüdrukul natukene harjuda nendega. Siiski ei sundinud ta neiut kuidagi. Hobune pahises pisut ning nügis oma ninaga vastu Ivy't, kes selle peale tema kaela õrnalt silitas ka ta karva sasis. Nii mõnus oli tegelikult. Talle väga meeldis tema hobune. Aga talle meeldisid ka teised loomad. Ning natukene oli tal isegi kahju, et ta professionaalselt hobustega tegeleda ei soovinud. Võiks ju tahta. Aga selline huvi puudus.

Nime kuuldes naeratas Eleanor samuti. Armas nimi armsale loomale. Pakkumise peale raputas neidis viisakalt pead. "Ma tean, et ei hammusta.. Enamasti," sõnas Nora kerge muigega. Vahel ikka naksasid, aga seda ka pigem kogemata või mängulises tujus. "Ma lihtsalt.. Jah. Ei lähe enam hobustele ligi," lausus neidis vaid. Ta jäi paljust ilma, aga polnud väga miskit parata enam. Oleks ta kohe hirmuga tegelenud, poleks praegu miskit häda. Aga nii pikka aega piineldes kujunes juba täielik foobia välja. Ja kuigi praegu oli kõik kontrolli all, eelistas ta siiski ohutut kaugust hoida.
"Ma ei kavatse lasta sel enda tööd segada," pidas Nora siiski vajalikuks lisada. Ta ei tahtnud absoluutselt jätta sellist muljet, et tuleb kohale ja hakkab kohe üles loetlema asju, mida ta teha ei kavatse. Ja vanavanemate juures suviti oli ta isegi karja jala ajanud, nii et saab hakkama ka ilma hobusteta.

Ivy noogutas. "Ega sa ei pea. Aga mis iganes sul ka hobustega juhtunud ei ole, kõige asjalikum oleks hobuste läheduses olla ja nendega harjuda," ütles Robin naeratades. Ta võttis ühest kotist, mis seal oli, natukene hobusele toitu ning söötis teda peost, aga siis suundus ta Eleanoriga lõpuks edasi, et talli teisest otsast väljuda ja jälle värsket õhku saada. "Oleks tore küll, kui see su tööd segama ei hakka. Aga me kindlasti arvestame sellega, ehk siis sellist tööd sa endale ei saa, kus sa hobusega ratsutama pead või midagi. Kõige alguses ilmselt lähed ikka põllule ja korjad viinamarju. Me võimegi sinnapoole suunduda." Robin astuski nüüd häirimatult murule, et ka väike otsetee põldudeni tekitada. Tema ei olnud ka teedest suurt lugu pidanud alati. Ja mis need paar sammukest ikka teevad. Oleks siis, et ta autoga seal sõidab või seda üles kündma hakkaks, eksole.

"Usu mind, ma olen proovinud," ohkas Eleanor vaid. Aga mingi tõrge oli ikka ees ja lõpuks oli ta suhteliselt kergekäeliselt alla andnud. Muidu südikas tüdruk küll, aga noh.. Üks suur hirm pidi ju kõigil olema. Muidu on igav. Nora noogutas tänuliku naeratusega Robini jutu peale, suundudes siis neiuga koos tallidest välja. "On teil muidu palju töölisi siin?" uuris neidis. Ringi liikudes tundus küll, et iga nurga taga oli keegi miskit putitamas või millegagi tegelemas. Samas tööliste maja polnud teab mis suur.. Muidugi ega nad kõik seal elama ka ei pidanud. Osad tulid ehk hommikul ja läksid õhtul. Aga palju neidki olla sai, kes sedasi sõita viitsisid.

"Tuleb veel proovida," arvas Robin. Ei saa pärast mõnda katset alla anda ju ometi. Tuli proovida ja proovida ja küll lõpuks hirm üle läheb. Samamoodi oli ju ämblikega. Kuigi jah, samas võis see ka süveneda. Robin ämblikke ei kartnud, aga tema kartis muid asju. Ning polnud nendest üle saanud. Küsimuse peale kehitas Ivy õlgu. "Täpset numbrit küll öelda ei oska, aga päris palju," ütles Robin lõbusalt. Ta isa teadis täpselt, mitu. Aga samas Robin teadis kõiki, kes neil seal töölised olid, vähemalt nägupidi ja oskas nime ka juurde panna. Seega seegi hea.

"Ehk tõesti," sõnas Eleanor õlgu kehitades, teades samas sisimas, et tema enam kunagi hobuse selga ei istu. Ükskõik kui malbe see loom talle ka ei tundu. Tema jaoks seostusid nad kõik valuga. "Tundub jah.. Igalpool on keegi," liikus Nora teemaga edasi, kerge muie huulile ilmumas. "Ma ei tea, kas mu kasuisa muidu rääkis ka kellelegi, mida ma üldse varem teinud olen?" uuris Eleanor. Ta ikka veidi muretses, et nad äkki võtsid ta puhta pimesi vastu. Mingid oskused tal ju ikkagi olid. Ja tahest tahtmata tundis Nora, et peab igal sammul seda tasa tegema, et ta hobuste selga ei istu. Aga hei, vähemalt ei kartnud ta viinamarju.

"Jah, eks siin sellist aega on ainult öösiti, kui keegi ringi ei toimeta," ütles Robin naeratades. Ja mõnikord käidi öösiti ka midagi tegemas. Kasvõi veini tehti. Nii et töö kestis terve ööpäeva siiski. Küsimuse peale kortsutas Robin natukene kulmu, kui mõtles selle üle. "Ta rääkis midagi jah, et sa oled varem ka farmis olnud ja midagi nagu oskad," noogutas Robin siis. "Aga see vist ei olnud viinamarjaistandus?" Siin on natukene teistmoodi asjad ju siiski.

"Ja kui toimetab, siis on need arvatavasti vargad.." arvas Nora kerge muigega. Nii suures istanduses oli raudselt selliseid jamasid olnud. Samas oli neil turvasüsteem ka kindlasti tasemel. Kuigi tema suhtes olid nad küll üsna usaldavad. Mitte, et Noral mingi kuriteoregister juba püsti oleks, aga ikkagi võhivõõras nende valdustel.
"Jah, mu vanavanematel on farm.. Nad peavad enamasti kariloomi ja.. hobuseid. Ja kasvatavad vilja. Nii et veini ma tõesti teinud pole, aga muid selliseid farmi ülalpidamistöid küll," selgitas neidis. Terve ta lapsepõlv möödus seal farmis. Parimad ja samas halvimad mälestused. "Kuigi teil vist rohkem loomi pole kui hobused?" uuris Nora. VÄhemalt ei paistnud küll kuskil. Kahju.. Lambad ja põssad talle meeldisid.