Watch out, there she comes

"Ei tea, pole siin neid vargaid eriti olnud," sõnas Robin naeratades. Muidugi oli juhtumeid, aga need eriti ilusti varga jaoks ei lõppenud. Ja jah, siin oli usaldav keskkond, aga vaid selleks, et mitte tekitada ka teistes sellist vajadust neid proovile panna. Kui lubatakse igasuguseid asju teha, siis ei ole ju nagu vaja ka neilt külmkappi ära varastada, või mis? Kui aga keelata kõike, siis tekib muidugi trots. Robin teadis väga hästi.
"Meil siin väga muid loomi tõesti ei ole," raputas Robin siis pead. "Me keskendume rohkem viinamarjadele, kui et loomade kasvatamisele. Hobused on üsna teisejärgulise tähtsusega." Hobused olid seal suuresti selle pärast, et ema tahtis neid. Ja noh, Robin tüüpilise tüdrukuna tahtis endale poni. Ja pärast poni saamist taipas ta, et polegi nii tore, ja siis ta nagu enam ei tahtnud. Aga ta siiski hoolitses enda hobuse eest.

"No siis on hästi," sõnas Eleanor. Maal oldi neil küll karjavargil käidud. Pooled lambad läinud üleöö. Aga õnneks saadi süüdlased kätte kui nad lambaid müüa üritasid ja selle pisiasja ära unustasid, et nad märgistatud olid. Rumalad vargad vähemasti.
"Veini ma tõesti teinud pole, joonud vaid," nentis Eleanor. Jeah, ta oli küll veel noorem kui Robin, aga nende peres oli tavaks õhtusöögi kõrvale veini juua. Taaskord üks kasuisa leiutisi. Ega mees oli tegelikult tore küll, aga kohati ikka päris kiiksuga.

Oli tõesti hästi. Aga eks mõnikord ikka juhtus. Nukker oli, kui juhtus. Kuuldes siis veini kohta, Robin naeratas. "Noh, kui hästi läheb ja sul huvi on, siis ehk saad ka teada, kuidas seda teha," ütles Ivy naeratades. "Kuigi eks see üks pikk protsess ole." Kui tahad korralikult seda teha. Aga Ivyl oli täitsa enda leiutis ka olemas ja see maitses talle väga ja neiu oli selle üle uhke. Siiski seda nad ei müünud ega midagi, ja Ivy ei tahakski. Kõik need pudelid jooks hea meelega üksipäini ära ja ei jonniks mitte.

"See on vist üsna keeruline?" arvas Nora. "Ma olen ainult filmidest seda paljajalu marjadel tampimist näinud," lisas neidis kergelt naerdes. Tundus väga ebahügieeniline. Samas mis see kätega taigna segaminegi hullem oli. Samamoodi pesid käed enne ära kui jaladki. "Kusjuures ma olen üsna kindel, et ma olen teie istandusest tulnud veine isegi joonud," sõnas näitsik mõtlikult. Õhtusöögi kõrvale sai igasugu asju proovitud ja ega kodumainegi maitsmata jäänud. Pealegi oli ta samast osariigist ja Virginia piires olid nende veinid ikka väga tuntud. Ja õigusega.

"Üsnagi keeruline," ütles Robin muiates. Kuuldes seda paljajalu marjadel tampimist, tüdruk naeris kergelt. "Nojaa. On igasuguseid meetodeid," sõnas neidis. Aga eks elu oligi ebahügieeniline. Kui olla liiga puhas, siis jääd kohe haigeks ka, kui esimest bakterit näed. "Siis on ju hea," arvas Ivy, kui Eleanor ütles, et ta vist on nende veine ka joonud. "Kui sa siia ikka kauemaks jääd, siis saad ehk veel." Töötajad ka mõnikord ikka kas ostsid veini või siis tundis papa-Carter lahkusehoogu ja andis neile paar pudelit. Või midagi sinnakanti. Ja kui olid suuremad kogunemised või midagi, siis sai ka ikka veini jagada.

"Samas pidasin ma lammaste pügamist ka kunagi keeruliseks, nii et eks näha ole," muigas Nora. Kõik asjad olid algul rasked, aga harjutamine teeb meistriks. Neiu vaatas pisut mõtlikult ringi ja noogutas siis Robini jutule kaasa. "Plaan on küll kauemaks jääda.. Siin on ka rohkem vabadust kui kodus," muigas Nora. Mis sest, et ta siin praktiliselt 12 tundi päevas tööd tegi. Vahel isegi kauem. Kodus pidi ta 24/7 enda käitumist kontrollima ja sellise asjaga polnud ta kuigi harjunud. Mitte, et ta harimatu mats oleks olnud enne kasuisa tulekut, aga suhteliselt vabakasvatusega küll.

"Muidugi, harjutama peab ainult," ütles Robin naeratades. Ja kui siin kauem olla ja asjadega ilusti tegeleda, siis küll kõik käppa saab. Vabaduse peale Ivy naeris kergelt ja kehitas õlgu. "No, mingil määral tõesti. Aga siin pead sa kindlasti palju rohkem töötama," sõnas Robin. Ega siin niisama puhkus siiski ei olnud, eksole. Kogu aeg mingi töö käis ja keegi pidi midagi tegema.

"Loodame siis, et keegi laseb mind selle.. viinamarjapüti juurde.." muigas Nora. Alguses oleks hea kas või lihtsalt vaadata, aga ega tal pole väga sellist aega, et lihtsalt seista ja vaadata, kuidas teised tööd teevad. Samas tal on vabu päevi ka. Ja mida ta siis muud ikka teeb. Sõidab linna? Ja mis seal? Jah.. It's a plan.
"Tõsi, aga ma eelistangi pigem tööd teha kui niisama passida. Vahepeal on muidugi tore jalad seinale lüüa ja telekat vaadata, aga enamasti mulle meeldib ikka tegevuses olla," lausus neidis naeratades. "Palju sa ise siin üldse miskit teed?" uuris Nora.

"Eks seda näed jah," ütles Robin kergelt naeratades. Kui ta siin piisavalt kaua on ja piisavalt head tööd teeb ning huvi üles näitab, siis kes teab, äkki keegi õpetabki teda. Aga kõige täpsemad juhised andis neil siiski Charles. "Aga ma nõustun, tegevus on hea," noogutas Robin. Küsimuse peale ta muigas. Eleanor kõlas täpselt nii, nagu Robin ei teeks seal midagi. "Iga päev üritan ikka midagi teha. Mulle ka ei meeldi tegevusetult istuda, seega on üsna hea ise ka midagi siin teha ja kasulik olla."

Noral oli jap tore anne solvata inimesi sedasi, et ta ise ei saanud arugi. Kuigi seda küsimust küsides käis ta peast isegi läbi mõte, et kõlas nagu pisut valesti, aga parandama ta end ka ei hakanud. Pealegi mine tea.. Kui kogu istandus nende perele kuulus ja töölisi täis oli, polnudki pererahval vaja lillegi liigutada. "Sa muidu koolis ei käi ega kuskil?" uuris Nora edasi. Ehk saaks tüdrukult uurida siis kohalike koolide kohta. Kui Ellie üldse tahtis Virginiasse jääda. Osalt nagu tahtis, teisalt tahaks võimalikult kaugele saada. Keeruline.

Robin raputas küsimuse peale natukene pead. "Ma ei ole veel suutnud otsustada, mida ma ülikoolis õppida tahaks, kui üldse midagi," muigas tüdruk. Tema meelest ei olnud selles midagi halba, et tal veel ülikooliharidust ei olnud. Ta ei leidnud, et ta peaks õppima midagi, mida ta ei soovi õppida, lihtsalt selleks, et omada kõrgharidust. Ja muidugi on tal suur pärandus saada ja tal ei olegi otseselt seda kõike vaja. Aga ta ei mõelnud päris seda päranduse osa nii. Ta tõesti siiralt ei tahtnud õppida asju, millest ta huvitatud ei olnud. "Sa käid koolis?" uuris Robin siis aga Eleanori käest vastu. Äkki oli juba vaheajal või midagi.

Eleanor noogutas mõistvalt. Järelikult olid nad samas paadis. Kuigi tema puhul leidus küll mõningaid asju, mida ta õppida oleks tahtnud, aga perekond polnud sellega päri. Ja kuni ta nende katuse all elas, pidi ta nende reegleid ka suuremas osas järgima. Ehk siis kasuisa reegleid. "Eip," vastas näitsik siis küsimusele. "Lõpetasin just," lisas ta seejärel. Või noh, mis just.. Eelmine suvi. Aga tundus nagu see oleks olnud alles eile. Hullumeelne, kui kiiresti aeg võis minna. Ka siis kui sa jalad seinale lõid ja midagi ei teinud. Mitmed tema endised klassikaaslased olid meditsiini või juurat või majandust või miskit muud lahedat õppimas. Nora oli liiga loll selleks nähtavasti. Vähemalt paberite järgi. Tegelikult tark tüdruk, aga õppida ei viitsinud ja keska ajal oli ju parematki teha, nii et SAT skoor tuli üsna jama. Siiani mõtles, et peaks uuesti tegema selle. Eks näha ole.. Ehk teebki.

Nojah, Robin oli natukene kauem niisama olnud. Samas, ei saanud siiski öelda, et ta niisama passinud oli. Ta oli siin palju aidanud. "Ja edasisi plaane sul ei ole?" küsis Robin siis huviga. Ikka oli hea rääkida ju nendega, kes temamoodi edasi õppima ei olnud läinud ja väga ei teadnud ka, mida elult tahavad. Sest Robin jah, tahaks oma bändi teha, aga kas see ka kuskile viib? Kas üldse miski kuskile viib?

"Ma arvan, et ma üritan siin mingi raha kokku ajada, et vanemate juurest välja kolida ja siis mõtlen alles edasi," muigas Nora. "Minu ja mu kasuisa plaanid mu tuleviku suhtes ei lähe kuigi palju kokku," lisas ta siis selgituseks. Kodus ei hakanud ta pikemalt mõtlemagi igasuguste kunstiliste karjääride peale, sest teadis, et need ei vii nagunii kuskile, kui terve pere vastu seisab. Ema vast tuleks õhtul hilja sosistama, et tema on kõigega nõus, aga kasuisa.. No way. "Ma teen ehk SAT testi uuesti," sõnas neidis siis mõtlikult. "Üsna sitt skoor oli esimese korraga.. See juba piirab valikuid oluliselt," muigas Nora.

"Kõlab nagu hea plaan," ütles Robin lõbusalt. Tal endal olid suurepärased tulemused olnud, aga lihtsalt.. korraga sai kool läbi ja tüdruk taipas, et ei ole mitte midagi, mida ta õppida sooviks. "Mis su kasuisa sulle siis plaanida üritab?" küsis Ivy muiates. Tal oli ka sellega ju kogemusi. Ema surus neile kõigile hobuseid ja muusikat peale. Kuigi jah, laulmise ja kitarrimänguga Ivy nüüd ka natukene tegeles. Remy aga vihkas klaverit kogu hingest ja hobustega tegeles korralikult vaid Russell. Ja noh, isa määris neile tervet istandust pähe, eelkõige Remyle.

"Eks näha ole, kas ja kuidas ma selle täide ka viia suudan," muigas Ellie. Kui vahepeal šopahoolik temas tärkab, on pool palka läinud ka. Õnneks polnud seal läheduses väga selliseid poode, kus raha massiivselt kulutada. "No ikka mingit eriti nooblit ametit.. Advokaat või arst või mingi äritegelane või miskit muud samaväärselt igavat ja tarka," vastas neidis kergelt naerdes. Arstina isegi poleks igav töötada, aga no medkooli jaoks oli ta tõesti lihtsalt liiga rumal. Ja püsimatu, et seal pikad aastad vastu pidada.

"See tõesti kõlab igavalt," pidi Robin muiates nõustuma. Kuigi noh, Susanne ju oli vist midagi advokaadisarnast? Ja Remy oli midagi võrdväärselt igavat õppinud. Isa survel. Robin aga suutis end kuidagi välja nihverdada kõigist neist ülikooliminekutest. Seega see oli kohe väga hea. Aga küll ta end kokku võtab varsti ja midagi tegema hakkab. Ei saa tervet elu siin maha magada.

"Eks ole," muigas Nora. "Ja igasugu kunstilisemad karjäärid jäävad ära.. Kuigi mu ema on küll suhteliselt kunstilist asja õppinud.. Ta hindab maale ja skulptuure ja muud taolist jura. Aga kui mina kas või suunurgast mainin, et tahaks muusikat õppida, on tüli majas," ohkas neidis. Samas mine tea, kas tal üldse nii palju annetki oli, et mingi kunstilise asjaga läbi lüüa. Aga tema ja ta kasuisa vahe seisneski selles, et tema oli unistaja samas kui mees oli kahe jalaga maa peal.

"Meie muusikaline haridus oleks pidanud kõik sul olema siis," muigas Robin. "Me oleme kõik pidanud klaverit mängima õppima ja mida kõike veel. Üsnagi kohutav. Mul on siiamaani vastumeelsus klaveri vastu." Mitte nii suur, kui Remyl. Ta kannatas selle ikka ära ja mõnikord klimberdas ise ka, aga kohati ikka viskas nii üle, et tahaks selle klaveri majast välja visata.