Spill the wine, take that pearl

Juba paar nädalat oli möödas sellest, kui Raymond Richmondist ära kolis ja nüüdseks oli ta enamuse ajast oma uues kodus istunud ning sellest üsna tüdinud. Seetõttu oligi ta hakkamist täis, kui leidis internetiavarustest lähedalasuva viinamarjaistanduse tööpakkumise ning kuna tal midagi paremat teha polnud, siis istuski ta autosse ja sõitis kohale. Loodetavasti teda päris kohe ära ei aeta, kuigi ta oli juba kohale jõudmas, oli ju sõit kõigest 10 minuti kanti, kui taipas, et oleks võinud ehk ette helistada. Tagasi ta aga sõitma ei hakanud ning õige pea peataski ta oma auto veinikeldri ees. Peamaja paistis küll kaugemal olevat, aga noormees arvas, et võib-olla tasub kõigepealt siit uurida ja alles siis edasi sõita kui vaja. Morris jõudis pilgu veel üle viinamarjaväljade viia, kui juba väljus hoonest inimene, kes tööpakkumise kohta uurimise peale käskis tal oodata ja lubas Robini kohale saata. Raymond naeratas viisakalt ning jäi siis õlgu kehitades välja kutti ootama. Või noh, ta vähemalt arvas, et Robin on kutt. Ta oli neid Carterite poegi näinud küll, nii Richmondis klubides, kui ka kohalikus linnakeses, aga suhtlema polnud nendega sattunud ega midagi neist täpsemalt väga ei teadnud.

Robin oli just kümme minutikest tagasi ratsutamast jõudnud, kui tema juurde tuli üks töötajatest ja ütles, et üks mees otsib siit tööd. Robin lubas kohale minna, sättis oma hobuse latrisse ning käskis ühel tallipoisil ülejäänud hoolitsus ära teha, kuigi tavaliselt meeldis talle ise oma hobust harjata ja kõike. Mõnikord tegi seda aga tallipoiss. Robin sättis oma hobusesaba korda, mis ta juustest teinud oli, silus oma särki pisut ning keksis siis oma rõõmsas olekus sinna, kus talle öeldi, et too mees ootama pidi. Või noh, keksis. Ta oli ratsutamisest pisut väsinud ning ka tema ribid valutasid sellest, et ta kutt oli teda eile õhtul lüüa suvatsenud, taaskord. Ja ratsutamine ei teinud olemist paremaks, aga vähemalt viis mõtteid eemale.

Varsti aga jõudiski Robin ootava meheni ning naeratas talle. "Tere! Raymond, kui ma ei eksi? Mina olen Robin," ütles neiu sõbralikult, kui käe sirutas, et teda ilusti ikka tervitada. Viisakas tüdruk. Ja too mees oli kohe väga kena. Siiski ei reetnud neidise ilme mingit ülearust huvi mehe vastu, kuigi sisimas ta natukene kirus, et ei olnud riideid vahetanud ja nii. Oleks ehk parema mulje jätnud, praegu olid tal jalas ta kulunud ratsutamise püksid ning särk ja jakk, mida ta ratsutades kandis. Ja ta juuksed olid patsis. Meik oli vähemalt kena näos ja noh, muidu oli ka tüdruk ilus ju.

Raymond kergitas üsna märkamatult kulmu, kui eemalt kena neidu enda suunas tulemas nägi. Oli ta vales kohas või midagi? Eks ta siis kuuleb. Ja no muidugi pole Robin kutt. Ta naeratas viisakalt, kui kerge kohmetusega neidu tervitas:"Tere, tere! Täitsa Raymond jah." Tal oli isegi veidi häbi, et ta oli eeldanud, et mingi kutt tema juurde saadetakse. Õnneks oli ta, nagu enamasti ikka, üsna viisakalt riides, kuigi võiks eeldada, et kui ta kodus niisama istub, siis ta on pigem dressides. Aga ta tundis end väga hästi ja mugavalt. "Ma leidsin internetist teie töökuulutuse," sõnas noormees siis naeratusega, samas pilgul üsna avalikult üle neiu käia lastes, "kuigi ma oleksin vist võinud ette helistada." Ta oli ikka päris rumal vahel. Mitte, et talle ei oleks meeldinud siin selle kena neiuga tutvuda. Aga viisakas ju oleks olnud. Ta isegi polnud kindel, kas ta siia tööle tulla tahab, kuigi töö viinamarjaistanduses tundus mõnus ja vaheldusrikas. Ja kogemused olid ju need, mida noormees kogus.

Robin naeratas säravalt Raymondile, kui ta kinnitas, et ongi Ray. Kuuldes tema edasist juttu, kehitas tüdruk õlgu. "Ei ole hullu, kohale tulemine on ka juba piisavalt hea." Ja kui neil kellelgi aega poleks, siis oleks Rayl lihtsalt palutud mõni teine kord tagasi tulla. Aga praegu oli Robinil aega küll ja ta oli täitsa valmis mehele siin ringi näitama. "Millest täpsemalt sa siis huvitatud oled?" küsis Robin käsi jaki taskutesse lükates, kui endast pikemat meest silmitses. Talle võiks mingi raske füüsilise töö anda, siis ta peaks särgi ära võtma ja siis oleks oi kui hea vaadata.. okei, lõpeta mõtlemine. Robin võis tunda kuklas juba seda kurja pilku, aga kui ta ringi vaatas, ei olnud tema kutti kuskil. Ilmselgelt. Sest mees oli tööl, linnakeses. Tema nende juures ei töötanud siiski. Seega natukene oli Robinil vabadust ikka küll. Ja ei saa salata, tema poiss-sõbral oli ka kena keha ja hea oli vaadata, aga ta kasutas oma tugevust natukene valesti ära.

Raymond kohmetus veidi taas, kui neiu küsimusti kuulis. Võib-olla ta oleks selle peale enne veidi pikemalt pidanud mõtlema, kui autosse istus. "Noh, ma tegelikult isegi täpselt ei tea," vastas ta siis Robinile, üritades seejuures nii enesekindel olla kui see võimalik oli, ei taha ju päris häbisse jääda kena tüdruku ees, aga.. "Ma olen valmis suht kõike tegema," sõnas ta siis juba kergelt naeratades, "tahaks lihtsalt uut kogemust." Võib-olla ei kõla just nii hästi kui võiks, aga kammoon, ta oli noor alles ja ta ei teadnud endiselt mida eluga peale hakata, kui tal just ei peaks DJ-na järsku nii hästi minema, et ta sellest ära elaks. Võib-olla tõesti proovib veinikorjamist või veinivalmistamist või hoopis mingit rasket füüsilist tööd vahelduseks. Ega iga inimene ei olegi mingiks teadlaseks või humanitaariks loodud ja tööd ta ei kartnud.

Robin muigas lõbusalt mehe sõnade peale ning kehitas siis õlgu, toksides kergelt oma jalatsininaga vastu maad. "No, küll me siis midagi leiame sulle. Näiteks saab siin hobuste eest hoolitseda, või viinamarju korjata, või kui sulle aiandus meeldib, siis aeda on ka vaja korras hoida," ütles Robin naeratades. "Kokkadest ei tule ka meil puudust. Samuti on võimalik, et saad olla abiks veini valmistamisel." Robin naeratas pisut. "Äkki ma näitan sulle pisut ringi siin ja sa saad rohkem mõelda selle asja üle? Mulle tundub, et sa ei tulnud siia just eriti ettevalmistatult," sõnas Ivy. Aga üldse mitte etteheitvalt. Vähemalt üldse tuli. Ja Raymond oli ometi üsna armas ju ja oleks täitsa tore, kui teda iga päev siin näha saaks.

Raymond kuulas huviga pakkumisi - ta võiks vabalt kõik ametid läbi proovida ausaltöeldes. Aga jah, ilmselt päris nii siiski ei lähe. Robini viimast lauset kuuldes ta lõi aga häbelikult silmad maha. "Mitte väga just jah." No tõepoolest, kui rumalalt impulsiivne võib veel olla, aga enam polnud midagi teha, seega naeratas ta õige pea taas. "Kui teile sobib, siis ringi vaatamine kõlab vägagi hästi," üritas ta siis taas viisakas olla. Raymond kahtles veidi, kas ta enam kunagi Robini silme ette julgeb ilmuda - tema ju ei teadnud, et neiu seda etteheitvalt ei mõelnud ja ta oli ikkagi kergelt närvis, seega ei saanud ta sellest ka tooni järgi aru. Noh, teevad ringkäigu ära ja võib-olla leiab ta siis midagi, mis talle kohe huvi pakuks ja kui mitte, siis... siis ei pea ta siia kunagi tööle lõppude-lõpuks ju tulema. Aga üks väike jalutuskäik kena neiuga oli justkui kirss tordil sellesse tegelikult siiski üsna ilusasse päeva, seega ta lootis, et Robinil ei olnud parasjagu kiire ega midagi.

"Ei ole hullu," arvas neidis lõbusalt, kui Ray tunnistas, et ta tõesti just eriti ette valmistunud ei olnud. No see andis tunda jah, aga nagunii oleks Robin pidanud talle asju tutvustama. Ja mis tal selle vastu ikka olla sai, kena mehega ringi jalutada siin. Noh, tuleks Rick siia, siis ta saaks ilmselt mööda päid ja jalgu selle eest, aga praegu ei olnud ju probleemi. "Aga vaatame siis pisut ringi." Robin viipas, et Ray talle järgneks ning seadis sammud tallide poole. "Tallipoistest ei tule ilmselt kunagi puudust, aga selleks on ka väikest väljaõpet vaja. Ilmselt kõige tõenäolisem on, et sa saaksid alguses viinamarju korjama, aga on hea, kui sa ka teisi siinseid kohti tead." Ehk siis Robin ei kavatsenud lihtsalt viinamarjapõldude poole viibata ja öelda, et seal sa nüüd töötad ja head aega. Vaid ikka väike tuur teha. "See suur maja seal on muidu peamaja, kus meie pere elab," lisas tüdruk siis hetke pärast, viibates peamaja poole. Sealt siis Ray leiab teda ja kõiki teisi pereliikmeid, kui tal vaja peaks olema. Aga ehk ei ole.

Ray naeratas ning tegi paar kiiremat sammu, et siis taas aeglasemalt Robini kõrval kõndida. Noormees oleks hea meelega Robiniga ka muudel teemadel rääkinud, aga tundus natuke veider, arvestades, et neiu võib olla põhimõtteliselt ta tulevane tööandja, õigemini küll tolle tütar, mis isegi veel veidram. Seega ta lihtsalt mõmises nõustuvalt neiu jutu peale. Päris palju maid oli neil ikka. Ja noh, eks see oli aru saada ka, et esialgu tulevad ikka nö lihtsamad tööd ja peab ikka nö usaldust koguma. Siiski ei saanud ta tasasel toonil ning kerge muigega sealjuures "Fancy," kommenteerimata jätta, kui neidis talle maja näitas. Loodetavasti tõesti ei ole vaja. Mitte, et talle neiu seltskond ei meeldiks, aga probleeme ju ka väga ei taha endale. Uudishimulikult vaatas ta jalutuskäiguajal ringi, märgates, et seal oli päris palju töölisi ringi liikumas, aegajalt siiski pilgu neiule viies. Damn, ta oli ikka väga kena.

Robin naeris pisut, kui Raymond arvas, et see maja fancy oli. "Nojah, eks ta ole. Ma ise eelistaks ka midagi tagasihoidlikumat, aga ei saa sinna kahjuks midagi teha," muigas Ivy lõbusalt. Tal ei olnud raske töötajatega või potensiaalsete töötajatega vabalt suhelda. Eriti, kui tegemist oli kena mehega. Aga samal ajal oli siiski Robin kõrgemal kohal ja tema sõna kuulati ilma vastu vaidlemata. "Oled sa kunagi hobusega ratsutanud?" küsis Ivy korraga, pilk huvitatult Raymondile liikumas. Äkki nad võiks hoopis hobused võtta ja ülejäänud alad sedasi üle vaadata. Midagi uut ka Robinile. Olgugi, et Robin alles tuli ratsutamast, ei oleks ta selle vastu, et taas minna. Seekord saaks rahulikumalt liikuda ka ju. Ja ei peaks neid hiiglaslikke maid jala läbi käima. Samas olid Raymondil üsna tavalised teksad jalas.. aga saaks ka nendega sõidetud.

"Ega sinna vist midagi teha ei ole jah," muigas ka Ray. Eks ta ikka natuke teadis ka Carterite ajaloost, sest oli ta ju juba pikalt üsna lähedal siin elanud ja ta vanemad olid suured veiniarmastajad. Raymond kergitas küsimuse peale kergelt kulmu, kuid vastas siis naeruga:"No, kindlasti mitte nii palju kui sina, aga natukene ikka ja, kuigi üsna tükk aega on möödas sellest." Ray ei teadnudki, miks, aga mingi hetk oli tal olnud suur soov ratsutamisega tegelema hakata, aga kahjuks ta sellel alal pikalt ei püsinud. Alustas liiga hilja ja muud asjad tulid ka vahele. Siiski ei tajunud ta esialgu, miks neiu seda küsis. Ta ei tulnud selle pealegi, et nad hoopis ratsutada võiks. Kuigi jah, nii oleks kindlasti lõbusam ja läheks ehk veidi kiiremini, sest alad ju ometi suured. Kuigi siis ta saaks jälle vähem neiuga koos aega veeta. Ja noh, eks ikka saab tavaliste teksadega ka sõidetud, kuigi võib-olla tõesti väga mugav just nii ei ole.

"Ega see väga ära unune," arvas Robin muiates. Mis seal ikka unustada on, eks. Hobusega ratsutamises. "Ma mõtlesin, et võiks hobused võtta ja ülejäänud alad nendega sõites üle vaadata," selgitas Robin siis oma mõtteid. "Saaks kiiremini, või noh, mugavamaltki. Sest osad asjad on ikka tõesti kaugel ja siis on palju jalutamist," ütles neidis. "Aga ma ei tea, kui mugav sul teksadega oleks. Ilmselt mitte eriti mugav." Selles suhtes nad võivad jalutada ka. Või leiavad sama kasvu mehe ratsapüksid ja laenavad neid natukeseks ajaks. Mis seal ikka, eks? Vaevalt keegi sellele vastu oleks, eriti, kui Ivy seda palub. Muidugi see jama, et Raymond oli ju suhteliselt võõras. Mis suhteliselt, Ivy pole teda kunagi varem näinud ju.

"Vist mitte, aga ega enne proovimist teada ei saa," muigas Raymond ununemise jutu peale. Teooria oli tal küll meeles ilusti, aga kuidas praktikas hakkama saaks, ei tea. "Iseenesest ei ole see üldse paha mõte," naeratas ta siis. Ta mõtles hetkeks, kui Robin teksad välja tõi, aga kehitas siis õlgu: "Küll ma teksadegagi hakkama saan." Ta ei olnud mingi nõrguke, et veidi ebamugavust ära ei kannataks, kui sellega kena neiu jalavaeva vähendada sai. Aga kellegi teise ratsapükse ta küll tahtma ei oleks hakanud. Siis pigem ikkagi jalutab, kui Robin arvab, et teksadega ratsutamine nii hea mõte ei ole. Natuke oli veider jaa, et neidis teda niimoodi usaldama valmis oli, aga samas tekitas üsna hea tunde. Mitte, et ta mingi pätt oleks, et oleks põhjust teda mitte usaldada, aga siiski esimest korda kohtusid ju. Aga samas see oli ainult tema arvamus ja võib-olla nii see asi käibki siin.

"No vaatame seda asja. Me võime kõndida ka siiski." Ta ei tahaks, et Raymondil ebamugav oleks ju. Robinil jah olid ratsapüksid jalas praegu. Aga nad jõudsidki nüüd juba talli, kus selline meeldiv iseloomulik lõhn kohe ninna lõi. "Et siis väga võimalik, et sa hakkad siin midagi tegema," ütles Robin muiates. Noh, kunagi ehk hakkab. Võib-olla. Robin tatsus mööda vahekäiku edasi ja silmitses hobuseid, pilk lõbus. "Ma ei tea nüüd, kas riskida sellega, et sa pikalt ebamugavust taluma pead, või ei," sõnas neidis muiates. Enamasti pidi Robin üksi ratsutamas käima. Russell ei viitsinud temaga eriti ratsutada, kuigi ta peres kõige rohkem seda tegi ja teised viitsisid veel vähem. Seega oleks ju iseenesest tore koos kellegagi minna. Mis siis, et see keegi oli täiesti võhivõõras. Rick ka ju temaga ratsutamas ei käinud.

Naeratusega astus Raymond neiu järel talli sisse. Head mälestused seostusid selle iseloomuliku lõhnaga. Ta polnudki ammu ühtegi talli sattunud ja päris hea oli näha hobuseid. Kes teab, kui ta ei peaks siia tööle tulema, siis äkki saab ta kellegagi diili teha, et siin ratsutamas käima hakata. Tal oli juba vahepeal mõte mujale läinud tööasjade juurest ja miks ta siin on ja seetõttu ta lihtsalt noogutas kergelt Robini niiöelda juhiste peale tajumata, kas too seda üldse nägi. "Minupoolest võib," sõnas Ray kerge muigega, "kui teile see sobib." Pidi ikka viisakas ka olema vahepeal. Ja noh võib-olla ta natuke oma peas kahtles, kui hea mõte see on, aga Carter ju ometi ei pidanud seda teadma. Ta heameelega ratsutaks veidi ja teeks ka neiule headmeelt sellega. Pealegi mingites filmides ju ratsutati ka aegajalt teksadega. Või mäletas ta valesti? Igatahes, see asi ei saa olla nii hull, kui võiks arvata. Seega vaatas ta küsivalt neiule otsa ja jäi ta vastust ootama. Kõik oli Robini otsustada nüüd.

Robin mõmises kergelt ja kehitas õlgu. "Ma arvan, et jätame selle mõneks teiseks korraks. Kui sa peaks siia tööle tulema. Või endale ratsapüksid muretsed," otsustas neidis siis lõpuks, kui pilgu tõstis hobustelt, et Raymondile otsa vaadata. Ivy naeratas mehele kergelt ning viipas siis käega, et nad edasi läheks. "Jalutamine ongi parem trenn," ütles tüdruk lõbusalt. Nad jõudsid tallist välja ning Robin vaatas hetke ringi. "Tööliste maja asub seal," sõnas ta käega viibates, tööliste maja poole. "Nii et kui sa kaugel elad, siis saad seal ööbida." Ta ju ei teadnud, kus Raymond elas. Ta ei teadnud üldse mehest midagi, peale tema nime. Ja et ta natukene oskas hobustega ratsutada.

"No olgu," muigas Raymond, samas kergelt kahetsedes. Oleks ju omamoodi vahva olnud. Aga samas võib-olla oligi parem, sest noh, ta ju siiski ei teadnud, kuidas see täpselt läinud oleks. Ja noh, jalutades saab ta vähemalt neiuga kauem aega veeta. Kas see oli väga veider, et ta selle neiuga ajaveetmist nii nautis, kuigi ta praktiliselt ei teadnudki teist ja nad rääkisid enamasti ainult tööst. Ta naeratas kergelt, kui Robin talle tööliste maja asukoha kätte näitas: "No seda mul vast vaja ei lähe." 10 minutit sõitu oli ikka üsna naljaasi ja auto oli tal olemas, nii et probleem puudus. Muidugi, neiu küll ei teadnud seda, aga eks ta siis ehk küsib, kui teda huvitab? Raymond ei tahtnud end väga peale suruda igasuguse jutuga. Äkki neidis tahtiski et nad jääksid puht-professionaalseks omavahel. Igaühele ei sobi siuke suhtlemine-lobisemine nagu temale. Eelmise töökoha ja bossiga oli tal selles suhtes vedanud, et too oli ta väga hea sõber lõpuks, mistõttu on tal ka võimalus sinna alati tagasi minna, aga iseasi kas ta tahab. Praegu tahtis ta sellest tööst igatahes puhkust ja sellepärast ta siin Robiniga jalutaski. Et leida alternatiiv.

"Elad siin selles linnas?" pakkus Robin lõbusalt. Ta hõõrus kergelt oma ribisid aga siis libistas käe tagasi jaki taskusse, kui jalutamist jätkas. Temal ei olnud lobisemise vastu midagi, lihtsalt Raymondiga oli kuidagi... teistmoodi. Natukene oli awkward. Kes teab, äkki selle pärast, et mees oli nii kuradi kena ja Rick ei lubanud tal just eriti mingite võõraste meestega omavahel olla. Oma vennad jah, aga meessoost siinsed töölised Rickile üldse ei meeldinud. Eriti, kui nad olid noored, kenad ja vallalised. "Et kui sa siin lähedal elad, siis ilmselt tõesti ei ole seda maja vaja. Paljud käivad oma kodust, aga mõned ikka jäävad siia ka." Kes on näiteks Richmondist. Mis sa ikka sõidad kaks tundi oma päevast niisama maha.

"Tuleb nii välja jah, endalegi üllatuseks," muigas Raymond. Ega see kutil just plaanis ei olnud sinna linnakesse kolida, aga see on see, kui hea pakkumine leida. Ja tuli välja, et seal elada oli tegelikult täitsa vahva ja kõik inimesed toredad ja puha. Naabrid olid talle esimesel päeval koogiga küllagi tulnud ja puha. Väikese koha asi ilmselt. Mnjaa, eks see sõitmine ole natuke tobe jaa, samas mõni on äkki just rahul. Osadele inimestele just meeldib, kui saab vahepeal mõttepuhkust tööle minnes-tulles. Ta vaikis veidi, kui nad Robiniga edasi jalutasid, kuid ei suutnud siis enam. "Kui sa pahaks ei pane, siis.. kui vana sa oled?" küsis ta siis sõbralikult ent veidi häbelikult. Neidis tundus üsna noor, aga täpsemalt ei osanud ta määrata. No temast igatahes noorem. Appi, äkki ta siin jalutab mingi alaealisega ja siis mõtleb, kui kena too ikka on. Nüüd tal oli veel rohkem häbi.

"No siis ei ole jah hullu seda maad sõita," ütles Robin muiates. Ta ise sõidaks ka siis pigem, kui et oleks ühes toakeses kinni. Seal tööliste majas ei olnud hull elada, aga siiski ei olnud see kodu. Ja noh, Robini jaoks oligi kodu peamajas, eksole. Aga neiu jalutas ka nüüd vaikides edasi, oskamata väga midagi öelda. Veider oli. Kuni siis Raymond vaikuse lõhkus. Jumal tänatud. Aga küsimuse peale siiski tüdruk naeris pisut. "No mis sa arvad, kui vana ma olen?" küssi tüdruk lõbusalt. Aga jah, ta oli ju alaealine. Mingis mõttes. Kaheksateist kuskil oli ju täitsa täiskasvanu, aga siin oli alles kakskümmend üks. Aga polnud enam kaua oodata.

Eks ta ole jah, kodu on enamasti ikka ühes kohas. Või noh, äärmisel juhul kahes.. kui vanematest eraldi elada nagu tema puhul. Aga jah, küll saaks vajadusel ka seal tööliste majas hakkama. Seal iseenesest see hea, et seal vähemalt on suhelda kellelegagi. Ta eeldas, et töölised ikka suhtlesid seal omavahel. "No... ma ei tea.. kaheksateist?" pakkus noormees siis ettevaatlikult. Ausaltöeldes ei julgenud ta vähem lihtsalt pakkuda. Aga Robin nägi üsna 17-18 välja küll. Äärmisel juhul 19 ehk. Ei tea siis, kas see oli ta pisike kasv või miski muu. Küsiv pilk silmis jäi noormees neiu vastust ootama, lootes, et ta väga mööda ei pannud omadega. Ja, et isegi kui pani, siis neiu ei solvu. Ta kartis rohkem nagu, et äkki Carter on üldse 16 vm, kui alaealisuse peale mõtles. Ja tõepoolest, nii mõnelgi pool oli 18 juba täisealine, nagu ta kuulnud oli ja see poleks ka nii kohutav olnud. Kuigi noormees ise oli 23, ja teada ju on, et mida nooremad inimesed seda suuremad ja hullemad vanusevahed tunduvad.

Robin naeratas mehe pakkumise peale lõbusalt ja raputas pead. "Ma olen meelitatud," ütles ta muiates. "Aga ma olen siiski kakskümmend," lisas ta siis enda õige vanuse ka. Jah, täiskasvanu aga samas siiski mitte. Aga vanusevahe neil kahel ei olnudki väga hull. Mitte, et ta teaks, kui vana Raymond oli. "Ja sina oled..?" küsis Robin siis huviga, kui Ray poole vaatas. Nüüd siis õpivad teineteist tundma. Jamh, kui vaid Rick seda kõike siin näeks. Siis saaks Robin jälle peksa ja ta ei tohiks kunagi Raymondit enam näha. See oleks nukker. Talle täitsa meeldis Ray. Nii tema välimus kui iseloom. Tundus, et ta ei olnud selline vägivaldne. Ricki puhul oleks pidanud Robin juba alguses aru saama, et midagi on valesti. Ja oleks saanud, ka, kui poleks suurt armumist toimunud.

Aah, 20. Raymond muigas veidi kergendusega. Robin tõepoolest nägi noor välja. Ja 20 on ju põhimõtteliselt täiskasvanud juba. "Ma olen kakskümmendkolm," vastas ta siis neiule naeratades. Loodetavasti ei arva neidis nüüd, et ta liiga vana on või midagi. 3 aastane vanusevahe on üsna okei siiski. Ja teineteise tundma õppimine oli kuti meelest ainult hea. Robin oli kena ja tundus väga huvitav inimene, kuigi nad väga palju polnud veel jõudnud suhelda. Noormees küll lootis, et ta Carterit ikka kunagi veel näeb. Tuleb ta siis siia tööle, või juhtub see kuskil mujal, kes seda teab. Ja vägivaldne oli tõepoolest viimane asi, mis Raymondit iseloomustada oleks võinud. Ta sai enamasti ikkagi inimestega hästi läbi juba tänu oma suhtlusoskusele. Ja no kui ta kellelegi ei meeldinud, siis ta tavaliselt jättis asja sinnapaika. Loomulikult sai ta enesekaitsega siiski hakkama kui vaja - ja paratamatult vahel harva seda ikkagi oli vaja, kui ikka baarides-pubides-klubides töötada.

"Midagi sellist ma olekski arvanud," noogutas Robin siis naeratades. Et temast pisut vanem, aga mitte väga palju. Sest mees nägi ju noor välja. Aga Robin ise tõesti jah nägi välja nagu laps. Mõnes mõttes hea. Ta ei tahtnudki teismelisena välja näha, nagu ta oleks nelikümmend. Ivy naeratas natukene taas, kui pilgu tõstis, et Raymondit silmitseda, aga lõi siis pilgu taas maha, kui nad edasi kõndisid. "So.. on sul üldse selliste istandustega kogemusi?" Robin ei osanud midagi isiklikku küsida. Tahaks ehk, aga nagu ei julgenud ka.. ta oli mehest huvitatud ka sõbrana, aga ei tahtnud vale muljet jätta.. mis ehk ei olekski nii vale, aga siiski mitte lubatud. Hetkel.

See oleks vist tõesti natuke halb, kui Robin nelikümmend välja näeks. Aga ei, seda probleemi polnud. Natuke jalutasid nad veel vaikides ja Ray oleks tõenäoliselt juba mõne järgmise isiklikumapoolse küsimuse küsinud, kui just neidis temast ette ei oleks jõudnud. "Kui aus olla siis mitte," vastas ta siiralt. Ta ei kavatsenudki kokku valetama hakata selle kohta. Ausalt öeldes ta natuke kahtles, kas ta ikka oleks valmis istandusse tööle tulema. Polnud nagu väga tema tüüpi töö ja ta ei teadnud, kaua ta vastu peaks. Majandust õppimast oli ta küll ära tulnud, sest see talle ei sobinud ja päris kontorirott talle ka olla ei oleks meeldinud, kuigi ka seda oli ta teinud. Viimane töö oli olnud tal üsna loominguline ja selle oli ta töökäigus ära õppinud. Aga kõige rohkem meeldis talle ikkagi muusikaga tegeleda ja puldis olla. Ta laulis ka natuke, aga miximine oli rohkem tema teema. Noormees oli küll mõelnud, et kunagi on ta ehk produtsent või midagi, aga esialgu oli see ainult mõtteks jäänudki. Samas aega veel oli ka, ta alles noor ju.