Spill the wine, take that pearl

Robin noogutas natukene mehe vastuse peale. "Sellega harjub ära kiirelt. Ja noh, kui see ei ole sinu jaoks, siis ennast sundida ka ei tasu," ütles Robin naeratades. "Millega sa muidu tegeled üldse?" Nagu.. hobid või.. mõni muu töö.. kes teab? Aga nüüd oligi natukene isiklikum küsimus. Mitte eriti palju, aga siiski natukene ja ta jälle saab Raymondi kohta natukene rohkem teada. Hea oli temaga siin jalutada põldude poole ja rääkida. Rickiga niimoodi ei saaks. Alguses sai, aga enam mitte. Rick oli harva armas.

Morris ei jõudnud midagi vastugi öelda enne, kui Robin juba uue küsimuse küsis. Võib-olla oligi nii parem. "Noh, ma põhiliselt nagu olen DJ. See on vähemalt see, mis mulle kõige rohkem meeldib," muigas noormees, "ja sina? Ma eeldan, et sa ei tutvusta kogu aja uutele töölistele maid?" Kuigi, kes teab, äkki neil oli palju tahtjaid tööle. Ja see jalutamine ja jutuajamine meeldis Raymondilegi. Mõnus oli nii. Ja seal looduses oli nii ilus ja rahulik. Töölised sagisid küll ringi veidi, aga see üldse ei seganud. Oligi ehk veidi vähem veider. Sessuhtes, et ikkagi ilus tüdruk ja kes teab, mis mõtted tal võisid pähe tulla kui nad seal täitsa kahekesi oleks jalutanud, aga samas nagu oli natuke veider. Ja ta ju ei teadnudki, äkki Robinil üldse oli kutt olemas ja siis oleks veel veidram olnud.

"Kõlab huvitavalt," ütles Robin tunnustavalt. "Tahaks ka sind kunagi mängimas kuulda," muigas naine. Aga küsimuse peale tüdruk naeris pisut ning raputas pead. "Eih, ma alati tõesti ei tutvusta uutele töölistele maid. Mõnikord. Enamuse ajast ma teen oma asju. Käin ratsutamas, mängin kitarri, laulan. Mingit sellist kindlat suuremat hobi polegi. Ehk on muusika, aga kogu aeg sellega ka ei tegele." Ehk siis sedasi võttes kõlas Robin nagu tõeliselt igav inimene. Nukker lausa natukene.

"Siis pead kuulama tulema," sõnas Raymond kergelt muiates. Sellessuhtes kutt ei olnud nagu häbelik ega midagi. Tal oleks hea meel, kui Robin teda kuulama tuleks millalgi. Ja see ei ole ju iseenesest nii keeruline ka. Ei kõlanud Robin sugugi igavalt. Võib-olla Rayd köitis liialt, et naine ka muusikaga tegeles, aga temale tundus igatahes põnev. "Kui koguaeg tegeleks, siis tüütaks ära ilmselt," sõnas ta muiates. Ta ise küll kartis seda. "Aga vahva igatahes. Õpid ka midagi?" küsis ta siis, et teemat jätkata. Kuigi ilmselt sellisel juhul tutvuks ta siin kellegi teisega nende maadega, kui neiu ülikoolis oleks, või midagi, aga samas kes teab.

"Eks ma püüan su kunagi üles leida," nõustus Robin muiates. Tahaks küll teada ju, mida mees täpsemalt siis mängib kah. Ivy edasise küsimuse peale aga raputas pead. "Ei õpi. Ei oska valida, mida õppida ja otsest motivatsiooni ka ei ole. Mõte on oma bänd teha hoopis." Ja no tegelikult polnud tal seda haridust vaja ka, sest ta saab siit päris suure päranduse ju. Aga kui ta leiab midagi huvitavat, siis küll ta õpiks. "Sa oled midagi õppinud?"

Morris naeratas, kui neiu juttu kuulas. Polegi ju vaja midagi õppima sundida end. Ja tundus, et neiul ei olnud väga vaja muretseda ka oma tuleviku pärast ning ta sai rahus teha lihtsalt seda, mis talle meeldib. „Ma hakkasin kunagi majandus õppima, aga polnud minu ala, seega ma tulin ära sealt. Ja praeguseks veel midagi uut pole leidnud,“ vastas ta neiule siiralt. Ja ega ta ei tundnudki, et oleks vaja ruttu kooli kiirustada. Eks ta saab ju senikaua tööl ka käia näiteks, kuni lõpuks oma ala leiab. Kuigi mida vanemaks ta sai seda enam tundus, et ilmselt ta ei lähegi enam kooli vaid üritab muusikatööstuses kuhugi jõuda. „Mis stiilis bänd siis?“ küsis Raymond siis huviga.

Robin noogutas kergelt. Eks nende peres oli ka see asi, et ainult Remy on ülikoolis käinud. No ja muidugi oli võimalus, et Robert läheb, aga sinna oli veel aega palju. "Ma ei tea veel. Ei ole väga mingit kindlat eelistust," ütles Ivy lõbusalt. "Vennaga laulame tihti koos aga mingit stiili nimetada ei oska." Robin naeratas aga enam midagi edasi ei rääkinud, kuna nad jõudsid viinamarjapõllule. "Siin siis meil need toredad viinamarjad," ütles Robin käega viibates. "Ilmselt saad siin palju töötada." Robin astus edasi, kahe põõsasterea vahele, et nad seal natukene jalutada saaks. Teise otsa ka pikk maa ju.

Raymond noogutas mõtlikult naise vastuse peale kuid oli ka ise siis veidi vaiksem. Ei teadnud lihtsalt, mida küsida või millest rääkida parasjagu. „Näevad väga maitsvad välja,“ muigas noormees kergelt. Ja kui palju neid oli! Ta küll kergitas kergelt kulmu selle töötamise osa kohapealt, aga eks seda siis tulevikus näha ole. Aga praegu jalutas ta küll hea meelega neiuga seal vahel. Ilmselt saaks siit viinamarjataimede vahelt kena jume, kui seal ikka lubatakse nt palja ülakehaga töötada, kui soojemad ilmad on. Praegu selleks ilmselt küll veel veidi jahe, aga suvi ju tulemas ometi. Noormees muigas veidi oma mõtete peale ning uuris siis neiult: „Palju teil üldse siin töötajaid on?“ tööd tundus igatahes palju olevat.

"Ongi maitsvad, kui korralikult valmis saavad," ütles Robin naeratades. Aga praegu nad ei olnud veel päris parimad. Siiski korjati neid üsna erinevatel aegadel. Robin vaatas küsimuse peale kaugemal töötavaid inimesi ning kehitas õlgu. "Ma ei oska päris kindlalt öelda, aga päris palju," muigas neiu. "Isa või Remy teaks täpsemalt." Aga Robin ei ole kunagi nendest numbritest huvitatud olnud. Ta võis pisut huvitatud olla, kuidas nende istandusel läheb, aga mitte eriti palju siiski.

Eks vast läheb täieliku valmimiseni veel aega jah. Aga hapumaid veine vist tehti ka veidi toorematest marjadest? Või olid lihtsalt eri sordid. Raymond ei jaganud ausaltöeldes väga seda veinindust. Ta polnud ise just väga suur veinisõber, aga võib-olla ta polnud lihtsalt veel saanud sellist veini, mis talle kohe eriti maitseks. Noormees noogutas mõtlikult, kui naise vastust kuulis. Nojah, ega ei peagi teadma. kuigi päris huvitav oleks teada, kuidas selline koht toimib. Raymond oleks hea meelega Robiniga veel igasugu juttu ajanud, aga ta ei teadnud, mida neiult küsida võiks ja kõndis seega vaikides, lootes, et äkki Robinil tekib hoopis mõni küsimus. Ausalt öeldes oli see pikk jalutuskäik üllataval kombel isegi veidi väsitav.

"Kuidas sulle siis seni siin meeldib?" küsis Robin peagi. Ta ise väga väsinud ei olnud, aga ta teadis, et pikk jalutuskäik on väsitav. Seega ta hakkaski neid tagasi hoonete poole suunama. Arvata võis, et Ray on juba ju väsinud. Pärast magab terve päeva ja ei tahagi siia tööle tulla. Ja siis Robin ei näegi kena meest enam. Kuigi jah, ta peaks oma mehega leppima. Aga no Ray'd oli nii hea vaadata... Robin oligi end teda vaatama unustanud, jälle.

"Kuule, täitsa vahva on," vastas noormees muigega Carteri küsimusele, "mõnus värske õhk ja ilus loodus ja palju maad ja.." Talle tõepoolest täitsa meeldis siin, iseasi kas ta seda kohta oma töökohana just nägi. Aga noh, ta sai selle peale veel mõelda ja ilmselt Robin ei oota talt kohe vastust. Kuigi Raymond vaatas enamuse ajast jalgeette, et ta kuskil ei komistaks-koperdaks ja häbi ei teeks, siis aegajalt käis ta pilk siiski ringi ja silmanurgast märkas ta, kuidas Robin teda vaatas. Ta kergitas kergelt kulmu, kuid naeratas samas. Huvitav, millest naine mõtles. Kui nad põõsaste vahelt välja jõuavad, siis ta saab jälle korralikumalt seda kena neidu vaadata, aga senikaua pidi ta kergete pilkudega ainult leppima.

"Väga hea, kui nii paljugi meeldib," ütles Robin naeratades. Ta pööras pilgu lõpuks ka eemale ja naeratas pisut. Hea oli olnud teda vaadata. "Kuidas sul veiniga on muidu? Maitseb üldse?" küsis Robin varsti lõbusalt. Oleks ju nukker, kui see talle ei maitseks. Võiks mehega juua ju natukene kunagi äkki. Kui ta näeb teda üldse. Ivy poleks selles üldse kindel.

Raymond oligi arvanud, et neiu talt mingi hetk seda küsib. "Noh, ütleme nii, et ma väga veinisõber ei ole, aga samas võib-olla ma pole lihtsalt enda jaoks sobivat leidnud veel." Ta polnud mingi liitrite viisi veini ka alla kulistanud ju, et leida mõnda mis talle maitseks. "Ma eeldan, et sulle vist ikka maitseb?" küsis ta siis kerge muigega Robinilt. Äkki oskab neiu talle nõu anda teinekord sellekohapealt. Oleks huvitav küll Carteriga koos veidi juua ilmselt. Noh, kes ikka sellist ilusat naist välja ei tahaks viia. Mitte, et Morris kavatseks teda meeletult täis jootma hakata või midagi, ta oli ikka viisakas noormees. Aga ta oli ka suhtumisega, et paar jooki õhtu jooksul ei tee kellelegi halba.

Nojah, ega kõik ei saanudki veinisõbrad olla. "Mulle maitseb jah," ütles ta lõbusalt. "Eks ma olen siin veinide keskel kasvanud ka, lapsest saati anti proovida juba, jääb külge midagi siiski," sõnas neidis. Ta libistas sõrmedega kergelt üle viinamarjade, mis rippusid ühe põõsa küljes, millest nad möödusid, ja naeratas lõbusalt. "Aga ma ei ütleks, et vein mul just mingi lemmik oleks või midagi. Lihtsalt on häid. Ja noh, on ka halvemaid." Ka neil oli halvemaid, mida isa muidugi eitada üritas. Samas oli see, et mõne jaoks halb oli teise jaoks hea. Aga neil oli ka tõesti perse läinud neid veine, seega jah.. oli ka nii halbu.

Ega vist ei saanud jah. Või, et kohe lapsest saati.. Nojah, eks see ole see, kui ise veine toota ilmselt. "Ma olen aru saanud, et veinide juures vist oleneb jah suuresti nii viinamarjasordist kui ka paljudest muudest teguritest," üritas Raymond näidata, et ta sel teemal täitsa võhik ka pole. Üht-teist ta ikka teadis ka. Aga jah, noormees ise eelistas rummi ja viskit ja muid sellist tüüpi jooke veinile. Morris naeratas kergelt, silmanurgast naist jälgides. Robinil oli väga ilus naeratus. "Mis su lemmik siis on, kui mitte vein?" küsis kutt siis teema jätkuks. Vaikus oli ka hea, aga ta endiselt tahtis carterit tundma õppida ja neiuga oli mõnus juttu ajada.

"See oleneb jah paljudest teguritest," nõustus Robin lõbusalt. Ilmselgelt. Kõik asjad sõltusid mitmetest teguritest. Sordist, keskkonnast, tegijast.. ka kõige väiksem asi võis kõik ära rikkuda. Küsimuse peale kehitas Ivy aga õlgu. "Siidrid on head. Ja rummist ka päris ära ei ütle," muigas naine. Jah, ta oli kõigest 20, aga ta teadis alkoholist ilmselt rohkem tegelikult, kui mõni teine temast mitu korda vanem inimene. Kuigi nemad tegid põhiliselt veine ja Robin teadis ka kõige rohkem veinidest, oli teda ka palju haritud teiste alkohoolsete toodete suhtes.

Raymond noogutas tunnustavalt neiu valikuid kuuldes, kuid ei öelnud midagi. Hea maitse oli Robinil, seda küll. Kutt ei teadnud enam, millest rääkida või mida näiteks Robinilt küsida. Kõik tundusid kas liiga mõttetud teemad või liiga isklikud, seega ta kõndis lihtsalt vaikides, aegajalt naist jälgides. Carter oli ikka kuradi kena ja Ray lihtsalt nautis tema vaatamist. Iga päev päris nii ilusaid naisi ei näe ju ometi. Lõpuks otsustas ta siiski vaikuse lõhkuda:"Sa siis käid vahel ikka linnas niiöelda peol ka?" Võib-olla tal on siis rohkem lootust Robinit jälle näha.

Ka Ivy vaikis, oskamata enam midagi öelda. Ja vaikides oli ka hea jalutada. Sai vahepeal Ray poole pilke heita ja mõelda, et on ikka kenad mehed siia ilma sattunud. Kui Ray taas vaikuse lõhestas, raputas Ivy aga pead. "Mitte eriti tihti. Mu vennad käivad rohkem, aga mind nad kaasa võtta ei raatsi," muigas Robin. Ja üksi ta ei saaks kuskile sisse. Või noh, võib-olla kuskile ikka saaks, aga tal ei olnud seal väga mingeid sõpru ka. Pluss Rick ei laseks teda kuskile peole koos kiimaste meestega, no way.

Aah, kahju. Peaks ilmselt ise Robini välja kutsuma, aga ei tea, mis neiu sellest arvaks. "Sa peaks oma vendadele ehk rohkem peale käima," pakkus noormees esialgu muigega välja. Tõepoolest, neid meessoost Cartereid, või noh vähemalt kahte neist, nägi ta üsna tihti just Richmondis klubides, aga ta ilmselt mäletaks, kui nii ilus naine nendega seal kaasas oleks olnud. Tegelikult ei käinud Raymond ise ka vabal ajal, ehk siis kui ta puldis ei pidanud olema, väga klubides.

Robin naeris pisut ja kehitas õlgu. "No võiks, aga ma ei ole siiski ka piisavalt vana veel, et kuskile üldse saada," muigas tüdruk siis. "Kuigi ma usun, et Remy suudaks nad ära rääkida, aga jamasid ka vaja ei ole ju." Jah, ta vendadel oli üsna ükskõik jamadest ja hea meelega korraldasid neid, aga Robin parem ei tekitaks endale mingit haba mainet siin linnas. Praegu arvati temast ainult head ju.

"Nojah, seda küll. Siis pead ikka korralik olema," muigas ka Raymond. Tegelikult ju hea, kui niimoodi väga pidudele ei kipu. Või midagi. Lõpuks ometi hakkasid nad lähenema viinamarjade välja servale. See oli tõesti väsitav, see põõsaste vahel jalutamine. Samas ei olnud kutt mõnda aega trenni ka jõudnud. Võib-olla peaks seda tegema. Naeratades jälgis ta endiselt Robinit. Ta ikka ei saanud üle ega ümber naise ilust.

"Eks ma püüan jah," ütles Robin lõbusalt. Ega teda ei tõmmanud ka nendele pidudele. Ta ju nägi, kuidas ta vennad koju tulid pärast neid pidusid. Jah, Robin ei pidanud nii palju jooma, aga see juba tähendas, et need peod olid purjus inimesi täis ja Robin polnud nagunii kuigi palju huvitatud. aga nad tõesti jõudsid lõpuks põllu servale ning Robin sirutas end mõnusasti. "Jaksad ikka kõndida veel?" küsis tüdruk siis lõbusalt, kui Ray'd silmitses. Teda ka väsitas, aga tema oli ikka tunduvalt rohkema kõndimise ja füüsilise tööga ilmselt harjunud.

Ka Raymond sirutas end, kui nad lõpuks oma niiöelda sihtpunkti jõudsid. "Jaksan, jaksan," muigas kutt kavalalt. Ta võis ju väsinud olla veidi, aga täitsa nõrk ta ka polnud. Aga samas jah, tõesti ilmselgelt oli Robin rohkem harjunud sellega. Noormees vaatas hetkeks seljataha, justkui vaataks üle, et kust nad siis tulid ja jäi siis, kerge naeratus huulil, Carterit vaatama.

"Väga hea," muigas Robin. "Siin on sul seda jaksu ikka vaja." Robin tatsuski nüüd mööda muru edasi, või pigem mõnes mõttes tagasi, majade poole. "Ma loodan, et sa siis kaalud siia tööle asumist." Kuigi neidis sai üsna hästi aru, et Ray vist ei olnud siiski eriti huvitatud sellest. Noh, ega kõigile ei olnudki see istanduses töötamine ju. Mõnele sobis, mõnele mitte. Ja Ivy ei tahtnud, et Ray midagi vastutahtmist teeks.