Natukene ai

Oli üks kena reede õhtupoolik, kui Robin ja Rick Ivy toas olid ning filmi vaatasid. Nad olid tüdruku voodil ilusti kaisus, sest mõnikord oli Rick ikka nunnu ka, ning toa uks oli lahti. Põhiliselt selle pärast, et nad kumbki ei arvanud, et keegi kodus oleks, kes neid näha saaks. Reede siiski. Arvata võis, et ta vanemad vennad on pidutsemas ja noh, Robert siis on kuskil, kus iganes ta ka vabal ajal ei käiks. Noored vaatasid ilusti filmi lõpuni, aga siis hakkasid seda arutama ning asi muutus ikka päris tõsiseks vaidluseks. Ivy ei võtnudki asja nii tõsiselt, kui Rick, aga ühel hetkel olid mõlemad juba voodilt püsti, sest Rick oli Ivyt sikutanud, kuna noh, voodil ei olnud eriti mugav vaielda, kaisus olles. Tema jaoks. Sest tema jaoks lahendasid rusikad kõik sõnad. Vaidlus muutus aina valjemaks ja valjemaks, ning peagi lasi Rick Ivy käest, mida ta pigistanud oli ja mis punaseks nüüd tõmbus, lahti ja virutas lahtise käega vastu neiu nägu. Robini pea nõksatas ahhetades küljele ning esimesed pisarad libisesid tema põskedele, kui ta oma käe tõstis, et oma põske katsuda. Ai! Tema huulest hakkas pisut verd jooksma selle peale, kuna ta oli huulde hammustanud, aga see ei olnud kõik, sest järgmisena virutas Rick talle rusikaga ribidesse. "Nahhui sul vaja mulle vastu vaielda! Asi on nii, nagu mina ütlen, kuradi lits!" käratas Rick. Tema jaoks ei olnud see üldse oluline, et ta peksis praegu tüdrukut. Aasta aega teda juba peksnud, miks mitte siis rohkemgi.

OT: Remy.

Erinevalt kõigist teistest pereliikmetest oli Remy kodus ja oma toas. Või noh, oma poolel või midagi. Neil oli Susannega siiski päris korralik elamine majast eraldatud. Ta polnud viitsinud välja minna, isegi kui Susanne väitis, et tema mingite sõbrantsidega läheb. Las läheb siis. Remy oli liialt väsinud. Kodus olev külm õlu ja telekast tulev jalgpall oli palju huvitavam tegevus hetkel. Mõne aja pärast hakkas ta aga kuulma mingit vaidlust enda tuppa. See oli veider, sest vanemad olid tema meelest ära ja tavaliselt nemad vaidlesid. Remy ajas end püsti ning väljus toast, kõndides mööda koridori edasi treppide poole, siis taipas ta, et hääled tulid hoopis tema vendade ja õe tubade poolt. Noormees seadis sammud sinna ning jõudis just parajal hetkel Robini uksele, et näha kuidas tema õe kallim ta õde lööb. Kui Remylt küsida, et mida ta mõtles sel hetkel ei oskaks ta vastata, sest tema pea oli täiesti tühi, kui ta tuppa tormas ning Ricki tugevalt vastu seina surus, käsivars mehe kõril. "Türa mida sa enda meelest teed? Sa hoiad mu õest eemale!" käratas Remy maruvihaselt. Ta oli nii vihane hetkel, et tundis, et võiks selle mehe seal samas maha lüüa, aga hoidis end siiski tagasi. Veel.

Robin isegi ei reageerinud, kui Remy korraga tuppa tormas, erinevalt Rickist, kes üsna kiirelt Ivyst eemale tõmbus, aga ilmselgelt oli Remy näinud, mis toimunud oli. "Türa lase lahti," käratas Rick vastu hakates, mis ei olnud absoluutselt õige tegutsemine. Oleks ehk rahulikult vabandanud, öelnud, et see oli viga või midagi, aga ei. "Pole minu mure, et ta mingi idikas on," nähvas Rick rabeledes ning üritas ka Remyt lüüa, et tema haardest pääseda. Robin samal ajal aga isegi ei vaadanud, mis toimus, vaid ta vajus voodile kõverasse istuma, pisarad põskedel ning käed ümber oma keha, kui ta õhku ahmis, üritades hingata. Üsna raske oli see tegevus. Ta ribid olid niigi siniseks pekstud ning nüüd ka tema nägu ja käsi valutasid. Rick polnud teda kunagi näkku löönud.. ja nüüd tema huul veritses. Kuidas ta seda oma vanematele seletab? Kuidas ta seda ükskõik kellele seletab? Aga see teda ei huvitanud, mis Remy Rickiga teeb. Mõnes mõttes oli tal tõeliselt hea meel, et Remy sellele peale sattunud oli. Ise ta mehele seda rääkida ei julgenud ju.

Remy urises tigedalt, kui Rick seal veel klähvima ka julges hakata. "Kohe varsti pole mitte miski enam sinu mure!" käratas Sawyer vihaselt ning virutas Rickyle tugeva rusikahoobi näkku. "Kaua sa teda juba peksnud oled, ah?!" käratas mees tigedalt ning virutas uue hoopi tüübile näkku. Kui Rick ta endast eemale tõukas ja teda kõhtu lõi, muutus Remy ainult vihasemaks. Tema õde ei puudu keegi! Ta lõi Ricki väga tugevalt kõhtu, olleks kaklemisega vägagi tuttav juba. Enam Remy ei peatunud, ta lükkas Ricki uuesti vastu seina ning hakkas tema nägu üles töötlema, laskmata kutil üldse midagi teha. Ta ei tõmbunud siis ka tagasi, kui Ricki pool nägu juba täiesti paistes oli ja veritses. Tema. Väiksest. Õde. Ei. Puutu!

"Mis see sinu asi on, teen mis tahan oma naisega," käratas Rick vastu ning lükkas Remyt endast eemale, et talle kõhtu virutada ning näkkugi, aga ilmselgelt oli Rick harjunud vaid naise peksmisega ning ei olnud absoluutselt tuttav sellega, et talle vastu hakatakse. Et keegi teda peksab, on tugevam, kui tema. Rick üritas endiselt vastu hakata, aga ei võtnud kaua aega, kui mehe nina murdunud oli ning ta juba poolteadvusetuna lõdvalt vastu seina toetus, silmad paistes ja ta vaevu nägi midagi sealt. Et siis selline tunne oli peksa saada. Enam ei jõudnud ta midagi vastu ka teha ja lihtsalt lasi Remyl end peksta.
Selle aja peale oli ka Robin end pisut kogunud ja ta tõstis oma pead, et vaadata, mis seal toimub. "Remy.." ütles tüdruk vaikselt, ajades end püsti. Mis siis, et tal oli valus, mis siis, et see vaatepilt kuradi hirmutav oli. "Remy, lõpeta," palus Ivy tasakesi, kui mehe kätt puudutas. Jah, Rick oli täielik värdjas, aga Remy ei pidanud tema pärast vangi minema või midagi, kui Ricki tõesti tapma peaks.

Remy näos oli Ricki löögist kena sinikas, aga võrreldes Ricki näoga, oli see ikka väga väike sinikas. Ta ei suutnud ega tahtnud end peatada. Ka siis kui õde tema nime ütles. Alles siis kui õde ta kätt puudutas, peatus Sawyeri rusikas ning ta põrnitses vihaselt ja endiselt raskelt hingates Ricki. Nii oleks tahtnud veel lüüa. Aga ta hoidis end tagasi ja lasi selle kaabaka üldse lahti. "Kao minema! Mind ei huvita kuidas, aga kao siit majast, kao nendelt maadelt ja kui ma peaks sind veel nägema, siis ei hoia isegi Robin mind tagasi!" urises vanim Carter tigedalt ning ta seisis hirmutavalt seal seni kuni Rick oma kondid kokku oli korjanud ja sealt minema kooberdanud. Alles siis pööras Sawyer oma tähelepanu õele. Oma katkistest sõrmenukkidest ja sinikast näos ei teinud kutt üldse välja. "Kaua ta teeb niimoodi juba?" küsis Remy oma õelt vähe rahulikumal toonil, aga ta oli ndiselt üsna ärritunud siiski. Keegi peksis tema õde! Kurat! Ta oleks pidanud selle värdja ikka maha lööma, liiga kergelt lasi tal minna.

Rick ahmis raskelt õlgu, kui Remy lõpuks tema peksmise lõpetas, aga kuuletus. Seekord ta kuuletus, ning tõesti vaevaliselt kogus end kokku sealt ja lahkus Robini toast. Jumal seda teab, kuidas ta sealt minema saab. Ta ei näinud trepistki alla minna ju, koperdades peaaegu igal sammul. Aga ta ei tahtnud rohkem peksa saada. Ta täitsa uskus, et Remy võib ta ära tappa. Nahhui tal vaja oli tulla siia. Miks ta üldse kodus oli? Keegi ei pidanud ju kodus olema?
Robin hoidis ikka käsi tugevalt ümber enda rindkere, nagu kallistaks ennast, aga pigem pigistas, et tal nii valus ei oleks. Veider, aga aitas. Pisarad olid tal ikka silmis ja pilgutustega libisesid tema põskedele, aga ta ei nutnud niiväga enam. Siiski tahaks valuvaigistit. Ja jääd ehk. Aga ta nägu tõmbus ka juba paiste, seal ei olnud ilmselt enam midagi päästa. "Peaaegu.. terve see aeg," pomises Ivy siis aga ausalt vastuse Remyle, kui ta küsis, kaua see kestnud oli. Miks ta varem rääkinud ei olnud? Ta ju usaldas Remyt.. ta teadis, et mees astuks tema kaitseks välja. Nagu ta praegugi teinud oli. Aga ta ei olnud julgenud rääkida. Ei tahtnud nõrgana näida.

Remy kergitas kulme selle vastuse peale ning silmitses oma õde üllatunult. "Ja ma saan sellest alles nüüd teada?" küsis Sawyer pahaks panevalt. "Miks sa varem midagi öelnud ei ole?" ei mõistnud mees. "Ma oleks ta ammu kasti tagunud, sa tead seda. MA oleks juba siis ta segi peksnud kui ta esimest korda üldse mõtles sind lüüa," mees raputas kergelt pead. Türa küll, see jobu peksab tema õde niimoodi! "Tule, otsime jääd sulle," kutsus Remy ning põimis käe õrnalt ümber õe, tõmmates ta enda toa poole kaasa. Alla ei hakka minema, Rick vast koperdab seal kusagil alles. Remy juhatas õe enda mugavasse tugitooli istuma ning otsis siis köögist külmikust jääd ja ulatas rätikusse mässitud jääkoti oma õele. "Näita ennast nüüd," palus Remy ning tõstis ettevaatlikult õe särgi äärt üles. Kui ta neid sinikaid nägi, tabas teda uus vihalaine. "Türa ta ikka pääses liiga kergelt!" nähvas Remy vihaelt ning ajas end püsti, et minna ja see Rick üles otsida ja teda veel tuuseldada. Tuleks ribid ka segi peksta. Vat siis!

Robin ohkas tasakesi. "Ma ei tea, miks ma ei öelnud. Ma tahtsin, aga ma ei julgenud," pomises Ivy. Ta tõesti oli tahtnud rääkida, kasvõi mainida. Kuidagi vihjata. Aga need marrastused, mida ta vennad varem näinud olid, neid nad uskusid, et Ivy oli lihtsalt kohmakas. Ja Robin ei pidanudki rohkem midagi seletama. Aga tüdruk liikus oma vennaga tasakesi kaasa ning istus ettevaatlikult, võttes jääkoti meest tänades vastu ja toetas oma punetavale põsele. Aah, kui hea. Tüdruk ei peatanud Remyt, kui ta tema särki kergitas. Ei olnud seal midagi, mida Remy varem näinud polnud. Noh, keha suhtes. Sinikad aga tõesti. Neid polnud Remy varem näinud. "Remy.. las ta läheb," ütles Robin pead raputades, kui Remy jälle närvi läks nende sinikate peale, aga mees ikka juba läks. Ja Rick tõesti ei olnud kaugele jõudnud, ainult alumisele korrusele ning toetus seina najale, hingeldades raskelt. Ta ei näinud enam, kuhu kurat ta läks. Robin ajas end taas püsti, et Remyle järgneda, võttes jääkoti kaasa. Tal oli hea meel, et Remy temast hoolis aga ta ei tahtnud, et mees oma vabadusega riskima peaks.

Õe sõnad ei peatanud Remy sugugi. Kurat küll, see kuradi värdjas oli tema õde peksnud! Sawyer sörkis trepist alla ning leidis kohe Ricki. "Türa sa ikka veel vahid siin?!" nähvas Remy tigedalt. Ta avas välisukse ning seejärel haaras Ricki kraest ja viskas ta välisuksest välja. "Sa kuradi haige värdjas!" karjus Remy tigedalt ning paiskas Ricki nende maja ette kruusale pikali. Nägu oli mehel juba piisavalt sodi, seega kasutas Remy oma jõudu nüüd selleks, et tüübi ribisid sotiks peksta. Õnneks või kahjuks polnud Rick enam mingis erilises konditsioonis, et mehele üldse vastu hakata ja Remy sai meest tuuseldada nagu poksikotti. Näis, et tema viha ei lahtu nii peagi. No ausalt, see tüüp tuleks surnuks peksta! Mis mõttes ta oli tema õe vastu kätt tõstnud?!

Robin kiirustas Remyle järgi, aga ükskõik, mida ta ütles, ei aidanud. Remy ei kuulanud teda lihtsalt enam. "Remy, lõpeta ära!" käskis Robin siis, jääkott ikka põsele surutud, kui ta kahe mehe juurde astus, aga ta ei julgenud liiga lähedale minna. Ta kartis Remyt praegu. Jah, ta usaldas meest, aga ta kartis sekkuda, kartis, et mees lööks tedagi. "Remy, palun. Ta ei ole seda väärt," palus Ivy mehe õlga puudutades, endal süda sees hirmust tagumas. Kus Russell nüüd oli, kui teda vaja oli? Kus kõik töölised olid? Kedagi näha ei olnud. Kurat!

Reede õhtupooliku veetis Russell üht uut töötajat koolitades. Ta näitas, kuidas töötada tehnikaga, mis nende istanduses on. Seal lõpuks kõik ühele poole saanud, läks mees peamaja poole, et pesus käia, riided vahetada ja linna sõita nädalavahetuseks. Välisukse juures oli Drew tunnistajaks kaklusele, kus Remy oli ilmselgelt võidupositsioonil. "Remy, raisk, see tüüp sureb siia ära," ärritus Russell ja tõmbas venna tüübist eemale. Robini kutt? Mis toimus? "Miks sa teda peksad?" ei mõistnud mees, hoides enda venda kindlalt kinni. See tüüp seal paistis üsna nigelas seisus. Mõni hoop veel ja kutt ongi teiselpool silda.

Remy rabeles vennale vihaselt vastu, ta tahtis selle tüübi maha tappa! "Türa, lase lahti!" karjus Sawyer tigedalt ning püüdis venna haardest vabandega, aga seekord käis Russelli jõud temast üle. Eks ta oli palju energiat kulutanud ka juba selle tüübi klohmimisele. Remy sõrmenukid olid igal juhul täiesti purud. Ricki näoga ei andnud võrreldagi muidugi, tüübi ribid olid ka kindlasti toredas seisus nüüdseks. "See kuradi värdjas peksis meie õde!" käratas mees vihaselt ja vaatas Robini poole. "Näita talle!" käskis Sawyer vihaselt. Ta ei suutnud rahuneda nii palju, et normaalselt rääkida. Endiselt oleks ta tahtnud Rickile kallale minna, ta traktori taha siduda ja teda mööda istandust ringi vedada! Sellele mõtlemine andis Remyle ainult uut hoogu juurde ja ta püüdis end venna haardest taas lahti kiskuda. Ta lööb selle raisa maha!

Robin astus kohe eemale, kui Russell välja ilmus ja Remyga tegeles. Tema jutule Remy ilmselgelt ei reageerinud ja Robin kartis sekkuda. Ta ei tahtnud, et ta peaks hakkama ka Sawyeri lööke kartma. Ivy surus ikka jääkotti enda näole ning teise käega pigistas oma rindkere enda valutavaid ribisid. Katki midagi ei olnud siiski vist. Vähemalt nii neidis arvas. Kuradi raske oli hingata igatahes küll. "Remy, rahune maha palun, ta ei ole seda väärt, et sa tema pärast vangi lähed," ütles Robin tasakesi. Kuigi jah. See siiski oli kaitse. Mingil määral. Remy ilmselt vangi ei läheks, aga mingi karistuse saaks kindlasti. Ja ilmselt Rick avaldab kaebuse ikka. Kuigi võib-olla ta kardab liialt. Praeguseks oli mees veel elus, aga ta korises pisut ning kaotas teadvuse, nii näost kui rinnust veritsemas. Päris mitu ribi olid tal puruks tõepoolest.

"Persse," sisistas mees. "See raibe tuleks politseisse anda, peksmine enam ei aita. Vaat, et viskabki sussid püsti," lisas Russell. "Rahune maha!" käskis Drew ning ta keeras ühe kiire võttega venna käed selja taha. Nüüd pidi tal olema valus väga seal tõmmelda. "Robin, mine kutsu kiirabi, see rott sureb siin veel ära," käskis mees enda õde. Remy saab vanglast välja osta, kui see sitt peakski avalduse esitama, aga kui Rick peaks siin maha kärvama, siis on asjalood palju hullemad.

Hea, et Robinil telefon siis taskus oli. "Mhmh," tegi ta, aga astus siiski meestest eemale, sest Remy oli seal ikka päris valjuhäälne, ning helistas kiirabisse, selgitades, miks neil seda vaja on. Varsti pididki arstid kohal olema, aga nad ei olnud lubanud neil Ricki peal mingit esmaabi kasutada. Ribid võisid tal ju siiski päris sodid olla ja parem, kui proffesionaalid sellega tegelevad. "Äkki peaks Remy ära viima? Ma ütlesin, et Rick sai peksa, aga ma ei öelnud, kellelt.." ütles Robin siis tasa, kui oma vendade juurde tagasi astus, libistades telefoni tagasi taskusse. Tegelikult tahaks tema väga voodisse pikali heita ja kellegi kaissu pugeda ja natukene hale olla, aga ei saanud. Pidi olema tubli naine ja oma mehe eest hoolitsema, ja oma venna eest.

Remy urises tigedalt, kui ta vend ta käed selja taha väänas ning jäi rahulikumaks, sest õlgadesse lõi valu iga kord kui ta püüdis end venna haardest vabastada. Türa küll! "Ma seon selle värdja traktori taha ja lohistan teda mööda istandust ringi!" urises Remy tigedalt. Ta ei tundnud, et ta suudaks rahuneda. Ta ei tahtnudki rahuneda. Ta tahtis selle raisa maha tappa selle eest, mida too tema õele teinud oli! Raisk!

"Õu, kas see raibe üldse hingab enam?" küsis mees järsku ja mingisugune külm tunne valdas ta keha. Loodetavasti lõpetab Remy ka selle tõmblemise ära, et Russell saaks kontrollida tüübi pulssi. Jah, õe peksmine oli totaalselt lubamatu ja vale asi, aga kabelimatsu ei tohiks ka kellelegi selle eest anda, sest sellist koormat ei taha keegi kanda. "Türa küll, lõpeta ära!" tõstis mees enda venna peale häält. Ta ka ei tahtnud seal käeraudu mängida, kui samal ajal oli vist Rick suremas. Kas oli ikka? Russell ei teadnud, aga ta tahtis kontrollida.

Robin kortsutas küsimuse peale kulmu ning kükitas ettevaatlikult Ricki juurde, et siis värisev käsi sirutada ja tema kaelalt ta pulssi otsida. Mida ta ei tundnud ka pärast pikka ootamist. Robini huultelt pääses tasane lämbumissarnane häälitus, kui ta oma käe ruttu eemale tõmbas. "Ma ei tundnud pulssi," ütles ta Rickist taganedes. Aga võib-olla on see lihtsalt nii vaikne, et seda pole võimalik tunda. "Me peaks kiirabi ära ootama lhtsalt," ütles tüdruk oma kätt raputades. Sõrmed olid verised ju.

Remy endiselt ei tahtnud rahuneda, ka siis mitte, kui tema vend ta peale kärata sja Ricki pulsi kohta küsib. Las sureb, ongi paras talle! Kuid kui ta õde ütles, et ei tunne pulssi, tardus Sawyer paigale. "Katsu uuesti!" käskis ta. See tüüp ei ole ju surnud? Hetk tagasi oli ta nii vihane olnud, ta oli endiselt vihane, aga ta ei tahtnud vangi minna selle eest või üldse karistada saada. Isa lööb ta maha. Prsh, mis sellest, terve kuradi linn lööb ta risti ja ta saadetakse mädanema kuskile. Tal peab pulssi olema! Kuhu see kuradi kiirabi jääb? Persse!

Robin tõesti ei tahtnud Ricki enam näppida. "Ei katsu," ütles tüdruk pead raputades. Katsugu ise. Tema seda laipa ei puutu. Jah, oli tema mees või midagi, aga Robin tundis, et ta tahaks endal need sõrmed praegu otsast lõigata ja ära põletada, et sellest rõvedast tundest pääseda. "Katsu ise." Äkki tema tunneb pulssi. Oi kui halb tunne Robinil sellest kõigest oli. Rick ei tohi surnud olla ju..

Russell lasi lõpuks Remy käed lahti. Mis ta teeb, peksab teadvuseta isikut? Ta kuulas Robini ja Remy vestlust, ning lootis, et kõik on halb unenägu ja ta ärkab sellest kohe üles. "Kurat küll," lausus mees vaikselt ja läks Rickile lähemale. Ta katsus pulssi, nagu õpetati esmaabikursusel. Seda kontrollinud, tõukas ta end maast üles ja astus sammu tagasi. "Ta on surnud," ütles Russell lakooniliselt. Elustamine siin vaevalt aitaks ja südant oleks pidanud minestamisest saati pumpama. "He's fucking dead!" ärritus Drew. "Sa lendad vangi ja istandusele võime ka lehvitada," lisas mees vihaselt.

"Käi perse! Ma ei saanud lasta tal Robinit peksta!" käratas Remy vihaselt vennale vastu ennast õigustades. Türa küll! Remy triikis käega oma nägu ning astus paar närvilist sammu edasi tagasi. Mis nüüd saab? "Türa küll!" käratas Remy vihasena ja virutas ühe veidi suurema kruusakivi jalaga eemale. Türa küll noh! Kahju, et midagi suuremat jala ette ei jäänud, mõni pudel või midagi. Mida ta tegema peaks? Sinna jääma? Kuni kiirabi tuleb? Ootama, et nad ta vangi paneks? Persse!


OT: Kas ta ei pidanud koomasse jääma? Või see osa alles tuleb? I got scaret.

"Russell, lõpeta ära. Remy ka. Midagi ei juhtu, kõik saab korda, eks? Kiirabi tuleb ju kohe.." Tõesti, kaugusest olid sireenid kuulda, mis üha siiapoole tulid. "Aga Remy peaks minema tuppa. Kuskile. Me võime öelda, et leidsime ta sedasi. Või mida iganes. Mina peaks ka minema. Russell on ainuke, kes on okei. Kas me saame nii teha?" Nad ei saanud lasta Remyl vangi minna ja Robin ei tahtnud neile oma katkist nägu näidata. Pluss see oleks suhteliselt hea ajend ja annaks üsna selge märgi, et tema on kuidagi seotud. "Kõik saab korda." Peab saama!

OT: Ma mõtlen, et teda elustatakse ja siis ta on koomas.

"Ma ei tea, kui kiirabi oskab midagi teha, siis oskab, aga... Ma ei leidnud selle raisa pulssi noh! Tule otsi ise!" käratas mees vennale. Ta ei leidnud enda meelest küll ühtegi elumärki ja tahtis tegelikult üldse sealt kaduda. "Ei lasegi, natuke klobid ja siis läheb politseisse, mitte võtad talt igasuguse elulootuse. Türa," vihastas Drew. Ta viis alles nüüd silmad Robinile, kes antud olukorras kõige rohkem kannatas. Mees võttis enda triiksärgi seljast, all oli ju T-särk, ning läks tüdruku juurde, et pühkida ta käsi enam-vähem puhtaks ja siis õrnalt teda kallistada, et Robin saaks ta eemale tõugata, kui tahab.
OT:Ei tule, on kutu Ma ei tea tegelt.