Natukene ai

"Käi perse Russell!" käratas Remy. "Türa küll!" protesteeris Remy ning kõhkles paar hetke, aga kükitas siis Ricki juurde ning surus oma sõrmed ta kaelale. Ta ei tundnud ka mitte midagi. Vittu! Remy tõstis oma käe Ricki nina juurde ja siis tõmbas käe eemale. "Ta hingab!" sõnas mees. "Aah, ta hingab," Sawyer kõlas peaaegu õnnelikult. "Okei, kiirabi on kohe siin, sa jääd siia ja ütled, et leidsid ta sedasi, me lähme Robiniga sisse," sõnas Remy ning astus õe juurde, et koos temaga sisse minna. Selle peale tahaks kanget juua midagi. Pudeli viskit või viina või midagi. Türa küll!

Robin lasi Russellil tema käega tegutseda ning kallistas venda pisut vastu ka, aga siis Remy tahtis juba, et nad tuppa läheks. Hea mõte ka. Aga kui Rick ikkagi natukene nagu hingas, siis oli ju väga hea, eks? Robin siiski ei olnud just kõige suhtlusvõimelisem, kuid ta liikus nüüd Remyga tagasi majja, sulanud jääkotike ikka käes. Aga ta pool nägu oli ikka paistes, huul oli lõhki ja ta ribid valutasid. See paraneb terve igaviku ju. "Me ei tohiks end kellelegi näidata," pomises Robin lõpuks, kui oma häälepaelad jälle tööle sai. Nad peaks ära minema. Või terveks saama. Või mida iganes. Aga nad ei tohiks end näidata.

"Kurat küll, ise peksad tüübi vaeseomaks ja siis olen mina süüdi?" vastas mees sama ülbel toonil. Fakt oli see, et kõik olid vaikselt ilmselt paanikasse minemas, siis võttis õnneks Remy ohjad enda kätte ja selgus, et Rick ei kärvanudki sinna maha. "Tehke kähku!" käskis mees ja jäi Ricki juurde. Ta ootas kiirabi ära, et siis selgitada, et leidis tüübi siit ning kontrollis pulssi ja seetõttu saigi veriseks. Kaasa ta ei sõitnud, Rick ei olnud Drew silmis enam mitte keegi. Kes peksab Robinit, peab arvestama, et ta ei tohi enam iialgi sattuda ühegi Carteri ette, sest siis saab ta järgmise keretäie.

Remy suundus koos Robiniga majja ning otsejoones kööki, kus ta oma käed ära pesi. "Türa küll!" vandus mees ning virutas käega tugevalt vastu köögikappi. Ta oli närvis ja paanikas. Vittu noh! Kui ta käed puhtaks sai, otsis mees välja pudeli viina ning pitsi ja kallas endale. Ta kummutas kohe joogi kõrist alla ja jättis siis pudeli ja pitsi enda ette kapile. Remy toetas käed kapi äärele ning ohkas raskelt, langetades pea. Ta kuulis, kuidas kiirabi sinna jõudis. "Kuidas sa ennast tunned?" küsis Remy seejärel õe poole pöördudes, kes seal see kannataja siiski oli. Remy kallas endale veel ühe pitsi ning kulistas ka selle kurgust alla, alles siis astus ta õe juurde, ise saas viinast kibedat nägu tehes.

Robin liikus Remyga kööki ning võpatas pisut, kui mees köögikappi lõi. Rahu.. Ivy hingas sügavalt sisse, aga astus ka ise siis kraanikausi juurde, et enda käed hoolega puhtaks nühkida. Rõve oli olla sellest verest ja kõigest. Ta pesi ka oma nägu natukene, hästi õrnalt, et huulelt ja lõualt veri ära saada. Selleks ajaks oli ta puhas ja kuiv, kui Remy talle küsimuse esitas ja oli ka jääkotikese ka ära pannud. "Ma ei tea," ütles Robin siis tasakesi küsimusele vastuseks. "Valus on," muigas neiu siis, suunates pilgu mingile peegeldavale pinnale. "Nägu on mul ka ilus." Jap. Tal oli nägu ühekorraga valus ja tuim ja see oli imelik. Nagu tal poleks poolt nägu aga samas see pool, mida polnud, valutas meeletult.

"Su nägu on koguaeg ilus," ütles Remy õele lohutavalt ning otsis arstikapist valuvaigisteid. Ta ulatas kaks tabletti õele, lasi kraanist klaasi vett täis ja ulatas klaasi samuti õele. "Ma ei lase mitte kellelgi sulle haiget teha, eks? Ja Russell ka ei lase ega Robert. Mitte keegi ei lase," lubas Remy. Ta käed värisesid veidi, ilmselt adrenaliinist, mis endiselt mööda tema veene kihutas. Küllap varsti ta rahuneb. Peaks end täis jooma. Remy kallas endale veel ühe pitsi viina ning kummutas selle kurgust alla. Endiselt ei hakanud kuigi palju parem. Damn.

"Mhmh," tegi Robin, pisut turtsatades. Aga ta võttis valuvaigistid vastu ja võttis need endale sisse. "Aitäh," ütles tüdruk tasa ja naeratas natukene mehe edasiste sõnade peale. "Ma tean, et te ei lase," sõnas Robin. Ta astus Remy juurde, kui ta järgmise pitsi viina oli alla kallanud endal kõrist ja põimis käed ümber mehe. "Ma tahtsin juba varem sulle rääkida. Ammu juba tahtsin," ütles Ivy vaikselt ja ohkas. "Aga mul on hea meel, et sa nüüdki teada said." Nüüd siis Remy teab ka seda, millest kõik need 'kukkumiste' vigastused tulnud olid.

Remy ohkas raskelt ning põimis oma käed ümber õe. "Sa ei tohi varjata selliseid asju minu eest. Ma olen su vanem vend ja minu kohustus on sind kaitsta. Sa pead kõikidest sellistest asjadest rääkima," sõnas Remy kindlalt ning silitas õrnalt oma õe juukseid. Miks ta õde sellist asja nii kaua kannatas? "Oleks ma juba varem teadnud, oleks see asi tunduvalt pehmemalt lahenenud," sõnas Remy üsna kindlalt. Aga mis tehtud see tehtud. Nad ei saanud jääda mõtlema sellele, mis oleks olnud.

Kas ikka oleks pehmemalt lahenenud? Remy oli aasta tagasi sama kaitsev Robini suhtes ning ta oleks ikka Rickile peksa andnud ilmselt, mitte talle lilli saatnud ja öelnud, et nüüd Robinit enam ei näe. "Ma ei julgenud," sõnas Robin ja ohkas jälle tasa. "Aga kui midagi sellist peaks veel juhtuma, siis ma räägin sulle," lubas Ivy kindlalt. Ta pidi rääkima sellistest asjadest Remyle, ta pidi sellest ise ka aru saama. Ta ei pidanud ju kannatama seda. Ta ei oleks tohtinudki. Aga siin ta nüüd oli, katkise näoga ja ka muud kohad ta kehal olid muljutud ja tundlikud. "Kuidas sul olla on?" küsis tüdruk siis aga, endiselt vennast eemale tõmbumata. Ta tahtis teada, et Remy on seal tema jaoks.

Russell läks lõpuks majja ning otsis Robini ja Remy üles. "Kõik korras? Ma mõtlen, et ega teil mingeid väga hulle vigastusi ei ole?" küsis mees murelikult. "Viina küll ära joo. Sa pead enda närvilise oleku kuskil jõukas välja pumpama. Ma ei tea, tarbi kasvõi rahusteid, lihtsalt alkohol ja toores jõud on äärmiselt loll kombinatsioon," arvas Russell. Ta oli väsinud Remy pidevast ülereageerimisest. Keskaajal võeti ka mõnda väikest rumalat kommentaari nii tõsiselt, et... Drew tahtis lihtsalt puhkust.

"Mida sa kartsid? Mind?" ei mõistnud Remy. Mida ta õel karta oli? Remy ju kaitseks teda nii et Ricki poleks küll mõtet karta ja Remy oleks ainult oma õe eest väljas. Küsimuse peale raputas ta kergelt pead. "Ma olen kombes, mis mul ikka viga on," sõnas mees. Tema polnud see, kes peksa sai või midagi ju. Mees astus õest eemale, et veel üks pitsitäis viina kurgust alla kummutada kui Russell sisse tuli ning kohe õpetama hakkas. "Alkohol ongi rahusti," sõnas Remy ükskõikselt ning silmitses oma katkiseid sõrmenukke, liigutades sõrmi aeglaselt. Polnud tal muid vigastusi. Nägu oli veidi paistes ja sinine, aga ei midagi hullu. Ta oli hulleminigi koju tulnud.

"Ma ei tea," ütles Robin pisut õlgu kehitades. Aga kui Russell tuli, astus ka Ivy Remyst eemale ning silmitses Russelli hetke. "Las ta joob," arvas tüdruk tasa. Ta ise oleks ka tahtnud juua. Valuvaigistid hakkasid juba vaikselt mõjuma. Siis olekski alkoholi veel peale ja hea oleks magama minna. Aga nii vist ei tohi. Though ta kahtles, et Remy või keegi teda takistama hakkaks. Seega võttis ta Remy käest tema pitsi, viitsimata uut otsida, kallas selle täis ning jõi selle kenasti ära. Kõrvetas! Aga Robin ei teinud teist nägugi, kui pitsi tagasi Remy juurde lükkas.

"Kuule sina," pomises Remy natukene pahaselt, kui Robin ka seal jooma hakkas. "Sa võtsid just valuvaigisteid," mainis mees. Mingit haiglalaksu nad ka ei tee. Aga muud Remy selle kohta ei öelnud, et õde jõi. Ainult ühe pitsi võttis ju, mis see ikka hullu teeb. Aitabki valuvaigistitel kiiremini mõjuda. Remy tõstis pilgu Russellile ning ristas rinnal käed. "Nüüd on nii, et sellest ei räägi mitte kellelegi. Susannele või Robertile veel, aga vanemad ei tohi kuulda sellest. Ja sina ei näe seda Ricki enam," sõnas Remy otsustavalt, sest tema oli kõige vanem ja tema otsustas! Seejärel haaras ta viinapudeli ja pitsi ning sammus trepi poole, et minna üles oma tuppa jooma. Joob üksinda. Väga hea idee ju.

"Mis siis?" muigas Robin pisut. Aitabki paremini mõjuda. Robin peaks täitsa tuttu minema ju. Aga kui Remy hakkas rääkima, et kellele tohib rääkida ja kellele mitte, naine noogutas nõustuvalt. "Robertile kindlasti peaks rääkima." Rob hakkab nagunii küsima ja kas ta enam usuks, et Robin kukkunud on. Ta oli juba varemgi natukene uurinud ju, et miks Robin ei arvanud, et tal ja Rickil pikka tulevikku on. Nüüd saaks ta teada. "Ma ei kavatsegi Ricki juurde tagasi minna, kelleks sa mind pead." Robin saatis meest siis aga pilguga ja haigutas natukene. "Ma lähen magama," ütles ta Russellile, haarates valuvaigistite paki ja võttis kapist pudeli veini. "Hiljem näeme." Tüdruk astus Russelli juurde, et teda kergelt kallistada ja suundus siis üles. Remy nagunii teda ei kuulaks, kui Robin üritaks öelda, et Remy ei peaks jooma üksi ja värki. Ja ehk ongi hea, kui mees saab seda üksi nüüd läbi mõelda.