And I'll kneel down, know my ground

Sellest saatuslikust ööst, kui Remy oli Ricki segi peksnud, oli möödunud päev ja Remyt polnud terve see aeg näha olnud. Ta oli suurema osa ajast joonud enda toas. Õhtul aga tuli Susanne koju ja kamandas Remy pesema ja end korda tegema ja mida kõike veel, aga mees ei tahtnud sellest kuuldagi, seega jalutas ta lihtsalt minema. Ta kõndis tuiates mööda nende maid ringi teades kuskil ajusopis, et ta ei tohiks nende maadelt ära minna ja kuskile linna koperdada, sest noh, ta nukid olid katki ja näos oli sinikas ja Rick oli samal ajal haiglas koomas. Mitte küll nende kohalikus haiglas ja kohalikud meest väga ei teadnudki, aga parem oli kodus olla. Remy kõndis viinamarjade vahele, mitte väga kaugele, aga piisavalt. Viskas end sinna selili ning kallistas oma Jack Danielsi, pilk taeval. Ilus taevas oli, tähed särasid täna ja kuu isegi paistis. Vaatamata väga hilisele õhtutunnile oli väljas täitsa valge ja seda ilma valgustiteta isegi. Remy korkis oma pudelilt korgi maha ning lonksas sellest suure sõõmu, katki pekstud nukkidega sõrmed tugevalt ümber pudeli kaela pigistatud. See kuradi loll istandus!

OT: Eleanor

Eleanor oli päeval taas viinamarjade vahel oksi lõikamas ja koledaks läinud marju välja noppimas olnud. Kuna ta oli siiski üsna algaja ja töö nii nobedasti ei läinud kui teistel, otsustas ta kauemaks välja jääda, et sama palju tööd tehtud saada. Viimaks olid ka tema hoolde jäetud põõsad kenasti kasitud ja tüdruk sai asjad ära panna. Ta oli endale muretsenud ühe eriti 'stiils' tööriistavöö, kuhu taskusse ta nüüd oksakäärid suskas. Kindad käest kiskunud heitis ta pilgu üle punetavate kohtade, hõõrudes neid kergelt. Sedasi rikutakse ta ilus pehme nahk veel ära.
Kindaid vöö vahele susates haaras ta maast jaki ja hakkas tagasi majade poole sammuma, painutades kaela küljelt küljele. Kuum dušš kuluks kõvasti ära. Alles nüüd märkas Nora kui pime väljas tegelikult juba oli. Jahedamaks oli ka läinud ja temal oli muidugi seljas ainult maika. Vähemasti pikad teksad taipas ta jalga panna. Pruuni nahktagi peale sikutanud, tegi ta enda pikad juuksed krunnist lahti, silmad siis eemal lesivale kujule seisma jäädes. Korraks hakkas ohukell helisema, aga mida lähemale ta jõudis (khmn, hiilis) seda paremini äratuntavaks kuju muutus. "Hei! Natuke ebamugav ei ole siin magada?" hõikas neidis pisut eemalt juba, sammudes samal ajal lähemale. Nüüd silmas ta ka pudelit mehe käes ja kortsutas kulme. Naine viskas voodist välja? Viimaks meheni jõudnud, jäi ta seisma, nähes nüüd ka sinikat mehe näos. Eee.... "Tahad rääkida?" uuris Nora mehe kõrvale maha istudes.

Remy oli piisavalt purjus, et mitte märgata või kuulda kedagi lähenemas. Alles siis kui keegi kõnetas teda, sai mees aru, et ta pole seal üksi. "Ma ei maga," vastas mees üsna tujutult. Ta lamas ja nautis viinamarjataimi ja tähti taevas ja värki. Seltskonna vastu polnud tal ka otseselt midagi. Remy silmitses neidu hetke ning lonksas siis viskit. "Eriti ei taha," sõnas mees ning pakkus oma katkiste sõrmede vahelt pudelit tüdrukule. On lahke, oskab jagada. "Tead, kui vana ma olen?" küsis Remy siis. Juua täis peaga on kõige targem rääkida elu mõttest ja asjadest. Right? "Ma olen kakskümmend viis aastat elanud siin samas istanduses. Saad aru? I bet you don't," pomises mees. "Sul on fancyd kasuisad ja asjad. Mul on ainult see sama perekond koguaeg. See sama istandus. See sama tuba.. Noh, mu tuba on veidi muutunud, aga põhimõte jääb samaks," pomises mees üsna pehmel keelel. "Kahekümne viie aasta pärast olen ma kus? Siin samas. Täiesti hale. Sina ei viitsi seda kuulata. Sina oled suve lõpuks välja mõelnud, et sa tahad advokaadiks või juristiks saada," pomises Remy ja mõtles siis natuke. "Või midagi," lisas ta juurde, sest ta vist oli midagi valesti öelnud, aga polnud päris kindel, mida. "Jaa, elu mõte on ilus," pomises Remy ning lonksas suure sõõmu viskit.

Eleanor kehitas õlgu, kui mees oma pisut pehmel keelel teatas, et ta rääkida ei soovi. Nad võivad niisama ka istuda. Päris ilus oli väljas tõesti. Neidis kõhkles hetke, sest üks neist peaks ju kaine mõistuse juures olema, kuid võttis siiski pudeli vastu, rüübates sealt lonksu. Pisut nina kirtsutanud joogi tulisuse peale, neelas ta selle alla ja ulatas pudeli tagasi. Aah.. viski.. it burns.
Ja siis hakkas Remy siiski rääkima. Ei noh, las jutustab. "Kakskümmend.." hakkas neidis juba vastama ja lõi siis käega, kui Remy ise edasi lobises. Fancy kasuisa jutu peale pööritas ta küll kenasti silmi, kahmates siis pudeli korraks jälle endale, et sealt üks sama tuline sõõm võtta. "Aga mine ära siis," arvas neiu kogu selle jutu lõpuks. "Ja kui see sind lohutab, siis juristiks saamiseks olid mul liiga sitad eksamitulemused," mainis ta veel. "Aga ausalt.. Mine kas või natukeseks ajaks ära ja ela muud elu ja siis otsusta, mis sa peale tahad hakata. Sul on kaks venda ja õde veel ja raudselt mingeid nõbusid ja värke, kes kõik saavad istanduse üle võtta. Su tulevik pole kivisse raiutud vaid tähtedesse kirjutatud," rääkis Nora, heites siis samuti pikali. "Ja tähed on pidevas liikumises," lisas neidis mõtlikult. "Või miskit."

Remy trummeldas veidi sõrmedega oma rinnal ning ohkas. "Sa oled jumala tark tüdruk," teatas Remy. "Aga su valemist on puudu üks oluline lüli ja see on mu isa. Ta ei oleks kuigi rahul, kui ma keelduks tema jälgedes käimast. Ja mu vennad, neid kotib see istandus veel vähem ja ma arvan, et Robin on siin ainult minu pärast. Või ta ei tea, mida õppima minna ja ta teeb asjalikku nägu siin," seletas Sawyer. Ta lonksas jälle viskit. "Neeh, ma parem kannatan seda asja siin ja annan oma vendadele ja õele vabaduse, mida nad väärivad," selgitas mees oma üllast elumõtet. "Tead, mis on irooli...ironii...." Remy mõtles veidi. "No vahet pole, see sõna, tead küll. Igal juhul, tead, mis on see sõna? Mulle isegi ei maitse viinamarjad. Need on jäledad ma arvan. Täiesti maitsetud asjad. Miks me neid kasvatame?" mees luksatas. "Ei tea.. Mina ei tea.." ta luksatas jälle. "Võib-olla ma ikkagi jään siia magama," pomises ta siis.

Nora muigas kergelt komplimendi peale, mis kõlaski täpselt nii, et kohe järgneb aga. Ja siis see tuligi! "Noo.. See pole ka aus ju! Vabandust väga, aga sa oled täiskasvanud mees ja su isa ei kontrolli su elu. Ega su õe ja vendade elu. See on ebaõiglane, et sina pead kogu vastutuse enda õlule võtma puhtalt seetõttu, et sa oled kõige vanem. Ega see sinu süü pole, et sa esimene olid," arvas Nora kulme kortsutades. Talle ei meeldinud üldse selline "käid isa jälgedes" teema. Igaüks valis ikka ise, mis eluga peale tahtis hakata.
Kuuldes Remyt puterdamas turtsatas neidis lõbusalt naerma. "Irooniline jah.." muigas neidis. "Viinamarjad on magusad, mitte maitsetud," sõnas neidis kergelt kulme kortsutades. Ei saanud praegu talle maitsta ka anda, sest marjad polnud küpsed veel. "Kuule, ei.. Külmaks läheb," sõnas Nora end istukile ajades, raputades juustest sodi välja. Ah nagunii läheb pessu. "Hops ja püsti. Kui sa magama jääd, siis mind sind küll ära ei jõua vedada."

"Ei, viinamarjad on päris maitsetud," jäi Remy endale kindlaks. Samas olid enamus toidud tema jaoks maitsetud ja ta lisas alati maitseaineid juurde, kui midagi sõi. Magustoidud polnud üldse tema teema nii väga. "Ja ma olen täiskasavanuud... mees... aga ma ikkagi pean siin olema liider või asi. Sest kui mina siin ei hakka asju juhtima, siis hakkab see Charlie asju juhtima ja no ei aitäh," pomises Remy. Ta võttis jälle suure lonksu enda viskist ning kortsutas siis kulme. "Siin on hea lamada, miks ma ei või?" ei saanud Remy aru. "Ma ei viitsi tuppa minna, seal on liiga palju inimesi, kellega rääkida," ohkas mees raskelt. "Susanne juba pragas. Kõik on nii hukka mõistvad... Aga nad ei saa aru, keegi ei saa aru. Kui ma nägin, mida ta Robinile tegi, ma ei saanud ju lihtsalt pealt vaadata? Jaa, ma läksin üle piiri, aga see on minu väike õde!" seletas Remy kohati väga seosusetult. Aga ta ei joonud seal sugugi mitte selle pärast, et kõik isa ootused ja lootused temal lamavad. Oh ei, see ei ajanud teda sugugi jooma. Ta jõi hoopis selle pärast, et ta selle kuradi Ricki kooma oli peksnud.

"Sul maitsemeel halvatud siis," sõnas Eleanor tõsiselt, oatsutades siis Remyle õlale. "Tunnen kaasa. Jääd paljust heast ilma," sõnas näitsik nüüd juba muigega. "Charlie? See ülikonnas tüüp? Kuidas tema järgmisena troonile saab?" uuris Nora. Miks teda see kõik üldse huvitas? Ta oli mingi suveks ainult seal ju.. Aga noh. Sai Remy rääkima vähemalt. Ehk hakkab mehel kergem.
"Ei peagi tuppa minema. Liigume ringi lihtsalt, sa jääd magama muidu. Ja siis külmud ära. Ja teadus pole veel nii kaugele jõudnud, et sind kahesaja aasta pärast üles saaks sulatada ja sa siis edasi elaks," arvas Nora. Ja siis hakkas Remy väga imelikku juttu ajama. "Kes tegi mida Robinile?" küsis ta nüüd päriselt ka tõsinedes, hoides pinevalt pilku Remyl. Läks üle piiri? Mis toimus?

Remy ohkas raskelt ning sulges silmad. "Ilus öö, et lageda taeva all magada," pomises Remy teemat vahetades. Ta oli juba liiga palju öelnud. "Headööd," pomises mess ning võttis pudeli kaissu ja teeskles, et jääb kohe kohe magama. Ta ei saanud midagi üleliigset öelda või teda pannakse vangi. Ta pidi võimalikult vähe rääkima, ta ei peaks üldse rääkima tegelikult. Remy ohkas raskelt ja luksatas siis, püüdes ikka asjalikult teeselda, et ta magab. Ilmselgelt ta siiski ei maganud, aga keda huvitas.

"No kamoon. Sa võid mulle rääkida. Your secret is safe with me ja muu klišee staff," sõnas Eleanor meest togides. Head ööd my ass noh. Ja kusjuures ta ei uurinud üldsegi mitte uudishimust. Või noh okei.. Natukene oli uudishimu ka. Aga põhiliselt ta tahtis lihtsalt, et Remy saaks end tühjaks rääkida. Tundus, et mehel oli seda väga vaja. "Üks variant on, et ma joodan su nii täis, et sa räägid ise kõik välja. Purjus ausus ja puha. Aga siis sa jääd raudselt magama. Ja siis ma pean su vennad üles ajama, et nad su minema tariks. Ja seda sa ju ometi ei taha," muigas Nora.

OT: Mainin ära, et see teema on enne laata.

"Pole ju midagi rääkida," arvas Remy selle peale kõigest. Ei, ta ei saa rääkida, ta oli juba niigi liiga palju lobisenud seal. Kuidas peaks ta saama kindel olla, et võib Eleanori usaldada? Ta teadis neidist kõigest paar päeva. "Kuidas sulle üldsegi see töö meeldib siin istanduses? On huvitav?" küsis mees hoopiski ning avas oma silmad ja vaatas Eleanori poole. Mehe huultele ilmus lõbus naeratus. Ta tõmbas pudeli enda kaisust välja ning jäi sealt paar sõõmu, suutes alkoholi endale näo peale ajada. Lamades oli kole keeruline juua. Remy köhis veidi, kui jooki kurku läks.

OT: Yeap, I know.

"Sa ütlesid, et sa läksid üle piiri. Et keegi tegi midagi Robinile?" torkis Eleanor ikka edasi. Ta polnud Robinit näinud ka täna.. Kuigi ega tema ei räägiks raudselt midagi. Purjus Remylt õnnestub ehk mingitki infot kätte saada.
"Meeldib. Mitmekülgne on ja no õues töötada on hoopis miskit muud kui kuskil kontoris ja jumal hoidku, anna see pudel siia," hakkas ta siis viimaks naerma, tirides pudeli Remylt ära. Ja siis võttis sealt ise ühe lonksu ka, sest no hea oli ju. "Alkohol on tarkade jook, kas tead," muigas neidis siis.

Remy ümises tasakesi mingid viisijuppi, kui Eleanor ikka edasi torkis. No on naised, üldse ei anna järgi. Õnneks seletas naine siis edasi oma tööst, mis oli tunduvalt parem ja ohutu teema. Remy viis silmad naisele ning kortsutas kulme, kui too temalt pudeli ära võttis. Remy turtsatas lõbusalt. "Ma olen viinamarjaistanduse omanik, muidugi ma tean," naeris mees. Ta teadis alkoholist täitsa palju. Täitsa piisavalt, et teada, et kui ta tahab end kiirelt täis juua, siis ta joob viina või viskit, mitte veini. Täna polnud üldse veini päev. Homme ka mitte. Mõnda aega nüüd pole üldse veini päev ilmselt.

"Tulevane omanik ju? Su isa omab ju praegu seda kraami siin," parandas Eleanor pisut kahtlevalt. Mine tea, äkki oli juba istanduse Remy nimele kirjutanud. "Anna nüüd mulle mingit inside infot. Kuidas.. ee.. edukalt läbi lüüa siin töölisena?" uuris neidis, unustades nüüd samuti eelmise teema ära. Aga küll talle meelde tuleb jälle! Tuleb praegu lihtsalt ära kasutada võimalust istanduse omanikult näpunäiteid küsida! Sest isegi kui ta jääb siia vaid suvekuudeks, tahab ta siiski korralikult tööd teha. Neidis võttis veel ühe lonksu viskit. Enam ei pannudki nina kirtsutama. Mis tegelikult oli vist märk sellest, et talle hakkas pähe see mant. Üsna kange kraam oli küll.

"Vahet pole," vehikis Remy käega. Omanik, tulevane omanik. Ükskama kõik. Ta maigutas oma suud ning luksatas. "Inside infot?" küsis Remy kulme kergitades. "Mida sa eduka all silmas pead? Kui sa tahad siin mingit karjääri teha, siis torka silma, kui Russell ütleb sulle, et saad palgakõrgendust, kui temaga magad, siis see tähendab, et sind vallandata...Vallaland, mis kuradi sõnad siin keeles on," torises Remy pahaselt. "No ühesõnaga jah. Nii on.. Mis sa veel teada tahad?" küsis Remy siis ning viis pilgu neiule. Tööst ta võis rääkida.

"Vallandatakse," parandas Eleanor naerdes. Palju Remy juba joonud oli? Nora loksutas kergelt pudelit ja võttis sealt siis uue lonksu. Päris palju vist.. Pudel hakkas tühjenema varsti. "Russell on ikka.. Tükk tegemist," muigas näitsik ja heitis siis samuti uuesti pikali, unustades täiesti, et nad kuskile minema pidid. Ja mitte sinna magama jääma. "Ma ei tea, mis ma teha tahan," ohkas näitsik. Võiks ju. 18 oli selline vanus, kus kõik eeldasid, et ta teadis nüüd, mis elu edasi tõi. Aga keegi ei teadnud ju, eks? "Ma oleks pidanud keskas ikka õppima," naeris Nora siis taas. "Kui sa võiks ükskõik mida teha, siis mis sa teeksid?" uuris neidis pead Remy poole pöörates.

Remy noogutas asjalikult, kui tüdruk teda parandas. Ta oli piisavalt joonud, et pikemad sõnad raskust valmistaks. Eriti igasugused keerulisemad sõnad ja 'vallandama' kuulus keeruliste sõnade alla. "Ma arvan, et sa tead tegelikult, aga sa ei tea seda," ütles Remy hästi targalt. Jaa, see oli väga loogiline. Oli ju? "Mina tahaks lennata," arvas Remy ohates ning sirutas käe, et viskipudel endale haarata. Noormees lonksas paraja sõõmu viskit. Ta oli piisavalt purjus, et jook teda ei kõrvetaks enam. "Ma lendaks igale poole ja hästi kõrgel. Aga madalal ka," seletas mees. Jaa, lennata oleks tore.

"Ka võimalik," sõnas Eleanor noogutades, nii et juuksed kõik jälle sassi ja liivaseks läksid. Hiljem jõuab seda kahetseda. Mingil veidral moel oli Remy isegi väga loogiline praegu. Mehe vastuse peale hakkas neidis lõbusalt naerma. "Ma ei mõelnud seda," sõnas tüdruk endiselt naerdes. Remy oli totter ikka. "Ma mõtlen noh.. eluga. Karjäär. Või midagi.. Kui sa ei päriks istandust, siis mida sa teha tahaksid," selgitas ta pisut rahunedes, turtsatades siiski vahepeal kergelt naerma. Lennata. Ei jah. Kõlas hästi. Pudeli ühe sõõmu jaoks endale tagasi krahmanud, ulatas Nora selle tagasi mehele. Isver ja pikali oli tõesti keeruline juua. Aga sedasi ei pidanud tekkivate tasakaaluprobleemide pärast muretsema. Varsti nad ei saagi püsti sealt.

"Ah niimoodi," pudistas Remy pehmel keelel. "No ma ei tea," sõnas noormees. "Ma tahaks ikkagi lennata," arvas mees. Ta vaatas mõtlikult tähti. Tähed olid nii ilusad. Ta polnud kunagi mõelnud, mida ta teeb. Tal polnud nagu mingit unistust, mida täitma joosta. "Ma tahaks täheke olla," pomises Remy ning lonksas viskit. Veel paar sõõmu ja pudel ongi tühi. "Twinkle twinkle little star," laulis Remy ja röhitses. "How I wonder," Remy luksatas: "What you are."

"Ma tahaks ka. Või nähtamatu olla," nõustus Eleanor, vaadates pisut unisel pilgul tähistaevast. Nüüd oli siis see purjakile jäämise faas, kus uimasus tekkima hakkas. Veits peale juua and it's party time! "Tähed põlevad ju või miskit. Kuum hakkab," arvas neidis kulme kortsutades. Kiire pudeli endale krahmamine ja üks lonks. Otsa saab raisk! Mehe naermise peale naeris tüdruk taas pisut. No mitte, et laul naljakas oleks, aga see luksumine ja röhitsemine oli naljakas. "Up above the world so high," laulis Nora enda heledal häälel kaasa, jäädes siis mõtlema. "Lalalalalalalaaa.." tuli järgmise rea asemel kui sõnad kuidagi meenuda ei tahtnud.

Remy naeris lõbusalt. "Ma olengi kuum," arvas mees. Tema võis täheke olla küll. Täheke oleks nii tore olla! Ta ümises kaasa, kui neiu lauluga jätkas, vahepeal ikka luksatades. Nii tore. "Tegelikult lapsepõlv oli siin tore, aga võib-olla tuleneb see sellest, et mul olid toredad vennad ja õde," arvas Remy. Ta väga hindas oma perekonda. Eriti just vendi ja õde, sest nendega oli ta koos kasvanud ja nad hoidsid kõik kokku. Loomulikult oli neil sõnelemist ja kaklemist, aga see tegigi asja huvitavaks.

"Ei noh seda muidugi," turtsatas Eleanor. Ego oli mehel küll päris hea. Kuigi noh, eks ta oli jah kena. "Lapsepõlv ongi maal tore," arvas tüdruk, kortsutades siis kulme. Ta peas kõlas see lause loogilisemalt kuidagi. "Saad ringi joosta ja.. õues ja.." lisas ta ning haigutas siis. Jeap, unine faas. Ja pudel saab ka tühjaks kohe. Pagan, party mood ei tulegi sedasi ju. Mitte, et tal oleks väga tark idee öösel pidu panna keset viinamarjapõldu, kui ta järgmine hommik varakult tööle peab hakkama. Aga kes siis sellele praegu mõtles. "Tahaks ka vendi ja õdesid," ohkas tüdruk. "Tähendab, enam mitte. Aga et nad oleks olnud mul väiksena."

"Jaah, saab joosta," arvas Remy samuti. Nad ei jooksnud nii väga tho. Nad mängisid veinikeldris vaatide vahel peitust ja korraldasid veesõdasid kastmisvoolikutega ja kiusasid Bennetteid. Jeah, elu oli tore lapsepõlves ikka. Nüüd oli mingi jura. Pidi vastutama ja täiskasvanud olema ja mis kõik. Jõle tüütu. Remy sirutas oma käe pudeli järgi aga sai sealt vaevalt ühe korraliku sõõmu kui pudel juba tühi oli. Mees luksatas ning silmitses tühja pudelit. "Peab vist isa veinivaatide kallale minema," arvas mees lõbusalt naerdes. Kuigi seda ei tohtinud ja ta teadis, et ei tohi. "Sul pole vendi ega õdesid?" imestas Remy siis. "Sinu lapsepõlv pidi küll mega jama olema," arvas Remy.

"Vein on liiga lahja," arvas Eleanor. Kui juba kange kraamiga algust tehti, siis lähme kange peal ka lõpuni! "Uuuuuu.. Tekiilashotid oleks njämmud," sõnas neidis kergelt unistaval ilmel. Jeah, ise alles kaheksateist ja juba eelistused välja kujunenud. Aga eks temagi elas selle teismeea peofaasi üle. "Noup. Täitsa üksik. Pluss mu pärisisa tõmbas ka minema nii et päris kaua olime emaga kahekesi," sõnas Nora ja mõtles siis hetke. "Ei olnud tegelikult vist.. Suved olin vanaema farmis ja seal oli palju lapsi. Kõik hoidsid oma hobuseid seal ja siis tsillisime nendega," lausus tüdruk pisut mõtlikult. Ta ei tundnud küll, et ta millestki väga ilma oleks jäänud. Samas polnud tal millegagi võrrelda ka.

"Tequilat meil vist pole," arvas Remy mõtlikult. "Aga me võime alati linna minna ja osta!" sõnas mees siis, silmad säramas. Mitte, et ta oleks võimeline praegu autot juhtima ja sinna pärapõrgusse takso ka ei tuleks. Kohalikus linnas neil polnudki taksosid ja Richmondist ei hakka nüüd küll keegi kohale sõitma. Aga see polegi oluline. Remy oli täiesti kindel, et ta suudaks vabalt autot juhtida. Poleks probleemi. "Sa olid suvel vanaema farmis ja mängisid hobustega," sai Remy asjadest aru. "Miks sa neid siis nüüd kardad. See on ikka naljakas hirm sul," arvas mees muiates. Ta ajas end vaevaliselt istuma. Pea käis mõnusalt ringi. Ei, tegelikult polnud asi peas, pea oli paigal ometi. See maapind oli mingi huvitav ja liikus nende all.