And I'll kneel down, know my ground

"Kurb," sõnas Nora huuli torutades, hakates Remy geniaalse idee peale naerma. "Ja auto juhib end ise? Hull peast.. Sedasi me ei jõua kaht meetritki sõita ja auto on kraavis." Mitte, et seal kusagil kraave oleks. Pealegi ei suutnud nad end sealt põllult püstigi ajada. Päris lähekski kuskilt autot otsima ja siis veel linna, kus poed on kõik kinni ja.. Aeh. Tulebki väiksem pohmell hommikul.
Kui Remy end istuli ajas, jäi Nora veel mõneks ajaks lesima, vaadates mõtlikult taevast. "Kukkusin," vastas ta lihtsalt mehe küsimusele, nagu oleks see maailma loogiliseim asi. Tema jaoks oligi.

"Eii, min juhin autot," sõnas Remy, nagu oleks see ilmselgeim asi maailmas. Aga oligi ju. Ta oli täiesti võimeline autot juhtim. Mees ei kvatsenud mingil juhul tunnistada, et ta pole võimeline autot juhtima hetkel, sest ta ju oli. Mis see mõni pudel viskit või asja ikka teeb. Ei muuda teda ometi saamatuks. See ei teinud talle üldse midagi. Erinevalt tüdrukust kavatses kutt end siiski püsti ajada ning seda ta tegigi. Vaevaliselt ja veidi tuikudes, aga püsti ta sai.
"Kukkusid?" küsis mees siis imestunult. "Siis tuleb hobuse selga end tagasi ajada, ega kukkumise pärast ei saa looma igavesti kartma jääda," arvas mees. Neile oli ikka koguaeg seda seletatud.

OT: Kui kuskilt mõni a puudu on, siis mu klaviatuur otsustas katki minna, nagu kõik muu selle läpaka juures. -.-

"Mina sinna masinasse sellisel juhul ei istu," naeris Eleanor lõbusalt. Isegi täis peaga oli tal selleks piisavalt kainet mõistust. Ja kainusest rääkides - tema peaks üldsegi rooli minema, sest tema oli kõige vähem joonud. Kõigest paar lonksukest viskit. Jumal teab, mitu pudelit ja mida Remy juba enne tema saabumist ära jõudis hävitada.
Nora jälgis, kuidas mees end pisut tuikudes püsti ajas ja lükkas endki siis vähemasti istuli. Minema hakkasid kuskile? "Nooh.. See polnud sedasorti kukkumine, et nüüd kohe püsti ja hobuse selga tagasi," sõnas Ellie, ajades siis endki püsti. Niigi tulid igasugu mälestused kimbutama ja kui ta veel pikali ka oli, muutusid need seda reaalsemaks.

"No sina ei peagi tulema sinna masinasse," muigas Remy. "Mis see kell on üldse?" küsis kutt siis kahtlevalt. Kui poed ja asjad kinni olid, polnud mõtet minna ja siis jääb tequila ostmine ära. Aga veini oli seal küll mida juua, nii et nad ju võisid ka seda tarbida. Remy jälgis neidist ning surus siis oma marraskil nukkidega käed teksade taskutesse, et hakata maja poole tagasi astuma. "No see ei loe, siis kui saad, siis kohe ronid tagasi," arvas Remy. Asi oli tema meelest väga lihtne ju. Ei olnud siis? "Tead mis, ma õpetan sind ise!" sõnas Remy siis asjalikult. "Jah, lähme kohe," sõnas mees ning võttis suuna talli poole. Õigupoolest ei muutunud tema suund väga, sest mööda ühte ja sama joont oli vaja ikka edasi kõndida, päris taimede vahelt läbi seal ronida nagu ei saanud. "Kas ma olen sulle öelnud, et ma isegi ei söö viinamarju?" küsis Remy siis kulme kergitades. Ilmselgelt oli temal meelest läinud, et nad sellest juba rääkisid.

"Mis ma jooksen kõrval siis?" küsis Eleanor naerdes. Tema tahtis ka juua ju veel! Pealegi üksinda seal põllul pikutada oli natuke naljakam kui kahekesi. "Kell on.. palju?" pakkus Nora suhteliselt huupi. Ta ei kandnud käekelli väga ja telefonil oli ennist aku tühjaks saanud. Kuula veel muusikat nonstop. Peab ikka mingisuguse pleieri soetama.
Nora hakkas samuti mehe kõrval kõndima, samm kohati pisut kõrvale kaldumas. Aga tema ajas tasakaaluhäired selle süüks, et ta just pikali oli olnud nii pikalt. "Kui ma lõpuks terveks sain, oli liiga palju aega möödas.. Ja keegi ei sundinud takka ka, nii et jäingi kartma," sõnas Eleanor kergelt õlgu kehitades. Kuuldes Remy plaani, läksid neiu silmad õudusest kaks korda suuremaks, aga ometi kõndis ta edasi. Küll mehel see hullumeelne plaan minuti pärast ununenud on. Nagu näha, siis varasemad vestlused tal küll enam meeles polnud. "Jah.. Need on sinu meelest maitsetud," muigas Ellie.