But I'll kneel down, wait for now

Carteritel oli väga ilus tagaaed. Seal olid ilusad pügatud põõsad ja ilus bassein. Eriti ilus oli see praegu, õhtul, kui väljas juba pime oli ja tagaaias põlesid tõrvikud. Remy oli päev otsa asjatanud ja oma venna sealt eemale hoidnud. Polnud väga keeruline iseenesest. Nüüd oli basseini juurde kaetud laud koos veini ja maitsva õhtusöögiga. Valgust andsid küünlad ja tõrvikud. That had to work! Eleanoriga oli plaanist räägitud, nüüd tuli vaid Robert kohale vedada.
Remy koputaski Roberti toa uksele ning astus sisse. "Hei vennas," muigas Remy. "Millega tegeled? On sul aega?" uuris mees lõbusalt, suutmata varjata oma kavalust.
Ta kandis musti teksasid ja sinist t-särki, aga mis temast, oluline oli hoopis see, mida Eleanor kandis ja mida Robert selga kavatseb ajada. Sawyer toetas end mugavalt ukse piidale, pilk vennal.

OT: Robert ja Eleanor. Esialgu aint Robert.

Robert lamas, raamat nina ees, voodil ja üritas elu eest loetavale keskenduda. See oli aga oluliselt keerulisem kui ta oli arvanud. Kuradi kirjandus! Ta tõstis venda nähes pilgu ja kortsutas kulmu. Remy'l oli gameface ees, seega oli tal mingi plaan. Tõenäoliselt ei midagi mõistlikku. Kuna see naeratus oli talle suunatud, oli Remy järgmine kaval idee ilmselt temaga seotud. Sellest hoolimata otsustas Robert kaasa mängida. "Loen, aga millestki vähem aju tapvamast ära ei ütleks," lausus ta vennale vastuseks. "Miks sa küsid?"

"Okei, väga hea, sest mul on sind vaja," naeris Remy lõbusalt ning tõukas end uksepiidast eemale. Ta astus tuppa ning sammus Roberti kapi juurde. "Millal sa viimati pesus käisid?" küsis Remy täiesti tõsise huviga. Mitte et ta oleks vihjanud, et Robert haiseb või midagi, vaid ta päris siiralt tahtis vastust sellele. Sawyer soras kuti kapis ringi veidi ning haaras siis ühe kena väjanägemisega triiksärgi ja tumedad teksad. Ta polnud eriline stiiliguru, aga need olid normaalsed riided eks ole. "Käi ära mingi käbe," ütles Sawyer siis ning viskas riided Roberti voodile ja katsus mõtlikult venna lõuga, no homo. "Habet ajama ei pea. Tee kiiresti nüüd, mul pole tervet õhtut aega," muigas Remy ning viskas end venna voodile külili. Jumal küll, ta venna juuksepahmakas kuivad aastaid.

"Vaja milleks?" küsis Robbie kahtlustavalt. Kui vend aga ta hügieeni kohta pärima hakkas ja tema riidekappi sobrama läks, pani Robbie raamatu lõpuks käest. "Mida sa plaanid?" küsis ta kulmu kortsutades ja seisis venna ette. "Kui ma just midagi ära unustanud ei ole, ja ma ei ole, siis on sul mingi lollus plaanis ja ma ei kavatse midagi idiootset teha," ütles ta, kuid haaras samal ajal juba oma rätikut. "Paar selgitavat sõnagi oleks okei."

"Kui sa oled pesus ära käinud, siis ma selgitan," lubas Remy. Jeaah ja laseb oma vennal plehku pista? Ei, ta mõtleb midagi välja. Alles siis kui Robertil pole enam kuskile põgeneda, paljastab ta oma plaanide tagamaad. Või noh... Robert saab sellest ehk ise aru. Remy võttis venna raamatu ning sirvis seda veits. Bleh! Igav. Enamus raamatuid olid igavad. Nendega oli Remy'l enam-vähem samasugune suhe nagu klaveriga. Ehk mitte päris nii hull, aga umbes sarnane. Raamatute nägemine ei tekitanud temas tahtmist teise tuppa joosta, aga iga kord kui Robin ja Robert jälle bändi mängisid, tekkis Remyl tahtmine kõrvatropid otsida ja end keldrisse lukutaha panna või midagi.

"Jesus Christ, save me," ütles Robbie silmi pööritades ja astus vannituppa. "Ära mu toas kaost korralda!" hüüdis ta suletud ukse tagant. Kuna Remy oli teda tagant kiirustanud, astus ta tavalise poole tunni asemel vaevu kümne minuti möödudes oma tuppa tagasi, juuksed niisked ja rätik ümber vöökoha seotud. "Räägi," ütles ta siis, kahtlustav pilk näol tagasi. Ta oli terve duši all oleku aja mõelnud, mida paganat tema vanem vend korraldas, kuid ei olnud suutnud midagi mõistlikku välja mõelda.

Remy oli suurema osa ajast oma venna toa lakke vahtinud ja mõelnud, kui igav see on. Kui ta vend pesust tagasi tuli, viis Remy pilgu temale ning muigas jälle kavalalt. "Pane nüüd endale mingi lõhn peale ja oma parimad bokserid jalga. Mul on väike jama ja mul oleks vaja sinu abi veits. Ikka aitad vanema venna välja ju," tegi Remy kutsikasilmi. "Sa ei pea mitte midagi rasket tegema ega midagi, lihtsalt mul oleks vaja, et sa kedagi tegevuses hoiaks mingi aja," seletas kutt võimalikult ümmarguselt. Ja kui Robert saab aru, siis ta ei tee shut downi ju sellele plaanile, ega?

Robert silmitses venda hetke ja jalutas siis oma kummuti juurde. Pesusahtli lahti tõmmanud ja seal veidi aega ringi sobranud, tõmbas ta paari boksereid välja ja viskas rätiku voodile, kuulates samal ajal vanema venna selgitusi. Bokserid jalga saanud, haaras ta voodilt triiksärgi. "Keda kedagi?" küsis ta, kui vend oli jutu lõpetanud - "plaani" kõige olulisem lüli oli täielik müstika. Kui jutt käiks kellestki, keda Robbie teab, oleks Remy nime juba välja öelnud. Seega - võõras poiss või võõras tüdruk?

"Aah, on üks tüdruk, tuli alles siia istandusse tööle. Ma jutustasin temaga üks hommik, noh, olin sõbralik, you know me! I'm a people person! Aga ta vist sai millestki valesti aru veidi ja noo nüüd ta arvab, et ma olen nagu into her, et siis.. Sa äkki veedaks veidi aega temaga ja selgitaks talle, et ma pole üldse selline mees. Ma teeks seda ise, aga vaata ma ei taha talle otsa vaadata kui ta süda murdub ja no ma kardan, et ta langeb kaela mulle või midagi ja Susannele see ei meeldiks," seletas Remy. Mida rohkem ta rääkis, seda lollimalt see kõik kõlas, aga pidi lihtsalt panustama sellele, et Robert ei hakka jonnima ega midagi. Sawyer vaatas oma nooremat venda kutsikasilmadega, nagu tal tõesti oleks tema abi vaja.

Robert tundis tahtmist venda padjaga lämmatada. Tõsiselt?! Mitte ükski täie mõistuse juures inimene ei sokutaks teda tüdrukuga samasse ruumi! Ta vaatas venda lootusetu pilguga. "Miks sa mulle nii teed, Remy?" küsis ta. "Sa oled kõige halvem vend üleüldse," ütles ta pead raputades. "Kus ta on?" küsis ta aga siis. Kui väga ta venna plaane ka ei vihanud, ta aitas teda alati - ta oli juba paariaastase põnnina suurte vendade kannul käinud ja tahtnud osa kambast olla. Nii oli ta juba harjunud kõiksuguste totrate ülesannetega.

Remy kergitas kulme. "Mida? Vähemalt on ta ilus," arvas Remy. "Ja ta on tark.. vist... juuste osas võid ise otsustada," naeris Remy lõbusalt ning ajas end venna voodilt püsti. "Awwh, mina armastan sind ka," naeris Remy ja sasis oma venna märgi juukseid. Seejärel astus ta aga veidi eemale. Talle ei meeldinud kunagi kuigi kaua Roberti kõrval seista, ilmselgetel põhjustel. "Ta on tagaaias," sõnas Remy seejärel. Kohe kui Robert sinna jõuab, saab ta aru, et ta vend on räme pimp, aga vaevalt kutt siis enam ära jooksma hakkab. pole viiskaas jätta tüdrukut üksinda ju. Eks ole. "Ja mõtle, kui kaua ta juba oodanud on," sõnas Sawyer seejärel, nagu oleks see puhtalt Roberti süü.

"Ma ei ole päris kindel, kas sa üritad teda mulle pähe määrida või mis, aga ära ülearu looda," ütles Robbie kindlameelselt. Oh, honey, if you only knew... mõtles ta ning muigas ähvardavast katastroofist hoolimata. "Sa jääd mulle nii väga võlgu, mees," ütles ta oma toa ukse vahelt. "Nii väga."

"Mida? Ma teen teene sulle," muigas Remy lõbusalt. "Tule nüüd," utsitas ta oma vennakest. "Ja ära lõhna unusta," manitses ta venda veel. Ei noh, kui kõik hästi läheb, on Robert see, kes siin võlgu jääb, eks ole. Aah, see saab kõik nii hea olema. Mõtteis hõõrus Remy käsi kokku, sest kõik tundus suurepäraselt minevat ja Eleanor teadis, et Robert on tagasihoidlik, seega küll neiu hoolitseb selle eest, et Robertil lõbus oleks. Seda Eleanor ei teadnud, et Sawyer oma väikevennale udujuttu ajas, nagu oleks tüdruk algselt teda tahtnud. Aga see polnudki oluline, sest kui Rob näeb kaetud lauda ja küünlaid ja veini, küll ta siis aru saab, millega tegu.

Robbie pööritas silmi, astus oma kummuti juurde, mille peal ta kõikvõimalikku kila-kola hoidis, ja lõhnastas end harjunud liigutusega. "Me veel vaatame seda asja," ütles ta ja pöördus minekule. "Ma ei tea, miks ma ennast mõjutada lasen," ütles ta ohates. "Küll sa näed, kõik läheb metsa," lisas ta muiates.

"Ei lähe metsa," oli Remy kindel ning kõndis vennaga kaasa. "Sa oskad küll, come on, me oleme sellest sadu kordu rääkinud. Naistega on lihtne. Ole lihtsalt sina ise. Põhiliselt kuula tema muresid, naistele meeldib hästi palju rääkida ja ole nõus kõikide tema arvamustega, isegi kui sa pole nõus," muigas Remy lõbusalt. "Ma usun sinusse. Ole siis tubli," soovis Sawyer veel kõike head oma pisivennale kaasa ning põhimõtteliselt lükkas ta tagumisest uksest tagaaega, seejärel lahkus Remy äärmiselt rahuloleva muigega, et oma tuppa minna. Kuigi hea meelega luuraks noorte järele.

OT: Nüüd on Eleanori etteaste

Eleanorile oldi veidi rohkem detaile jagatud, kuigi üsna hägused "Ilus kleit selga ja tagaaeda" juhtnöörid sai temagi selle õhtu kohta. Küll aga oskas tema üks pluss üks paremini kokku viia. Siiski oli tagaaeda jõudes neidis päris üllatunud.. See kõik oli seal nii ilus lihtsalt. "Tõsine matchmaker ikka.." pomises ta endamisi muiates. Neidisel oli seljas lihtne valge kleit, mis ta juba päevitunud nahaga kenasti sobis ning ta pikad pruunid juuksed olid põimituna üles pandud.
Tüdruk vaatas hetke ringi ent kuna kedagi paista polnud, võttis ta laua taga istet. Alles rahmeldamine tagaukse juures äratas ta tähelepanu ning neiu tõusis taas, astudes laua kõrvale ja püüdes naeru tagasi hoida, kui Remy oma venna aeda lükkas. Mõni oli ikka väga elevil temaga kohtumise üle nagu näha. Nora hammustas kergelt huulde, silmitsedes kutti, kes nüüd tema poole tuli. Kuradi head geenid olid seal perekonnas ikka.

Niipea, kui Robert kaunistatud tagaaeda astus, hakkasid kõik häirekellad tööle. Robbie pööras peaaegu kanna pealt ringi ja läks sisse tagasi, kuid neiu oli teda juba märganud. Oh god oh god not my division Remy ma löön su maha, mõtles ta ebakindlal sammul kaetud laua poole astudes. "Tere," ütles ta kohale jõudes ja võttis teisel pool lauda istet. "Mina olen Robert." Ta sirutas tervituseks käe välja. Kas ma peaks kallistama? Ma ei taha. Remy, sa oled õudne. Lõpuks õnnestus tal tüdrukule ka veidi ebakindlalt naeratada.

Eleanor võttis samuti laua taga istet, huulil kerge naeratus. Noormees oli tõesti häbelik, aga see just oligi nii armas! Samas oli sedasi jõle raske aru saada, kas neiu talle üldse meeldis ju. Korraks taas närviliselt huulde hammustanud, sirutas Noragi oma käe välja, libistades selle mehe omasse. "Eleanor," tutvustas ta endki. "Kuid sa võid mind Noraks kutsuda. Enamus kutsuvad," lisas ta naeratusega. "Remy vedas sind mingi hädavalega siia?" pakkus neidis kergelt naerdes. Välja nägi küll sedamoodi, et Robert oli veel vähem infot saanud asja kohta kui Ellie ise. Aga omamoodi armas, et vennad nii väga üksteise käekäigust hoolisid. Üksiku lapsena polnud Nora kunagi sellist asja tunda saanud.

"Võib nii öelda küll, jah," ütles Robbie ebakindlalt. "Mida ta sulle ütles?" küsis ta neiule otsa vaadates. Tüdruk oli ilus, ilmselgelt, aga Robbie süda kiiremini põksuma küll ei hakanud, isegi kui ta oleks seda soovinud. See tüdruk tema vastas oli lihtsalt tüdruk ja Robert tundis end halvasti, et ta Norat peab alt vedama. See saab ilmselt tüdruku elu kõige halvem kohting olema.

Eleanor muigas kergelt, kujutades juba ette neid erinevaid valejutte, mida Robert kuulda võinud oli. "Ei midagi erilist. Lihtsalt, et tal on vallaline vend ja kas ma oleks huvitatud tollega välja minemast. Ja siin me siis nüüd oleme," selgitas Nora naeratades. Ta ei tahtnud päris kõike ka rääkida. Noh, kuidas nad kuti seljataga põhimõtteliselt plaani olid pidanud. Küll kunagi saab selle ka ära räägitud, kui siit üldse miskit arenema peaks. Ärme nüüd ette ka rutta. Alustaks õhtusöögiks ja vaataks siis, mis edasi. Noral polnud ikka õrna aimugi, mis teda ees ootas.

"Kus nüüd tuli kosjasobitaja välja," ütles Robbie kergelt naeratades. Kui ta oleks natukene halvemini kasvatatud, oleks ta lihtsalt püsti tõusnud, öelnud "Sorry, pole minu tüüp,", minema kõndinud ja tüenöoliselt Remyäle vastu lõugu andnud. Selle asemel oli ta siin, kohtingul, tüdrukuga, kes ei avaldanud Robbie'le üldse sellist mõju nagu Remy oleks arvanud, ja lisaks kõigele ei tohtinud ta ka öelda, et kui Eleanor poiss oleks, oleks tal Robbie'ga rohkem šanssi. Veidi aega vaikinud, haaras ta veinipudeli ja avas selle. Pokaalidesse veini valades küsis ta: "Kuidas sa siis siia said?" Robbie mõistis kohe, et küsimus külas üsna tobedalt, ja üritas punastades asja siluda: "Või noh... Mis sind siia toob?" Peas keerles fuckfuckfuckfuck ja pudelit hoidev käsi hakkas kergelt värisema.

"Ma loodan, et sa ei pahanda. Ma ei eelda sellest siin midagi.. Peale hea veini. Ja su vend lihtsalt.. hoolitseb su eest omamoodi," lausus Nora leebe naeratusega. Päris omamoodi tõesti. Aga neiu silmis siiski armas žest. Nora silus pisut närviliselt enda kleiti, jälgides, kuidas Robert veini valab. Neiu õnne tundes suudab ta terve klaasi närvilisusest endale sülle valada. Kuigi ta ei teadnudki üldse, mis temal pabistada oli. Noh.. Natuke ikka. Deit ja puha. Pealegi oli seal mingi teatud ootus juba Remy poolt.
Küsimuse ja selle kiire paranduse peale naeris Ellie kergelt. Robert punastas lausa! Nii nunnu. "Bussi ja häälega," vastas tüdruk pool-naljaga. "Ei tegelikult mu kasuisa arvas, et ma võiks enda suvega miskit tarka peale hakata. Ja nagu ma su vennalt kuulsin, siis ma olen üks paljudest, kes siin töötavad seniks kuni tulevikuplaan valmib."

"Sinu peale küll mitte. Remy kohta pole ma päris kindel," lubas Robbie kergelt muiates ning rahunes veidi, kui Eleanor tema närvilisust hetkega turn-offiks ei pidanud. Mingi kihelus jäi siiski püsima ja kõhus oleks justkui kivid olnud. Kui neiu naerma hakkas, vaatas Robbie talle otsa. "Nii et ükskõik kuidas see siin lõpeb, me näeme üksteist vähemalt terve suve," ütles ta veidi vähema entusiasmiga kui ta oleks tahtnud ning üritas seda siis veidi punnitatud naeratusega siluda. Ta tõstis Nora pokaali tema ette ning tõstis enda oma üles. "Kui sul mõni toost pähe tuleb, võid selle välja öelda," ütles ta muiates.

"No eks näha ole, kuidas tänane kulgeb. Ehk pead talle hoopis tänulik olema," sõnas Nora kerge naeratusega. Tema oli küll eriti optimistlikult meelestatud. Samas mitte üleliia optimistlikult. Polnud mõtet lootusi liialt kõrgeks ka ajada ju. "Ma luban, et ma ei pea pikka viha, kui sa mu südame murrad või miskit," sõnas neidis kerge naeru saatel. Polnud vist kuigi reaalne lubadus, aga ta plaan oligi rohkem õhku pisut kergemaks muuta. Niigi oli teatud pinge neil mõlemil peal, polnud vaja asju hullemaks teha. Nora haaras endagi klaasi ja tõstis selle pisut kõrgemale, mõeldes sekundi. "Remy tüütute vahelesekkumiste ja idiootsete plaanide terviseks siis," muigas Eleanor. Parem oleks, et kutt kusagil pealt ei kuulaks neid. Viivuks enda klaasiga Roberti oma puudutanud, võttis ta joogist lonksu, naeratades siis kergelt. "Hea vein. Teie oma?"

Südame murdmise jutu peale hammustas Robbie huulde. "No, ma üritan su südame siis terveks jätta," lubas ta ettevaatlikult, naeratus pea täiesti kadunud. Tegelikult ei saanud ta midagi garanteerida. Eleanor oli üritanud olukorda parandada ja iga teise inimesega oleks see ka korda läinud, Robertile mõjus see pigem pisut hirmutavana. "Remy idiootsuse terviseks võin ma küll juua, jah," ütles ta siis veidi kergendunult ja lõi Noraga klaase kokku. Neiu küsimuse peale silmitses ta hetkeks pudelit. Poleks vaja olnud - Robbie teadis, et Remy uhkus poleks lasknud tal midagi muud lauale panna. "Meie oma jaa. Võtan komplimendi vastu ja annan ta kuhugi edasi, minul pole sellega kahjuks midagi pistmist olnud," ütles ta muiates.