But I'll kneel down, wait for now

No lootus on, et nii kaugele asjad ei jõua, et ta süda purunema peaks. Ses mõttes, et ehk saab Nora ikka varem tõe teada. Õnneks polnud tüdruk eriti kergelt kiinduv ka - see oli ka varasemalt ta paljust südamevalust päästnud. Neidis võttis veinist veel ühe lonksu ja asetas klaasi siis lauale tagasi. "Sa ei tegele üldse istanduse töödega?" uuris tüdruk. Ega ta polnud Robertit väga näinud jah. Remy ikka vahepeal asjatas ringi ja Russell ka - kui ta kaine oli. Samas Robert käis koolis ka alles. Kuigi papa-Carterit teades võis mees vabalt koolivälisteks tegevusteks viinamarjade tampimise määrata või miskit.

Robbie tänas õnne, et Nora tundus asja rahulikult võtvat. Hullult flirtiv tüdruk oleks asjad umbes sada korda hullemaks teinud. "Praegu on ema-isa prioriteet see, et ma keskkooliga hakkama saaks ja ma ise näen jalkaga vaeva, pealegi on neil juba enne mind kolm last, nii et minu jaoks pole see veinibusiness kunagi nii oluline olnud. Veinitegemise idee sain ma mõned aastad tagasi selgeks küll, aga praegu tegelen ma joomisega rohkem," ütles ta tüdruku küsimusele vastuseks ning lootis, et see temast väga alkohooliku muljet ei jäta.

"Selles suhtes on päris hea vist noorim olla. Vanemad on kolm tükki juba üles kasvatanud, lõpuks enam ei viitsi," muigas Nora. "Mitte, et sa kasvatamatu oleks või miskit.. Tähendab.. Ma mõtlesin, et sul on kergem.. Jah," kogeles ta siis kohe, mõistes, kui nõmedalt eelnev lause kõlas. Neidis köhatas kurgu puhtaks ja võttis veel ühe sõõmu veini. Kui keegi siin alkohoolik oli, siis oli selleks küll Eleanor ise. "Siis sina võidki õpetada mulle ka veinitegemist," pakkus Nora kerge naeratusega. "Kui sa viitsid muidugi," lisas ta kiirelt. "Saan enda puskariäri püsti ajada ja puha."

"No, veini koha pealt olen küll kasvatamatu natuke," vastas Robbie muiates. Neiu kohmetus rahustas teda küll veidi maha, aga tüdruku järgmine ettepanek ajas ta uuesti veidi endast välja. Ta teadis, et tüdruk ei kutsu teda otseselt järgmisele kohtingule, aga fakt, et neiu temaga veel aega tahtis veeta, oli pigem veider kui meeldiv. "Ma ei tea, kui hästi ma oskan," ütles ta veidi kogeledes. "Kui sa kogemata mingi metanoolilaadungiga lõpetaks, oleks natuke kurb ja mu vanemad ei tunnistaks mind enam oma pojana."

"Oh, ära muretse. Mina ka," muigas Eleanor. "Punasel ja valgel teen vahet!" teatas ta siis uhke naeratusega. Okei, seda teadis iga idioot. Väljaarvatud ehk värvipimedad. Aga kogu see poolkuiv ja magus ja muu taoline jamps oli tema jaoks täielik must maa. Olid head veinid ja halvad veinid. Lihtne.
"Paremini ikka kui mina," sõnas Nora Roberti kogelemise peale, kuid ei hakanud siiski miskit peale suruma. Oli aru saada, et noormees oli endiselt närviline. Ega Eleanor ise ka parem polnud. Miks ta muidu veiniklaasi oma kindlas haardes hoidis. "Uu, aga metanool müübki kallima hinnaga," naeris tüdruk siis. See on ka surmav, aga selle fakti jätame kenasti kahe silma vahele.

"Ma tunnen enamuse ajast meie veinid maitse järgi ära, aga ka mitte alati," ütles Robbie muiates. Kui tüdruk veinitegemise etteapanekust edasi rääkis, vaatas Robbie mõnda aega tühjusse, mõeldes, mis oleks kõige mõistlikum variant. Nora tundus tagasihoidlikumat sorti tüdruk olevat - ta ei kleepinud ennast Robertile külge, mis oleks poisi kohe endast välja ajanud. Tegelikult näis tüdruk täitsa tore ja igas teises olukorras oleks Robert isegi temaga sõbruneda üritanud. Praegu oli aga mingi romantiseerimise surve peal ja seega oli ka Robbie pigem tagasihoidlik. "No, eks me vaata seda asja," ütles ta neiu poole tagasi pöördudes, midagi kinnitamata või ümber lükkamata. "Aga metanoolist hoiaks küll eemale hea meelega," lisas ta peaaegu sõbraliku naeratusega.

"Minu jaoks maitsevad kõik veinid suhteliselt ühte moodi," muigas Eleanor. Kasuisa õpetused polnud talle külge hakanud. Äkki ta sellepärast tahtiski, et Nora just istandusse tööle läheks.. Kõik on võimalik. Noormehe vastuse peale muigas Ellie kergelt. "Ei noh.. Seni kuni viin käepärast on, on kõik ok," naeris tüdruk. Etanool oli ju metanooli vastumürk või miskit. "Meie bioloogia õpetaja rääkis kunagi, et haiglates süstitakse metanoolimürgistuse korral viina patsiendile otse veeni. Samas ma ei tea, kui palju tõtt selles oli, sest too õps oli veits seniilne juba," meenutas Nora lõbusa naeratusega. "Koolist rääkides.. Oled sa mõelnud juba, mis sa peale keskkooli peale hakkad?" uuris tüdruk. Tema lemmikteema, ilmselgelt. Kuskilt pidi ju enda tulevikuplaanide jaoks inspiratsiooni ammutama.

"Aastatega jääb oma veini maitse meelde vist," vastas Robbie. "Ja noh, ma väga palju muud pole joonudki, nii et ma ei tea, kui osav ma tegelikult olen." Nora õpetajast kuuldes ta turtsatas. "Kõlab küll nagu linnalegend, aga samas ma olen ka midagi sellist kuulnud kuskilt," ütles ta. "Huvitav õpetaja küll, kes selliseid asju teile räägib," lisas ta muiates. Tulevikuplaanidest rääkides jäi Robbie veidi mõtlikuks. "Ausalt öeldes ei tea veel. Võib-olla jään aastaks veel siia, äkki veab ja saan jalka eest spordistipendiumi. Ausalt öeldes ei tahaks aastate kaupa siit eemal olla, jääks seda kohta täitsa igatsema," ütles ta oma pokaali silmitsedes. "Ühesõnaga, praegu on kõik veel must maa. Sina?" andis ta jutujärje Eleanorile üle. Ta tundis juba praegu rohkest rääkimisest kerget puna põskedele kerkimas.

"Salaja vahetan Bennettite veini vastu pudelid välja ja siis vaatame, kas keegi teist aru saab," naeris Nora. Hea plaan ju iseenesest. Temale pakkus kogu see kahe pere vaheline vihavaen vaid nalja. Üsna totter, eriti kui arvestada seda, et keegi polnud senini talle öelda osanud, millest see jama üldse alguse sai. "Oojaa.. Huvitav võib tema kohta öelda küll," muigas Nora oma õpetajat meenutades. Tore vanake tegelikult, aga no.. pensioniea ületanud.
"Samas siin lähedal on ju ka häid ülikoole ja kolledžeid," arvas Nora. Ta polnud tegelikult küll väga uurinud erinevate koolide kohta, sest kõigepealt tuleks välja mõelda, mida ta teha tahab. "Mina.. Ei tea veel midagi," muigas Ellie kui Robert tema plaanide kohta küsis. "Tegelikult on nii palju asju, mida tahaks teha, aga neid on kõvasti vähem, mida õppida tahaks," sõnas neidis mõtlikult. Ikka oli sedasi, et ooh tahaks olla kriminaaluurija või arst, aga nendeks õppida küll ei viitsinud. Ja samas tahaks õppida muusikat, aga muusikuna läbi lüüa oli pea võimatu. Keeruline.

"Ma olen sada protsenti kindel, et Bennettite veinil on mingi sõnniku maitse juures," vastas Robbie lõbusalt. Tegelikult pani see teda mõtlema - ta küll tahtis uskuda, et tunneb oma pere veini ära, aga kuidas kuradi moodi ta kindel sai olla? Ta polnud Bennettite oma proovinudki. Enda teada.
"On küll, aga ma ei tea, nii palju kodus ja perega ikka ei saaks olla, kui praegu, ja sellest on veidi kahju," vastas ta ülikooli teemale. Nora jutu peale ütles ta: "No, sul on idee poolest veel aega. Need, kellel keskkooli lõpus edasine elu planeeritud on, ajavad mulle hirmu peale. Mul on sama, muidu - profijalgpalluriks küll ei julgeks hakata, muusikaga ei saaks vast hakkama, aga ega ma muud väga ei oskagi. Samas, mingi üheksast viieni töö oleks täielik õudusunenägu."

Selle peale hakkas Eleanor küll naerma. Ah et sõnnikumaitse. No kui Carterite käpp sees on, siis tuleb ehk jah igasugu huvitavaid kõrvalmaitseid juurde. Oh, see oleks hea prank. Läheks kalliks maksma, aga siiski..totally worth it.
"Siis võtad istanduse üle.. Või jääd lihtsalt siia tööle. See on ka üks asi, mida sa oskad ju," pakkus Nora. Mine tea, kas talle see üldse huvigi pakub, aga võimalus seegi. Kuigi istanduses perega koos elamine ja seal töötamine on kaks eri asja muidugi. "Sa tegeled ka muusikaga?" küsis neidis siis huvitunud ilmel. Midagi ühist, yay!

"Eiii, siin bossiks ma küll ei hakka, see istandus läheks väga kiiresti pankrotti," ütles Robbie muiates. "Tööle ehk kuidagi veel, aga Remy't usaldan igatahes vägesid juhatama rohkem kui ennast." Avastades, et ka Eleanor tegeleb muusikaga, naeratas ta veidi laiemalt. "Veidi. Ema pani mind juba lapsena klaverit mängima ja mulle jäi see külge, erinevalt õdedest-vendadest. Natuke laulan ka, aga klaveriga olen osavam. Ja sina?" küsis ta.

Eleanor naeris kergelt Robbie jutu peale, noogutades siis mõistvalt. Iseasi see ka, kas kõik vanemad lapsed tahavad järgemööda istandusest loobuda. Nagu troonipärimine juba. Kõige vanemal eesõigus ja kui tema ei taha, tulevad teised valikud esile. "Ma laulan just põhiliselt," sõnas Nora naeratades. "Aga klaverit mängin samuti.. Mul oli väiksena väga palju hobisid ja erinevaid tulevikuplaane ja mu ema läks kõigega alati kaasa, nii et ma teen suht kõike natuke," muigas Ellie. Mägironimine, ballett, trummid, kokkamine, arheoloogia.. Jeah, ta oli mitmekülgne laps olnud. Ja nüüd ei teadnud üldse, mida teha tahab.

"Mu õde laulab ka," ütles Robbie, kui Nora laulmist mainis. "Ja mõnikord me laulame koos. Aga talle klaver enam eriti meeldi. Ma ütlesin, meid kõiki pisteti juba lapsena klaveri taha ja Remy, Russelli ja Robini jaoks oli see mingi nõme kohustus. Remy hoiab siiamaani kõikidest klaveritest vähemalt kahe meetri kaugusele." Ta muigas Nora paljude hobide jutu peale. "Mul oli vist ka tehniliselt, aga meie pere puhul läksid lapsed pigem ema ideedega kaasa kui vastupidi. Tunnen ennast nagu mingi keskaegne aadliku poeg, kes kõike peab oskama," ütles ta.

"Teie peres on ka sedasi, et kui külalised tulevad, pannakse lapsed klaverit mängima ja laulma ja muidu külalisi lõbustama?" uuris Nora kergelt naerdes. Nende peres oli alati sedasi olnud. Algul, väiksena, oli Eleanor muidugi ise see, kes diivanilaual Britney Spearsi uusimaid hitte järgi tegi. Aga hiljem lükkas ema ta rahva ette, et mine nüüd ja tee miskit toredat. "Aga samas on tore paljusid asju osata.. Toredad mälestused on ka pisikesena igasugu balletitundidest ja jalkatrennidest."

"Ema-isa sünnipäevadel on minu ja Robini duett absoluutselt kohustuslik," ütles Robbie lõbusalt. "Jaa, mina küll ühtegi huvialaringi ega midagi ei kahetse, kuigi nüüdseks on mingid ratsutamised ja tantsimised ja asjad peaaegu meelest läinud." Keskkooli jõudes oli Robbie oma prioriteedid paika saanud ja ära lõpetanud kõik, mis nii väga huvi ei pakkunud. "Mängisid jalkat kunagi?" küsis ta siis huvitatult.

"Mina pean jõuludel alati klaveril jõululaule mängima nonstop," muigas Eleanor. Sest ega muusikakeskusesse ei võinud mõnd plaati sisse lükata ju.. Kunagi vaatasid nad arvutiekraanilt fake lõket ja kuulasid youtube'st muusikat. Nüüd oli päris kamin ja päris kuusk ja päris klaverimuusika. Päris õdus tegelikult. "Ega jah.. Rumbaruut tuleb suure pingutamise peale meelde," muigas Nora. Ja balletikingadel püsti enam ei püsiks. "Mhmh.. Põhikooli aega jäi see. Ründes olin, sest ma olin kõigist pikem," naeris tüdruk. Kasvuspurt oli tore asi.

"Meil jõulude ajal eriti ei ole, kui, siis vabatahtlikult," ütles Robbie mõtlikult. Tantsujutu peale muigas ta uuesti. "Rumba ja valss on veel meeles, kõik muu on hägune. Nüüd isegi mõtlen, et džaivi isegi tantsiks, aga ei oska enam." Ja muidugi oli ka partneri leidmine probleem - piisavalt pikk tüdruk, kellega Robbie end tantsides mugavalt tunneks ja kes temaga ei flirdiks, oli tõenäoliselt harv nähtus. "Mina jõudsin keskkooli teiseks aastaks ründesse, siis, kui minu kasvuspurt pihta hakkas lõpuks," muigas Robbie. "Sügisel saan kapteniks, kui hästi läheb." Jalgpall oli tema kõige uhkem saavutus ning sellest rääkimine muutis ta alati rahulikumaks.

Neil oli üldse see vestlus kuidagi sujuma hakanud. Eks nii läkski kui ühised teemad leida. Noral oli lausa ununenud kogu neile kaela laotud pinge ja kogu see Remy plaan, et need kaks koos lõpetaksid. "Džaivi ma vist ei õppinudki.. Foxtrot oli mu lemmik. Ainult keksid ringi mööda põrandat," muigas Eleanor. Vähemalt tema keksis ringi mööda põrandat. Lõbus ju. "Poistel venib jap see asi kuidagi. Ma olin päris pikka aega kõigist pikem," muigas Nora. Isa oli tal mingi korvpallur vist, sest emasse see küll polnud. "Oo.. Hoian pöialt siis!"

"Džaiv on rohkem Ameerika kui need teised. Kõik on kas Euroopa või Ladina-Ameerika, aga džaiv meenutab mulle USA viiekümnendaid või midagi sellist. Ja ringi keksida on hea," ütles Robbie muiates. Talle märkamatult oli ta end üsna mugavalt tundma hakanud - tundus, et ka Nora ei tahtnud sellest tingimata kohtingut teha ning see sobis Robbie'le väga hästi. "Mul venis eriti, viieteistmeselt olin veel alla 180 sentimeetri, viimase kahe aastaga kasvasin täis vist lõpuks. Kui veel pikemaks peaks kasvama, siis on juba natuke halvasti. Terve see istandus tuleks minu järgi ümber ehitada," naljatas ta. Siis naeratas ta laialt ja punastas veidi. "Aitäh," ütles ta muiates ning võttis veinist sõõmu.

"Jaah.. Erkroosa kleit selga ja keemilised lokid pähe.. Ja alt laienevad püksid sulle. Siis on ikka retro värk,." muigas Eleanor. Oo, ta kujutas väga elavalt Robertit alt laienevates pükstes džaivimas. Päris naljakas kujutluspilt oli. "No alla 180ne on veel okei. Mu enamus klassivendi olid mingi 170 ja alla selle kui mina juba suht sama pikk olin kui praegu. Vat siis oli õudne," naeris tüdruk. Samas polnud ta tegelikult niii meeletult pikk. Aga tüdruku kohta üsnagi. "Ja kusjuures huvitav on see, et korvpalli ma mänginud pole.. Kuigi pikkusest võiks ju järeldada, et tuli seda ka ette," jäi neidis hetkeks mõtlikuks. "Jaah, ukseavad ja köögikapid kõrgemaks," naeris tüdruk kaasa.

"Mine nüüd ikka! Laienevad püksid oleks katastroof!" ütles Robbie naerdes. "Greaserite kitsad teksad on rohkem minu teema. Kuigi mul on lokid juba olemas, äkki tuleks mulle kleit selga ajada hoopis," jätkas ta muiates. "170 on ikka päris hull. Nad olid mingi Robini pikkused? Robin on ju tilluke," vahetas ta siis teemat. "Kusjuures, ma ka ei ole. Pole kunagi meeldinud. Ma ei kujuta ette, miks." Ta keerutas veiniklaasi käes. "Ukseavad on prioriteet, pea uksepiitade pihta ära löömine on maailma kõige hullem asi," ütles ta nina kirtsutades.

"Mh, mis? Ma olen küll jumala kurb, et need enam moes pole. Jumala ägedad püksid olid. Kergem jalga saada ka kui kitsaid," naeris ka Eleanor. She was totally kidding muide, eks ole. "Oojaa, sulle erkroosa kleit selga.. Vat selle show eest ma isegi maksaks," naeris tüdruk. Kontsad ka alla ja puha. "No eks ole.. Ja siis lähed kuskile sõbrapäevaballile sellise mini käevangus. Õudne. Igal pildil pidin pooleldi kükitama, et kutil alaväärsuskompleksi ei tekiks," sõnas Nora silmi pööritades. Ka tema haaras enda klaasi ja võttis sellest lonksu. "Ära unusta neid eriti madalaid laelampe, kuhu pead ära saab lüüa," muigas tüdruk. Neil oli kodus esikus selline. Ilmselgelt oli Nora pere kõige pikem inimene. Juukseid kammides kolises hari lambivarju vastu.

Robbie naeris. "Hull oled. Kleidi suudaks ehk veel kuidagi selga ajada, aga näiteks kontsi ma küll jalga ei paneks, lisasentimeetrid on viimane asi, mida mul vaja läheb," sõnas ta muiates. Siis ta tõsines. "Kas ma pean ka 20 sentimeetrit lühema tüdruku ballile viima? Mul jääb kael kangeks," naljatas ta. Tehniliselt teda küll tüdrukud ei huvitanud, aga mingi maine säilitamine oli vist oluline. "Kuigi nojah, sul oli muidugi hullem," lisas ta mõne hetke pärast juurde. "Pikad tüdrukud on millegi pärast mingid imeloomad." Laelampide jutu peale ta oigas. "Meil siin õnneks ei ole, aga olen nendega kokku puutunud - otseses mõttes ja üsna tugevasti - ja enam ei tahaks," ütles ta taas naeratades.

"Tõsi.. Lisapikkuse peale ma ei mõelnudki. Siis lihtsalt eriti nunnud kleidiga ühttooni baleriinad," pakkus Nora lõbusa naeratusega. Oh god, mis teema. "Teil koolis korvpallimeeskonda pole, kus naisi ka leiduks? Sealt annab ehk vähe pikemaid ka välja noppida. Või siis tantsite sedasi, et ta hoiab sul põlvede ümbert kinni ja sa oled niisama ilus. Ka võimalus alati," naeris tüdruk. Ennast ta igaks juhuks pakkuma ei hakanud. Kuigi ega temagi Roberti kõrval kuigi pikk polnud tegelikult. Pikem kui Robin, seda küll. "Eks ole.. Kui poiss on pikem, on see nunnu. Kui tüdruk on pigem, on see kole," muigas Nora, hakates siis taas naerma Roberti jutu peale. "Ma olen uues majas elanud nüüdseks juba üle kolme aasta ja ma ikka veel löön pea koguaeg esikulambi pihta ära. Ja kõik keelduvad seda ülespoole tõstmast ka."