This might hurt a lot, though

Robbie ja Liami kaklus oli esimese jaoks täieliku lüüasaamisega lõppenud - otseses mõttes. Liam, vanem, kogenum ja tugevam, oli Roberti üsna vaeseomaks klobinud ja poiss oli vaid tänu McDonald'si muidu mitte väga abivalmi töötaja kiirabikutsele haiglasse jõudnud, valust kahekorra ja peaaegu üleni verine. Muidugi olid arstid juba ta perekonnaga ühendust võtnud ja Robbie polnud kindel, kui palju nad olid juhtunust ja arstide jutust järeldusi teinud. Ise polnud noormees veel suurt midagi ette võtnud, lihtsalt lamanud ja morfiinitaset endale sobivaks sättinud. Midagi väga ohtlikku Liam õnneks polnud teinud - ilmselt teadlikult - kuid öö ja pool järgmist päeva oli Robbie pidanud siiski haiglas veetma, et teda arstid nõeltega torkida ja igasuguseid raskemaid diagnoose välistada saaksid. Ent nüüd, pärastlõunal, oli Robbie juba veidi üksildane.

OT: Remy. Okou.

OT: This is not gonna be easy for you.

Remy oli hommikul teada saanud, et Robert haiglas on. Vanemad olid nii moka otsast maininud. Kohe ta haiglasse siiski ei tormanud. Alles peale lõunat vedas Remy end kohale. Ta oli kuulnud, et Bennett oli tema venda peksnud, aga mille pärast, seda polnud keegi öelnud. Olid lihtsalt Macis sõnelema läinud ja sealt see asi kulges. Mida keegi kellelegi ütles, seda Remy ei teadnud. Ta oli küllaltki vihane, aga suutis end nii palju tagasi hoida, et ei läinud kohe Bennettit otsima ja teda taguma selle eest, mis too tema vennale tegi. Aga no.. Tema väikevenda ei tule keegi peksma!
Remy lükkas venna palati ukse lahti ning noogutas talle. Ta lükkas oma päikeseprillid pealaele ning seisatas venna voodi kõrval, käed teksade taskutes. "Mis ajast sina tüli norimas käid?" küsis Remy siis kulme kergitades, üks suunurk muigeks tuksatamas. Siiski polnud see üldse muigamist väärt, et tema väikevend siin lamas niimoodi.

Venda nähes naeratas Robbie tervema suupoolega. Ta oli juba tükk aega oodanud, millal keegi teda vaatama tuleb, ning Remy - või üleüldse sõbraliku näo - nägemine tegi tuju umbes sada korda paremaks. Venna küsimuse peale hakkas Robbie naerma, aga krimpsutas siis nägu ja lõpetas - kõik oli natuke liiga valus ja kange, et ülearu lõbusaks muutuda. "Sa tead Bennettit paremini kui mina. Kas sa tõsiselt arvad, et mina tüli norima hakkasin?" küsis ta naljatades vastu. "Ta oli päris purjus ka kõigele lisaks, nii et see peaks üsna selge olema, kes see riiukukk oli," lisas ta.

Remy noogutas ning silmitses hetke ruumi. Üsna tüüpiline privaatpalat. Nende perekonnaliikmed ei pidanud mingil juhul kellegagi palatit jagama. "No jah, arvata on, et tema norima hakkas. Kuidas sa tunned end? Koju ei taha tulla?" uuris Remy ikka kergelt muiates. Tegelikult sügelesid nukid väga kakluse järele. Tahaks selle Liami kasti taguda. Mis mõttes too tema venna vastu rusika tõstnud oli. "Millest see algas üldse? Miks sa sel ajal Macis olid üldse? Mõne tüdrukuga?" küsis Remy siis veidi lõbusamaks muutudes.

"Enam-vähem vist? Paremini igatahes kui eile õhtul," vastas Robbie. "Nõeltega sõelapõhjaks torgitud ainult, ja kõik on kange. Homme saan koju idee poolest, nad tahavad ikka täiesti kindlad olla, et midagi väga sitasti ei ole." Ta ajas end grimassitades rohkem istuli, et hetkeks oma sõnade peale mõelda, ja ütles siis ettevaatlikult: "No, põhimõtteliselt oli kohting." Ta teadis, et Remy pärib ilmselgelt edasi, aga ta üritas vältimatut edasi lükata. "Ja ma ei tea, mis talle ei sobinud, aga samas, ma olen Carter, ta vist arvab, et siis polegi põhjust vaja."

Remy kergitas kulme vaid selle koha peale jutus, kus Robert mainis et tal oli kohting. "Kohting siis ikkagi jah," muigas Remy rahulolevalt. "Kellegagi koolist? Oli kena tsikk? Olid tal ilusad juuksed?" päris Remy kohe. Viimane küsimus oli rohkem norivalt mõeldud. Aga et tema väikevend oli siis kohtingul käinud ikkagi. "Bennett ilmselgelt ei suuda teiste õnne taluda ja siis pidi jalgu trampima hakkama. Küll ma talle selgeks teen, kuidas asjad on," muigas Remy rahulolevalt. Tal pole mingit probleemi mehele õpetust anda veidi. Ta koguni naudiks seda.

Robbie tundis end justkui pimesi legosid täis põrandal kõndivat. "Ei, mitte koolist. Internetist üldse," ütles ta veidi närviliselt muiates. "Polnud varem üksteist näinud ja saime Richmondis kokku ja... klappisime," jätkas ta huulde hammustades. Kõik oli ikka õige, aga piisavalt hägune. Bennetti-jutt oli tema jaoks oluliselt lihtsam. "Eriti, kui Carterite õnn mängus on, eks ole, see tuleb veel eriti ruttu maase taguda," ütles ta laiemalt naeratades. Ta oli üsna kindel, et Bennettile see tõenäoliselt hästi lõpe, aga mure tema enda naha pärast oli suurem. Robbie kaalus, kas Remy oleks valmis ta ka haiglavoodis läbi klobima, ja mõistis, et tõenäoliselt oleks. Sõltub, kui heas tujus mees parajasti oli. Samas sügelesid Remy nukid nagunii.

"Internetist leidsid naise?" imestas Remy. Kas internet pole mitte täis perverte ja kes teab mis inimesi. Sealt endale küll nüüd korralikku naist ei leia. Vähemalt Remy arvates mitte. "Ma saan aru, et siinkandis naisi väga valida pole, aga kas siis peab kohe netist otsima?" küsis Remy muiates. Aga ta polnud pahane. Kui netist siis netist noh. Bennettite teema näis Remyt järsku üldse mitte huvitavat. Palju huvitavam oli ju rääkida tema väikevenna pruudist.

Robbie südame alt tõmbas külmaks, kui ta ei sai aru, et sellest ei ole võimalik välja vingerdada. Sõnu väänata oli veel peaaegu okei, aga mingist netist leitud tüdrukust paska kokku rääkida oli mõttetu. Robbie polnud eriti hea valetaja ja Remy tundis teda liiga hästi. It's time.Vaikides pööras ta pilgu vennalt oma voodilinadele ning ohkas. Silmi sulgedes tuletas ta Robini sõnu meelde. Kui sellega ühele poole saada, läheb mingil hetkel ehk paremaks. "Mitte naise," ütles ta vaikselt. See oli nii otseselt välja öeldud, kui ta hetkel suutis, ja nüüd oli kaks võimalust: Remy kas küsib edasi ja lõpuks peab Robbie asjad nii välja ütlema, nagu on, või saab ta kohe aru ja... Robbie ei olnud päris kindel, mis sellest hetkest edasi saab.

Remy jälgis oma venda kulme kergitades mõistmata, miks ta vend sedasi vingerdab nüüd? Kuuldes viimaks venna sõnu, kortsutas Remy kulme. Ta kas ei saanud või ei tahtnud aru saada, aga kuti sõnad ei jõudnud mehele absoluutselt kohale. "Mis mõttes mitte naise?" küsis Remy. "Kelle sa siis leidsid?" kulmukortsutus süvenes. Vaikselt hakkas asi kohale jõudma. Aga ei, see ei saanud olla. "Mis mõttes mitte naise?!" tõsits Remy häält ning kõlas sama küsimus kordades nõudlikumalt. Midagi oli siin väga valesti.

Robbie sulges jälle silmad. Hingata oli raske ja ta värises peaaegu märkamatult. "Otseses," ütles ta peaaegu kuuldamatult. Siis vaatas ta oma vennale otsa. "Ma olen..." Fuck. Ta ei suutnud seda välja öelda. "See kohting oli kutiga," ütles ta taas maha vaadates ning ta käed tõmbusid rusikasse - mitte enesekaitseks, vaid selleks, et ta saaks küüsi peopesadesse surudes end kuidagigi kontrolli alla. Ta teadis, et Remy täielik raev oli nüüd põhimõtteliselt sekundite küsimus, ning Robbie hirm süvenes.

"Mida vittu?!" käratas Remy maruvihaselt. "Mis kuradi kutiga? Türa! Robbie!" käratas Remy vihaselt ning astus voodist eemale. Ta virutas rusikaga vastu palati seina. "Sa pole pede!" käratas Remy. "Sa oled minu vend ja minu vend pole pede! Sa ei suhtle enam nende inimestega internetis, nad panevad sulle haigeid mõtteid pähe! Saad sa aru? See on haige!" karjus Remy vihasena. Mis mõttes tema vend mingi gei on? Mida vittu noh! Mis selle perega toimus? Robinit pekstakse, Robert on pede. Kurat küll! Mis järgmiseks?

Robbie võpatas remy karjumise peale. Venna vihast juttu kuulates surus ta rusikaid aina tugevamalt kokku. Alahuul tahtis värisema hakata, aga kurat võtaks, Remy ees nutta Robert küll ei kavatsenud. Kui Remy lõpetas, valitses palatis tükk aega kurdistav vaikus. Robbie üritas leida midagi, mida selle peale öelda. Ta kaalus vabandamist - mille kuradi eest? -, vihaseks saamist - tal ei olnud selleks jõudu -, asja selgitamist - ta ei olnud kindel, kas ta sellega hakkama saab... Lõpuks ütles ta: "Ma olin... Juba enne. Ma olen juba üle aasta kindel olnud." Ta vältis endiselt Remy pilku, sest venna silmis vihkamise nägemine oleks tema jaoks liiga raske olnud. Ja seda õiget sõna, mis teda kindlalt millekski lahterdaks, ei suutnud ta samuti ikka veel välja öelda. Endale oli seda veel võrdlemisi kerge tunnistada olnud, aga Remy'le ta seda öelda ei osanud.

"Kindel olnud?" küsis Remy. "Sa oled alles laps! Sa ei tea mitte midagi! Sul pole kunagi korraliku tüdrukut olnud, et sa isegi teaks, kui hea see on. Mida sa sokid, sa pole mingi pede," jäi Remy endale kindlaks, hääl endiselt tõstetud, aga ta ei karjunud enam. "Ja emale ja isale ei maini sellest poole sõnagagi," lisas ta veel juurde. Türa küll noh. "Selle pärast andiski Bennett peksa sulle?" küsis Remy pahaselt. "Mis Eleanorist sai? Miks sa pead idiootsustega tegelema? Oled tähelepanu liiga vähe saanud või midagi? Türa küll, Robbie," raputas Remy pead. Ta pilgust polnudki paista nii väga viha, kui pigem pettumust. Nagu oleks Robert millegi väga kohatuga hakkama saanud või midagi. Nagu ta oleks perekonna au rüvetanud.

"Sina teadsid kuueteistkümneselt, et sa poisse ei taha?" küsis Robbie ettevaatlikult. Praegu oli Remy enam-vähem rahulik, aga pettumust oli tema häälest selgelt kuulda. Siis hingas Robert sügavalt sisse. "Mina teadsin, et tahan." Ta pani silmad jälle ja ohkas. Nüüd oli ta selle põhimõtteliselt välja öelnud ja kõigest hoolimata oli natuke kergem. "Selle pärast vist, jah," jätkas ta siis vaikselt. "Vähemalt sellest ta terve aja jahus." Robbie hammustas huulde, et seda värisemast takistada. "Eleanor on tore tüdruk küll, aga... Remy, mind ei huvita tüdrukud," ütles ta, hääl murdumas. Tal polnud vajagi lubada, et ta emale-isale midagi ei ütle - teist korda midagi sellist läbi teha ta niipea ei kavatsenud.

Remy pööritas silmi. Tema teadis kuueteistkümne aastaselt, et tema tahab naisi ja see polnud üldse seotud sellega, et Robert siin arvas, et ta gei on. See polnud väga sama asi või mis. Robertil oli mingi veider faas. "Sind hakkavad tüdrukud huvitama!" nähvas Remy. Ta marssis tigedana palatis ringi. Tema hetkeline rahunemise hetk oli asendunud taas vihaga. Kurat küll! Tema vend ei ole pede! Ei saa olla! EI hakka olema! "Ja sellele kuradi Bennettile ma annan tappa! Raisk!! Minu venda peksma!" urises Remy. Vaatamata kõigele ei kavatsenud ta mingil juhul oma vennast lahti öelda.

Robbie ohkas. Nüüd oli ta juba veidi rahulikum. Vähemalt polnud Remy talle kallale tulnud. Kui Remy oma tähelepanu hetkeks hoopis Bennettile suunas, hingas Robbie kergendunult välja. Kõige mustem stsenaarium see ei olnud. Remy, sa igavene põmmpea, mõtles ta. "Remy, sa ei saa aru," ütles ta aga valjusti, toon endiselt ettevaatlik. "Mu peas toimub kõik samamoodi nagu sinu omas, lihtsalt meile meeldivad erinevad inimesed. Sind endiselt ei huvita poisid, mind ei huvita tüdrukud." Ta hääl hakkas veidi värisema. "See ei ole mingi statement või tähelepanuvajadus või ma ei tea mis kurat veel. Ma olen gei." Ta hoidis pärast selle välja ütlemist mõned sekundid hinge kinni. Nii lihtsalt see oligi käinud, peaaegu märkamatult teiste oluliste sõnade vahel, ja Robbie tundis end paremini.

Remy silmitses oma venda pilgus uskumatus, pettumus, viha. Sada segast emotsiooni. Aga mis põhiline, siis ta ei kavatsenud endale tunnistada, et ta vend on gei. Seda enam, et Robert polnud seda veel välja öelnud. See andis nagu mingi julgustunde. Ta polnud veel sealt väravast läbi läinud, teda sai veel päästa! Kuni hetkeni, mil kutt selle välja ütles ja Remy tundis end järsku nii abituna. Ta vend on.... gei? See oli Remyle nagu oleks tema väikevennal gripp või angiin, nagu oleks ta kukkunud oma põlve puruks ja Remy oleks tahtnud minna tema juurde ja öelda, et kõik saab korda, me teeme su terveks. Aga ta ei saanud. See asi polnud ravitav ju. Nii ignorantne ta ka polnud, sellest sai ta aru, et kui sa oled gei siis nii on. Mingit tagasiteed polnud. Nüüd, kus Robert selle välja oli öelnud, oli Remy äkkviha kadunud ja ta oli justkui kurb. Aga mees raputas pead ning pööras pettunud pilgu eemale. Ta ei öelnud enam midagi, kuigi oleks tahtnud, aga tudus, et kõik, mida ta ütleb on rumal või ei oma see lõppude lõpuks üldse tähtsust. Seega, selle asemel, et seal seista ja kuulata ehk veel paar korda, kui gei ta vend on, jalutas Remy palatist välja. Miks tema vend gei pidi olema, miks Bennettid kõik ei võiks geid olla? Tigedana marssis ta haiglast välja, istus oma Camarosse ning sõitis minema. Mees ei saanud ise ka täpselt aru, mida ta tunneb, mis segased emotsioonid temas keevad või kuidas selle kõigega tegeleda. Oli väga suur tõenäosus, et ta on paari tunni pärast tagasi haiglas, pea norus ja palub Robertilt, et nad ei tülitseks enam, nii nagu see alati oli. Aga oli ka tõenäosus, et seekord lähevad asjad teisiti.

OT: This is not over yet!

Kui Remy tema ametliku kapist välja tuleku peale ainult vaikis, tõstis Robbie ettevaatlikult pilgu. Ta vaatas vennale otsa ja tema hingamine kiirenes jälle. See oli reaktsioon, mida ta polnud osanud oodata - Remy nägi välja, nagu oleks Robbie just ta südame murdnud või miskit. Miski tema näos oli aga ootustekohane - Robert lausa tundis oma venna pettumust, ehkki Remy polnud ikka veel midagi öelnud. Siis pööras Remy aga ukse poole ja lahkus. "Remy," hüüdis Robert talle veel vaikselt järele, aga Remy kas ei kuulnud või ei tahtnud kuulda. Uks langes tema järel kinni.
Robbie vajus sügavamale oma madratsisse ja ohkas. See oli kõige hullem lahendus - ta oleks karjumist, isegi löömist, täielikule vaikusele eelistanud. Remy lahkumine oli olnud ootamatu ja Robbie polnud kindel, kas ja millal ta tagasi tuleb. Ta mõtles vestluse veel kord enda peas läbi, üritades leida midagi, mida ta oleks võinud teisiti teha, ja tundis end üleni närusena. Nüüd, kui ta jälle üksi oli, olid mustad mõtted kiired tulema ja Robbie pigistas silmad kinni, kui neisse esimesed pisarad tekkisid. Ta ei tahtnud nutta, aga nüüd ei saanud ta enam pidama.


OT: Good.

Remy sõitis kuskil kaks tundi linnas ringi ja mõtles kogu selle asja üle järele. Kelle peale ta vihane oli? Mida see kõik tema jaoks tähendas. Miks see teda ärritas? Ta ei osanud pea ühelegi nendest küsimustest vastata. Ta ei saanud aru, miks ta vihane oli või kas ta oli vihane. Kas ta peaks tagasi minema või mitte? Mitte millestki ei saanud aru. Ainus, mis teda viimaks aitas oli Susannele helistamine. Ta rääkis naisega sellest asjast. Remy ei öelnud kordagi otse välja, et Robert on gei, aga nad rääkisid geidest ja sellest, kuidas Remy peaks käituma, kui ta sõber talle kapist välja tuleb. Susanne aitas mehel kogu maailma paremini mõista, aga see ei tähendanud, et mees sekundi pealt oma suhtumist muuta suudaks. Ta oli siiski päris kaua oma vanemate kasvatada olnud eks ole.
Pärast paari tundi parkis Remy viimaks oma auto taas haigla parklasse ning kõndis üles oma venna palatisse. Mees kõhkles enne kui sisse astus, aga lükkas siiski ukse lahti ning astus palatisse. Seekord ei tõstnud ta oma päikseprille pealaele vaid lasi neid enda silmi varjata. "Hei," pomises Remy. Ta ei tulnud vabandama seekord, aga ta ei tahtnud Robertiga kakelda ka. Ta ei suutnud ikkagi tülis olla oma vennaga. "Ma tõin mahla sulle," sõnas mees ning tõstis mahlapaki ja tahvli šokolaadi Roberti öökapile. Seejärel istus ta toolile voodi kõrval ning ohkas. Mees ei öelnud sõnagi nende eelmise teema kohta. Õigupoolest tegi ta nägu, nagu nad poleks sellest üldse rääkinud.

Robbie pisarad väga kaua ei voolanud, aga tuju oli allapoole nulli sellegipoolest. Ta teadis, et tal ei ole midagi kahetseda, aga mingi vastik süütunne näris ikka hinge - ta teadis, et idee poolest oleks see tüli välditav olnud. Lihtsalt... ta oli salatsemisest väsinud. Kaks tundi, kaks rõhuvalt vaikset ja üksildast ja masendavat tundi läks mööda, ja Robbie tuju ei paranenud.
Kui tema palatiuks taas avanes, ootas Robbie mõnd õde, kes tema olukorda kontrollima tuleb, aga Remy't nähes läks ta näost valgeks. Ta ei teadnud, mis nüüd saama hakkab, ja ta ei osanud midagi öelda. Ka tema oleks päikeseprille tahtnud - Remy ilmselt nägi tema endiselt punaseid silmi. Tema pilk oli vennale otsa vaadates süüdlaslik, ükskõik kui palju Robbie endale korrutas, et ta pole milleski süüdi. "Hei. Aitäh," ütles ta lõpuks, kuid ei tundnud mingit soovi šokolaadi lahti harutama hakata. Tema pilk käis oma käte ja Remy näo vahet, kuid ka tema ei osanud midagi öelda. Ta polnud päris kindel, mida ta tol hetkel tundis - päris hirm see vist ei olnud. Ärevus? Ängistus? Lootusetus?

Remy istus mõne aja vaikides seal toolil, kuni raskelt sisse ja välja hingas. "Homme saad siis välja?" küsis ta üle. Ta oli tõsine, aga püüdis olla mitte süüdistav. "Ma vist pean järgi tulema sulle. Russ on oma treeningutega ametis ja vanemad.. noh, tead küll neid," sõnas Remy siis. Robin võis ka muidugi tulla. Remy ohkas taas raskelt. Nagu astmaatik juba, ausõna. Koguaeg ohkab. Aga mida ta tegema peaks? Kuidas oleks õige käituda tegelikult? Aah, miks see kõik nii raske oli? Ta oleks tahtnud oma vennaga normaalselt rääkida, aga ühtäkki ta ei osanud enam. Naistest nad enam ilmselgelt ei räägi. Meestest Remy Robertiga rääkima ei tahtnud hakta. Jalgpallist? Kas geid üldse räägivad jalgpallist? Robert rääkis. Mmh! Remy korrutas oma peas Susanne sõnu. 'Ta on endiselt sama inimene!'

Remy oli ilmselt otsustanud hiigelsuurt elevanti ruumis lihtsalt ignoreerida, ja kuigi see Robbie arvates küll kõige mõistlikum lahendus ei olnud, oleks võinud ka hullem olla. "Homme jah, keskpäevaks," ütles ta vaikselt, Remy'le otsa vaatamata. Remy silmi varjasid nagunii prillid ja Robbie enda omasid ka väga näidata ei tahtnud. Ta mõtles, kui kaua see kesta saab - ohkamine ja vaikimine ja ebamugavalt kõlav vestlus. Samas ei osanud ta ka midagi mõistlikku öelda - kui ta millesti tavapärasest räägiks, tunduks see halva tuju tõttu pingutatud ja võlts, ja millestki tõsisest rääkimiseks oli õhk liiga pingeline. Robbie sõnavaesus oli nii täielik, et tundus, nagu oleks Remy võõras, ja see tunne muutis poisi rahutuks. See oli endiselt tema vend, ja tema oli endiselt Remy vend, ja nad kaks ei osanud teineteisele peaaegu sõnagi öelda. Robbie teadis, et nad peavad asjad mingil hetkel selgeks rääkima, aga ta polnud kindel, millal see hetk kätte jõudma peaks.

"Okei, ma siis tulen selleks ajaks siia," sõnas Remy. "Kas ma toon sulle mingeid riideid ka või midagi?" küsis kutt seejärel. Robbie riided, millega ta sinna oli tulnud, olid kindlasti määrdunud või midagi. Remy ristas rinnal käed. Tema nägu oli küll venna poole pööratud, aga tema pilk oli hoopis kusagil mujal. Mitte, et läbi päikeseprillide üldse näha oleks, kus suunas ta täpselt vaatab. Vähemasti ei olud ta praegu kuskil pärapõrgus venda kirumas või ei joonud end täis või ei peksnud Robertit. See pidi ju ka millegi eest lugema, eks? Ometi oli raske näha oma venna punetavaid silmi.

"Okei," ütles Robbie, justkui välja lülitatult. "Võta mu kapist midagi suvalist." Lõpuks tõstis ta pilgu ja vaatas vennale otsa, teadmata, kas Remy ka teda vaatab või hoopis midagi muud. Veidi aega oli ta veel vait, aga ohkas siis ja ütles: "Meil pole kunagi veidrat vaikust olnud." Olgu mis on, mõelgu Remy, mida ta mõtleb, aga Robbie tahtis temaga vähemalt kuidagi mõistlikult rääkida. Ta polnud sellise olukorraga harjunud ja see ei meeldinud talle. Ja see kuradi ebavajalik ja mõttetu süütunne utsitas teda rääkima. Robbie tundis, nagu peaks ta, maksku mis maksab, Remy uuesti rääkima saama. Isegi kui Remy uuesti vihaseks saab.