This might hurt a lot, though

Ja vaikimine jätkus. See oli nii veider. Kuidas nad üldse suutsid vaikida? Venna sõnade peale viis Remy oma pilgu Robertile ning tema pea nõksatas veidi poisi poole reetes tema pilgu pööramist. "Ei ole," pidi ta nõustuma. Aga mida nad rääkima peaks siis? Remy ei osanud ühtäkki midagi rääkida. Robert oli endiselt tema vend ja ta kinnitas endale, et mitte midagi pole muutunud, nagu Susanne talle ütles, aga Remy ikkagi tundis, nagu see kutt seal voodis, tema vend, oleks täiesti teine inimene. Nagu poleks temaga enam mitte millestki rääkida. Teda häiris, et ta nii tundis, aga ta ei osanud seda mitte kuidagi muuta ka. Kuidas ta peaks seda muutma? Ta vend oli midagi muud, kui see, mida ta oma vennast kogu aja oli arvanud.

Robbie ohkas vaikselt, kui Remy vastus vestlust kuhugi ei viinud. Ta ei tahtnud venda torkida ka, aga ta teadis, et kui see vaikimine ja põrnitsemine veel kaua kestab, läheb ta peast segi. Samal ajal kartis ta, et iga asi, mida ta ütleb, võib Remy uuesti vihaseks ajada. Lõpuks lausus ta vennale otsa vaadates, rinnus raske tunne ja kõht kukerpalle viskamas: "Remy, ainult üks asi on minu juures teistmoodi. Kõik muu on ju sama." Ta teadis, et tundub Remy'le ilmselt mingi tulnukana, aga tegelikult oli kõik samamoodi, lihtsalt üle aasta peidetu oli lõpuks välja öeldud. Midagi poleks tohtinud muutuda!

Remy turtsatas kergelt ning viis pilgu jälle eemale, pöörates seekord ka pead rohkem mujale. "Ei ole," vastas mees vaikselt. "Sinu juures pole mitte midagi teistmoodi, lihtsalt nüüd ma tean sinu kohta midagi, mida oleksin pidanud juba ammu teadma," sõnas Remy. Pooleldi Susannelt õpitud sõnadega. Ta raputas kergelt pead. "Kui sa esimest korda ise selles selgusele jõudsid.. Ei, isegi enne seda, kui sa alles arvasid ja katsetasid, sa oleksid pidanud minu juurde tulema," pomises Remy. "Aga ma saan aru, et sa ei saanud. Ja ma püüan olla okei sellega ja ma nagu olengi... sa oled ikkagi mu vend, samas ma pole ka," Remy ohkas. Poleks tal nii suurt vajadust ja tungi oma vendade ja õega hästi läbi saada, poleks ta praegu siin. Ta poleks Susannele helistanud ja ta ei püüaks oma venda praegu mõista. Ta oleks temast lahti öelnud ja mida iganes, aga Remy vajadus vendade ja õe järele pani teda pingutama. "Mul on lihtsalt aega vaja," ohkas Remy siis. Ta lükkas oma päikseprillid pealaele ning vaatas korralikult Robertile otsa. See kõik oli tema jaoks uus ja veider ja... mida ta nüüd tegema hakkab, kui Robertile enam naist otsida pole vaja?

Robbie hingas kergendatult, kui Remy lõpuks rääkima hakkas. Ta kuulas venda, tundes end järsku palju paremini. "Ma kartsin," vastas Robbie lõpuks lihtsalt. "Alguses iseennast ja siis seda, et sa saad vihaseks." Ta oli aasta aega, isegi rohkem, näidelnud ja muretut nägu teinud, samal ajal üritades aru saada, kesasi ta täpselt on. "Ma olen tükk aega tahtnud midagi öelda, lihtsalt... Ma teadsin, kui halvasti see lõppeda võib. Mõned mu sõbrad peksti läbi, mõned visati kodust välja, mõned ei räägi oma perega enam peaaegu üldse." Ta vaatas tähendusrikkalt oma vennale otsa - ta tahtis, et Remy mõistaks, kui väga Robbie oli samasuguseid lõpplahendusi kartnud. Viimased paar tundi oli ta tavalisest veel enam peljanud, et Remy'st saab edaspidi kummitus, kes temaga sõnagi vahetamata, vaid pettunud pilkudega suheldes samas majas ringi jalutab. "Aitäh, et sa ikka veel siin oled. Või jälle. Või mis iganes," ütles ta vaikselt, silmad uuesti niiskeks muutumas. "Võta nii palju aega, kui sul vaja on, lihtsalt... Palun ära ära kao." Ta oleks ehk veel midagi öelnud, aga tema hääl murdus ja ta käed tõmbusid uuesti rusikaisse.

Remy silmitses oma venda ning tema pilk muutus murelikumaks, kui ta nägi Robertit vesiste silmadega. Ta kortsutas kulme. "Sa ei jää oma perekonnast ilma," sõnas Remy kindlalt Ta ohkas kergelt. "Kuule, gei või mitte, töinama ei luba ma sul ikka hakata," arvas mees leebel häälel. Ta kõhkles veidi, aga ajas end siis püsti ning taas veidi kõhelnud, kallistas ta oma venda veidikene. "Ei hakka tönnima eks," muigas Remy kergelt. "Ma olen siin ja mul pole plaan kuskile kaduda," kinnitas ta. Lihtsalt ta vajab aega ja ta võib teha kohatuid märkuseid ja mida iganes, aga ta vajas aega, et asjaga harjuda. Ta sai aru, et Robert kartis ja kes oskas öelda, et mõnes teises olukorras oleks Remy paremini käitunud. Ilmselt polekski. Võib-olla kui ta vend ei lamaks haiglavoodis, oleks ta rohkem ärritunud, kes teab. See polegi oluline, mis oleks olnud. Oluline on, et nad olid seal ja Susanne suutis Remy veenda olukorra normaalsuses, mis sellest, et naine isegi ei teadnud, et Remy Roberti pärast tige oli. Mees tõmbus vennast eemale ning istus tagasi tooli. "Et siis naisi ma sulle enam ei paku," sõnas Remy ning muigas kergelt. Was that even a good joke?

Robbie vaatas veidi aega lakke, et pisarad silmadest edasi ei jõuaks, ja äigas siis käega üle silmade. "Ei töina, luban," ütles ta üle pika aja veidi naeratades. Kui Remy teda kallistas, klammerdus Robbie tema külge tugevamalt kui ehk otseselt vaja oleks olnud - see kallistus tähendas, et vähemalt praeguseks oli kõik korras. "Aitäh," sosistas ta veel kord. Kui Remy tagasi toolile istus, oli Robbie naeratus juba peaaegu selline nagu alati, ainult veidi vildakas - vasak suupool, mis oli Bennetti käest kõvema klohmimise saanud, ei osanud veel endisel tasemel kaasa töötada. Venna nalja peale Robbie turtsatas. "Pole vist mõtet, jah," ütles ta samuti muiates. "Mina ei oska nendega midagi peale hakata."

Remy ohkas kergelt, aga naeratus tema huulilt siiski ei kadunud. "Mina ei oska sulle jälle neid mehi otsida," muigas ta siis. Nii et ta ilmselt jätab Roberti armuelu nüüd sinna paika. Ta ei tahtnud väga isegi kuulda midagi sellest ausaltöeldes. Ta võis küll üsna tolerantne olla juba selle asja suhtes, aga oma venda teise mehega näha oleks siiski endiselt veider. Inimene, aga harjub kõigega, nagu öeldakse. "Kaua sa nüüd sant oled siis? Arstid ütlesid ka midagi?" uuris Remy seejärel. Liamile tuleks endiselt kõvasti tappa anda selle eest siiski.

"Loodame siis, et ma saan ise hakkama," vastas Robbie samuti naeratades. Kui Remy talle kuttidega pimekohtinguid korraldaks, oleks see juba järgmise taseme veidrus. "Järgmise nädala jalkatrennid jäävad surmkindlalt vahele, nädala aja pärast pean korra veel siin käima, et öeldaks, mis ülejärgmisest nädalast saab. Ma pean ennast vähemalt nädal aega võimalikult vähe liigutama ja ma kardan, et ma lähen hulluks niimoodi," ütles Robbie ohates. Ta oli lapsest saati erinevate trenndie vahet käinud ja ka nüüd käis ta iga päev jooksmas või jalkat mängimas. Mõte nädal aega voodi ja koolipingi vahet tiksumisest tekitas talle juba praegu õudusvärinaid.