Cigarettes and ramen and a little bag of dope

Käes oli kolmapäev. Suure peoni, mis linnas varsti pidi algama, oli aega paar päeva ja laadast olid mõned päeva möödas. Kevin oli suutnud laadast end kuidagi kõrvale nihverdada ja sõpradega kanepit tõmmanud kodus, kui vanemad asjatasid linnapeal. Küll aga oli ta mõni aeg hiljem oma vennalt kuulnud, et Carterite piseim perekonnaliige temalt tappa oli saanud ja et too oli linnas kohvikus mingi tüübiga pedetsenud. Oma venna hooplemisest polnud Kevinil ausalt öeldes sooja ega külma. Tal harva oli millestki sooja või külma samas. Küll aga uskus ta, et varem või hiljem tuleb selle jama pärast neil Carteritega jamasid ja see, kuidas see kõik laheneb, ehk isegi huvitas teda. Siiani polnud mingei hõõrdumisi siiski olnud.

Kaks esimest tundi olid lõppenud ja Kevin suundus vahetunni ajal koolimaja nurgataha suitsetama. Ta isegi ei põdenud selle pärast, et ta kooli ajal kanepit tegi, sest õpsidel oli muudki teha kui tema silmi passida või midagi. Paraku läks tal seekord vähe kauem ning kui ta koolimajja tagasi suundus, oli nende keemia tund juba alanud. Kui Kevin klassi astus, olid kõik paaridesse sättinud, seal hulgas tema tavaline laboripartner.
"Kevin, sina võid Roberti kõrvale istuda," sõnas range meesõpetaja.
"Ah minge vittu," pomises Kevin ning silmitses hetke Carterit, aga sammus siis lojult laua juurde ja lasi oma koolikotil tuhmi mütsu saatel põrandale vajuda. Kutt istus toolile Carteri kõrval, heitmata talle väga ühtegi pilku. Kui kõrvuti, siis kõrvuti, mis ikka üle jäi. Kevin võttis laualt mingi katseklaasi ja näppis seda. Tundus, et nad hakkavad mingit paska kokku keerama.

Kutt kandis sinise-valge ruudulist nööbitavat särki, mille varrukad üle tema küünarnukkide keeratud olid. Särgi all oli tal tumedam sinine t-särk. Jalas helehallid sirge lõikega teksad, mitte liiga kitsad, ta vihkas kitsaid teksasid, ning hallid tennised. Oma juuksed oli ta soengusse sättinud, nagu tavaliselt. Selline üle pea kammitud, mitte liiga korralik look. Tema riietelt oli kergelt kanepi lõhna tunda, aga tõenäoliselt vaid Robertile, sest teised istusid neist piisavalt kaugel. Tema ilme oli tüdinud, aga samas jälgis ta katseklaasi liigagi suure huviga. It was pretty! Mitte, et ta seal nüüd täitsa kivis oleks või midagi, aga valgus peegeldus klaasilt kuidagi eriti lahedalt hetkel.

Õpetaja jagas kätte töölehed ja tunni lõpuks pidid need täidetud olema. Iga paar sai endale ühe lehe, kus olid kirjas erinevad reaktsioonivõrrandid, mis tuli ära lõpetada ja nimekiri ette antud katsevahenditest. Lisaks tuli kirjeldada mis reaktsiooni käigus toimus.

OT: Robert

Okei, keemia tund oli nagunii täielik ajukepp, aga paaristööd olid veel eriti haiged. Kui õpetaja neil paaridesse võtta käskis, pööras Robbie enda kokkulapitud näo klassi poole, aga nagu iga kord alates Bennetti idiootsusest, vaatasid kõik temast justkui läbi. Kui Robbie mõistis, kes ainsana klassist puudu on ja seetõttu kohale ilmudes tema partneriks saab, oigas ta vaikselt. Jah, muidugi, ideaalseim variant oli veel ühele Bennettile ebameeldivalt lähedal olla.

Lõpuks vedas Kevin end kohale ja kohtles õpetajat oma tavapärase võluva viisakusega. Hetk hiljem maandus ta Robbie kõrval ja poiss sai hea ülevaate sellest, miks ta oli tundi hiljaks jäänud. Ometi ei hakanud ta midagi ütlema - keemia hinde vee peal hoidmine oli natuke olulisem. Õpetaja jagas neile töölehed. Neile pilgu heitnud, ütles Robbie vaikselt: "Fucking bullshit." Tal polnud aimugi, mis kurat seal lehe peal kirjas oli. Ta silmitses lehte veidi aega ja uuris siis katsevahendeid. Mingid happed, alused, mis iganes. Vähemalt olid pudelitel sildid peal. Ohates korkis ta esimese pudeli lahti. "Teed ka midagi kasulikku või...?" küsis ta siis Kevinilt, poisi poole pöördumata. Üksi ta seda paska küll teha ei kavatsenud. Ta libistas käed üle oma siniste kitsaste teksade, silus oma lillat T-särki ja haaras pastaka. Kas nad olid midagi sellist õppinud üldse?

Kevin ohkas, kui Carter midagi talle ütles ning tõmbas selle töölehe enda poole. "See on mingi sitt siin ju, mina ei viitsi teha seda," pomises kutt. Ta lükkas töölehe eemale ning silmitses jälle katseklaasi oma käes. Mingil hetkel pööras ta end ringi ja otsis pilguga oma endist partnerit ning saatis talle ühe tigeda pilgu, too vaid kehitas õlgu. Ilmselgelt oli ta Kevini mingi kena klassiõe vastu vahetanud. Vitupea. Siis pööras Kevin end tagasi Bennetti poole, teda seekord pilguga mõõtes. "Kalla kõik möks kokku lihtsalt," arvas kutt üsna ükskõikselt õlgu kehitades. Ta otsis oma telefoni ning trükkis sõbrale, kes ta üle lasi, sõnumi, et mida nemad teevad ja too parem saatku talle õiged vastused. Ilmselgelt ei viitsinud ta oma ajusid selle asja peale kulutada ja kavatses kas kuskilt vastused saada või siis lihtsalt persse saata selle. Erinevalt Robertist oli tal üsna kama, mis sellest keemia hindest saab.
"Kevin, ma soovitan sul see telefon käest panna ja tööle keskenduda. Sa ei taha mind järgmine aasta ka siin näha," hoiatas keemiaõpetaja kutti, kui nende laua juurde seisis.
"Jaa, mida iganes," pomises Kevin ja surus oma telefoni teksade taskutesse. "Sa oled mingi tark ju, tead küll, kuidas see asi käib," arvas Kevin siis Roberti poole pöördudes. Ta polnud väga kindel kui tark kutt oli, aga ta ju tuupis, et meeskonna kapteniks saada ometi? Ei?

"Mina ka mitte, nii et awesome oleks, kui sa natukenegi ennast ka liigutaksid," ütles ta töölehte uuesti enda kätte võttes. Kulus vaid mõni hetk, enne kui ta ohates õpiku lahti lõi. Illusioon, et ta ilma selleta hakkama saab, oli küll idiootne olnud. Siis tõstis ta korraks pilgu ja silmitses pudeleid veidi. "Sega need kaks kokku," ütles ta kaht neist Kevini lauapoolele pannes. "Kalla-kõik-kokku" nõuannet otsustas ta lihtsalt ignoreerida. Kevin võis nii palju paska ajada kui tahtis, Robbie tahtis vähemalt millegi mõistlikuga hakkama saada. Pealegi polnud ta päris kindel, mis saaks, kui ta poissi kuulda võtaks. Ta võis ju loota, et keemiaõpetaja neile ohtlikke kombinatsioone kätte ei anna, aga kurat teab.
"Mina? Keemias? Nalja teed," ütles Robbie nüüd esimest korda Kevinile otsa vaadates, talle tema venna kätetööd täies hiilguses demonstreerides. "Ma ei saa sittagi aru." Ta tundis endal keemiaõpetaja pahast pilku, kuid ei kavatsenudki oma sõnakasutuse pärast vabandada. Tema pilk püsis Kevinil.

Kevin silmitses tähelepanelikult Roberti paiste taotud nägu. Liam polnud end ilmselgelt tagasi hoidnud. Aga Kevinil oli üsna kama. Ta ei tundnud mingit rahulolu sellest, ega ka kahjutunnet, et Roberti näolapike tuuningut saanud oli. Ta ei viitsinud end ühtlasi selle ülesande nimel liigutada, aga veel vähem viitsis ta järgmine aasta seda sama asja teha, nii et ta pigem püüdis sellest ainest kenasti läbi saada. "See ei saa ju nii raske olla," arvas Kevin siis ning turtsatas kergelt. Ta võttis kaks pudelikest, mis Robert tema nina ette lükkas ning korkis need lahti ja kallas segamisnõusse. Mitte, et ta teaks, kuhu neid asju täpselt kallata tuleb, aga see tundus kõige sobivam anum selleks. Kutt loksutas vedeliku. "Awesome!" pomises ta siis muiates, kui see jama seal klaasis värvi muutis. "Vaata seda," muigas kutt lõbusalt, hetkeks lausa unustades, kes ta paariline on, ning vehkis purgikesega Roberti nina all. That was fun. Siis tõstis ta selle jälle rohkem enda nina alla, et nuusutada, mis lõhnaga see tore roheline vedelik oli. Kutt tõmbus kiirelt eemale ning asetas klaasi järsult lauale. "Türa, see haiseb," pomises kutt. Terav lõhn kõrvetas kergelt ta nina. Niimoodi võib pea selgeks saada ja see pole üldse tore! Ega ta selleks nurgataga kanepit tõmbamas käinud, et selle mõju kohe kaoks.

Veidi aega vaatas Robbie Bennettile otsa, kuid kui tolle tähelepanelik pilk liiga läbitungivaks muutus, pöördus ta veidi punastades töölehe poole tagasi. Teine võrrand jäi pooleli, kui Kevini katse reaalselt töötas. Robbie vaatas poissi uuesti, veidi segaduses, et poiss temaga mõistlikult suhtleb, ning lõpuks naeratas. "Väga hea," ütles ta vaid sekund enne seda, kui Bennett oma nina katseklaasile liiga lähedale torkas. "Nagu laps," lausus ta, aga mitte tüdinult, vaid peaaegu sõbralikult. "Sa pole siin ikka midagi õppinud," ütles ta pead raputades. Ettevaatlikult kallas ta osa segamisnõu sisust väiksemasse katseklaasi - õpetaja tahtis pärast nende katsete tulemusi ka näha - ning puhastas nõu ära. "Need
kaks järgmisena," ütles ta kaks uut pudelit Kevini ette tõstes, lõpetas teise võrrandi ja alustas uut. "Läbipaistvat asja kaks korda rohkem kui seda kollast sodi vist," täpsustas ta naabri poole vilkspilku saates.

"Mis väike laps?" pööritas Kevin silmi. Kõik oli jumala õige, ta polnud midagi valesti teinud seal! Kust tema pidi teadma, et see möks nii vastikult lõhnas. Igal juhul ei kavatsenud ta enam uuesti oma nina sinna sisse pista. Ta võttis siis järgmised asjad ning kallas neid katseklaasi. "Miks nii vähe?" küsis kutt ning pööritas silmi. Ta tahtis ikka kõik kokku kallata. Ning enne kui Robert teda keelata jõudis, kallaski Kevin tunduvalt rohkem, kui vaja oleks, nõusse. Esialgu oli kõik tore, aga siis järsku hakkas asi klaasis mulisema ja järgmisel hetkel kees see kogu täiega üle klaasi, valgudes nende lauale. "Vittu!" hüüdis Kevin ehmatusega ning põrkus lauast eemale, karates kohe püsti. Vedelik voolas mööda lauda laiali ja põrandale.
"Kevin! Robert!" käratas õpetaja pahaselt. "Koristage see jama kohe ära. Peale tunde tulete siia koristama!" sõnas mees karmilt.
"Mida vittu? Mina seda solki ei puudu," sõnas Kevin protesteerivalt ning korjas oma koti üles enne kui kahtlane vedelik selleni jõudnud oleks. Klassist kostus naeru, aga õpetaja tige pilk vaigistas selle. Ta kamandas poisid lapi järele, mis klassi teises otsas kraanikausi all kapis oli ning jälgis, et nad sõna kuulaks. "Ma pole mingi koristaja siin," protesteeris Kevin ikkagi. Miks tema peab koristama? Selle pärast, et ta selle seal üle ajas? Selleks on koristajad seal koolis, kellele makstakse!

"Asju, mida sa ei tea, nuusuta kaugelt," ütles Robert muiates. See õppetund oli Kevinil ilmselt vahele jäänud. Robert ei jõudnud midagi öelda, enne kui Kevin juba peaaegu kogu mõlema pudeli sisu nõusse oli kallanud. "Persse," reageeris Robin sama vihaselt, aga veidi vaiksemalt kui Kevin. Ta silmitses Kevinit pahaselt - oli tal siis vaja keemikut mängima hakata. Ta tõstis samuti oma koti lauale. Kevin küll proesteeris, aga Robbie marssis juba kraanikausikapi poole. Fakt oli see, et kumbki nendest koristab selle ära, ja Kevin seda ilmselgelt teha ei kavatsenud. Siiski viskas Robbie lapi üle klassi esmalt Kevinile, lootes, et äkki taipab ta oma lolluse tagajärjed ise korda ka teha.

Kevin põrnitses ikka pahaselt õpetajat. Tema ei hakka koristama seal! Kui Robert lapi tema poole viskas, astus Kevin eemale ning lasi lapil põrandale kukkuda. "Mida vittu sa mind sellega loobid? Ma pole mingi koristaja siin," nähvas kutt tigedalt robertile nüüd.
"Pärast tunde tulete te mõlemad siia klassi koristama või kirjutate kahe leheküljelise seletuskirja sellest, miks te tunnis käituda ei suuda. Ma usun, et kehalise õpetajale see seletuskiri ei meeldi," sõnas õpetaja karmilt. Viimane lause käis ilmselgelt rohkem Roberti pihta. Õpetajad teadsid poisi sihtidest ja neile kohati väga meeldis seda ära kasutada.
"Ah minge vittu kõik," nähvas Kevin ning marssis lihtsalt ülbelt klassist välja. Tema ei hakka koristama seal! Ei praegu, ega ka mitte peale tunde. Millega ta aga ei arvestnaud, oli see, et pärast seda tundi saadeti ta direktori juurde, kes ähvardas kogu selle jamaga tema vanemate juurde minna ja kuigi Kevinil oli üsna kama kõigest, ei olnud tal väga kama sellest, et iga väiksem asi tema vanematele ette söödetakse. Tal oli savi, mida ta vanemad teevad temaga, karjuvad ta peale, panevad aresti või mida iganes, aga fakt oli see, et ta ema oli haige ja ta ei tahtnud oma haigele emale mingi lolli keemia õpetaja pärast muresid juurde tekitada. Seega kui tunnid läbi olid, koperdas Kevin kenasti keemia klassi. Kõikide laudade peal olid töövahendid laiali. Vähe sellest, nad pidid need töövahendid ära ka pesema ja tahvli ära pesema ja põrandaid pühkima. No mida vittu. Parema meelega prooviks veel kord seda katset teha, aga kui käsud olid sellised, mis siis teha. Kevin viskas oma koti õpetaja lauale, kui mees oli ruumist lahkunud ning ohkas raskelt. Tahaks kanepit teha, vat mis.

Keemiaõpetaja oli sitapea ja muidugi meeldis talle Robbie jalkavärki poisile nina alla hõõruda, isegi rohkem kui teistele idiootidele, kellel siin koolis õpetada lubati. Tavaliselt pööritas poiss selle peale silmi, aga nüüd oli ta juba endast väljas. "Mina tema paska üksi ka koristama ei hakka," ütles Robbie ärritatult, kui uks oli Kevini järelt kinni langenud. Ta jalutas oma pingi juurde tagasi, pani maha kukkunud lapi lauale ning haaras oma koti. Jalkatrenni ta nagunii minna ei saanud, nii et mis see pärast tunde tulek ikka oli. Koristamine ei tõmmanud teda eriti, aga vähemalt ei pidanud ta seda terve klassi ees tegema. Nii võttis ta oma asjad ja jalutas samamoodi minema, poolenisti täidetud töölehe õpetaja lauale visates. Ka tema pidi direktori juures käima ja mingit jama vanematest ja - ilmselgelt - jalkatrennist kuulama, ning lõpuks marssis ka tema päeva lõpus keemiaklassi. Ausalt öeldes oli ta Kevinit nähes veidi üllatunud - ta ei teadnud, miks kutt oli sellega vaevunud - aga natuke tänulik oli Robbie talle ometi. Seda ta aga välja ei näidanud. Sõnatult pani ta oma koti seina äärde maha ning astus lähima laua juurde, et kohe pihta hakata. Mida rutem alustada, seda rutem sai ta siit minema.

Kevin viis pilgu Robertile ning ohkas. See kuradi loll klass, mida nad seal koristama pidid nüüd. "Kuule, teeks nii, et ma tassin selle kola sulle ette ja sina pesed samal ajal? Saame kiiremini?" pakkus Kevin tiimitöö välja. Ilmselgelt ei tahtnud tema neid asju seal pesema hakata. Ta võis kasvõi põranda ära pühkida, aga mitte kogu seda jama ise pesema hakata. Ta astus mingi laua juurde ning hakkas neid asju, mis sal laiali oli, mingile kandikule kokku korjama, et need siis kraanikausi äärde viia. Seejärel astus ta järgmise laua juurde. See oli ikka kuradi nüri töö. Miks ta enne siia tulekut ei võinud kanepit teha? Järgmise kandiku ära viinud, ohkas Kevin ning vaatas klassis ringi. "Ma teen pausi korraks," muigas ta siis ning astus tõmbekapi juurde. Kutt hüppas kappi istuma ning tõmbas selle klaasist ukse peaaegu kinni. Ideaalne. Seejärel otsis ta välja enda kanepipläru, süütas selle ning tõmbas mõnusa mahvi. Aaah, kuidas ta oli seda juba igatsenud. Tõmbekapp oli piisavalt suur, et Kevin mahtus sinna kenasti rätsepaistes istuma. Ta silmitses läbi klaasi Robertit, endal lõbus muie huulil. Tõmbekapis oli päris tore, üsna pea oli see tossu täis ja Kevin oli rohkem laksu all, kui ta tavaliselt oli.

Tiimitöö oli Robbie jaoks vist hetkel parim variant. Kui ta siin juba olema pidi, siis võis ta seda mõistlikult teha. Okei, pesemine teda väga ei tõmmanud, aga ta ei hakanud Keviniga selle pärast kemplema ka. Bennett kandis talle mõned kandikud nõusid ette ja tahtis siis pausi teha. Robbie pööritas küll silmi - poiss oli vaevalt paar minutit tööd teinud - kuid kuna tal oli nüüd tükk aega nende kandikutega tegemist, vastas ta Kevinile: "Lase käia." Isegi, kui Kevin kogu pesemist vajava kola talle ette kannaks ja siis veel põranda ära pühiks, lõpetaks ta nagunii Robbie'st varem. Nähes, mida Kevin oma pausiga peale hakkas, muigas Robbie veidi ja raputas pead. Kui aus olla, polnud ta kunagi kanepit proovinud ja seega polnud tal erilist õigust ka Kevini ajaviite üle vinguma hakata. Igatahes polnud tal selle vastu midagi, et Kevin end tõmbekapis pilve tõmbab. Pealegi tundus Bennett päris lõbusaks muutuvat. Robbie'le tundus, et tüüp koguni naeratas talle. Ta loputas katseklaase edasi, aeg-ajalt Bennetti poole lõbusaid pilke saates.

Varsti tundus, et Robert oli pesemisega ühele poole saanud, aga Kevin ei tahtnud veel minna uusi asju ette tassima. Ta koputas klaasile, et Robret tema tähelepanu saaks ning tõmbas tõmbekapi ukse lahti. "Tahad ka?" pakkus kutt lahkelt. Nagu ta ei saaks endale uut osta iga kell eks ole. Natuke võis jagada küll. Isegi kui see oli Carter, kellega ta jagas. Praegu oli Kevin liialt pilves, et põdeda selle pärast, kellega ta mida jagas või tegi. Elu oli elamiseks! Yolo või midagi. Kevin sirutas oma jalgu ning tõstis need tõmbekapist välja. Osa tossust valgus nüüd klassi laiali ja sellest oli veidi kahju. Kapis olla oli päris tore. Kevin turtsatas naerma, sest ta oli kapis. "Ou ou," püüdis ta Roberti tähelepanu, sest äkki kutt juba ei kuulanud teda piisavalt. "Ma olen kapis," naeris Kevin siis. Elu parim nali!

Robert üritas üllatust tagasi hoida - Bennett polnud temaga kunagi nii lühikese aja jooksul nii palju suhelnud. Kui kutt talle kanepit pakkus, kõhkles Robbie vaid hetke, enne kui otsustas, et persse kah, Kevinile lähemale astus ja joindi vastu võttis. Veidi veider oli ja tahtis esialgu köhima ajada - ka kogu poisse ümbritsev õhk oli tossu täis - aga mitte otseselt halb. Kevni nalja peale hakkas Robbie endalegi ootamatult naerma. "How the tables have turned," ütlesta muiates vastu. Tal polnud mingit kahust, et Liam oli vennale rääkinud, mille eest ta Robbie läbi kolkinud oli. Kevin ilmselt teadis, et Robbie oli nüüd igatpidi kapist väljas.

Kevini naer ei lõppenud, kui Robert seal kanepi kätte vaikselt lämbuma hakkas. "Esimest korda teed?" küsis Kevin muiates. Ta võttis pläru endale tagasi ning tõmbas sellest mahvi ja puhus välja suitsurõngaid. Ta turtsatas uuesti naerma. Nii lõbus. "Oledki päriselt pede siis?" küsis Kevin kulme kergitades, muie huulil. "Ma arvasin, et Liam ajas paska," sõnas kutt lõbusalt. Teda ilmselgelt ei häirinud Roberti orientatsioon karvavrdki. Nooruk pakkus pläru uuesti klassivennale. Kahju, et see varsti otsa saab. "Niimoodi võib see koristamine isegi talutav olla," muigas Bennet lõbusalt ning hingas sügavalt sisse. "Türa, aga see keemia õpetaja on ikka haige küll. Ütleb, et tehke katseid, me teeme, siis pannakse koristama. Nahhui," seletas Kevin lõbusalt. Kanep oli tore asi ilmselgelt. Poleks nad seal kahekesi ja poleks Kevinil kanepit, poleks ta Robiga nii hea semu hetkel. Aga nad olid ja 'poleks' pole üldse tore poiss.

"Esimest korda jep," vastas Robbie veidi käheda häälega, kuid naeratas. Siis hakkas ka tema naerma. "Ei ajanud," ütles ta Kevini küsimusele vastuseks. "Olen küll gei. Ta-daa." Kuradi veider oli, et Bennettile seda nii lihtne tunnistada oli, aga ilmselt oli asi selles, et tavaliselt polnud neil teineteisest sooja ega külma. Või siis nende ümber heljuvas suitsus. Ta võttis pläru uuesti enda kätte, tõmbas sellest teise ja oluliselt edukama mahvi ning andis selle Kevinile tagasi. "Sellega ma olen küll nõus, et ta sitapea on, aga sa oleks võinud ka mõistuse juurde jääda," vastas ta naeru tagasi hoides. "Miks sa arvasid, et see hea mõte on?"

Kevin turtsatas lõbusalt ning tõmbas pläru lõpuni ja lennutas sodi, mis sellest järgi jäi, prügikasti. "Mis on mõistus?" küsis Kevin siis lõbustatult. "Minu mõistus ei ole sinu mõistus ja meie mõlema mõistus ei ole kindlasti õpetaja mõistus, seega mille juurde ma täpsemalt jääma oleks pidanud?" seletas Kevin väga filosoofiliselt. Aga oli ju tõsi. See, mis teiste arust oli mõistlik ei olnud Kevini jaoks mõistlik ja vastupidi. "Milleks põdeda mingite mõttetute asjade pärast? Elu tuleb nautida, muidu surivoodil mõtled, et polegi elanud," noogutas kutt asjalikult. Seejärel mõõtis ta Robertit lõbusa pilguga. "Kuidas mu vend siis teada sai? Ajasid talle kätt püksi?" küsis Kevin huviga. Hämmastav tõesti, kui normaalne ta hetkel suutis Carteriga olla. Aga tegelikult oligi tema koguaeg normaalne. Carter oli see imelik tavaliselt.

"No, ütleme siis, et keemia loogikareeglite juurde," vastas Robbie. "Et kõike, mis sulle pakutakse, ei tasu katseklaasi ära kallata." Ometi oli ta mõnes mõttes Keviniga nõus. "Kuigi jah, eks igaühe aju töötab natuke erinevat pidi," ütles ta siis. "Keemiaõpetaja oma ei hakka ma eladeski mõistma. Ja ega ma ei ütlegi, et kogu aeg reeglite järgi elama peaks. Lihtsalt pick your battles, endale sitta keerata pole mõtet ju," lausus ta veidi mõtlikult. Kevini küsimuse peale hakkas ta uuesti naerma. "Keset McDonalds'it? Kamoon, mees, mingi eneseväärikus mul ikka on," ütles ta. "Selliseid asju teeks pigem nelja silma all ikka."

Kevin kehitas lõbusalt õlgu ning kõigutas veidi oma jalgu. Päris lõbus oli tõmbekapis istuda. Esialgu oli ta plaaninud seal hängida veidi ja siis tuulutuse tööle panna ja kogu tossu välja imeda, aga nüüd olid asjda hoopis teistmoodi läinud. Ilmselgelt kõik, mida plaanid, ei lähe alati nii nagu tahaksid. Aga Kevin polnud kurb selle pärast ega midagi. Nüüd oligi toredam tossu sees istuda ja Robertiga rääkida. Ta naeris jälle lõbusalt ning kergitas siis kavalalt oma kulme. "Me praegu oleme nelja silma all," märkis Kevin kavalalt naeratades. Aga olid ju. Eks näis, kas Roberti bluff midagi väärt ka oli. Kui ta üldse bluffis. Raudselt oli nii süütuke, et ei mõelnudki selle lausega midagi. Kevin seevastu oli igasuguseig asju juba oma lühikese elu jooksul teinud.

Robert kergitas Kevini lause peale kulmu. Ta polnud enda lauset isegi nii otse mõelnud. Miski oli ta peas tänu kanepile vist nõksu teistmoodi kui muidu, sest too märkus pani teda vaid muigama. Närvilisust või midagi, mis tavaliselt sellise jutu peale tekkinud oleks, polnud kuskil. Ta polnud seda isegi nii otse mõelnud. "Sa ikka mäletad, kes ma olen, eks?" küsis ta naeru tagasi hoides. Ilmselgelt oli Kevin rohkem sassis kui tema, muidu poleks ta elu sees millelegi sellisele tõenäoliselt isegi mõelnud. Aga ka Robbie põhimõtted olid veidi kõikuma löönud. Seetõttu ütles ta Bennettile peaaegu kuratlikult muiates: "Sinna kappi ma sulle küll järele ei roni."

Kevin muigas endiselt lõbustatult ning niisutas keele otsaga oma huuli. "Mul savi, kes sa oled," arvas Kevin siis lõbusalt. Tal oli kõigest savi hetkel. Sellest, et nad olid koolis ja sellest, et tema vastas seisis Carter ja sellest, et ta praegu teisele kutile põhimõtteliselt külge lõi. Kui Robert aga arvas, et ta Kevinile kappi järgi ei roni, turtsatas viimane: "Pussy!" Ta hüppas kapist välja ning astus Robertile nina alla, vaadates teda üleolevalt ent samas lõbusalt. Ta oli küll Carterist lühem, aga see ei lugenud väga midagi. Vähemalt mitte Kevini jaoks. Kanep oli üks tore asi, eriti kui seda tõmbekapis teha. Lõi ajud mõnusalt sassi ikka.

"Mulle sobib," vastas Robbie lõbusalt, Kevinit laisa naeratusega silmitsedes. See siin tundus kõige mõistlikum ja loogilisem asi, mida teha. Bennettile püksi pugeda? Miks mitte. Kuidagi meelest oli läinud, mis selles halba peaks olema. "Ise oled pussy, ma ei mahugi sinna. Meil on terve klass ja sina tahad kuskil kapis kössitada," ütles ta naerdes ja hammustas huulde, kui Kevin järsku püsti ja tema ees oli. Olukord muutus korraga oluliselt reaalsemaks ja Robbie hingamine kiirenes veidi. "No, ja mida sa nüüd siis nelja silma all teha tahad?" küsis ta lõpuks, hääl madalam ja kähedam kui enne, pilk Kevini näol, mis tema omale päris huvitavalt lähedal oli.

Kevin silmitses Robertit endise pilguga, aga kui kutt talle põhimõtteliselt väljakutse esitas, kergitas nooruk kulme. Ta lükkas endast pikema kuti tahvli kõrvale vastu seina ning surus oma huuled tema omadele, samal ajal kui oma käe noorukile püksi, otse bokseritesse surus. Kevin Bennett võtab väljakutseid vägagi tõsiselt. Isegi kui Robert otseselt ei olnud talle mingit väljakutset esitanud. Üsna veider selle asja juures oli see, et Kevin pidi enese kehtestamiseks kikivarvukile tõusma ja end vastu Robertit suruma, aga see mõjus. Vähealt esialgu. Ta kontrollis olukorda päris hästi.

Kokkupõrge seinaga surus Robbie kopsudest kõik õhu välja, aga Kevin ei andnud talle sekunditki aega taastuda. Robert surus oma sõrmed Kevini juustesse, teda vastu suudeldes, ning oigas vaikselt, kui pükstes toimuv talle kohale jõudis. Võttis veidi põlvist nõrgaks - see oli esimene kord, kui keegi talle nii oli teinud. Niisiis, Kevin nalja ei teinud - ja see sobis Robbie'le ideaalselt. Nüüd libistas ta käed Kevini puusadele ja tõmbas noormeest endale lähemale. Ta muigas läbi suudluse veidi, kui mõistis, et Kevin seisab kikivarvul, ning võttis temast veidi tugevamini kinni. Ta sulges silmad - pea hakkas ringi käima ja üldse oli kõik natuke nagu uni. Nii tundis ta iga puudutust paremini.

Kevin suudles Roberti huuli ahnemalt. Üks käsi endiselt kuti püksis tegutsemas ja teine vastu Carteri rinda surutud, et noorukit ikka vastu seina hoida. Ta mõmises rahulolevalt läbi suudluse, kui tundis, et Robert temast tugevamini kinni võttis. Tema oli oma silmad sulgenud hetkest, mil nende huuled kokku puutusid. Kerged värinad läbisid ka tema keha, aga põhiliselt käis ta maailm ringi ja väga hea oli olla. Peagi tõmbus Kevin siiski eemale ning vaatas Robertile silma. "Mmh.. Pussy oled sa endiselt," muigas Kevin ning haaras Roberti munadest. Just cause he can! Ja tal tuli kuratlik idee Robertit kiusata ja proovile panna veidi. Aga mitte selline kiuslik tuju, nagu tal tavaliselt oli, see siin oli siiski lõbus mäng. Eks? Robertil oli ju ka lõbus?